Mine sisu juurde

Sadism

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]
  • Sadistlik inimene tahab vabaneda üksildusest ja ahistatusetundest, muutes teise inimese omaenda lahutamatuks osaks. Tema enesetunne tõuseb ja võim paisub sellega, et ta haarab enesesse teise, teda jumaldava inimese. Sadistlik inimene on alistuvast kaaslasest samavõrd sõltuv kui see temast: kumbki ei saa teiseta elada. Erinevus on ainult selles, et sadist käsutab, kasutab oma huvides, haavab, alandab, aga masohhist täidab käske, allub vastuvaidlematult, haavub, alandub. Pealtnäha on tegemist suure erinevusega, sügavamas emotsionaalses mõttes ei ole aga erinevus kaugeltki nii suur kui see, mis mõlema vormi puhul on ühine: isiksuse terviklikkust välistav ühtesulamine.
    • Erich Fromm, "Armastuse kunst", tlk Ann Alari, 2. tr, 2006, lk 29



  • Allutamise psühhodünaamika uurimine, lähtudes sadistlikust isiksusest kui äärmuslikust juhtumist, näitab, et allutamine pole vastuseks lihtsalt erinevusele, konfliktile või isegi ebavõrdsusele per se, vaid ebavõrdsusele, mille muudab ähvardavaks kujutlus erinevuste täielikust kadumisest. Lühidalt, allutamine on vastus teise jõuetusega kaasnevatele ohtudele - vastus, mille on tinginud isiku enda eristumise- ning iseseisvuspüüete läbikukkumine. Allutamine tagab erinevuste lahustumatuse, tõlgendades igasugust erinevust ebavõrdsusena, mida teravdab pealesunnitud vertikaalne distants.