Mine sisu juurde

Kampsun

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Džemper)
Isaac Grünewald, "Nina sviitris" (1917)
Amedeo Modigliani, "Jeanne Hébuterne kollases sviitris" (1918)
Józef Pankiewicz, "Abikaasa portree rohelises sviitris" (1921)
Prudence Heward, "Neiu kollases sviitris" (1936)

Proosa[muuda]


  • Ta pilk viibis kui mitte just koomilisel, siis igatahes ebaharmoonilisel isikul. Sellel puudus kooskõla. Bordoopunane kostüüm, masendav džemper ja tagatipuks kootud džokimüts — kõik oli nagu selga loobitud ja juhuslikult külge jäänud.
    • Ngaio Marsh, "Constable'i maastik konstaablitega", tlk Mark Sinisoo, 1994, lk 12


  • Moosekandid mängisid tangot ja sviitrites ning suusapükstes paarikesed nühkisid raskete saabastega parketti.
Andrej asetas käe Vanda piha ümber:
"Lähme tantsima!"
Punane ja sinine prožektorivalgus kompas nägusid, rätikutega tädid pigistasid selle ees pimestatud silmad kinni. Vandat valdas järsku tunne, et säärane õnn on liiga ühemõtteline. Ta on nii selge, et kaotab sisu ja põnevuse ega olegi õieti öelda enam õnn, vaid inerts. See oli väga ebameeldiv tunne ja Vanda peitis selle Andrej eest tema karvase, tubakast lõhnava sviitri sisse.


  • Ta võttis mu käest šampanjaklaasi, suudles mind ja ütles: "Nii, Bridget Jones, nüüd ma näitan sulle, kuidas midagi palutakse," võttis mind oma kätele, kandis mu magamistuppa (seal oli nelja sambaga voodi!) ja käitus nii, et kui ma peaksin kunagi tulevikus ruudulist V-kaelusega džemprit nägema, siis ma lahvatan häbi pärast momentaanselt punaseks.
    • Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998, lk 302


  • Tegelikult valitsesid tema mõtteid ta oma seksuaalsusest täielikult tema massiivsed ja vastuvõtmatud rinnad. Need oli ta nooruses surunud korsetti kasutamata tuunikakleitide ja särgikute alla, lastes neil vabalt omaenda lihaseid arendada, nagu tolleaegsed paremad meditsiinilised nõuanded soovitasid, kuid venitades ja vajutades need parandamatult lotti. Mõni teine naine oleks ehk nende rindadega uhkeldanud, kandnud neid uhkelt enda ees ja sobitanud toretsevalt dekolteesse. Beatrice Nest pakkis rinnad lontis ja vanaemalikku pihikusse ning venitas nende peale käsitsikootud džemprid, kaunistatud väikeste pisarakujuliste aukude ridadega, mis olid tema kehakontuuride ümber pisut irevil ja pisut pruntis.


  • Ajalugu hargneb lahti tasakesi nagu vana kampsun. Seda oli palju kordi paigatud ja kirutud, ümber kootud, et see erinevatele inimestele sobiks, susatud tsensuurivalamu alla kasti, et seda siis propaganda tolmulappideks lõigata, ometi õnnestub sellel alati - lõpuks ikka - oma vanasse tuttavasse vormi tagasi tõmbuda. Ajalool on kombeks muuta inimesi, kes arvavad, et nemad muudavad teda. Ajalool on alati paar trikki oma viledakskulunud varrukast võtta. Seda on juba ka kaua kantud.


  • Minu arust, kui üldse rääkida eesti kirjanduselus või kultuuris mingist luuletajaimidžist, siis on luuletajaimidži kandjaks... ma ei mäleta, milline Jüri Kaldmaa praegu välja näeb, aga kindlasti aastatetagune Kaldmaa, või Marko Kompus sellisena, nagu ma teda viimati nägin. Prillid võiksid luuletajal olla, juuksed keskmisest pikemad, soovitavalt kampsun ja kaelarätt. Suur kole puust asi nööriga kaelas mõjub siinmail ka nagu luuletaja tunnus.


  • Sellel õhtul oli Nate'il seljas see samblaroheline kolmnurkse kaelusega kašmiirsviiter, mille Blair oli talle eelmiste lihavõtete ajal kinkinud, kui tema isa oli nad nädalaks ajaks Sun Valleysse suusatama viinud. Salaja oli Blair õmmelnud sviitri ühe varruka sisse kullast südamekujulise ripatsi, nii et Nate kannaks alati tema südant oma varrukal. Blairile meeldis mõelda, et ta on lootusetu romantik nagu Audrey Hepburn ja Marilyn Monroe vanades filmides. Ta nuputas kogu aeg välja süžeeliine filmile, milles ta parajasti peaosa mängis, filmile, mis oli tema elu. (lk 12)
  • Vanessa oli Constance'is anomaalia, ainus tüdruk terve kooli peale, kes oli oma pea peaaegu paljaks ajanud, kandis iga päev musta kõrge kraega sviitrit, luges kogu aeg Tolstoi "Sõda ja rahu", otsekui oleks see Piibel, kuulas Belle and Sebastiani ning jõi suhkruta musta teed. Tal ei olnud Constance'is üldse sõpru ja ta elas Brooklynis Williamsburgis koos oma 22-aastase õe Rubyga. Nii et mida tegi ta pisikeses Upper East Side'i eksklusiivses tüdrukute erakoolis koos selliste printsessidega nagu Blair Waldorf? Vanessa küsis seda endalt iga päev. (lk 49)


  • Kuna Marilyn oli paleobioloog, jäi kaasaegne maailm temast üldiselt kaugele, aga õde oli ta alati nõus ära kuulama.
Ja nii teataski Sharon kõrvalistmelt: "Marilyn, ma pean sulle midagi rääkima."
"Eks siis räägi," vastas Marilyn. Ta ohkas mõttes. Ilmselt hakkab õde ta välimust kritiseerima. Šikki soengusse kammitud blondeeritud juustega Sharon nägi muinasjutuline välja. Tema must pükskostüüm oli meeldiva lõikega, küüned moeka kujuga ja lakitud. Marilyn teadis, et tema igav akadeemiline välimus ajab õe hulluks, ent iidsed ammu surnud olendid, keda ta uuris, ei hoolinud sellest, et tema hallid juuksed olid krunni keeratud ja et tema sviiter ja püksid olid kakskümmend - või kolmkümmend? - aastat vanad. Marilyni elukutse juures olid kolmekümneaastased asjad tuttuued.
  • Nancy Thayer, "Kuumahoogude klubi", tlk Urve Liivamägi, 2005, lk 29-30


  • Eleanor toetas pea vastu seina. Talle tundus, et siin toimub midagi, mis on lähedasem kui sõprus, täpselt nii, nagu džempri kratsiv firmamärk on džemprist lähemal.
    • Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009, lk 125


  • Ta on ihuüksi seiklusse astunud. Et ühineda ajaga. Anduda ajale. Nad kohtuvad siinsamas üksildasel teel. Aeg libistab oma kareda käe tema džempri alla, tema soe ihu vastab aja puudutusele. Mineviku võdinad, oleviku kananahk, tuleviku värinad. Aja suu tema õhetava kõrva juures. Aja nägu tema rinna kohal. Aja käsi tema süles. Aeg tema jalge ees. Aja sõrm tema huultel. Et ta oskaks vaikida salajastest sidemetest üksildasel teel.
    • Nora Ikstena, "Neitsi õpetus", tlk Kalev Kalkun, Loomingu Raamatukogu nr 13-14 2011, lk 16


  • Pan oli keskmist või lühemat kasvu, kõhukesega, natuke isegi lihtsameelse näoga, kuhu ootamatult sugenes rõõmus kaval naeratus. Ta näis armastavat häid riideid ja erksaid värve nagu üks tubli isaslind kunagi: mäletan, kuidas tal oli seljas oranž mohäärist džemper, millega ta natuke meenutas ilusat päevakoera.


