Pitirim Sorokin

Pitirim Aleksandrovitš Sorokin (21. jaanuar 1889 Vologda kubermang, Vene keisririik – 11. veebruar 1968 Winchester, Massachusetts, Ameerika Ühendriigid) oli komi-vene-ameerika sotsioloog, õppejõud ja poliitiline aktivist.

"Meie ajastu kriis" (1941)

Tsitaadid teosest "Meie ajastu kriis", eesti keeles 2017, tõlkinud Simo Runnel. Avatud Eesti Raamat, Kirjastus: Ilmamaa.

Mõned aastad tagasi väitsin mitmes oma töös ja eriti oma teoses Ühiskondlik ja kultuuriline dünaamika selgesti, tohutule hulgale tõenditele tuginedes, et:

Lääne ühiskonna elu, korralduse ja kultuuri iga oluline aspekt on ebatavalises kriisis... Selle keha ja vaim on haiged, selle kehal leidub vaevalt punkti, mis ei valutaks, või närvikiudu, mille talitlus oleks korras... Me näime olevat kahe ajastu piiril: ühel pool meie suurejoonelise eilse päeva surev meeleline kultuur, teisal loova homse saabuv ideatsionaalne kultuur. Me elame, mõtleme ja tegutseme särava kuuesaja aasta pikkuse meelelise päeva lõpul. Lõppeva ajastu hiilgust valgustavad veel loojuva päikese viltused kiired. Ent valgus on kustumas, tumenevate varjude all on järjest raskem selgesti näha ja segadusseajavas videvikus ohutut suunda leida. Meie ees hakkab võimust võtma üleminekuperioodi öö oma luupainajate, hirmutavate varjude ja ahastamapanevate õudustega. Aga pärast seda ootab arvatavasti ees uue suure ideatsionaalse kultuuri koit, et tervitada tulevikuinimesi. lk. 17

