Kalju Lepik
Kalju Lepik (7. oktoober 1920 Koeru – 30. mai 1999 Tallinn) oli eesti luuletaja ja pagulasaktivist Rootsis, Eestisse naasis ta taasiseseisvumise järel.
Luule
[muuda]Leonidas ja ta vaprad spartalased on langenud.
Valu voolab õudse jõena.
Pungad põlevad tuhaks põlvili langenud puudel.
Tagasi rändavate rändlindude jäljed on kirjutatud
eilsele lumele.
...
Tõest ja tõesti sündinud Jumala tuleku eel
rebenevad taeva mustad lipud
ja hallide pilvede kohevile kohendatud seelikud
räbalduvad marutuule kohisemises.
Tähtede kuremarjad nopitakse saatuse suurde
vitstest punutud korvi.
Soolvette kastetud vitsad murtakse katki
Mahtra väljadel.
- "Thermopylai", Vikerkaar 10/1988, lk 1
Õhtu tulekul suleti uksed
ja tuled surmati lees.
Raagus kase all viiulit mängis
külarahvale mängumees.
Hallist sügisesajust kostis
kurbkaeblikku viiulihäält.
Jäid külas suletuks uksed,
ainult kodutud tulid mäelt.
- "Mängumees" kogust "Mängumees" (1948)
Tema kohta
[muuda]- Kalju Lepik helistas ja rääkis, et "Loomingu raamatukogus" olevat välja kuulutatud "Imede saare" ilmumine. Kui ma hakkasin järele mõtlema, selgus, et seal tavaliselt on kaasas ka autori elulugu. Ja mis seal võib seista - Jumal hoidku selle eest!
- Karl Ristikivi, "Päevaraamat", 28.07.1966
- Kirjanduse ideoloogiliste ohjajate jäikus on tõepoolest läbi aegade olnud hämmastavalt üheülbaline. Paguluses näiteks leidis Artur Adson, et isegi "Nimed marmortahvlil I" vajavat redigeerimist "punasest vaimsusest" ("Välis-Eesti" 4. I 1948), Kalju Lepiku inimlikust tragismist laetud "Mängumees" esindavat aga ilmseid "kõrtsivärsse ja viinaviskamise luulet, jõhkrat praalimist ja ultranaturalistlikku puskarivingus olemist", sest pole arvustaja meelest piisavalt kaunisõnaline ja võitlev, nagu tema nägemuses kirjandus pidanuks olema ("Välis-Eesti" 23. I 1949). (lk 89)
- Harald Peep, "Nii et suled lendavad", 2001
