Adru

Adru on pruun- ja punavetikate segust moodustuv rannaveetaimestik. Kaldale heidetuna lehkab spetsiifiliselt ja on tõhus orgaaniline väetis.

Proosa[muuda]

Mamma läks edasi liivaranna poole. Ja seal all oli mulda, lõpuks ometi. Must ja sügav vööt mulda kulges piki kaldajoont leppade all. Kivide vahelt sirgusid jõulised haljendavad taimed, mis laiutasid kollaste ja lillade puhmadena, see oli ootamatu lopsakusepadrik.

Mamma surus käpad mulda. Ta tundis, et see oli läbi põimitud miljoneist kasvavaist juurtest, mida ei tohtinud segada. Aga sellest polnud midagi. Igatahes oli siin olemas muld. Alles nüüd muutus saar millekski niisuguseks, millele võis kindel olla.

Ta hüüdis papat, kes korjas adru seest lauajuppe, ta jooksis papa juurde, põll tuule käes laperdamas, ja hõikas:

"Ma leidsin mulda!"

"Papa vaatas üles.

"Tere, tere," ütles ta. "Mis sa mu saarest arvad?"

"See ei sarnane mitte millegagi terves maailmas," kinnitas mamma veendunult. "Muld on all rannas, selle asemel et olla kuskil keskpaigas!"

"Küll ma selle asja sulle ära seletan," lubas papa. "Küsi alati minu käest, kui sa millestki aru ei saa — ma tean kõike, mis on kuidagi seotud merega. Näed sa, see on lainete poolt kaldale visatud adru. Vähehaaval muutub ta mullaks, päris mullaks. Mis? Seda sa ei teadnud!" Papa naeris ning laiutas käppi, nii nagu kingiks ta mammale kõik mere õõtsuvad vetikapadrikud.

Mamma korjas adrut. Ta kandis seda päev otsa kokku kaljulõhangusse, millest pikapeale pidi saama aiamaa. Adru oli samasugust sügavsooja värvi nagu muld vanas kodus, aga peale selle võis temas veel märgata isesugust purpurset ning oranži sätendust. Mamma oli rahul ja õnnelik. Ta unistas porgandeist, redistest ja kartuleist — kuidas need adru all soojas paisuvad ning kasvavad, ta nägi juba rohelisi lehti ülespoole sirutumas, kasvamas ning tugevnemas, ta nägi neid lehvimas tuule käes vastu sinavat merd, rasked tomateist, herneist ning ubadest, mis perele marjaks ära kuluvad. Mõistagi tuleb see kõik alles tuleval suvel, aga see ei tähenda midagi. Tal oli, millest unistada. Ning kõige sügavamas hingesopis unistas mamma õunapuust.

Tove Jansson, "Muumipapa ja meri", tlk Vladimir Beekman, rmt: "Muumitroll", 1975, lk 356-358

Luule[muuda]

ainult seisatada adrujoones
ainult käia vette vaikseid ringe
veri võpatamas pulsisoones
siis kui üksik rahu lõikab hinge

Viiu Härm, "*kuu ja päikse pehmed valgusvarjud...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 10

Loperguse taeva vabandab välja turismus. Tuhat õõnsat
                                             sõna. Suvi.
Rohelise autoga mees tahaks osta endale krunti. Ta saab
                                                   jalaga.
Suvitajalt. Ta tõstab hinda. Kõrbenud kuupoolik ulatab
                                            vana ja vääraka
piibu, peremees võtab aega, topib kaha kummuni, süütab ja
sügab säärt. Roni merre, too adru. Küll pärast näeb.
Ürakas läeb. Mudu veel tõrre alla, a maja tahaks. Ju.
Krunt, kastepiiskasid korjav, kudrutab omasoodu.
Adru ja armastus, kumbagi pole meil enam, muhatab
                                            peremees.
Tulid tühjade kätega rannast, rebi end rooli ja kao.
Haihaihtub pereeremees, sureureb roheoheloll.
Tühiühine päeäeäevahääb.
Paha hais jääb järele, aga meil on ju meri.
On ju meri.

Karl Martin Sinijärv, "Libakäsm" kogus "Krümitor0671" (2011), lk 126