Kadri Liik

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kadri Liik 2015. aastal

Kadri Liik (sündinud 9. juunil 1970) on eesti ajakirjanik ja poliitikaanalüütik.

Artiklid ja sõnavõtud[muuda]

  • ...ma ei ole päris kindel, kuidas oma tööga inimestele kasulik olla, sest praegu tundub olevat maailmakorra lagunemise, mitte loomise ajastu – aga mõtteid ning poliitikasoovitusi on parem pakkuda siis, kui on loomise aeg. Siis tulevad soovitused kergesti, ja siis on nendega palju peale hakata. Lagunemise ajastu... on ilmselt loomulik ja vajalik, aga raske on öelda, mida sellel ajal tegema peaks. Nagu jää lagunemine – enam ei saa saaniga jääle, veel ei saa paadiga veele, mida sa, inimene, siis teed...?!


  • Ma olen väga kohalik, väga lokaalne, ma olen täielik kolkapatrioot ja samal ajal ka üsna kosmopoliitne. Minu jaoks nad mõlemad võimendavad teineteist. See, et ma tean oma kohta ja oma juuri, annab mulle kindlustunde globaalsel maastikul ja see, et ma liigun globaalsel maastikul, paneb mind rohkem väärtustama oma väikest kodu.


  • Ei Venemaa ise ega Vladimir Putin pole eriti konservatiivsed. Kuid Putin pole ka liberaal: tema vaateid võiks kõige paremini kirjeldada kui nõukogulikke, neid on raske mahutada Lääne liberaalsele-konservatiivsele skaalale. Teatud konservatiivne konsensus Venemaal eksisteerib, kuid see on mõeldud peamiselt sisetarbimiseks ja on raskesti eksporditav, tõenäoliselt ka ajutine. Suuresti peituvad konservatismi juured ihaluses suurvõimu staatuse järele ning solvumises, et Lääs pole Venemaal võimaldanud selleks saada. Teisisõnu on põhjuseks Venemaa roll maailmas, mitte konservatiivne mõtteviis ise.
  • Venemaa soovitud uus maailmakord ei tohiks olla liiga kaasaegne ega keeruline. Sisuliselt tahab Moskva, et Lääs loobuks oma liberaalse rahvusvahelise korra arusaamast ja pöörduks tagasi reaalpoliitikal põhinevate rahvusvaheliste suhete juurde. Seetõttu on Lääs ja Venemaa taas külma sõda meenutavas kontseptuaalses patiseisus. Seekord aga mitte riigikorralduse mudelite, vaid rahvusvahelise korra küsimuses.
  • Viis, kuidas Lääne väärtused ja globaalne võim 1990. aastate alguse "ajaloo lõpu" maailmas segunesid, jättis Venemaa peaaegu 20 aastaks lõksu. Tahtes saada endale rolli "ühepooluselises", Lääne juhitud maailmas ning uskudes end olevat määratud asuma Läänes/Euroopas, võttis Moskva omaks paljud Lääne normid. Kuid suutmatus neist kinni pidada tähendas, et Moskvast ei saanud kunagi Lääne süsteemi täieõiguslikku osa. Vägagi loogiline, et Venemaa eemaldus seejärel Lääne riigikorralduse mudelist ja Lääne määratud maailmakorrast.
  • Oli üllatav näha Moskvas juubeldamist, mis kaasnes Donald Trumpi valimisega USA presidendiks. Kreml eeldas, et Trump ei pea Ameerika juhtimisega maailmakorda enam esmatähtsaks, mis avaks ukse Venemaa versioonile maailma asjade korraldamiseks. Vähesed Moskvas vaevusid mõtlema, mis juhtub siis, kui Trump loobub mitte ainult Lääne liberaalsest korrast, vaid enam-vähem igasugusest korrast. See poleks kindlasti Venemaa huvides.
  • Läänes lohutavad paljud end lihtsameelse võrdlusega, et "Lääs on endiselt parem kui Venemaa ja seetõttu ei saa Venemaa võita". See on arvatavasti õige, kuid ebaoluline. Läänt tuleb võrrelda mitte Venemaaga, vaid sellega, milline Lääs olema peaks. Pakub vähe lohutust, et "Venemaa ei saa võita" – Lääs saab kaotada ikkagi.


  • Mitmed inimesed Läänes ütlevad täna, et Venemaa pääses pärast Gruusiat liiga kergelt: karmima käega tulnuks talle selgeks teha, et niisugused avantüürid on lubamatud. Moskvas suure tõenäosusega mõeldakse, et Lääs ei saanud 2008. aastal mitte midagi aru. Kõvemini ja selgemini tulnuks öelda, et ärge trügige oma organisatsioonide, väärtuste ja normidega meie mõjusfääri!
  • Vaadates aga, kuidas Kreml üritab ühiskonda mobiliseerida konservatiivsete ja natsionalistlike väärtuste umber – ning vaadates, kui hõlpsalt suur osa ühiskonda sellega kaasa läheb – ei saa sajaprotsendiliselt välistada, et kunagi saabub tõesti päev, mil "Vene alade" ja vene inimeste Kremli krooni alla kogumine muutubki reaalseks eesmärgiks. Putini fraas venelastest kui "maailma suurimast jagatud rahvast" tekitab selles kontekstis külmavärinaid.


