Paul Rummo

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Paul Rummo (14. juuli 1909 Kalbu, Kehtna vald – 28. märts 1981 Tallinn) oli eesti luuletaja, laste-, näite- ja ajakirjanik, kirjanduskriitik ja õpetaja. Ta koostas 1967. aastal ilmunud antoloogia "Eesti luule". Paul Rummo oli teatriteadlase Lea Tormise, luuletaja Paul-Eerik Rummo ja lastekirjanik Mall Johansoni isa. Tema vend oli õpetaja ja kirjanik Jaan Rummo.


Hele päike paitab palgeid,
lõunatuules lendleb juus.
Lähme piki maanteid valgeid,
süda hell ja laulud suus.
...
Nukrad leinakase salud
peegeldumas järvevees;
sirelites vanad talud,
lastekilkeid ukse ees.
...

  • "Matkalaul", rmt: "Sõnarine", 3. kd. Koostas Karl Muru. Tln: Eesti Raamat, 1993, lk 47


Männijässid kevadtormis kiskunud on kiiva,
joodilõhnalise adru lained matnud liiva.

Kuuma, kilgendavat helki põuapäike eretab,
kibuvitsa okkajada luiteküüru veretab.
...
Põhjamaine südasuvi lahesopis tuuletus —
see on... see on sõnulseadimatult kaunis luuletus.

  • "Laulasmaa rand", rmt: "Sõnarine", 3. kd. Koostas Karl Muru. Tln: Eesti Raamat, 1993, lk 49


Päev hele, aga minu nägu pilves:
ei oska leida jutu lõpetust.
Ja lapsed ("Isa, miks sul sünge ilme?")
said ninatarkuse eest õpetust.

Ilm lämbe. Karjamaale enda peitsin —
ehk jutu järjeks siin on parem edu.
...
Särk seljast — olgu kadakale kanda,
las kiired turjal kõnniskleda saavad!
...
Puänt... Kui paneks kangelased paari?
Sulg takerdub ja silmgi kipub looja.

Kuum. Mõte visalt-visalt venib kirjaks —
poolunes paar saab lõpuks kositud.
Kui ärkan, süüdlaselt mind vaatab Kirjak:
mu särk on lõunaooteks nositud.

  • "Puänt", rmt: "Sõnarine", 3. kd. Koostas Karl Muru. Tln: Eesti Raamat, 1993, lk 50


...
Punasepealise pilviku
poja pilk sambla sees tabas.

Alarm. Ja pohlad kus verevad
vaiguste mändide juuril,
rinnutsi ründame perega,
kandes korvisid suuri.
...
Pliidi ümber kõik avali sui:
anna, ma maitsen, ma maitsen!
Keegi ei taha tassida puid:
kes seda kastet siis kaitseb?!
...

  • "Esimene seen", rmt: "Sõnarine", 3. kd. Koostas Karl Muru. Tln: Eesti Raamat, 1993, lk 51


Linnupetteks käär soojast sepikust,
keltsast ja porist läbi kahlad, —
ülane nööpauku urbades lepikust,
kõrguvalt kaselt tood magusat mahla.
...

  • "Kevadmatkad", rmt: "Sõnarine", 3. kd. Koostas Karl Muru. Tln: Eesti Raamat, 1993, lk 51


Ei muud, kui sissepoole kisenda
ja midagi, ei midagi saa muuta.
Tund-tunnilt, Kallis, mulle sisenda:
sul tuleb suuta, tuleb suuta, suuta!

Jah, suuta. Pööristormis lahkudes
ehk selle soovi tahtsid mulle anda?
Mis jääbki muud kui valuvahkudes
pead kõigest hoolimata püsti kanda.
...

  • "Sisendus", rmt: "Sõnarine", 3. kd. Koostas Karl Muru. Tln: Eesti Raamat, 1993, lk


Tsüklist "Lauluisa noorusmail"[muuda]

...
Kesk küpse põllu kumendavat vaske
kolhoosinurme rüppe peitunud
on rohtund ahervare, neli nõtket kaske.

Hea tundmatu poolt istutatud puud
täis rästanoorukite jutuvada:
ei väsi lennumuljeist nende suud.
...
Suits paja-august tahmund räästast lakub.
Ristmetsa noorikut kui ilmsi näen...
Ann tõstab rasket toobrit lävepakul,

vaest põllusiilu silmitsema jääb.
Ta seisab mõtlikuna tuulekojas
ja hellalt põlle alla paneb käed,

rõõm, mure silmis tulevasest pojast.

  • "Jõepere", rmt: "Sõnarine", 3. kd. Koostas Karl Muru. Tln: Eesti Raamat, 1993, lk 47-48


...
Pilk ahnelt jutustaja suule tardus...
Noor Kreutzwald istub Toapapa ees,
näol vaheldumas viha, õudus, hardus.

... Nüüd peksab kange Kalev, vägimees
raudrüütleid-peninukke Assamallas;
nüüd kahlab laudu kandes Peipsi vees...
...
Teoori kirgastub, kaob silmist pelg,
koos Kaleviga puistab neetud sortse;
priipõlvest unistades sirgub selg.
...
Ja jälle paugutasid kangaspuud,
tuul olviaugus mardusena huikas...
Noor Kreutzwald mõistab, nägu selginud,

mis vara vaikselt tema põues tuikas.

  • "Ohulepa", rmt: "Sõnarine", 3. kd. Koostas Karl Muru. Tln: Eesti Raamat, 1993, lk 48-49


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel