Francis Fukuyama

Francis Fukuyama (sündinud 27. oktoobril 1952 Chicagos) on ameerika politoloog.

"Ajaloo lõpp?" (1989)[muuda]

Tsitaadid artiklist "Ajaloo lõpp?". Tõlkinud Mati Sirkel, Looming 3/1990, lk 375-388.

Kahekümnes sajand nägi, kuidas arenenud maailm langes ideoloogilise vägivalla paroksüsmi, seeaeg kui liberalism võitles kõigepealt absolutismi jäänuste, siis bolševismi ja fašismi ja lõpuks moderniseeritud marksismiga, mis ähvardas viia lõpliku, tuumasõja apokalüpsiseni. Kuid sajand, mis täis enesekindlust algas Lääne liberaalse demokraatia triumfiga, paistab oma lõpul jõudvat ringiga tagasi sinna, kust ta alustas: mitte «ideoloogia lõpu» või kapitalismi ja sotsialismi konvergentsi juurde, nagu ennustatud, vaid majandusliku ja poliitilise liberalismi kindla võiduni.

Läänemaailma, Lääne idee triumf ilmneb ennekõike Lääne liberalismi eluvõimeliste süstemaatiliste alternatiivide täielikus ammendumises. Viimasel aastakümnel on toimunud ühesed muudatused maailma kahe suurima kommunistliku riigi intellektuaalses kliimas ja neis mõlemas on alanud tähendusrikas reformiprotsess. Kuid see nähtus ulatub kaugemale kõrgest poliitikast ja teda võib samuti näha Lääne tarbijaliku kultuuri vastupandamatus levikus, kusjuures nii erinevas kontekstis nagu talupoegade vabaturud ja värvitelerid, mida nüüd kohtab Hiinas kõikjal, mullu Moskvas avatud kooperatiivrestoranid ja -riidepoed, Jaapani kaubahallides kõlav Beethoven ja ühtviisi nauditav rockmuusika Prahas, Ranguunis ja Teheranis.

Võib-olla pole me tunnistajaks lihtsalt külma sõja lõpule või konkreetse perioodi möödumisele sõjajärgses ajaloos, vaid ajaloo kui sellise lõpule, s. t. inimsoo ideoloogilise evolutsiooni lõpp-punktile ja Lääne liberaalse demokraatia kui inimvalitsuse lõpliku vormi universaliseerumisele. See ei tähenda, et enam ei tule sündmusi, mis täidaksid «Foreign Affairsi» rahvusvaheliste suhete iga-aastaseid kokkuvõtteid, sest liberalism on võitnud küll primaarselt ideede või teadvuse vallas, ent pole siiani täielik reaalses või materiaalses maailmas. Kuid on tungivaid põhjusi uskuda, et see on ideaal, mis jääb pikaks ajaks valitsema materiaalset maailma. (lk. 375)

Hegeli õnnetus on see, et teda tuntakse nüüd eeskätt Marxi eelkäijana, ja meie õnnetus see, et vähesed meist tunnevad Hegeli teoseid vahetult algallikaist, vaid ainult niivõrd, kui teda on filtreerinud moonutavad marksismi läätsed. (lk. 376)
Ajaloo lõpul tekkiv riik on liberaalne, kuivõrd ta tunnustab ja kaitseb seaduste süsteemiga inimese universaalset õigust vabadusele, ja demokraatlik, kuivõrd ta eksisteerib üksnes valitsusaluste nõusolekul. (lk. 376)
Võimetus mõista, et majanduselu juured on teadvuse ja kultuuri vallas, viib üleüldise eksituseni omistada materiaalseid põhjusi nähtustele, mis oma olemuselt on ideaalsed. (lk. 378)
Kojeve'i nagu kõigi heade hegeliaanide meelest nõuab ajaloo aluseks jääva protsessi mõistmine teadvuse või ideede vallas toimuvate arengute mõistmist, sest lõppkokkuvõttes kujundab teadvus materiaalse maailma oma näo järgi. (lk. 379)
Kuid teadvuseseisund, mis lubab liberalismi kasvu, paistab stabiliseeruvat viisil, nagu võibki oodata ajaloo lõpul, kui sellele on alla kirjutanud tänapäeva vabaturumajanduse küllus. Universaalse homogeense riigi sisu võib kokku võtta nii: liberaalne demokraatia poliitilises sfääris, kombineerituna video- ja stereoaparaatide kerge kättesaadavusega majanduses. (lk. 379)
Sellel sajandil on liberalismile esitatud kaks peamist väljakutset — seda on teinud fašism ja kommunism. (lk. 379-380)
Kuid need, kes arvavad, et tulevik peab vältimatult olema sotsialistlik, kipuvad olema kas väga vanad või väga marginaalsed oma ühiskonnas asetleidva tegeliku poliitilise diskussiooni suhtes. (lk. 380)
Marksism-leninism oli nagu maagiline ülistuslaul — olgu nii absurdne ja sisutühi kui tahes, oli see ainus alus, millelt ladvik oli nõus nõukogude ühiskonda juhtima. (lk. 382)
Lenini demokraatliku tsentralismi põhiolemuseks polnud demokraatia, vaid tsentralism, s. t. hierarhiliselt organiseeritud ja deemose nimel kõneleva parteiavangardi absoluutselt jäik, monoliitne ja raudse distsipliiniga diktatuur. Kõik Lenini tigedad väitlused Karl Kautsky, Rosa Luxemburgi ja paljude teiste menševistlike ja sotsiaaldemokraatlike rivaalidega, mainimatagi põlgust «kodanliku seaduslikkuse» ja kodanlike vabaduste vastu, lähtusid tema sügavast veendumusest, et demokraatlikult juhitava organisatsiooniga ei saa teha edukat revolutsiooni. (lk. 383)
Kui nüüd hetkeks möönda, et fašistlik ja kommunistlik väljakutse liberalismile on surnud, kas talle on siis veel jäänud mõni muu ideoloogiline võistleja? Ehk teisisõnu: kas liberaalses ühiskonnas on klassivastuolude kõrval muid vastuolusid, mis pole lahendatavad? Siin sunnivad ennast peale kaks võimalust: religioon ja natsionalism.