  • ... ei oleks mingit kasu kuitahes kulukatest püüetest Eestile Venemaa avalikkuse silmis head kuvandit luua lootuses, et see aitab riikidevahelisi suhteid paremaks teha. Kontrollitud meedia ning sisseõlitatud propagandamasinaga riigis edastab meedia seda sõnumit, mida Kreml tahab; Eestil oleks üsna lootusetu püüda oma sarmiofensiiviga üleriigilistesse telekanalitesse jõuda, ning kui korraks kogemata jõuakski, siis oleks efekt ikkagi niipalju nõrk, et vajaduse tekkides saaksid vastasmängijad selle vaid paari tugeva liigutusega nullida. Liiatigi, naaberriigi hea kuvand ei ole tegelikult üldse asi, mis Kremli otsustajaid liigutaks. Neil on vaja kaalukamat põhjust, midagi, mis teeks neile selgeks, et "Eesti kallal ei norita".
  • Need, kes Soomet Eestile eeskujuks seavad, peavad enamasti silmas seda, et Eesti võiks Venemaa tegemiste ja arengute osas pool suud koomal hoida ning saada vastutasuks tulusad majandussuhted. Ma kahtlustan, et teataval määral baseerub niisugune kõrvutus sisseharjunud eelarvamusel, millel väga palju faktilist alust ei ole – esiteks, valitsuse tasandil Eesti ju ongi Venemaa suhtes juba kaua aega ikka üsna tasane olnud; ja teiseks, pole üldse kindel, et meie majandussuhted Venemaaga Soome omadest oluliselt halvemad on: piirijärjekordade ning potentsiaalsete puidutollide pärast peab muretsema ka Soome; samas aga on näiteks Eestis vägagi mitmeid Venemaal tegutsevaid ärimehi, kellel läheb väga hästi.
  • Tegelikult, see pole ju mitte ainult viimase 60 aasta vaoshoituse poliitika, mis Moskva silmis Soome Eestist erinevale pulgale tõstab. Tõenäoliselt enamgi veel mõjutab Moskva suhtumist see, mis vaoshoituse poliitikale eelnes: Talvesõda. Mitmed Vene poliitikud ja analüütikud ütlevad üsna otsesõnu, et vastuhakk pani Venemaa Soomest lugu pidama ja vastuhaku puudumine võttis lugupidamise Eesti vastu. See suhtumislõhe kestab tänini ja ma kahtlustan, et siin millegi muutmiseks tuleb Eestil oma Talvesõja-hetk suhetes Venemaaga millalgi lihtsalt läbi teha. Milliseks see kujuneb, ei tea. See ei pruugi tingimata olla sõda – ajalugu ei kordu ju nii täpselt -, aga see võib olla mingi teistlaadi pingeolukord.
  • Venemaa on globaalsel tasandil laias laastus status quo võim, ent regionaalsel tasandil revisionistlik. Põhjusi selleks viimaseks on palju: nii Venemaal traditsiooniline geopoliitiliste mõjusfääride võtmes mõtlemine, mis jätkuvalt Moskva strateegide seas domineerib, kui ka mitmed Venemaa puhtalt siseriiklikust arengust tulenevad asjaolud. Intervjueerisin aasta tagasi ühe uurimispaberi jaoks tervet hulka Vene (sõltumatuid) sotsiolooge; nad kõik kinnitasid kui ühest suust, et Venemaa poliitiline režiim vajab püsimiseks vaenlase kuju. Vaenlase kuju leitakse kõige lihtsamini aga just nimelt lähiregioonist, endisest NSV Liidust või Varssavi paktist.
  • Venemaa ladvikus tekitas paranoilist paanikat Ukraina oranž revolutsioon – seda nähti kui arengut, mis võinuks korduda ka Venemaal ning praeguse võimu kukutada. Asjade niisuguse käigu vältimiseks võeti ette hulk meetmeid, propagandistlikus plaanis kuulus nende hulka ka inetu varju heitmine riikidele, kes on demokraatliku režiimimuutuse läbi teinud või sellele teistes riikides kaasa aidanud. Eesti kvalifitseerub vist mõlemas osas... Ning viimaseks, meie suhtes on tavalisel venelasel vähe infot, aga palju emotsioone – mis tähendab, et juba puhttehniliselt oleme me vaenlase kujuks ideaalne materjal.
  • ELi viga on, et oma otsusekindlust näidatakse harva ja ebasüsteemselt; ning olles seda korra teinud, ehmatatakse ka ise ära sellest, kui hullusti Venemaad on "survestatud". Tegelikult, rahvusvahelises elus on ju suure osa asjade kohta olemas seadused, lepingud ja head tavad – kui Venemaaga tekkivaid probleeme alati nendele tuginedes lahendada ning sealjuures endale kindlaks jääda, siis mõne aja pärast kaoks "survestamise" vajadus ära – Venemaa teaks, mismoodi EL suhtleb, mismoodi temaga asju ajada saab ja mismoodi ei.

Intervjuud[muuda]

  • Keegi ei tea, mida teha. Euroopal pole Venemaa poliitikat aastaid olnud. Kogu Venemaa poliitika on seisnenud selles, et teeme näo, nagu oleksid asjad paremad, kui nad on. Ja loodame, et ehk siis lähevad paremaks, ehk siis muutub Venemaa demokraatlikumaks, käitub paremini ja usaldab meid ning näeb, et me ei mõtle halba.
Selline soovmõtlemine on olnud rumal. Saavutatud on soovitule vastupidine tulemus – Venemaa ei pea enam läänest lugu. Venemaa meelest ongi lääs üks sõnadetegija, kellele ei pea mingit tähelepanu pöörama.
Sõjaline rünnak Gruusia vastu näitab, et Venemaa sülitab lääne peale ja ei usu, et teda karistataks viisil, mis oleks tõsiselt ebameeldiv. Suusõnalisi noomitusi või dekoratiivseid sanktsioone ei pea Venemaa millekski.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel