Vanessa Springora

Vanessa Springora (sündinud 16. märtsil 1972 Pariisis) on Prantsusmaa kirjastaja, kirjanik ja filmilavastaja.

"Nõusolek"

Tsitaadid väljaandest: Vanessa Springora, "Nõusolek", tlk Anna Linda Tomp, 2022.

Muinasjutud on elutarkuse allikas. Kuidas nad muidu nõnda läbi aegade kulgeksid? Tuhkatriinu peaks lahkuma ballilt enne keskööd; Punamütsike peaks kahtlema hundis ja tema meelitavas hääles; Okasroosike ei tohiks sirutada sõrme vastupandamatult kutsuva kedervarre poole; Lumivalgeke peaks jahimeestest eemale hoidma ega tohiks mingil juhul hammustada seda nõnda punast, nõnda isuäratavat õuna, mille saatus talle ulatab...

Hulgaliselt hoiatusi, mida iga noor inimene peaks täpipealt järgima. (lk 7, "Proloog")

Juba aastaid käin oma puuris ringiratast, mu unenägudes on end sisse seadnud mõrv ja kättemaks. Kuni ühel päeval rullus lahendus mu silme ees lahti otsekui midagi enesestmõistetavat: jahimees tuleb meelitada tema enda püünisesse, püüda ta kinni raamatukaante vahele. (lk 8, "Proloog")

Isad on tütardele kindlusemüürid. Minu oma on aga kõigest tõmbetuul. Kohalolekust enam mäletan ma puuritsheinalõhna, mis varahommikuti vannitoa täidab, siia-sinna asetatud meesteasju, lipsu, käekella, triiksärki, Dupont'i tulemasinat; kommet hoida sigaretti nimetissõrme ja keskmise sõrme vahel, filtrist küllaltki kaugel; alati iroonilist kõnemaneeri, mille tõttu ma ei saa kunagi aru, kas ta teeb nalja või mitte. Ta lahkub vara ja naaseb hilja. Hõivatud mees. Väga elegantne ka. Ameteid vahetab liiga tihti, et ma jõuaks nende sisu tabada. Kui koolis küsitakse, mis tööd ta teeb, ei oska ma öelda, ent kuna nähtavasti kutsub teda väline maailm kodusest elust enam, peab tegu olema tähtsa inimesega. Vähemalt nii ma ette kujutan. Tema ülikonnad on alati laitmatud. (lk 13-14)
Need talitsematud vihahood ja ärahellitatud lapsele omased kapriisid on ema tühjaks pigistanud. Selle nii-öelda temperamentse mehe hulluse vastu ei aita miski. Nende abielu on lõputu sõda, tapatalgud, mille algust ei mäleta enam keegi. Konflikt lahendatakse peagi ühepoolselt. See on vaid nädalate küsimus.

Ent ometi pidid need kaks teineteist ka kunagi armastama. Otsatu koridori lõpus, magamistoa ukse taha peidetuna mõjub nende seksuaalsus mulle nagu pimedas nurgas varjuv koletis: see on kõikjal (isa armukadedushood on selle igapäevaseks kinnituseks), ent läbinisti eeterlik (mulle ei meenu ainsatki embust, pisimatki suudlust, vähimatki õrnushetke ema-isa vahel). (lk 15)