Religioosse fundamentalismi tõusu viimastel aastatel kristlikus, juudi ja islami traditsioonis on laialdaselt märgatud. Tahaks öelda, et mingil moel kinnitab religiooni taaselustumine suurt rahulolematust liberaalse tarbimisühiskonna ebaisikulisuse ja vaimse tühjusega. Kui tühjus liberalismi südamikus ongi suurima kindlusega ideoloogia puudujääk — ei ole vaja tunnistada usku — need ühiskonnad ei suutnud jõuda üksmeelele hea elu olemuse suhtes ega luua isegi minimaalseid eeltingimusi rahule ja stabiilsusele. Tänapäeva maailmas on ainult islam pakkunud välja teokraatliku riigi poliitilise alternatiivina nii liberalismile kui ka kommunismile. Kuid doktriinil on vähe veetlust mittemoslemite hulgas ja on raske uskuda, et liikumine omandaks mingi laialdasema tähtsuse. Teisi, vähem organiseeritud usulisi vajadusi on eduga saadud rahuldada isikliku elu sfääris, millesse vabas ühiskonnas ei sekkuta.

Teine peamine liberalismi jaoks potentsiaalselt lahendamatu vastuolu on see, mille seavad natsionalism ja muud rassilise ning etnilise teadvuse vormid. On kahtlemata tõsi, et väga arvukate konfliktide juured alates Jena lahingust peituvad natsionalismis. Kaks katastroofilist maailmasõda sellel sajandil on tärganud arenenud maailma mitmesuguse värvinguga natsionalismist, ja kuigi need kired on sõjajärgses Euroopas teatud määrani summutatud, on nad siiani äärmiselt võimsad kolmandas maailmas. Ajalooliselt on natsionalism olnud ähvarduseks liberalismile Saksamaal ja on seda «postajaloolise» Euroopa isoleeritud osades nagu Põhja-Iirimaa praegugi. (lk. 384)

Tegelikult on kujutelm, et ideoloogia on suurriiklike huvide püsivale substraadile pealepandud superstruktuur, vägagi küsitav. Sest viis, kuidas mõni riik oma rahvuslikku huvi määratleb, pole universaalne, vaid tugineb mingile eelnevale ideoloogilisele baasile, just nii nagu me nägime, et varasem teadvuse seisund määrab majanduse. Sel sajandil on riigid omaks võtnud hoolega sõnastatud doktriine üksikasjalike välispoliitiliste programmidega, mis seadustavad ekspansionismi, nagu marksism-leninism ja natsionaalsotsialism. (lk. 385)
Natsionalismi äärmuslikem vorm, mida ükski Lääne-Euroopa riik on pärast 1945. aastat endale lubanud, on gaulle'ism, mille raison d'etre piirdus suuresti poliitilise ja kultuurilise tühikargamisega. Selles maailma osas, mis on jõudnud ajaloo lõppu, tegeleb rahvusvaheline elu enam majanduse kui poliitika või strateegiaga. (lk. 386)
Automaatne oletus, et oma ekspansionistlikust kommunistlikust ideoloogiast lahtiöelnud Venemaa jätkab sealt, kus tsaarid bolševistliku revolutsiooni künnisel pooleli jätsid, on seetõttu pentsik. Selle järgi peaks inimteadvuse evolutsioon olema vahepeal paigal püsinud, ja et samal ajal kui sovetid võtavad majanduses omaks moodsaid ideid, pöörduvad nad tagasi välispoliitiliste vaadete juurde, mis ülejäänud Euroopas on juba terve sajand ajast ja arust. (lk. 386)
Nõukogude Liit seisab niisiis teelahkmel: ta võib minna rada, mille märkis maha Lääne-Euroopa nelikümmend viis aastat tagasi, rada, mida on läinud suurem osa Aasiast, või ta võib realiseerida omaenda ainulaadsuse ja ajalukku kinni jääda. Valik, mille ta teeb, on meile väga tähtis, arvestades Nõukogude Liidu suurust ja sõjalist jõudu, sest see jõud jääb meid kummitama ja aeglustab meie arusaamist, et oleme juba jõudnud teispoole ajalugu. (lk. 387)
Ajaloo lõpp on väga kurb aeg. Võitlus tunnustamise eest, valmisolek riskida eluga puhtalt abstraktse eesmärgi nimel, maailmaulatusega ideoloogiline võitlus, mis sünnitas riskivaimu, julgust, kujutlusjõudu ja idealismi, asenduvad majandusliku arvestusega, tehniliste probleemide lõputu lahendamisega, keskkonnaküsimustega ja väärastunud tarbijanõudluse rahuldamisega. Postajaloolisel ajal pole ei kunsti ega filosoofiat, on üksnes pidev hoolekandmine inimajaloo muuseumi eest. (lk. 387-388)

"Ajaloo lõpp ja viimane inimene" (1992)[muuda]

Tsitaadid teosest "Ajaloo lõpp ja viimane inimene". Tõlkinud Margus Enno, Tanel Saimre, Hille Saluäär, Hiie Tamm. Tallinn: Tänapäev, 2002.

Käesoleva raamatu kauged alged on artiklis pealkirjaga “Ajaloo lõpp?”, mille ma kirjutasin ajakirjale The National Interest 1989. aasta suvel. Selles väitsin ma, et sedamööda, kuidas liberaalne demokraatia on võistlevaid ideoloogiaid nagu pärilikku monarhiat, fašismi ja kõige viimasena kommunismi löönud, on kogu maailmas paari viimase aasta jooksul kujunenud välja märkimisväärne üksmeel liberaalse demokraatia kui valitsemisvormi suhtes. Enamgi veel, ma väitsin, et liberaalne demokraatia võib olla “inimsoo ideoloogilise evolutsiooni lõpp-punkt” ja “inimvalitsuse lõplik vorm” ning kujutab endast sellisena “ajaloo lõppu”. See tähendab, et kui varasematele valitsemisvormidele olid iseloomulikud jämedad vead ja suur irratsionaalsus, mis nad lõpuks kukutasid, siis liberaalne demokraatia oli väidetavalt sellistest põhjapanevatest sisevastuoludest vaba. Sellega ei tahtnud ma öelda, et tänastes stabiilse demokraatiaga riikides nagu Ameerika Ühendriikides, Prantsusmaal või Šveitsis ei oleks ebaõiglust või tõsiseid sotsiaalseid probleeme. Ent, nagu ma argumenteerisin, on need probleemid tingitud pigem sellest, et vabaduse ja võrdsuse kaksikpõhimõtete, millele tänapäeva demokraatia rajatud on, elluviimine on lõpetamata, ja mitte nii väga neis põhimõtteis endis sisalduvatest mõradest. Kuigi tänases päevas on riike, mis stabiilse liberaalse demokraatiani ei jõuagi, ja teisi, mis muudesse, primitiivsematesse valitsemisvormidesse nagu näiteks teokraatiasse või militaarsesse diktatuuri tagasi langevad, ei ole liberaalse demokraatia ideaali paremaks võimalik teha.

