Mine sisu juurde

Lagunemine

Allikas: Vikitsitaadid
Alberto Baumann, "Decomposizione" (1986)

Proosa

[muuda]
  • Kui ühiskondlik-kultuuriline süsteem jõuab koostlagunemise staadiumisse, ilmnevad ja arenevad selles järgmised neli lagunemise tundemärki: esiteks sellise kultuuri lepitamatust dualismist tingitud sisemine vasturääkivus; teiseks selle vormitus – erinevatest kultuuridest võetud seedimata elementide kaootiline sünkretism; kolmandaks iha kvantitatiivse kolossaalsuse järele – pelk suurus ja kvantiteet kvaliteedi arvel; ja neljandaks selle loovuse süvenev ammendumine suurte ja kestvate väärtuste valdkonnas.
    • Pitirim Sorokin, "Meie ajastu kriis", tlk Simo Runnel, Ilmamaa, 2017, Avatud Eesti Raamat, lk 234-235


  • Nagu paljud inimesed, kes olid juba üks kord maailma kokku varisemas näinud, nii arvestas ka mr. Sammler võimalusega, et maailm võib teist korda kokku variseda. Pagulassõprade seisukohta, et see hukk on vältimatu, ta siiski ei jaganud, kuid tõsi, mis tõsi: liberaalsed põhimõtted ei paista ennast kaitsta suutvat ja õhus on tunda lagunemise lehka. Tsivilisatsiooni enesetapuimpulsid näivad järjest tugevnevat. Tekib kahtlus, kas praegune Lääne kultuur üldse suudab ülemaailmseks muutuda — võib-olla on siirdevõimelised, teistele ühiskondadele vastuvõetavad üksnes selle teadus ja tehnoloogia või halduspraktika. Ja kas tsivilisatsiooni kõige kurjemad vaenlased ei ole mitte selle poolt soositud haritlased, kes ründavad tsivilisatsiooni selle nõrkusehetkil — ründavad proletaarse revolutsiooni nimel, mõistuse nimel ja irratsionaalsuse nimel, ürginstinktide nimel, seksi nimel, silmapilkse absoluutse vabaduse nimel. Ja kõige selle taga seisab piiritu nõue — täitmatu, hukkumisele määratud olendi (surm on ju kindel ja lõplik!) keeldumine lahkuda siitilmast rahuldust saamata. Seepärast esitabki iga inimene nõudmiste ja kaebuste täisarve. Edasilükkamatult.


  • Üks lagunemise vorme on veel toimetamiskultuuri lagunemine, millest on räägitud rohkem kui küll. Ja kuigi sageli nimetatakse põhjuseks rahapuudust, on küsimus siiski hoiakus. On mingi tendents, et kui keelt ja kirjandust õpitakse lahus ja toimetaja ettevalmistuses puudub nii maailmakirjanduse kui filosoofia ajaloo lugemus, puudub mõtlemiskogemus kui selline, raskete tekstide kogemus, siis vahel isegi ei eeldata, et sõnadel on mõte – seda ei osata oletadagi. See on suurim probleem, et keelde suhtutakse kui mingisse foneemide kombinatoorikasse või mängu – mõtet ei eeldata, rääkimata püüdlusest jõuda välja keerulisema mõtlemise mõistmiseni.


  • ...ma ei ole päris kindel, kuidas oma tööga inimestele kasulik olla, sest praegu tundub olevat maailmakorra lagunemise, mitte loomise ajastu – aga mõtteid ning poliitikasoovitusi on parem pakkuda siis, kui on loomise aeg. Siis tulevad soovitused kergesti, ja siis on nendega palju peale hakata. Lagunemise ajastu... on ilmselt loomulik ja vajalik, aga raske on öelda, mida sellel ajal tegema peaks. Nagu jää lagunemine – enam ei saa saaniga jääle, veel ei saa paadiga veele, mida sa, inimene, siis teed...?!


Luule

[muuda]

Et mitte surra, pean olema tervenisti võimutahe.
Et vältida aatomite heitlust lagunemisel.
Olen keemiline mass. Tean seda väga hästi
ega usu näivust ja hinge,
mängude mäng on mulle täiesti võõras.
Mängude mäng, ma mängin sind ega usu sind
hetkekski.


sulavad teed
kuskile lähevad need
kelle pilkudest jooksevad juhtmed
silmad vaid laeng ilma eluta O
plastik
lagunemine kesk mägesid
käed surutud maapinda
kuid sealtki ei tõuse muud
kui laualampe

  • Joanna Ellmann, "*sulavad teed...", rmt: "Peegeldused tundmatust", 2020, lk 10

Kirjandus

[muuda]