  • Kuigi Eesti avalikus elus on kampsunid kuulsaks kandnud näiteks Kaido Kama ja Mark Soosaar ning see rõivaese on nende identiteedi lahutamatuks osaks, ei ole neid mehi ometi kampsuniteks kutsuma hakatud. Kampsunid on Erakonna Isamaa ja Res Publica Liit poliitikud, kes kuulusid varem erakonda Isamaaliit. (lk 41)
  • Kampsuni kui riietuseseme võimalikud tunnused (tavaline, väga levinud ja hinnatud, vastupidav, sageli rahvusliku mustriga, pidevast kandmisest kulunud, välja veninud jms) kaasati endiste isamaalaste nimetuse mõistestamisse hiljem, seega KONSERVATIIVNE ON TAVALINE, IGAPÄEVANE, VASTUPIDAV; RAHVUSLIK ON ISAMAALINE; AEGUNUD, MITTEAJAKOHANE ON KULUNUD [---]. (lk 41)


  • Raputanud vihatud ajaloo põrmu jalgelt, klopsis ema oma igas mõttes endistest kolleegidest kokku pentsiku rändparve ja nüüd saalisid nad piiride vahet, küürutades, ähkides, end ära katkestades, tassides kaubakotte ja toppides pistiseid. Kaup. Raha. Hullustus. Ruudulised kotid. Türgi ja Poola hilbud, suure Hiina pealetungi kuulutajad. Oma müügikoht täikal oli elu ülim saavutus. Inimmõistuse ülekaal majanduslikust mateeriast. Oma esimeselt ärireisilt tõi ema isale lühikese nahkjope, Antoškale Mawini teksased, endale seitse erinevat värvi kampsunit imepehmest angoorast, heldelt kaunistatud lihtsate pärlite ja uhkete klaashelmestega. Säherdune algaja uusrikka nädalakomplekt. Isa jäi oma arhiivi, maetuna nüüd juba taiesti tarbetuks muutunud dokumendi- ja paberivirnade vahele. Jäi ajaloole truuks. Arvatavasti lihtsalt ei julgenud välja tulla.


  • Et kas ma siia sobin?
Kuulge, see on ju New York. Vaadake lihtsalt kor­raks kõiki neid tüdrukuid, kes filmides siin elavad. Kui lood vähemalt veidigi tõele vastavad, kihab siin üksikutest, segastest kontrollifriikidest. Naistest, kes alati kõik oma punnis märkmikesse üles kirjutavad. Kellele ei meeldi üllatused ja kes üksi kodu korista­vad, seljas surnud isa või poiss-sõbra liigsuur kampsun, kel on seltsiks vaid kass ja kes igal õhtul söövad papptopsi seest mingit kaasaostetud einet ja kelle korralikult üles tehtud vooditelt vahib vastu tohutul hulgal kaisukarusid.
  • Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018, lk 30

Luule[muuda]

Siit üle meid jooksutab kiirustav päev:
hetke ehk kleepume vastu vitriine
kus risti on väänatud džemprite käed
ja kirjapood pleegitab siledaid riime.

  • Milvi Seping, "Raekoja plats", kogus "Külmamailane" (1981), lk 16


kõik teavad
et ma olen pärit kuskilt
Lääne-Virumaa perseaugust
ja tulin nüüd linna elama
anonüümsus kammib ära
kuigi nad räägivad et
see Tartu on mingi kaluriküla
soopealne väljaveninud kampsunite kultuur
haisvate boheemlastega

  • Triin Tasuja, "Kentsakas mina-kontseptsioon" kogus "Provintsiluule" (2009), lk 26


Ma olen Tartu ja sina oled Tallinn
ma olen Tartu
...
Su linnas pidutseb glamuur, on kõrge lend
ning tähtsaim sõna seal kindlasti on trend
boheemid minu linnas tegutsevad endiselt
siin kõrgelt hinnas kottis kampsun on ja tennised


ahh
kurbuse kare kampsun
mmm
meeleheite mohäär
mõtlen sirgelt
päev aga käändub
oli see mida nägin
mõtete serv
või siis äär

  • Marge Pärnits, "*kurbuse kare kampsun..." kogus "Sinine värv on otsas", 2019, lk 20