Minu algne artikkel kutsus esile erakordse kommentaaride ja diskussioonide hulga – alguses Ameerika Ühendriikides ja seejärel paljudes teistes riikides nagu Inglismaal, Prantsusmaal, Itaalias, Nõukogude Liidus, Brasiilias, Lõuna-Aafrikas, Jaapanis ja Lõuna-Koreas. Arvustati igal mõeldaval kujul, lähtudes mõnikord minu algse kavatsuse lihtsast vääritimõistmisest, teinekord tabades teravamapilguliselt minu argumendi tuuma. Paljusid ajas esialgu segadusse minu sõna „ajalugu“ kasutus. Inimesed, kes käsitasid ajalugu konventsionaalses tähenduses kui sündmuste toimumist, näitasid Berliini müüri langemisele, Taevase Rahu väljakul toimunud rahutuste mahasurumisele Hiina kommunistide poolt ning Iraagi invasioonile Kuveiti, mis tõestavat, et „ajalugu jätkub“ ja et mina eksin ipso facto.

Ent selle all, mille suhtes ma oletasin, et see on lõppenud, ei pidanud ma silmas sündmuste, isegi mitte suurte ja tähtsate sündmuste toimumist, vaid ajalugu kui sellist – ajalugu mõistetuna ühtse evolutsiooniprotsessina. (lk. 11-12)

20. sajandi viimase veerandi kõige tähelepanuväärsem areng on seisnenud tohutute nõrkuste paljastamises maailma näiliselt tugevate diktatuuride südames, olgu nad kas sõjaväelis-autoritaarsed parem- või kommunistlik-totalitaarsed vasakdiktatuurid, Ladina-Ameerikast Ida-Euroopani, Nõukogude Liidust Lähis-Ida ja Aasiani on kahe viimase aastakümne jooksul tugevaid valitsusi kukkunud. Ja kuigi nad ei ole alati avanud teed stabiilsele liberaalsele demokraatiale, jääb liberaalne demokraatia ainsaks järjekindlaks poliitiliseks pürgimuseks, mis ühendab eri piirkondi ja kultuure kogu Maal. (lk. 13)
Võitlus tunnustuse pärast lubab meil heita pilgu rahvusvahelise poliitika loomusesse. Tunnustusiha, mis oli ajendiks algsele kahe võitleja vahel toimunud verisele võitlusele prestiiži pärast, viib loogiliselt imperialismi ja ülemaailmsesse impeeriumi. (lk. 20)
Tunnustus on poliitika keskne probleem, sest ta on türannia, imperialismi ja domineerimisiha läte. Kuid samas ei saa teda tema sünge külje pärast niisama poliitikaelust välja tõrjuda, sest samal ajal on ta selliste poliitiliste vooruste nagu julguse, üldsuse vaimu ja õigluse psühholoogiline alus. Kõik poliitilised ühiskonnad peavad tunnustusiha kasutama, kaitstes end samal ajal tema destruktiivse külje eest. (lk. 22)
Võib kindlalt öelda, et 20. sajand on muutnud meid kõiki ajaloo suhtes tõsimeelseteks pessimistideks. (lk. 27)
Kui nüüdisaegne teadus tegi võimalikuks enneolematu hävitusjõuga relvad nagu kuulipilduja ja pommituslennuk, siis nüüdisaegne poliitika lõi enneolematu võimuriigi, mille kohta tuli vormida uus sõna totalitarism. Selja taga tõhus politseijõud, poliitilised massiparteid ja radikaalsed ideoloogiad, mis püüdsid allutada oma kontrollile inimelu kõiki aspekte, alustas see uut liiki riik projekti, mille ambitsiooniks ei olnud midagi vähemat kui maailma valitsemine. (lk. 29)
Sest tehnika võime inimelu paremaks teha sõltub otsustaval määral inimese enda rööbiti kulgevast kõlbelisest edasiarenemisest. Kui viimast ei ole, on tehnika jõudud lihtne pöörata kurjuse kasuks ja inimkond oleks halvemas olukorras kui enne. 20. sajandi totaalseid sõdu polnuks, kui ei oleks olnud tööstusrevolutsiooni põhilisi saavutusi: rauda, terast, sisepõlemismootorit ja lennukit. (lk. 30)
Liberaaldemokraatlik riik on juba oma määratluse järgi nõrk: teatava kogumi isikuõiguste hoidmine tähendab riigivõimu ranget piiritlemist. Parem- ja vasakautoritaarsed režiimid seevastu on püüdnud kasutada riigivõimu selleks, et tungida privaatsfääri ja kontrollida seda mitmel eesmärgil – kas selleks, et tekitada sõjalist võimsust, edendada egalitaarset ühiskonnakorda või tekitada kiiret majanduskasvu. See, mis kaotati isikliku vabaduse valdkonnas, tuli võita tagasi riigi eesmärkide tasandil.