Minu arvates on mõlemad diagnoosid täiesti ekslikud. Vastupidiselt optimistlikule diagnoosile ei ole praegune kriis tavaline, vaid ebatavaline. See ei ole pelgalt majanduslik või poliitiline korraldamatus [maladjustment], vaid haarab üksiti peaaegu kogu Lääne kultuuri ja ühiskonda, kõiki nende peamisi valdkondi. See on kriis nende kunstis ja teaduses, filosoofias ja religioonis, õiguses ja moraalis, kommetes ja tavades; sotsiaalse, poliitilise ja majandusliku korralduse vormides, mille hulka kuuluvad ka perekond ja abielu – lühidalt öeldes, see on kriis, mis hõlmab peaaegu kogu Lääne ühiskonna elulaadi, mõtlemist ja käitumist. Täpsemalt öeldes avaldub see Lääne kultuuri ja ühiskonna viimased neli sajandit domineerinud põhilise vormi koostlagunemises. lk. 21
Niisugust ühtset kultuurisüsteemi, mis põhineb meelteülese ja mõistuse-ülese Jumala kui ainsa tõese reaalsuse ja väärtuse printsiibil, võib nimetada ideatsionaalseks. lk. 23
Need ei olnud hitlerid, stalinid ega mussolinid, kes tekitasid praeguse kriisi, vaid juba olemasolev kriis muutis nad selleks, mis nad on – sellele kaasaaitajaks ja selle mängukanniks. Neid võib kõrvaldada, aga see kõrvaldamine ei tee kriisile lõppu ega isegi ei kahanda seda märgatavalt. See loob ainult uued üli-hitlerid ja stalinid, churchillid ja rooseveltid, kuni kriis kestab. lk. 27
Veelgi naeruväärsemad on poliitikute, ajakirjanike ja pressi igapäevased karjed tsivilisatsiooni ja progressi lõpu kohta, kui nemad lüüa saavad ja kui nende oponendid on võidukad. lk. 30
Nii oma sisult kui ka tüübilt väljendab ideatsionaalne kunst ideatsionaalse kultuuri põhieeldust, et reaalsuse tõeline väärtus on Jumal. Seetõttu on ideatsionaalse kunsti teemaks meelteülene jumalariik. lk. 34
See toob meid praeguse kriisi juurde Lääne kaunites kunstides. Milles see seisneb ja mis on selle sümptomid? Üldine vastus kriisi loomuse kohta on juba antud: see seisneb kaunite kunstide viimasel viimasel sajandil ülekaalus olnud meelelise vormi koostlagunemises. 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandil jõudis see üleküpsele astmele ning on järgnevalt kaldunud muutuma järjest õõnsamaks ja ebajärjekindlamaks. Suurenev tühjus muudab selle üha viljatumaks ning peaks esile kutsuma üha rohkem pahameelt. Kohgunev ebajärjekindlus aina suurendab selle sisemist dualismi ja hävitab järjest rohkem selle ühtsust – tegelikult selle tõelist olemust. lk. 54-55
Veel kunagi varem pole kunst ja ilu ühiskonnas nii ulatuslikult levinud, täites inimese igapäevaelu ja kõiki tema kultuuri objekte. lk. 56
Täpsustagem öeldut. Esiteks viib lõbu ja naudingu pakkumise funktsioon iga meelelise kunsti selle dekadentlikul astmel mõne oma ühiskondlik-kultuurilise väärtuse alandamiseni üksnes sensuaalse naudingu saamise vahendiks 'viina, naiste ja laulu' tasandil. Teiseks, oma püüdluses portreteerida reaalsust nii, nagu see ilmneb meie meeltele, muutub see üha õhemate ja illusoorsemate pealispindade kunstiks, selle asemel, et peegeldada meeltega tajuvate nähtuste olemust. lk. 58
Kui tulla järjest lähemale tänapäeva kunstile, oleme peaaegu rabatud kontrastist, mida kohtame. Kunst muutub üha rohkem tarbekaubaks, mida toodetakse peamiselt turu jaoks, seda motiveerib suuresti humane laudis amore ja temporalis premii cupiditate, ja selle eesmärgiks on peaaegu eranditult kasutatavus, lõõgastumine, meelelahutus ja ajaviide, kurnatud närvide stimuleerimine või seksuaalne erutus. lk. 60
Seda kui kommertslikku lõbustuskaupa kontrollivad üha enam kaubanduslikud vahendajad, kaubanduslikud ajendid ja hetke mood. Iga turukaup on suhteliselt lühikese elueaga. lk. 61
Meelelise kunsti teine tõbi on kalduvus muutuda meeltega tajutava maailma peegeldamisel ja taasloomisel järjest pealiskaudsemaks. Nagu oleme näinud, püüab see maailma taasluua säärasena, nagu see näib meie meeleorganitele. lk. 62
Samasse umbtänavasse viib teinegi rada. Et olla edukas turukaup, peab meeleline kunst muljet avaldama, kõmu tekitama. lk. 64
Selline kvantitatiivne maania töötab tavaliselt kvaliteedi kahjuks. Mida mitmekesisem ja suurema massiga materjal, seda raskem on seda ühteainsasse kokkusobivasse üksusesse liita. Seetõttu viib kolossaalsus vältimatult kvaliteedi halvenemisele. Teiselt poolt, kõige lihtsam on rõhutada suurust. Massi, kvantiteeti võib igaüks kuhjata; aga meistiteoseni jõuab vaid geenius (tihti ülima vahendite kokkuhoiuga). Sellest meie suurimate teoste sisemine tühjus. lk. 73
Mida suurem on tähelepanu tehnikale, seda enam jäävad hooletusse kesksed, sisimad eesmärgid. Me näime unustavat, et lõppude lõpuks on tehnika ainult vahend – mitte loova töö eesmärk. lk. 74
Säärane poliitilis-majanduslik sihiseade tõrjub esteetilised eesmärgid järjest rohkem tagaplaanile. Ühing muutub mingiks poliitiliseks kildkonnaks, kus domineerivad juhid, kellel tihti puudub kunstiline eripära, ja kes on üsna võimetud kunsti kultuurilisest ja esteetilisest missioonist aru saama. See viib kunstnike ja nende loomingulise tegevuse kunstliku kontrollimiseni asjatundmatute poliitiliste ülemuste poolt, kunstiväärtuste kui selliste hülgamiseni, kõige mahasurumiseni, mis ei vasta ülemuste eelistustele. Seega kalduvad need ühingud loovat kunsti edendamise asemel lämmatama. lk. 76
Pärast üleminekuperioodi sünnitusvalusid ja kaost jäädvustab inimkultuuri alaliselt loovat élan 'i uuel kujul uus kunst – arvatavasti ideatsionaalne. lk. 81
Need on ideatsionaalne, meeleline ja idealistlik tõe ja teadmiste süsteem. Ideatsionaalne tõde on tõde, mis on ilmutatud Jumala armust tema eeskõnelejate kaudu (kelleks on prohvetid, müstikud ja usuisad), ning tehtud avalikuks meelteülesel viisil läbi müstilise kogemuse, otsese ilmutuse, jumaliku intuitsiooni ja inspiratsiooni. Niisugust tõde võib nimetada usutõeks. Seda peetakse eksimatuks, selliseks, mis pakub adekvaatset teadmist tõese reaalsuse väärtuste kohta. Meeleline tõde on meelte tõde, mis on omandatud läbi meeletaju organite. Kui see, mida meie meeled tunnistavad, näitab, et 'lumi on valge ja külm', siis on väide tõene; kui nad tunnistavad, et lumi ei ole valge ega külm, muutub väide vääraks.

