Anonüümkiri

Proosa

• Anonüümkiri on ainult siis talutav, kui selle kirjutajaks on tõepoolest eikeegi.
  • Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted", tlk Aleksander Kurtna ja Arvo Valton, Loomingu Raamatukogu 48/1977, lk 59

• Lucile'ile meenus leitnant von Falki jutt, mille mees oli talle kord usaldanud: "Samal päeval, kui me linna saabusime, saime komandantuuris terve pataka anonüümseid kirju. Inimesed süüdistasid üksteist vastakuti Inglise propagandas ja de Gaulle'i-meelsuses, toiduainete kokkuostmises ja spionaažis. Nende kirjade põhjal peaks kogu regioon vangis olema! Lasin terve pataka tulle visata. Inimene pole niigi kuigi palju väärt ja lüüasaamine äratab temas kõige halvemad küljed. Meil Saksamaal oli sama asi."
  • Irène Némirovsky, "Prantsuse süit", tlk Mirt Väli, Hea Lugu, 2012, lk 353

• Politseinikud näitasid talle tähelepanu äratanud kirja. Allakirjutanu, "W, lapse ema sõbranna" oli üksikasjalikult kirjeldanud meie viimaseid tegemisi ja käike. Näiteks kinoseanssi, kus me käinud olime. Minu saabumist G juurde sellel ja sellel päeval ja kellaajal ning ema juurde naasmist kaks tundi hiljem. Jutustusele meie tempudest lisasid värvi tähelepanekud stiilis "ei noh, tulge mõistusele, milline häbiasi, ta peab end seadustest ülemaks," ja nii edasi. Tüüpiline anonüümkiri, žanri musternäide. Peaaegu nagu paroodia. Minul lõi see hinge kinni. Imeliku detailina oli kiri mind aasta nooremaks teinud, kahtlemata selleks, et rõhutada olukorra tõsidust. Selles räägiti "väikesest kolmeteistaastasest V-st". Kes küll võis nii palju aega kulutada, et meie järele luurata? Ja siis see imelik allkiri, just nagu vihje meile, et lihtsamalt ära arvata, kes võib selle taga peituda. Milleks muidu see initsiaal?
  • Vanessa Springora, "Nõusolek", tlk Anna Linda Tomp, 2022, lk 78

• Djakki jõudsin märgata: too ilmus tsaari eluruumidest välja kõigest minut enne seda, kui valvurid mul sinna minna lubasid. Jälle ei öelnud ta tere ega head aega... Lipsas minust mööda, täispuhutud nagu prokurör. Ah, tühi temaga, ainult et kui ma tsaari juurde sisse astusin, hoidis Gorohh käes mingit paberit, ise võimatuseni sünge.

"Pealekaebus sinu kohta, uurija-vojevood!" mühatas ta tervituse asemel.

"Ei või olla," teesklesin üllatust. "Tervist, teie kõrgus. Ja miks nad siis tagasihoidliku miilitsatöötaja kohta asja ees, teist taga laimu, kaebusi ja anonüümkirju saadavad? Te ärge neid uskuge, ma olen hea poiss..."

• Andrei Beljanin, "Tsaar Gorohhi salajuurdlus", 2019, lk 48