See kriitiline nõrkus, mis need tugevad riigid lõpuks kukutaski, oli legitiimsuse läbikukkumine – s.t kriis ideede tasandil. (lk. 39)

See oligi totalitarismi ülim eesmärk: mitte ainult võtta nõukogude inimeselt tema vabadus, vaid panna teda kartma vabadust turvalisuse kasuks ning kinnitada talle, et tema ahelad on head, isegi kui sundi ei ole. (lk. 48)
Totalitarismi kõige suurem möödapanek oli suutmatus kontrollida mõtlemist. (lk. 53)
Osaliselt peitub islami praeguse, äärmusliku taaselustumise põhjus selle ohu suuruses, mida tajutakse Lääne liberaalsetelt väärtustelt islami traditsioonilistele ühiskondadele. (lk. 70)
Ajalugu ei ole olnud sündmuste pime jada, vaid tähendusrikas tervik, milles inimideed õiglase poliitilise ja ühiskondliku korra kohta end ise välja mängisid. (lk. 73)
Inimsoo universaalne ajalugu ei ole sama mis universumi ajalugu. See tähendab, ta ei ole entsüklopeediline kataloog, mis sisaldab kõike, mis inimsoo kohta teada on, vaid pigem katse leida kõikide inimühiskondade üldisest arengust tähendusrikast kava. (lk. 79)
Kristlaste jaoks tähistab maise ajaloo lõppu viimnepäev, mis toimub taevariigi lävel ning mil maa ja maised sündmused sõna otseses mõttes olemast lakkavad. Nagu kristlik ajalookäsitus selgitab, on „ajaloo lõpp“ kirjutatud kõikidesse universaalsetesse ajalugudesse. Ajaloo üksikud sündmused võivad tähenduse omandada üksnes mõne suurema eesmärgi või sihi suhtes, mille saavutamine ajalooprotsessi paratamatult lõpetab. See inimese viimne lõpp teebki iga üksiku sündmuse potentsiaalselt mõistetavaks. (lk. 80)
Sõja võimalikkus on suur jõud ühiskondade ratsionaliseerimise ja ühtsete kultuuriüleste ühiskonnastruktuuride loomise taga. Iga riik, mis looodab oma poliitilist autonoomiat säilitada, on sunnitud võtma vastu oma vaenlaste ja rivaalide tehnika. Kuid sellest rohkemgi sunnib sõjaoht riike korraldama ümber oma ühiskondlikke süsteeme vastavalt sellele, mis kõige tõenäolisemalt lõpeb tehnika tootmise ja rakendamisega. (lk. 97)
Sõja ja sõjalise konkurentsi püsimine riikide hulgas on seega paradoksaalsel kombel riikide suur ühendaja. Isegi kui sõda riike vävitab, sunnib ta neid aktsepteerima nüüdisaegset tehnotsivilisatsiooni ja seda toetavaid ühiskonnastruktuure. (lk. 100)
Ühiskonnas on vabadust sama palju, kui temas reguleeritakse ja planeeritakse kapitalistlikku majandust. (lk. 120)
Liberaalne demokraatia võib olla funktsionaalsem ühiskonna jaoks, mis on juba saavutanud suurema sotsiaalse võrdsuse ja teatavates põhiväärtustes konsensuse. Ent ühiskondades, mis on ühiskonnaklasse, rahvusi või religioone arvestades äärmiselt polariseerunud, võib demokraatia olla valem, mis viib patiseisu ja stagnatsiooni. (lk. 141)
Moderniseeruv diktatuur võib põhimõtteliselt demokraatiast palju efektiivsemalt luua sotsiaalseid tingimusi, milles saaks nii kapitalistlik majandus kasvada kui ka aja jooksul stabiilne demokraatia välja kujuneda. (lk. 142)
Üldajalugu on lihtsalt intellektuaalne tööriist; ta ei saa võtta endale Jumala kohta, kes annab lunastuse igale kui ühele ajaloo ohvrile. (lk. 153)
Inimajaloo põhiprobleemi võib teatud mõttes vaadelda nii orjade kui ka isandate tunnustusvajadust kahepoolselt ja võrdselt rahuldava süsteemi otsinguga. Koos selle eesmärgi saavutanud ühiskonnakorra võiduga saabub ajaloo lõpp. (lk. 174)
Thymos, nagu teda kirjeldati Platoni „Riigis“ või Haveli jutus poemüüjast, kujutab endast midagi inimese sisemise õiglusmeele talost. Ta on psühholoogiliseks allikaks kõikidele õilsatele ning suuremeelsetele iseloomujoontele inimeses – nagu omakasupüüdmatus, idealism, eetika, eneseohverdus, vaprus ja auväärsus. (lk. 193)
Thymosest võrsuv tunnustusvajadus on väga paradokslaane nähtus. Olles õigluse ja ennastsalgavuse psühholoogiliseks lätteks, on ta samas tihedalt seotud egoismiga. (lk 193)
Kristlik võrdsus seevastu rajaneb faktil, et kõik inimesed on võrdselt õnnistatud ühe kindla võimega, võimega moraalse valiku tegemiseks. (lk. 218)
Liberaalne riik seevastu on ratsionaalne, sest ta lepitab need võistlevad nõudmised tunnustuse järele ainsal mõlemale poolele vastuvõetaval alusel – toetudes nimelt sellele, et indiviid on inimolend. Liberaalne riik peab olema universaalne, see tähendab pakkuma tunnustust kõigile kodanikele puhtalt selle alusel, et nad on inimolendid, mitte mingisse rahvus-, etnilisse või rassigruppi kuulumise alusel. See riik peab olema homogeenne, sest ta loob klassivaba ühiskonna, milles isandate ja orjade vaheline piir on kaotatud. Selle universaalse ja homogeense riigi ratsionaalsus ilmneb veelgi kõnekamalt faktis, et see on teadlikult asutatud ning tugineb avatud ja avalikele põhimõtetele. (lk. 223)
Mis mõttes me võime öelda, et tänapäeva liberaalne demokraatia „tunnustab“ universaalselt kõiki inimesi?

Seda tehakse õiguste omistamise ja kaitsmise kaudu. (lk. 224)

