Minu mälestused paistavad keskenduvat toidule. Värsked herned ja lõhe olid meie ja kogu meie kandi rahva laual iseseisvuspäeva märk (tundub, et väljaspool Uus-Inglismaad pole keegi sellest kuulnudki) ning rohelised herned olid igapühapäevased.
Ta oli siin töötanud juba üle seitsme aasta, aga see ei tähendanud midagi. Inimeste võrdsus ei ole tõsi, ka siin mitte. See oli lihtsalt üks ülespuhutud sõna, kui hakkaks võrdsust nõudma, lastaks töölt kindlasti lahti, pistetaks lõpparve pihku. Siin oli kabinette, milles oli erinev lõhn, uksi, millest mindi sisse erineval viisil, kandikuid, millel oli erinev toit. Direktori jaoks oli söökla külmkapis lõhet, direktori kandik viidi tema kabinetti.
Eeva Tikka, "Tundruhunt", tlk Luule Sirp, 1981, lk 11
