Lissabonis nägin esmakordselt kolooniate pahupoolt. Portugali kolooniast Lourenpo Marquesist pöördusid väed tagasi, haavatud ja kollapalavikku põdenud sõdurid. Nad võeti pidulikult vastu, kohale ilmusid õukond ja diplomaatiline korpus. Sadamas seisid hästi riietatud ja toidetud terved inimesed, ümbritsedes aukartlikult ilusat kuningannat ja paksu kuningat, laevadelt aga tulid kollased varjud, kurnatud, metsikust kliimast pargitud, paljud kõndisid kõikudes, teisi kanti, oli ka lihtsaid naisi, kes kibedasti nutsid, sest nende poegi polnud tagasipöördujate hulgas. Mäletan, et koduteel ütles isa pilkavalt: "Kolooniate õnnistus." (lk 26)