Ühel päeval tegi ema pöördumatu otsuse. Kui olin suvelaagris, mille ema salaja sobivalt ajastas meie kolimiseks, jättis ta isa lõplikult maha. See oli suvi enne esimest klassi. Õhtuti mu voodiserval istudes luges kasvataja mulle ette kirju, milles ema kirjeldab meie uut korterit, minu uut tuba, uut kodukanti, ühesõnaga meie uut elukorraldust, mis pidi algama Pariisi naastes. Kuskil pärapõrgus, kuhu mind oli eest ära saadetud, ümberringi vanemate eemalolekul metsistunud laste kisa, tundus kogu see asi mulle küllaltki abstraktsena. Kasvatajal oli ema võltsilt rõõmsaid kirju ette lugedes sageli silm niiske ja hääl murdumas. Pärast seda igaõhtust rituaali tabati mind nii mõnelgi korral kuutõbisena selg ees trepist alla välisukse poole kõndimas. (lk 16)
On lapsi, kelle päevad mööduvad puu otsas turnides. Minu päevad möödusid raamatutes. Nii püüdsin uputada lohutamatut kurbust, millesse tõukas mind isa, kes mu hülgas. Lugemiskirg täitis mu mõttemaailma. Lugesin liiga varakult raamatuid, millest ma suurt midagi aru ei saanud — peale selle, et armastus teeb haiget. Miks peaks inimene ise tahtma, et talle enneaegu ots peale tehakse? (lk 25)
Ühel õhtul vedas ema mind kaasa õhtusöögile, kuhu olid kutsutud mitmed kirjandusmaailma tähed. Esialgu keeldusin minemast. Tema sõprade seltskond oli minu jaoks muutunud sama tüütuks nagu mu klassikaaslased, kellest ma üha enam kaugenesin. Kolmeteistkümnendaks eluaastaks olin paras misantroop valmis. (lk 33)
Unelesin, mõteldes, milline au on tunda nii andekat ja säravat kirjameest (tegelikult andis mulle tiivad hoopis meenutus tema pilgust, mis minul peatus), ning vähehaaval hakkasin ma muutuma. Jälgisin end peeglist ning mulle hakkas tunduma, et olen tegelikult üsna kena. Kärnkonn, kelle peegeldus kaupluste vaateakendel mind peletas, oli kui minema pühitud. Raske oleks mitte olla meelitatud sellest, et mees, pealegi veel kirjamees, oli pidanud mind oma pilgu vääriliseks. Juba lapsest saati olid raamatud mulle otsekui vennad ja õed, kaasteelised, õpetajad ja sõbrad. Ning pimedast austusest suure algustähega "kirjaniku" vastu ajasin ma segi mehe ja tema kunstnikustaatuse. (lk 37)
Niipea kui olin sööda alla neelanud, asus G hetkegi kaotamata tegudele. Ta oli mul pidevalt sabas, varitses ja luuras mu kodu läheduses ning otsis alatasa võimalust, et minuga juhuslikult kokku joosta, ja seda hetke polnud vaja kaua oodata. Vahetasime paar sõna ning lahkudes olin ma armastusest tulvil. (lk 38)
"Mis jama sa ajad!"

"Ei, ausalt ka, see on tõsi. Vaata, ta kirjutas mulle luuletuse."

Ulatasin emale paberilehe, ta võttis selle kätte vastikusgrimassiga ja kahtlevalt. Jahmatusest kumas läbi kerge kadedusenoot. Lõppude lõpuks võis ema ju arvata, et kui ta kirjanikule tol õhtul küüti pakkus ja mees oma mesisel häälel nõustus, ei jätnud tema veetlus G-d päris külmaks. Raputav teadmine, et minust on enneaegu saanud tema konkurent, lõi ta täiesti pahviks. (lk 42)

Ta hakkas hellitaval toonil hooplema, kui kogenud ta on, kui osavalt on ta võtnud väga noortelt tüdrukutelt süütuse ilma kellelegi liiga tegemata, väites koguni, et see on olnud paljudele liigutav mälestus kogu eluks, küll on ikka vedanud neil, kes on sattunud just tema otsa, mitte kellegi teise, mõne brutaalse ja taktitundetu tüübi otsa, kes oleks nad pikema jututa madratsi vastu surunud ning jätnud sellest kordumatust hetkest vaid igavese kahetsuse maigu. (lk 44)
Nii, nagu lüüakse enne kirikusse sisenemist õnnistatud veega risti ette, käib ka tütarlapse hinge ja keha ülevõtmisega kaasas teatav sakraalsus ja kombetalitus. Anaalseksil on omad kombed, selleks valmistutakse pühendunult, religioosse tõsidusega. (lk 44)
Algusaegadel avaldasid mulle erilist muljet kaks asja, mida jälgisin pärast seda, kui olin veetnud pisut aega G voodis: see, kuidas ta püstijalu urineeris ja kuidas ta habet ajas. Need kaks tegevust sisenesid esmakordselt maailma, mis oli liiga kaua aega olnud üksnes naiselike rituaalide pärusmaa. (lk 45)
Nüüdsest ootas G mind peaaegu iga päev koolimaja juures. Mitte päris välisukse ees, vaid pisut eemal, väikesel platsil tänava otsas, nii et silmasin läbi elevil teismeliste hordi otsekohe tema sihvakat siluetti, mida ehtis kevaditi alati seesama koloniaalstiilis kõrbejakk, talvel sinel, sedasorti, nagu kandsid vene ohvitserid teises maailmasõjas - pikk, kuldsete nööpidega. Nii suvel kui ka talvel kandis ta päikseprille, mis pidid kaitsma tema anonüümsust.

