Pühademeeleolu
Proosa
[muuda]- Vana-aasta õhtu on jaaniõhtu kõrval alati olnud üks raskemaid. Aga see ei ole ainult kevadsuvine raskemeelsus, see ei hoova sisse avatud akendest, see on ennegi sees, mingi raudkülm pank keset tuba, selle jäine hingus levib seest väljapoole. Ja see on ikka olnud nõnda, niikaua kui mäletan.
- Jõululaupäeva soojus oli lapsepõlves nii suur, et ei märganudki, kui jalad külmetasid. Olen isegi jõuluheintel lamanud ja need polnud külmad, kuigi olid väljast toodud. See oli siis. Hiljem hakkab inimene rohkem märkama, mitte ainult seda, kas heinad on külmad või soojad, vaid ka seda, kas need on omad või võõrad.
- Karl Ristikivi, "Hingede öö" (1991), lk 7
- Ta ei oodanud nendelt jõuludelt midagi. Aga siiski, kui ta istus jõululaupäeval venna diivanil, mässis ta ennast pühademeeleolusse kui sooja lumme. Vennapojad mürgeldasid, Anneli oli oma tuppa läinud ja kuulas seal kingiks saadud heliplaati. Siiri korjas põrandalt kingituste pabereid, vend näksis praadi.
- Oli selline täiskõhu tunne ega olnud tahtmist midagi mõelda. Meeles mõlkus mõningaid pehmeid mõtteebemeid, need võisid julgelt kukkuda maha, kus oli ees juba palju samasuguseid. Tal oli siin sohval hea olla. Tal oli kadakas toas, see lõhnas seal nüüd üksipäini. Ta oli saanud jõulukaarte sugulastelt, keda ei olnud aastaid näinud. Ta oli saanud venna perelt kingitusi, need olid tema kõrval laual. Ta ei olnud siiski päris üksik. Ja oli juba kokku lepitud, et ta jääb ööseks siia. Ta magab sellel diivanil, kuusega ühes toas. Nad hingavad selle toa õhku, kuusk ja tema. Kuusk elab veel lühikest aega, siis hakkavad okkad pudenema, need pühitakse ära ja kurdetakse: küll sellelt puult alles pudeneb okkaid. Uusaasta ja kolmekuningapäeva vahel viiakse puu õue prügikasti kõrvale ja sealt ta siis kaob. Kuusk oli juure pealt maha raiutud, aga täna öösel ta veel elas ja jõi, jalale tuli vett juurde valada. (lk 28-29)
- Eeva Tikka, "Tundruhunt", tlk Luule Sirp, 1981