Ajaloo lõpus maailma ilmuvat universaalset ja homogeenset riiki võime seega kujutada toetumas kahele tugisambale – majandusele ja tunnustusele. (lk. 226)
Tunnustusiha on seega liberaalse majanduse ja liberaalse poliitika vaheline puuduv lüli. (lk. 227)
Iha tunnustuse järele on psühholoogiliseks allikaks ka kahele äärmiselt võimsale kirele – religioonile ja natsionalismile. Sellega ei taha ma öelda, et religiooni ja natsionalismi saab taandada tunnustusihaks, kuid just nende kirgede thymos'esse ulatuvad juures annavad neile selle tohutu võimu. Religioosselt usklik inimene peab väärikaks kõike, mida tema usk pühaks peab – moraaliseaduste kogu, eluviisi või teatud jumaldamise objekte. Ta saab vihaseks, kui rüvetatakse selle väärikust, mida tema pühaks peab. Natsionalist usub oma etnilise või rahvusrühma väärikusse ja seetõttu enda väärikusse selle rühma liikmena. Tal on vaja, et teised seda erilist väärikust tunnustaksid ja sarnaselt religioosselt usklikule vihastab ka tema, kui seda väärikust halvustatakse. (lk. 236)
Kõik need tegurid koos – rahvuslik ühtsustunne, religioon, sotsiaalne võrdsus, valmidus kodanikuühiskonna arendamiseks ja liberaalsete institutsioonide ajalooline kogemus – moodustavad rahva kultuuri. Tõsiasi, et rahvad võivad neis aspektides nii erinevad olla, selgitabki, miks ühesugused liberaaldemokraatlikud seadused sobivad mõnele rahvale hästi ja teisele mitte, ning ka seda, miks sama rahvas ühel perioodil lükkab demokraatia tagasi ja teisel selle kõhklusteta omaks võtab. (lk. 241)
Uus Aasia autoritarism ei saa ilmselt olema meile tuttav karm totalitaarne politseiriik. Hirmuvalitsus hakkaks põhinema lugupidamisel, inimeste vabatahtlikul allumisel kõrgemale võimule ja nende kohanemisel jäikade sotsiaalsete normidega. Sellist poliitilist süsteemi oleks vaevalt võimalik eksportida kultuuridesse, mis ei jaga Aasia konfutsiaanlikku minevikku, nii nagu pole islami fundamentalismi üle võetud maailma mitte-islami piirkondades. (lk. 266-267)
Kõigist sellistest võrdsustavatest protsessidest sündivat nähtust on nimetatud „keskklassi ühiskonnaks“. See väljend on ekistav, kuna tänapäeva demokraatiate sotsiaalne struktuur sarnaneb siiski pigem klassikalise püramiidiga kui keskel toretseva jõulukaunistusega. (lk. 315)
Tulevane vasakpoolne oht liberaalsele demokraatiale tuleb tõenäoliselt liberalismi rõivas, et muuta selle tähendust seestpoolt, ega ründa otseselt demokraatlikke institutsioone ja põhimõtteid.

Näiteks on peaaegu kõik liberaalsed demokraatiad näinud viimastel aegadel tohutut uute „õiguste“ vohamist. Paljud demokraatiad pole piirdunud üksnes elu, vabaduse ja omandi kaitsega, vaid on määratlenud ka õiguse eraelule, reisimisele, tööle, puhkusele, seksuaalsetele eelistustele, abordile, lapsepõlvele jne. Pole vaja mainida, et paljud neist õigustest on oma sotsiaalselt sisult mitmemõttelised ja üksteisele vasturääkivad. On kerge ette näha olukordi, kus näiteks Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioonis või põhiseaduses määratletud põhiõigusi otseselt kitsendatakse äsja loodud õigustega, mille eesmärk on ühiskonna veelgi põhjalikum võrdsustamine.

Inkoherentsus meie praeguses arutluses õiguste olemuse üle tuleneb sügavamast filosoofilisest kriisist, mille keskmes on küsimus, kas inimest on võimalik ratsionaalselt mõista. Õigused lähtuvad otseselt inimesekäsitusest, kui aga inimloomusest ei ole ühtset arusaamist või usutakse, et selline ühtne arusaamine on põhimõtteliselt võimatu, siis on mõttetu iga katse õigusi määratleda või ära hoida uute ja võib-olla valede õiguste tekitamist. Näitena, kuidas see võib juhtuda, kujutlegem võimalust, et kunagi tulevikus püüeldakse õiguste superuniversaliseerimise poole, mis tähendaks vahede kaotamist inimliku ja mitteinimliku elu vahel. (lk. 320)

Tõsiasi, et enamik tänapäeva keskkonnakaitsjaid ei usu sellistesse võrdsetesse õigustesse, näitab, et seniajani usutakse teatud kõrgemasse inimväärikusse. See tähendab, et hülgepoegi ja haruldasi toonekurgi tahetakse kaitsta sellepärast, et meile, inimestele meeldib neid enda ümber näha. Kuid see on silmakirjalik. Kui ei ole ratsionaalset alust öelda, et inimene on loodusest väärikam, ei ole ka ratsionaalset alust väita, et osal loodusest, näiteks hülgepoegadel, on rohkem väärikust kui teisel osal, näiteks HI-viirusel. Keskkonnaliikumise äärmuslik tiib on selles küsimuses palju järjekindlam, uskudes, et loodusel kui niisugusel – mitte ainult tundvatel või intelligentsetel loomadel, vaid kogu looduse loomingul – on inimesega võrdsed õigused. Sellise usu tulemus on ükskõiksus näiteks Etioopia massilise näljahäda suhtes, kuna see on üksnes viis, kuidas loodus maksab inimesele kätte üle piiride minemise eest, ning veendumus, et inimsugu peaks kahanema oma „loomuliku“, umbes saja miljoni suuruse populatsiooni piiresse (praeguse rohkem kui viie miljardi asemel), et ta enam ei häiriks ökoloogilist tasakaalu, nagu ta on seda teinud tööstusrevolutsioonist alates. (lk. 322)
Liberaalse demokraatia tüüpiline kodanik on isik, kes Hobbesi ja Locke'i õpetuse järgi loobub mugava enesesäilitamise huvides uhkest usust oma kõrgemasse väärtusse. (lk. 325)
Soov erineda ilmneb elu igas aspektis, isegi sellistes nagu bolševistlik revolutsioon, mis püüdis luua täielikul inimlikul võrdsusel rajanevat ühiskonda. Lenin, Trotski ja Stalin ei olnud isikud, kes oleksid isiklikult püüelnud üksnes teiste inimestega võrdseks saamisele: kui see oleks nii olnud, poleks Lenin kunagi Samarast lahkunud ja Stalin oleks jäänud Tifilisi seminaristiks, revolutsiooni tegemise ja täiesti uue ühiskonna loomine nõuab silmapaistvaid isiksusi, kellel on tavalisest suurem visadus, ettekujutusvõime, halastamatus ja intelligentsus, omadused, mida kõigil neil varajastel bolševikel ohtrasti oli. (lk. 328)
Seepärast on nüüdisaegne inimene viimne inimene: ajalooline kogemus on ta ära kurnanud ja ta on vabanenud ettekujutusest, et väärtusi võiks kogeda tõelistena. (lk. 330)
Kujutlegem korraks neid uudseid jooni, mis võiksid iseloomustada despootiat meie maailmas. Kõigepealt tuleb mulle silme ette lugematu hulk ühetaolisi ja võrdõiguslikke inimesi, kes ajavad väsimatult taga väikseid labaseid lõbusid, millega nad oma elu täidavad. Kõik nad kisuvad oma poole, ligimeste saatus ei lähe kellelgi korda; inimene seisab kõigi oma kaaskodanikega ühes reas, aga ta ei näe neid; ta puudutab neid, aga tema kompamismeel on surnud; ta on olemas ainult iseendas ja iseenda jaoks ja kui tal ongi veel perekond, siis isamaad tal õieti-öelda enam ei ole.

