Sadism

Proosa

• Sadistlik inimene tahab vabaneda üksildusest ja ahistatusetundest, muutes teise inimese omaenda lahutamatuks osaks. Tema enesetunne tõuseb ja võim paisub sellega, et ta haarab enesesse teise, teda jumaldava inimese. Sadistlik inimene on alistuvast kaaslasest samavõrd sõltuv kui see temast: kumbki ei saa teiseta elada. Erinevus on ainult selles, et sadist käsutab, kasutab oma huvides, haavab, alandab, aga masohhist täidab käske, allub vastuvaidlematult, haavub, alandub. Pealtnäha on tegemist suure erinevusega, sügavamas emotsionaalses mõttes ei ole aga erinevus kaugeltki nii suur kui see, mis mõlema vormi puhul on ühine: isiksuse terviklikkust välistav ühtesulamine.
  • Erich Fromm, "Armastuse kunst", tlk Ann Alari, 2. tr, 2006, lk 29

• Kaplan oli jumaliku intuitsiooni hetkel suutnud omandada kasuliku kaitsva ratsionaliseerimise oskuse ning see avastus vaimustas teda. See oli imepärane. Ta nägi, et pole peaaegu üldse mingi raskus muuta pahe vooruseks ja vale tõeks, impotentsus karskuseks, ülbus alandlikkuseks, rüüstamine filantroopiaks, vargus auks, jumalateotus tarkuseks, jõhkrus patriotismiks ja sadism õigluseks. Seda suudab igaüks; selleks polnud üldse arukust tarvis. See nõudis lihtsalt iseloomu puudumist.
  • Joseph Heller, "Nõks-22", tlk Tiina Randus, 2020, lk 467

• Allutamise psühhodünaamika uurimine, lähtudes sadistlikust isiksusest kui äärmuslikust juhtumist, näitab, et allutamine pole vastuseks lihtsalt erinevusele, konfliktile või isegi ebavõrdsusele per se, vaid ebavõrdsusele, mille muudab ähvardavaks kujutlus erinevuste täielikust kadumisest. Lühidalt, allutamine on vastus teise jõuetusega kaasnevatele ohtudele - vastus, mille on tinginud isiku enda eristumise- ning iseseisvuspüüete läbikukkumine. Allutamine tagab erinevuste lahustumatuse, tõlgendades igasugust erinevust ebavõrdsusena, mida teravdab pealesunnitud vertikaalne distants.
  • Evelyn Fox Keller, "Mõtisklusi soost ja teadusest", tlk Mirjam Hinrikus, 2001, lk 136-137

• Ent Atwoodi vormirõivastes teenijannad, piiblile viitav puritaanlik moraalikoodeks, kastisüsteemi jaotatud ühiskond ja sadistlikud kontrollimeetmed tunduvad täna rohkem nagu nostalgilised viited mingile varasemale ajale, kui "1984" oli kõigi düstoopiate tüvitekst ja halvim, mida oodata osati, oli mingi stalinismi uusversioon. Tegelikkus on osutunud palju jaburamaks – aga mitte vähem hirmutavaks.
  • Aro Velmet, "Vikerkaar loeb. Atwoodi düstoopia teine tulemine" Postimees, 4. september 2020, Margaret Atwoodi romaani "Testamendid" arvustus