Kodutus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Nii on Kaplinski kirjutatus algselt omal kohal kodutuse luule, milles niivõrd ei kahetseta taga kogetud ja kaotatud kodu, kuivõrd aktsepteeritakse selle – või kodutunde – puudumist. Kui mahajäänud kodu mainitaksegi, siis mitte tingimata soojalt, ning kindlasti seda ei kirjeldata. Pigem näib tegu olevat üpris tavapäraste kuuluvusassotsiatsioonide kimbuga seostuva abstraktse mõistega või siis mõne harjumuspärase väljendi, nagu "koju minema" või "koju tulema", osaga, mille keskmes pole paigalolek meeleliselt tajutavas pesas, vaid kusagilt kuhugi kulgemine, kui samas viibitakse väljaspool parasjagu koduks nimetatavat. Näiteks kojutulek võib pigem tähistada väsitava päeva lõppu ega too sihti esile kui konkreetset kohta, mis kannaks endas isiklikku kogemust. Nii võib varasema Kaplinski kohta öelda, et "kodu" näib tema jaoks enamjaolt olevat abstraktne mõiste, millel ei tarvitse olla palju ühist inimestele vahendamatult, vastu oma nahka tajutava keskkonnaga. Pigem on kodu seotud kogu inimkonna ühisseisundiga – eksistentsialistliku võõranduse olekus maailma heidetud olemisega, mille teadvustamine kõigi paratamatu seisundina ainsana tekitab teatud ühistunnet, kusagil viibimise või kuhugi kuulumise tunnet. (lk 93)
  • Luulekodu kui maja saavutab seega ümbritsevast välisest eristuva kutsuva turvalisuse ning kehtestab end sellise kindlusega, et selle juurest on võimalik ära rännuteedele minna, ilma et see kaoks. Kuid Kaplinski hilisema luule reisivajadus ei ole nooruse lõpmatu ja sihitu otsing, mis leidis kodu kodutuses. See luule põgeneb vähem, pigem kisub teda tärkava uue elu ja avastamata võimaluste poole, eriti võimas on rännukihk kevadel. (lk 100)