Mine sisu juurde

Düstoopia

Allikas: Vikitsitaadid


  • Kui olla järjekindel, siis tuleks nõuda, et inimene ei tohiks informatsiooni ka oma ajusse (liiga kauaks) salvestada – nii oleks infoärimehel võimalus sama infot ikka jälle uuesti pakkuda. Nagu leivapätsi, mille me ära sööme ja peame siis jälle poodi uue järele minema. Kujutage ette düstoopiat, kus igal õhtul tehakse teie ajule format disk ja te olete järgmisel hommikul uuesti nõus ostma raamatut, vaatama filmi ja kuulama laulu, mida olete kogu oma elu iga päev lugenud-vaadanud-kuulanud. [---] Selline sünge kujutluspilt on õpetlik ka selle poolest, et ainsad, kes siin kaotajaks jäävad, on tulevased uued autorid – neid lihtsalt pole enam vaja. Samal ajal kui kõik vahendajad, kaitsjad jt elavad suurepäraselt edasi. Ei, muidugi – üks kaotaja on veel. Või väga palju kaotajaid. Meie kõik kokku, ühiskond.


  • Hea düstoopia võtab mingisuguse eksisteeriva elemendi meid ümbritsevast ühiskonnast ja näitab, kuidas selle ebameeldivamate joonte lõpuni välja arendamisel on tulemuseks pea karikatuurne, ent siiski usutav õudus. Ideaalis on düstoopiline maailm piisavalt kaugel tuttavast reaalsusest, et tekitada võõristus­efekti, hakata metafoorina vibreerima ja innustada lugejat edasi mõtlema. Samas võiks ta olla piisavalt lähedal, et tekitada ebamugavust ja äratundmist, juhtida tähelepanu just nendele osadele meie elust, millele me muidu ei mõtleks, ent mille korrumpeerumise potentsiaal on selle võrra suurem.
  • Hea düstoopia hirmutab kõigepealt seepärast, et ta on nii võõras, ning siis seepärast, et ta on nii tuttav.
  • Raske on kirjutada düstoopiat ajal, kui subtiilsus ja vihjelisus tunduvad reaalsest ühiskonnaelust kadunud olevat ja kõik naha all pulbitsenud pingekohad on muutunud kiiresti mädanevateks haavadeks.
  • Aga õõvastavamgi on asjaolu, et loogika, millega Gileadi juhid oma hirmuvalitsust õigustavad – kus naiste väärtus lähtub peamiselt nende sigimisvõimekusest –, on lääne ühiskondades praegugi täiesti igapäevane.
1980. aastate USAs või nullindate Eestis võis see kergesti jääda märkamatuks, sest "sünnitamismasina"-retoorikale ei saa liberaalses demokraatias mingeid väga suuri ümberkorraldusi ehitada. Ent ka toona kaaluti vanemapalga kõrval iibe tõstmiseks tõsiselt ka lastetusmaksu ja teisi karistavaid meetmeid. Paljud hullud mõtted võivad headel aegadel tunduda­ naeruväärsed ja ohutud, ent düstoopiate ülesanne on mõelda, milline on nende potentsiaal siis, kui kontekst muutub.


  • Düstoopilise kirjanduse hea külg on, et see ei saa peaaegu kunagi tõeks.
    • Francis Fukuyama: "Identiteet: Väärikuse nõudmine ja kibestumise poliitika". Tõlkinud Erkki Bahovski. Tallinn: Postimehe Kirjastus, 2022 lk. 148
Vikipeedias leidub artikkel