Meie armastus oli keelatud. Korralikud inimesed mõistsid selle hukka. Teadsin seda, sest ta ei väsinud seda mulle kordamast. Niisiis ei võinud ma sellest kellelegi rääkida. Pidime olema ettevaatlikud. Aga miks? Miks ometi, kui mina armastasin teda ja tema mind?

Ja need prillid, olid need siis ikkagi diskreetsed? (lk 46)

Sellel litaanial ei olnud lõppu. Kõik need kõnekad näited mõjusid vägagi veenvalt. Neljateistaastasel tüdrukul on õigus ja vabadus armastada keda tahes. See õppetund sai mulle hästi selgeks. Kuid mis kõige tähtsam — minust oli saanud muusa. (lk 48)
Miks kaitsesid kõik need vasakpoolsed mõtlejad tulihingeliselt seisukohti, mis tänaseks tunduvad jahmatavad? Sealhulgas karistusseadustiku alaealiste ja täiskasvanute vahelisi seksuaalsuhteid puudutavate sätete leevendamist ja seksuaalse enesemääramise vanusepiiri kaotamist?

Sel põhjusel, et seitsmekümnendatel peeti kõlblusmumi avardamise ja seksuaalrevolutsiooni nimel vajalikuks seista igaühe õiguse eest oma kehaga vabalt ringi käia. Seega nähti alaealiste seksuaalsuse pärssimist ühiskondliku rõhumisena ning seksuaalsuse surumist ühe vanusegrupi piiridesse tõlgendan kui üht segregatsiooni vormi. Võitlus ihade vangistamise ja mis tahes rõhumise vastu kuulus ajastu vaimu juurde ega pannud kedagi kulmu kergitama, kui ehk mõni puritaan ja tagurlik kohtumõistja välja arvata.

Vääritimõistmine ja pimestatus, mille eest peaaegu kõik neile petitsioonidele allakirjutanud on hiljem vabandust palunud. (lk 51)

Sellistes oludes leppis ema viimaks G kohalolekuga meie elus. Meile õnnistuse andmine oli hullumeelsus. Ma arvan, et ta teadis seda sisimas isegi. Kas ta teadis ka, et kunagi võidakse talle seda tõsiselt ette heita ja et esmajoones teeb seda tema enda tütar? Kas mu põikpäisus oli tõesti nii suur, et ta ei oleks saanud sellele vastu seista? Olgu kuidas oli, tema sekkumine piirdus sellega, et ta sõlmis G-ga kokkuleppe. Too pidi vanduma, et ei põhjusta mulle kunagi kannatusi. Seda rääkis mulle G ise. Kujutasin seda stseeni ette: pilk pilgus kinni, ja siis pühalikult: "Tõotage!" (lk 52)
"Ja kust praegu kõige rohkem valutab?"

"Reite juurest, siit, täiesti õudne, kuidas see nagu seestpoolt põletab."

"Jah, su ema rääkis sedasama. Huvitav. Väga huvitav..."

"Misasi see huvitav on? Reied või?"

"Mida sa kuuled sõnas "reied"? Kui sõna "reied" niimoodi lahti harutad? Riimub ju sõnadega "meie" ja "teie"? Ja paistab, et sind kimbutavad liigesehädad... kas oled minuga nõus, et sinu puhul on "meie" ja "teie" justkui omavahel liigestest lahti?"