Kõigi niisuguste inimeste kohal kõrgub üks määratu suur hooldaja, ainus võim, kes tagab, et nad oma väikesed naudingud kätte saavad, ainus, kes valvab nende saatuse järele. See võim on absoluutne, pedantlik, järjekindel, ettenägelik ja malbe. Kui tema eesmärk oleks inimeste ettevalmistamine meheea tegudeks, siis oleks ta vahest natuke isa moodi, kuid tema taotleb hoopis vastupidist, ta püüab inimesi hoida igaveses lapsepõlves. (lk. 332)

Inimese elus on seega üks kummaline paradoks: tundib, et inimene vajab ebaõiglust, sest võitlus ebaõigluse vastu toob esile selle, mis temas on parimat. (lk. 335)
Kuid arukat kogukonda ei ohusta mitte sellest väljaspool seisev jõud, vaid vabaduse ja võrdsuse printsiibid, millele need kogukonnad toetuvad ja mida praegu kogu maailmas hakatakse üleüldiselt omaks võtma.

Liberaalse teooria anglosaksi versioon, millele on rajatud Ameerika Ühendriigid, annab inimestele küll täiuslikud õigused, kuid ei pane neile vastavaid kohustusi ühiskonna ees. Nende kohustused on puudulikud, kuna need on tuletatud nende õigustest; ühiskond eksisteerib vaid selleks, et neid õigusi kaitsta. Seetõttu on moraalne kohustus täielikult kokkuleppeline. See ei põhine Jumala sõnal või hirmul igavese elu pärast ega ka kosmose looduslikul korraldusel, vaid üksnes lepinguosalise huvil, et ka teised lepingut täidaksid. (lk. 347)

Mis juhtub siis, kui maailm „täitub“ liberaalsete demokraatiatega, nõnda et ei ole enam türanniat ja rõhumist, mille vastu võidelda? Kogemus näitab, et kui inimesed ei saa võidelda õige asja eest, sest õige asi on võidu saavutanud juba eelmise põlvkonna ajal, siis võitlevad nad õige asja vastu. Nad võitlevad võitluse pärast. Nad võitlevad teisisõnu mingi tüdimuse pärast: nad ei oska elu ette kujutada ilma võitluseta. Ja kui suuremat osa maailmast, milles nad elavad, iseloomustab rahulik ja jõukas liberaalne demokraatia, siis võitlevad nad rahu ja jõukuse ning demokraatia vastu. (lk. 354)

"Identiteet" (2018)[muuda]

Tsitaadid teosest: "Identiteet: Väärikuse nõudmine ja kibestumise poliitika". Tõlkinud Erkki Bahovski. Tallinn: Postimehe Kirjastus, 2022.

Trump esindas laiemat trendi rahvusvahelises poliitikas, suunaga selle poole, mida on nimetatud populistlikuks natsionalismiks. Populistlikud liidrid üritavad kasutada demokraatlikel valimistel saadud legitiimsust võimu konsolideerimiseks. Nad otsivad otsest, karismaatilist sidet "inimestega", kes on tihti määratletud kitsaste etniliste mõistete alusel, mis välistavad suure osa elanikkonnast. Neile ei meeldi insitutsioonid ja nad üritavad õõnestada kontrollmehhanisme, mis piiravad juhi isiklikku võimu modernses liberaalses demokraatias: kohtuid, seadusandlikku võimu, sõltumatut meediat ja parteitut bürokraatiat. Teised kaasaegsed liidrid, keda saaks sellesse kategooriasse panna, on Vladimir Putin Venemaalt, Recep Tayyip Erdoğan Türgist, Viktor Orbán Ungarist, Jarosław Kaczyński Poolast ja Rodrigo Duterte Filipiinidelt. (lk. 10)
See toob mind praeguse raamatu lätete juurde. Alates sellest, kui avaldasin 1989. aasta keskel essee "Ajaloo lõpp" ja 1992. aastal raamatu "Ajaloo lõpp ja viimne inimene", on minu käest regulaarselt küsitud, kas sündmus X ei muutnud mu teesi kehtetuks. X võib olla riigipööre Peruus, sõda Balkanil, 11. septembri rünnakud, globaalne finantskriis või kõige hiljutisemalt Donald Trumpi valimine ja ülalpool kirjeldatud populistliku natsionalismi laine.

Palju sellest kriitikast põhines lihtsal teesist valesti arusaamisel. Ma kasutasin sõna "ajalugu" hegellikus-marksistlikus mõttes – see tähendab iniminstitutsioonide pikemaajalist lugu, mida võib alternatiivselt nimetada "moderniseerimise arenguks". Sõna "lõpp" oli mõeldud mitte "likvideerimise", vaid "sihtmärgi" või "eesmärgi" mõttes. Karl Marx oli välja pakkunud, et ajaloo lõpp on kommunistlik utoopia, mina pakkusin lihtsalt, et Hegelik versioon, kus areng päädis turumajandusega seotud liberaalse riigiga, oli usutavam tulemus. (lk. 11)

Siiski ei tabanud kriitikud veel üht mõtet. Nad ei märganud, et algse essee pealkirja lõpus oli küsimärk, ning nad ei lugenud "Ajaloo lõpu ja viimase inimese" viimased peatükke, mis keskendusid Nietzsche viimase inimese probleemile.

