Raudteejaam

Arthur Streeton, "Raudteejaam, Redfern" (1893)

Clarice Beckett, "Princes Bridge Station" (u 1928)

Felix Nussbaum, "Alassio raudteejaam" (1933)

Ada May Plante (1875-1950), "Glenferrie raudteejaam Melbourne'is", s.d.

Proosa

• Vaksaliflooral on kaks alamklassi: perroonitaimed ja pan jaamaülema aia taimed. Perroonil, harilikult rippuvates korvides või vahel vaksalihoone simssidel ja akendel, edenevad iseäranis hästi kressid, seejärel lobeeliad, pelargooniumid, petuuniad ja begooniad, kõrgema kategooria vaksalites vahel ka tondipead. Vaksalifloora torkab silma ebatavalise õiteohtruse ja kirevusega. Pan jaamaülema aed on botaanilises mõttes vähem ilmekas; seal kohtate roose, meelespealilli, võõrasemasid, lobeeliaid, kuslapuid ja muid sotsioloogiliselt üksteisest vähe erinevaid liike.
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 73

• Luule on mulle peaaegu objektiivse ilmsusega ilu tundeline löök: kes ütleb löök, mõtleb üllatust, siirust, vastukarva konventsioonidele. Nüüdis­hetkel on selleks pigem valgusekumas raudteejaamad ja tänavalaulude kohta­mine kui kuuvalguses järv või kontsert murtud kraega kroonlühtrite valguses. Kuid teises staadiumis on see kõige spontaansem protest rõhuva maailma vastu, ja võib-olla isegi kõige vähema mõjuga. Ta annab inimkonnale mõningat lohutust võimatu õnne puhul. Mulle tähendab ta kaht heategu ilma kahjustuste vastukaaluta. Et ta laseb mul unus­tada sõda ja surma ja kõike, mis takistab elu algamast. Ja et ta annab surma piiril, kui on tõsi, et olen surelik, mulle illusiooni, et olen elanud.
  • Abel Clarté, tõlge: Aleksander Aspel artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), raamatus: A. Aspel "Kirjad Pariisist", lk 185-186

• Jaamad olid nagu tuldpurskavad saared: kõrvetavalt kuum, õline ja söepurune maa, kiiskavad rööpad ja rauakolin, elevaatorid, vedurid, pagasiaidad, kaubakoormad... Ja siis kihutas rong taas tuule vilinal üle avarate väljade, valge, põuast tuhkjas stepitee jooksis raudteetammi kõrval, hall tolmupilv veeres piki teed, pilve ees sõitis kotikoormaga veoauto. Seejärel varjas akna ees laiuva vaatepildi kord kurgaan, kord kõrge põhukuhi. Ja põhukuhjad olid niisama mõtlikud ja põlised nagu kurgaanidki. (lk 6)
  • Veera Panova, "Sentimentaalne romaan", tlk Maret Käbin, 1961, LR 20/21

• Pariisist ei näinud ta muud kui raudteejaama aknast paistvat kohvikuesist, vihmast ligunenud varikatust, laudu kõnniteel, kastidesse istutatud põõsaid nagu turiste peibutaval reklaamplakatil, lisaks pikki jaamaperroone, kus ta kõmpis tema kompse kandvate jässakate sinises vormirõivas pakikandjate kannul. Vii­maks astus ta magamisvagunisse, et sõita Rooma. Pariisi võib teinekord tagasi tulla, mõtles Tom.
  • Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 31

• Kord tuli raudteejaama "Anna Karenina" võtetele Moskva filmigrupp. Filmitegijad märkasid Ellet, kes seal parasjagu jälle aega veetis, vaatasid teda pikalt ja rääkisid midagi vene keeles. Elle läks ja küsis piletikassa tädilt, mida tema kohta öeldi. Kassiir tõlkis: "Nad ütlesid, et vaat sellest tüdrukust saab küll kunagi näitleja!"

"Mul kasvasid tiivad selga!" lähevad Elle silmad seda meenutades praegugi särama. "Esimest korda kuulsin, et keegi minu salasoovi välja ütles."

• Hille Karm, "Elle Kull. Unes ja ilmsi", 2009, lk 38

• Minu kodule lähim raudteejaam on Ilumetsa, sinna saab kodust üheksa kilomeetrit, millest umbes pool on kitsas palgiveotee tee läbi põlismetsa. Pärast Kahkva mõisaküla tulebki metsa vahele ära pöörata ja kuni jaamani ei ole ühtki majapidamist ega aknavalgust paistmas. Ka jaam ise on paksu metsa sees. Eks see raudtee omal ajal joonlauaga maha märgiti. Võib-olla lootuses, et küll sinna äärde ka uusi külasid tekib. Aga ei ole tekkinud. (lk 17)
• Jaamahoone on tagasihoidlik, aga siiski kahekorruseline. On olemas küllaltki avar ooteruum ja piletikassa, aga ootajad pole sinna kunagi pääsenud, sest alailma on olnud vaja majutada metsatöölisi ja kogu allkorrus ongi olnud ajutiste elanike ehk öömajaliste päralt, nende tarvis on isegi narid seinte äärde meisterdatud. Isa on rääkinud, tema teab, ta on seal korduvalt käinud, ka tema on hooajaliselt metsatöödel olnud. Ülakorrusel on alati elanud jaamaülema pere, seda kahetoalist suure köögiga korterit tean minagi, talviselt koolivaheajalt Tartusse tagasi sõitmiseks olen seal mitu korda ööbinud. (lk 17)
  • Nasta Pino, "Minu aeg ja selle lugu", 2015

Luule

tuleb öises raudteejaamas
meile vastu luine kere
tuleb aeglaselt ja hapralt
aga nagu nööri mööda
jalga jala ette seades
meie pinevil kuid vapralt
lausa julgelt enda teades
mõtleme kas öelda tere

• Juhan Viiding, "Fosformees" kogus "Selges eesti keeles" (1974), lk 55