Neid sõnu öeldes oli psühhoanalüütik rahulolust lõhkemas, tema näole oli kerkinud õnnis ilme. (lk 56)

Alateadlikud teod mõjutavad ainult neid, kes neist kinni hakkavad, oleks selle kohta öelnud mu uus psühhoanalüütikust sõber. (lk 59)
Ülejärgmisel päeval rabas mind järjekordne ootamatu külastus. Nähtavasti ei olnudki selles haiglas võimalik rahu saada, saaliti nagu turul. Üks nägu, mida ma olin püüdnud viimased kolm aastat unustada, ilmus ühtäkki toa uksele. Alati irooniline ilme, mis ei saanud mind kuidagi külmaks jätta — isa. Liigesevalude tõttu ei olnud ma suure osa ööst sõba silmale saanud. Olin kurnatud ja pinges. Mida ta endast õige arvas? Et võib lihtsalt kohale ilmuda ja nagu võlukepi väel kõik olnu mälust minema pühkida? Tema viimaste aastate vaikimise, toru otsas nuttes mööda saadetud tunnid, mil üritasin teda kätte saada, sam al ajal kui ta uus naine või sekretär korrutavad, et ta ei ole hetkel kättesaadav, et ta on väga hõivatud, reisil, või kes teab mida veel.

Ei, lahkuminek oli lõplik, mul ei olnud talle enam midagi öelda. (lk 59)

Kui minu väljaütlemine ei olnud see, mida psühhoanalüütikud nimetaksid appikarjeks, siis ma ei tea, mis see üldse oli. Loomulikult ei esitanud isa G vastu mitte mingit süüteoavaldust ning ma ei kuulnud temast enam kunagi. Minu ülestunnistus andis hoopis ideaalse alibi tema loomuomasele osavõtmatusele. (lk 61)
Kõrgetasemelises pediaatriahaiglas vnbides soovitati mul kasutada juhust ning käia günekoloogi vastuvõtul. Igati abivalmi olekuga meesarst küsis minu seksuaalelu kohta ning eneselegi ootamatu enesekindlusega (ilusa madala hääle võlu ja siiras tähelepanu tegid mind jätkuvalt hellaks) tunnistasin talle, et võtan juba mõnda aega pille — kuna olen leidnud ühe väga toreda poisi —, aga et mind vaevab täielik võimetus end talle avada, kuna ma kardan paaniliselt süütuse kaotamisega kaasnevat valu. (G püüdlused minu vastupanu murda olid juba nädalaid liiva jooksnud. See ei paistnud teda ülearu häirivat, kuna minu tagumikust piisas talle täiesti.) Tohter kergitas veidi üllatunult kulmu ning teatas siis, et paistan tõepoolest enda vanuse kohta erakordselt küpse noore neiuna ning et ta on igati valmis mind aitama. Pärast läbivaatust kostis ta rõõmsalt, et olen tõepoolest neitsilikkuse kehastus, ta ei olnud varem näinud nii puutumata neitsinahka. Kohusetruult pakkus ta otsemaid võimalust teha lokaalse tuimestusega väikene lõige, mis annaks mulle viimaks ometi võimaluse seksi rõõmudest osa saada.

Haiglas nähtavasti info kuigi hästi ei liikunud, ja ma tahaksin uskuda, et arstil ei olnud lihtsalt aimu, mida ta õigupoolest tegi: ta tagas mehele, kes mind päevast päeva külastas, takistamatu ligipääsu kõigisse minu keha avaustesse.

Ma ei tea, kas antud juhul saab rääkida meditsiinilisest vägistamisest või julmutsemisest. Mis see ka ei olnud, igatahes sai minust - roostevabast terasest skalpelli ainsa täpse ja valutu lõikega — naine. (lk 61-62)

On palju viise, kuidas inimene iseendast ilma jätta. Mõni neist paistab esialgu üsna kahjutu. (lk 67)
Kui mu kõrvu hakkas jõudma kõige võikamaid süüdistusi, sundis piiritu naiivsus mind uskuma, et G loodud fiktsioon on kõigest tema karikatuur, et oma raamatutes ta liialdab ja moonutab, pisendab ja teeb ennast inetumaks puhtalt provokatsiooni mõttes, nagu raamatutegelast, keda jämeda joonega karikeeritakse. Tema looming oli kui "Dorian Gray portree" kaasaegne versioon, see koondas endasse kõik tema pahed, et ta ise saaks uuesti sündinu, rikkumatu, karske ja puhtana pärisellu naasta.