Mõlemas kohas märkisin ma, et ei natsionalism ega religioon kui jõud kao maailma poliitikas. Nad ei kao sellepärast, nagu ma toona väitsin, et kaasaegsed liberaalsed demokraatiad pole täielikult lahendanud thymos'e probleemi. Thymos on osa hingest, mis igatseb väärikuse tunnustamist; isothymia on nõudmine olla austatud võrdsel alusel teiste inimestega; samas kui megalothymia on soov olla tunnustatud ülimuslikuna. Modernsed liberaalsed demokraatiad lubavad ja suurelt osalt pakuvad minimaalsel määral võrdset austust, mis on sätestatud üksikisiku õigustes, õigusriigis ja valimisõiguses. See ei taga, et demokraatias oleksid inimesed võrdselt austatud, eriti marginaliseerituse ajalooga rühmade liikmed. Terved riigid võivad tunda, et neid ei austata, mis on andnud tõuke agressiivsele natsionalismile – nagu usujuhtide puhul, kes tunnevad, et nende usku mustatakse. Isothymia õhutab seetõttu tagant nõudmisi võrdsele tunnustamisele, mis ei täitu täielikult ilmselt kunagi.

Teine suur probleem on megalothymia. Liberaalsetel demokraatiatel on õnnestunud üsna hästi pakkuda rahu ja jõukust (ehkki viimastel aastatel veidi vähem). Need jõukad, turvalised ühiskonnad on Nietzsche viimse inimese määratlused, "pehmest puust inimesed", kes veedavad oma elud lõputus tarbija rahuldamise tegevuses, kuid kelle sisus pole midagi, ei kõrgemaid eesmärke ega ideaale, mille nimel olla valmis liikuma ja ohverdama. Säärane elu ei rahulda igaüht. Megalothymia õitseb erandlikkusel: võtta suuri riske, alustada monumentaalseid võitlusi, taotleda suuri mõjusid, sest kõik need viivad enda tunnustamiseni ülimuslikuna teiste suhtes. Mõnel juhul võib see viia kangelasliku juhini nagu Lincoln või Churchill või Nelson Mandela. Teistel juhtudel võib see viia türannideni nagu Caesar või Hitler või Mao, kes viisid oma ühiskonnad diktatuuri ja katastroofi. (lk. 12)

Nõudmine tunnustuse järele on kellegi identiteedis põhiline kontseptsioon, mis ühendab paljut selles, mis toimub maailma poliitikas täna. See pole piiratud identiteedipoliitikaga, mida praktiseeritakse ülikoolilinnakutes, või valge natsionalismiga, mida see on provotseerinud, vaid see laieneb ulatuslikumale lähtusele, sh vanamoodsa natsionalismi ja politiseeritud islami laineni. Palju sellest, mida peetakse majanduslikuks motivatsiooniks, tugineb minu väitel nõudmisel tunnustuse järele ja seetõttu ei saa seda lihtsalt majanduslike vahenditega rahuldada. Sel on otsesed tagajärjed sellele, kuidas me peaksime tänapäeval tegelema populismiga.

Hegeli järgi on inimajalugu kantud võitlusest tunnustuse eest. Ta väitis, et ainuke ratsionaalne lahendus soovile tunnustuse järele oli universaalne tunnustus, milles tunnustatakse iga inimese väärikust. Universaalsele tunnustusele on sellest alates esitatud väljakutseid teiste osaliste tunnustusvormide poolt, mis põhinevad riigil, religioonil, sektil, rassil, rahvusel või sool, või üksikisikute poolt, kes soovivad olla tunnustatud ülimuslikuna. Identiteedipoliitika tõus modernsetes liberaalsetes demokraatiates on üks põhiohte, millega nood on silmitsi, ja kui me ei suud aleida tagasiteed universaalsemasse arusaama inimväärikusest, hukutame end jätkuvasse konflikti. (lk. 14)

