Sadism

Proosa[muuda]

Allutamise psühhodünaamika uurimine, lähtudes sadistlikust isiksusest kui äärmuslikust juhtumist, näitab, et allutamine pole vastuseks lihtsalt erinevusele, konfliktile või isegi ebavõrdsusele per se, vaid ebavõrdsusele, mille muudab ähvardavaks kujutlus erinevuste täielikust kadumisest. Lühidalt, allutamine on vastus teise jõuetusega kaasnevatele ohtudele - vastus, mille on tinginud isiku enda eristumise- ning iseseisvuspüüete läbikukkumine. Allutamine tagab erinevuste lahustumatuse, tõlgendades igasugust erinevust ebavõrdsusena, mida teravdab pealesunnitud vertikaalne distants.
- Evelyn Fox Keller, "Mõtisklusi soost ja teadusest", tlk Mirjam Hinrikus, 2001, lk 136-137

Ent Atwoodi vormirõivastes teenijannad, piiblile viitav puritaanlik moraalikoodeks, kastisüsteemi jaotatud ühiskond ja sadistlikud kontrollimeetmed tunduvad täna rohkem nagu nostalgilised viited mingile varasemale ajale, kui "1984" oli kõigi düstoopiate tüvitekst ja halvim, mida oodata osati, oli mingi stalinismi uusversioon. Tegelikkus on osutunud palju jaburamaks – aga mitte vähem hirmutavaks.
- Aro Velmet, "Vikerkaar loeb. Atwoodi düstoopia teine tulemine" Postimees, 4. september 2020, Margaret Atwoodi romaani "Testamendid" arvustus

Kaplan oli jumaliku intuitsiooni hetkel suutnud omandada kasuliku kaitsva ratsionaliseerimise oskuse ning see avastus vaimustas teda. See oli imepärane. Ta nägi, et pole peaaegu üldse mingi raskus muuta pahe vooruseks ja vale tõeks, impotentsus karskuseks, ülbus alandlikkuseks, rüüstamine filantroopiaks, vargus auks, jumalateotus tarkuseks, jõhkrus patriotismiks ja sadism õigluseks. Seda suudab igaüks; selleks polnud üldse arukust tarvis. See nõudis lihtsalt iseloomu puudumist.
- Joseph Heller, "Nõks-22", tlk Tiina Randus, 2020, lk 467