Ja kuidas võiski ta olla halb, kui mina teda armastasin? Tänu temale ei olnud ma enam väike üksik tüdruk, kes restoranis issit ootab. Tanu temale olin ma lõpuks olemas. (lk 71-72)

Igatsus, igatsus armastuse järele nagu kustumatu janu, nagu narkari janu, kes ei hooli pakutava aine kvaliteedist ja süstib surmava doosi veendunult, et see teeb talle head. Kergendunult, tänulikult ja õndsalt. (lk 72)
Meie suhte algusest saadik vahetasime kirju - nagu "Ohtlike suhete" aegadel, arvasin ma lihtsameelselt. G suunas mind kohe selle suhdusviisi poole, ilmselt ennekõike seetõttu, et ta oli kirjanik, aga loomulikult ka turvalisuse huvides, et kaitsta meie armastust soovimatu kõrva ja silma eest. Ma ei näinud selles probleemi, tunnen end kirjas mugavamalt kui kõnes, see on minu jaoks loomulik väljendusviis; hoidusin klassikaaslastega suhtlemisest, ma ei suutnud avalikult esineda, klassis ettekannet pidada, ei sobinud ühekski lava- ega loometegevuseks, mis eeldanuks keha toomist teiste pilkude ette. Internetti ja mobiiltelefone ei olnud veel olemas. Telefon aga oli labane ese, milles puudus igasugune poeesia ning miile jaoks G-l jätkus üksnes põlgust. Mul oli hoolikalt paelaga kinni seotud vana pappkarp, millesse kogusin leekivaid armasrusavaldusi, mida ta saatis mulle alati, kui kuhugi ära sõitis või kui me teineteist paar päeva näinud ei olnud. Teadsin, et ta hoidis sama hoolikalt ka minu omi. Aga sukeldudes mõnesse tema raamatusse (mitte veel kõige riivatumatesse), sain aru, et ma ei olnud kaugeltki ainus, kes tema epistolaarsetest tundepuhangutest osa sai. (lk 73)
G ei pelga raamatutes oma vallutustega kaasnenud kirjavahetuse avaldamist, lisaks aga on kõik need kirjad ka kummaliselt sarnased. Stiili, joovastuse ja isegi sõnavara poolest paistsid need moodustavat üle aastate laotuva terviku, millest jääb kõlama ühe ideaalse noore tüdruku kauge, kõigist kokku sulanud hääl. Iga tüdruk kehastab armastust, mis on taevalik nagu Heloïse'il ja Abélard'il, lihalik nagu Valmontil ja Tourvelil. Nagu loeks sajanditetaguste armastajannade vanamoodsat ja naiivset proosat. Need ei olnud minuvanuste plikade sõnad, see oli kõnepruuk universaalsetest ja ajatutest armastuskirjadest, mida tunneme kirjandusest. G sosistas seda meile tasakesi, ta puhus selle sisse meie oma keelde. Ta võttis meilt ära meie sõnad.

Minu kirjad ei eristunud teiste seast. Kas kõik veidigi kirjanduslikumate huvidega tüdrukud kirjutavad nii, kui nad on neljateist- kuni kaheksateistaastased? Või lasin minagi ennast mõjutada sellest ühetaolisest armastuskirjade stiilist, kui olin mõned G raamatud läbi lugenud? Kaldun pigem arvama, et võtsin instinktiivselt omaks teatava alateadliku standardi. (lk 74)