Ehkki materiaalne omahuvi on tähtis, on inimesed motiveeritud ka muudest asjadest, motiividest, mis seletavad paremini oleviku kokkusobimatuid sündmusi. Seda võib kutsuda rahulolematuse poliitikaks. Paljudel juhtudel on poliitiline liider mobiliseerinud järgijaid arusaama ümber, et rühma väärikust on solvatud, halvustatud või muul moel arvestamata jäetud. See rahulolematus kutsub esile nõudmise kõnesoleva rühma väärikuse tunnustamise järele. Oma väärikust taastada püüdev rühm omab palju rohkem emotsionaalset kaalu kui lihtsalt oma majanduslikke huve järgivad inimesed. (lk. 19)
Kõikidel juhtudel usub rühm, on selleks siis suurjõud nagu Venemaa või Hiina või valijad USA-s või Ühendkuningriigis, et sel on identiteet, mis pole saanud adekvaatset tunnustust – kas riigi puhul välismaailma poolt või sama ühiskonna teiste liikmete poolt. Need identiteedid võivad olla ja on väga erinevad, tuginedes riigile, religioonile, rahvusele, seksuaalsele sättumusele või soole. Need on kõik üldise nähtuse manifestatsioon, milleks on identiteedipoliitika. (lk. 20)
Üksikisikud on ajaloo vältel leidnud end oma ühiskonnaga pahuksis olevat. Kuid üksnes modernsetel aegadel on leidnud vastukaja seisukoht, et autentne sisemine mina on loomuomaselt väärtuslik ja välisel ühiskonnal pole süstemaatiliselt õigus esimese hindamisel. See pole sisemine mina, mis peaks kohanduma ühiskonna reeglitega, vaid ühiskond ise peab muutuma. (lk. 21)
Kõik inimühiskonnad sostialiseerivad oma liikmeid elama üldiste reeglite järgi; inimeste koostöö ja sellest tulenevalt inimeste edukus liigina poleks teistmoodi võimalik. Kõikidel ühiskondadel on olnud mässulisi teismelisi ja heidikuid, kes ei soovinud aktsepteerida neid reegleid, kuid selle svõitluses võidab peaaegu alati ühiskond, sundides sisemised minad painduma väliste normide ees. (lk. 39)
Loomad pole võimelised teadma head ja kurja, sest nad tegutsevad instinktide järgi, samas kui jumal on mingis mõttes puhas headus ja teeb alati õigeid valikuid. Inimeste võime valida annab neile loomadest kõrgema staatuse, sest see on osa jumala headusest, kuid siiski pole see samaväärne jumalaga, sest inimesed on võimelised patustama. Ses plaanis on kristlikus traditsioonis kõik inimesed fundamentaalselt võrdsed: neile on antud võrdne võime valida. (lk. 42)
Nii natsionalismi kui islamismi võib seega näha identiteedipoliitika liikidena. Selle väitmine on ebaõiglane kummagi fenomeni täieliku keerukuse ja spetsiifilisuse suhtes. Kuid neil on siiski hulk tähtsaid sarnasusi. Nad ilmusid mõlemad maailmaareenile sotsiaalse ülemineku hetkel traditsioonilistest isoleeritud agraarühiskondadest ulatuslikuma ja erisuguse maailmaga seotud modernsetesse ühiskondadesse. Nad mõlemad pakuvad ideoloogiat, mis seletab, miks inimesed tunnevad end üksikuna jasegaduses olevana, ja mõlemad kultiveerivad ohvristaatust, süüdistatdes üksikisiku õnnetus olukorras väljaspoolseid rühmi. Ning nad mõlemad nõuavad väärikuse tunnustamist piiratud kombel: mitte kõikidele inimestele, vaid teatud rahvus- või religioosse rühma liikmetele. (lk. 67)
Sissetuleku seos väärikusega seletab ka, miks midagi sellist nagu üldine tagatud sissetulek kui lahendus töö kaotusele automatiseerumise tõttu ei taga sotsiaalset rahu või ei tee inimesi õnnelikuks. Töökoht ei edasta mitte ainult sõnumit ressursside kohta, vaid ka sõnumit tunnustusest ülejäänud ühiskonna poolt – seda, et keegi teeb midagi sotsiaalselt väärtuslikku. Kui keegi saab palka mittemidagitegemise eest, pole see põhjus uhkuseks. (lk. 75)
Majanduslikku kitsikust tajuvad üksikisikud tihti mitte kui ressurssidest ilmajäämist, vaid kui identiteedi kaotust. (lk. 79)
Kaasaja vasakpoolsete probleem seisneb identiteedi erilistes vormides, mida see on üha enam võtnud väljendada. Selle asemel et rajada solidaarsust sääraste laiade kollektiivide ümber nagu töölisklass või majanduslikult ekspluateeritud, on see keskendunud üha väiksematele rühmadele, mis on marginaliseeritud spetsiifilisel viisil. See on osa laiemast loost modernse liberalismi saatusest, milles universaalse ja võrdse tunnustuse põhimõte on muteerunud kindlate rühmade spetsiaalseks tunnustuseks. (lk. 80)
Kristlikus traditsioonis oli sisemine mina pärispatu allikaks, kuid see oli ka moraalse valiku koht, millega pattu ületada. (lk. 82)
Kui teraapia sai religiooni asendajaks, võttis religioon ise üha enam teraapilise ilme. (lk. 87)
Teraapilises mudelis sõltub aga üksikisiku õnn tema eneseväärikusest ja eneseväärikus on avaliku tunnustuse kõrvalprodukt. (lk. 88)
Väärikus demokratiseeriti. Kuid liberaalsetest demokraatiates hakkas identiteedipoliitika taasühinema identiteedi kollektiivsete ja illiberaalsete vormidega nagu rahvus ja religioon, sest üksikisikud soovisid pidevalt mitte oma individuaalsuse tunnustamist, vaid oma samasuse tunnustamist teiste inimestega. (lk. 90)
Hea valitsus ehk tõhusad avalikud teenused ja korruptsiooni madal tase sõltub riigiametnikest, kes asetavad avaliku huvi kõrgemale oma kitsastest huvidest. Süstemaatiliselt korrumpeerunud ühiskondades suunavad poliitikud ja bürokraadid avalikke ressursse oma rahvusrühmale, piirkonnale, hõimule, perekonnale, poliitilisele parteile või omaenda taskutesse, sest nad ei tunne kohustust kogukonna üldiste huvide ees. (lk. 109)
Väärtuspõhine identiteet on vajalik, kuid mitte piisav tingimus eduks. (lk. 133)
Me ei pääse identiteedist või identiteedipoliitikast. Nagu ütles Charles Taylor, identiteet on „võimas moraalne idee, mis on meieni jõudnud“ ning see on ületanud piire ja kultuure, sest see rajaneb thymos'e universaalsel inimpsühholoogial. See moraalne idee räägib meile, et meil on autentne sisemine mina, mida ei tunnustata, ja väidab, et kogu väline ühiskond võib olla võlts ja represseeriv. See keskendub meie loomulikule nõudmisele meie väärikuse tunnustamise järele ja annab meile keele väljendamaks rahuolematust, mis tekib säärase tunnustuse saabumata jäämisel. (lk. 134)
Iga isik ja iga rühm kogeb lugupidamist erineval viisil ja igaüks otsib oma väärikust. Seega kutsub identiteedipoliitika esile oma dünaamika, mille järgi jagavad ühiskonnad ennast väiksemateks ja väiksemateks rühmadeks oma erilise ohvristaatuse „läbielatud kogemuse“ põhjal. (lk. 135)
Kuid vabadus ja valikute määr, mis eksisteerib modernses liberaalses ühiskonnas, võivad samuti teha inimesed õnnetuks ja viia nad kaasinimestest eemale. Nad leiavad end nostalgitsemast kogukonna ja struktureeritud elu järele, mille nad oma arvates on kaotanud või mida evisid kunagi nende esivanemad. (lk. 135)
Me peame edendama väärtuspõhiseid rahvuslikke identiteete, mis on rajatud modernse liberaalse demokraatia alusideede ümber, ja kasutama avalikke poliitikaid, et assimileerida uustulnukad tahtlikult nende identiteetidega. (lk. 136)
Euroopa agenda peab algama kodakondsusseadustes väljendatud rahvusliku identiteedi ümbermääratlusest. Ideaalis peaks EL looma ühtse kodakondsuse, mille nõuded põhineksid põhilistest liberaaldemokraatlikest põhimõtetest kinnipidamisel, kodakondsuse, mis oleks ülimuslik rahvuslike kodakondsusseaduste ees. (lk. 137)
Säärastes riikides nagu USA, LAV või India, kus on rassiline, etniline ja religioosne kihistumine, on olnud raskem luua ulatuslikke töölisklassi koalitsioone võitlemaks ressursside ümberjaotamise eest, sest kõrgema staatusega identiteedirühmad ei soovinud ühist ettevõtmist neist allpool olevatega ja vastupidi. (lk. 146)
Düstoopilise kirjanduse hea külg on, et see ei saa peaaegu kunagi tõeks. (lk. 148)