Kosimine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ferdinand Fagerlin, "Meeleheitlik kosilane" (1896)
Knut Ekwall, "Abieluettepanek" (1880ndad)

Proosa[muuda]

  • Rumalus, millega loodus seda džentelmeni [mr. Collinsit] oli õnnistanud, röövis tema armumängult võlu, mis teinekord äratab naistes soovi seda pikemaks venitada. Ja miss Lucas, kes võttis kosilase vastu ainuüksi lihtsast ja omakasupüüdmatust mehelesaamise soovist kannustatuna, ei hoolinud eriti sellest, mis kuupäeval ta tegelikult eesmärgile jõuab. (lk 115)
  • Kindlasti uuris Liine sind seal jutukäigus pealaest jalatallani, kuigi vist juba varemgi oli vargsi vaadanud. Pikkust jätkus sul temasuguse matsaka jaoks rohked kui vaja, käed-jalad olid jah terved ja jõudu-oidu piisavalt — seda olid sa juba näidanud. Ja pikemalt kaalumata tõi tüdruk oma või ema soovi lagedale:
"Ehk jääksidki Tollimäele!"
"On seda sulaseleiba juba küllalt söödud," vastasid sa külmalt.
"Aga kui peremeheks?" pahvatas Liine ja veri viskus talle näkku. Niiviisi õhetavana-häbelikuna tundus ta sulle vist küll päris sobiva suutäiena. Aga sa ei kiirustanud ogalikku alla neelama. Lasksid tüdrukut rahuneda, rahunesid ka ise ja laususid siis:
"Ju see tähendaks seda, et peaksin peremehe nime eest hakkama palgata sulaseks. Paberiteta peremehel pole just suurt väärtust."
Liine punastas veelgi sügavamalt, kui ütles:
"Paberid saad siis, kui sünnib esimene poeg."
Küllap sa nüüd astusid tüdrukule üsna lähedale ja küllap su häälgi kõlas soojalt, kui teatasid oma otsuse:
"Kui nii, siis ei lähe ma täna öösel enam heintesse." (lk 52)
  • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70


Luule[muuda]

Ükskord oli üks mees. Ta sündis, kosis ja suri.
Enam ma temast ei tea. Aga see oli üks mees!


Kõik: ihu, hinge, võimed, tarmu,
(in spe) karjääri, nime, raha
ta pani Barba ette maha.
"Kas ja või ei? Barbaara,vali!"
"Viis senti, Vahak." "Milleks see?"
"Ma küsin rahalt" "Jätke nali!"
"Kas arvate, et nalja teen?
Ma ju ei tea, mis hää, mis paha -
kui kiri - kuulun teile, Vahak,
kui lõvid - olgem siis nii kenad
ja ärgem kõnelgem sest enam"
Barbaara vahib lambitulle,
pilk morn, silinder viltu pään.
Siis viskab raha taldrikuile:
"Noh, mis sääl näha?" "Lõvid" "Hää.
Nii, tähendab, on parem." "Tänan...
Mis kummaline päev mul täna!
Pean naerma?... Kuid see oomen, oomen
Jah, selle terviseks nüüd joome!"