Viimaks hammustasin läbi kõigi nende kirjade otstarbe, mida ta mulle meie esimesest kohtumisest peale palavikuliselt kirjutama hakkas. G ei olnud nimelt ainult teismeliste tüdrukute armastaja, vaid ka kirjanik, tema autoriteet ja psühholoogiline haare olid piisavad, et panna parasjagu tema huviorbiidis olev nümfett kirjalikult kinnitama, et ta on võrku püütud. Kiri jätab jälje, saaja peab sellele vastama, ja kui see on lõõmavalt lüüriline, peab suutma ka vääriliselt vastata. Vaikivale survele alluv teismeline võtab südameasjaks kinnitada G-le, kui suurt naudingut mees talle pakub - et politsei sekkumisel ei tekiks vähimatki kahtlust tema nõusolekus. (lk 75)
Politseinikud näitasid talle tähelepanu äratanud kirja. Allakirjutanu, "W, lapse ema sõbranna" oli üksikasjalikult kirjeldanud meie viimaseid tegemisi ja käike. Näiteks kinoseanssi, kus me käinud olime. Minu saabumist G juurde sellel ja sellel päeval ja kellaajal ning ema juurde naasmist kaks tundi hiljem. Jutustusele meie tempudest lisasid värvi tähelepanekud stiilis "ei noh, tulge mõistusele, milline häbiasi, ta peab end seadustest ülemaks," ja nii edasi. Tüüpiline anonüümkiri, žanri musternäide. Peaaegu nagu paroodia. Minul lõi see hinge kinni. Imeliku detailina oli kiri mind aasta nooremaks teinud, kahtlemata selleks, et rõhutada olukorra tõsidust. Selles räägiti "väikesest kolmeteistaastasest V-st". Kes küll võis nii palju aega kulutada, et meie järele luurata? Ja siis see imelik allkiri, just nagu vihje meile, et lihtsamalt ära arvata, kes võib selle taga peituda. Milleks muidu see initsiaal? (lk 78)
Ühel päeval, kui ma olin tema juures palatis, helises telefon. Keegi väga peene olemisega naine soovis G-ga rääkida. Küsisin, kes ta on, ning ta vastas rahulikul toonil: "Liinil on vabariigi president."

Hiljem sain teada, et G kandis rahakotis alati kaasas kirja presidendilt, milles too ülistas tema stiili ja tohutut eruditsiooni.

See kiri oli G-le nagu seesam. Ta arvas, et kinnipidamise korral võiks see ta päästa. (lk 85)

Lõpuks oli G haiglas üsna lühikest aega. Sestsaati, kui ta lasi liikvele kõlaka, et tal on AIDS (eriti hea, kui saab kindel olla, et tegelikult seda ei ole), kandis ta pidevalt uusi, veelgi varjavamaid päikseprille ning kasutas jalutuskeppi. Hakkasin tema mängust aru saama. Talle meeldis olukorda üle dramatiseerida. Kaastunnet esile kutsuda. Iga eluseik oli kindla eesmärgi teenistuses. (lk 86)
Kuskil on tee, mida mööda minna, mida avastada. Nii õpetavad taoistid. Kesktee. Õiged sõnad, laitmatud liigutused, veendumus, et oled õigel ajal õiges kohas. Seal, kust mingil moel võiks leida alasti tõe. (lk 90)
Neljateistaastasele tüdrukule ei peaks kooli vastu tulema viiekümneaastane mees, ta ei peaks selle mehega hotellis elama ega voodisse minema, õhtuoote asemel suus tolle riist. Olin sellest kõigest teadlik. Ehkki olin kõigest neliteist, ci puudunud mul täielikult terve mõistus. Sellest ebanormaalsusest olin omamoodi kujundanud endale uue identiteedi. (lk 90)
Ka minu südametunnistust ei jäetud rahule. Igal õhtul luges ta mulle Uut Testamenti ja kontrollis, kas ma olin Kristuse mõistujuttudest ikka õigesti aru saanud. Ta imestas, kui võhiklik ma selles vallas olin. Ristimata ateisti ja 1968. aasta põlvkonna feministi tütrena seadsin aeg-ajalt kahtluse alla selle, kuidas koheldi minu sookaaslasi selles tekstis, mis lisaks lokkavale misogüüniale oli pealekauba üksluine ja segane. Aga sisimas tundsin, et see avastus mööda külgi maha ei jookse. Lõppude lõpuks oli piibel ju kirjandusteos nagu iga teinegi. "Ei", vaidles G vastu, "see on Teos, millest on võrsunud kõik ülejäänud." Silituste vahepeal õpetas ta mulle selgeks "Ave Maria" kõigepealt prantsuse ja seejärel ka vene keeles. Pidin palve pähe õppima ja seda enne magamaminekut endamisi lugema.

Mida ta küll kartis, jumala eest? Et ma lähen temaga põrgusse?

"Kirik on loodud patuste jaoks," vastas ta. (k 97)