Idealistlik tõde on süntees neist mõlematest, mille on teinud meie mõistus. Meeltega tajutavate nähtuste osas tunnistab see väite kehtivuse või kehtimatuse allika ja kriteeriumine meeleorganite rolli. lk. 83-84

Siit ütlus 'Kõik selles maailmas on suhteline' kui meelelise tõe moto. Siit meelelise tõe eitav suhtumine kõigisse mistahes absoluutidesse. Aga kui relativism on kord omaks võetud, muutub see paratamatult üha kompromissitumaks, kuni kõik suhtelised tõed ja väärtused on lõpuks täielikult 'relativiseeritud' ja taandatud nii-öelda aatomiteks. Järelikult annab relativism varem või hiljem ruumi skeptitsismile, künismile ja nihilismile. Piir tõese ja väära, õige ja vale vahel kaob, ning ühiskond leiab ennast olevat lausa mentaalse, moraalse ja kultuurilise anarhia seisundis. lk. 99
Sarnaselt sellele on iga teaduslik avastus samuti looming – mitte tingimata selles mõttes, et loodusele surutaks peale meie vaimu saadused, nagu ütlevad Kant ja tema järgijad, vaid selles mõttes, et reaalsuse varjatud potentsiaal muudetakse tegelikuks, tuues selle päevavalgele ja niiviisi meie teadmisi rikastades. lk. 108
Inimmõtte ajalugu on surnuaed, mis on täidetud ekslike tähelepanekute ja neil põhinevate järeldustega, eksiteele viivate targutuste ja oletustega ning valede intuitiivsete otsustega. Selles suhtes ei ole intuitsioon mingil määral halvemas olukorras kui meeletaju või dialektika. lk. 113
Tõde, mis on taandatud vaid mingiks mugavuse normiks, kokkuleppeks, ideoloogiaks või 'tuletiseks', mis ülistab ja otstarbekohastab majanduslikke ja muid huve, tühistab enda: sest igaüks on võrdselt õigustatud kinnitama, et mistahes ideoloogia on õige sel lihtsal põhjusel, et see on talle kasulik. lk. 117
Arenedes selles hukatuslikus suunas, piirdub empirismi reaalsusekontroll järjest enam üksnes puht empiiriliste aspektidega, mis muutuvad üha kitsamaks ja pealiskaudsemaks. Empirism näitab end seega distsipliinina, mis ihkab 'teada järjest rohkem järjest vähema kohta'. Kaotades oma loova geeniuse ja muutudes mehaaniliseks, avastab see järjest vähem, kuna loob järjest vähem; sest – nagu on juba rõhutatud – iga tõeline looming on avastus, ja iga tõeline avastus on looming.
Teadus on alandatud tänapäeva 'barbarite' ümmardaja rolli; 'barbarite', kes on hästi ära õppinud empirismi moto: Tõde on see, mis on sobiv ja kasulik; kõigist võimalikest kommetest on kõige õigem see, mis on minu jaoks kõige sobivam. lk. 125
Säärase raskusega silmitsi seistes koostame lõputuid mehaanilisi nimestikke ja bibliograafiaid, ülevaateid ja kokkuvõtteid, nimestike nimestikke, bibliograafiate bibliograafiaid, ülevaadete ülevaateid ja kokkuvõtete kokkuvõtteid. Inimese elu on liiga lühike, et tulla toime sellise masendava ja valimatu faktide hunnikuga. Meie meeletus innus teada 'järjest rohkem järjest vähema kohta' jääme ilma tõeliselt olulistest asjadest. Nii hakkab empiiriline teadus lõpuks alluma kahaneva tulemi seadusele. Sellel õnnestub järjest vähem rahuldada inimese vajadust universumis õigesti orienteeruda ja sellest õigesti aru saada. Pole siis ime, et seda hinnatakse järjest madalamalt ja kaldutakse asendama – või vähemalt täiendama – teise tõesüsteemiga? lk. 126
Igal tervikuks liitunud ühiskonnal on eetilised ideaalid ja väärtused kui tema eetilise teadvuse kõrgeim väljendus. Samuti on igal ühiskonnal mõned õigusnormid selle kohta, milliseid käitumisvorme selle liikmed eeldavad, nõuavad ja üksteisele lubavad, ning millised vormid on keelatud ja karistatavad. Eetilised ideaalid ja juriidilised normid erinevad oma iseloomult ja sisult ühiskonniti, sageli ka inimeseti. lk. 132
Mille üks kildkond kuulutab heaks, seda häbimärgistab teine halvana. Ja kurbloolisus seisneb selles, et pole meelelist laadi vahekohtunikku, kes oleks vastuvõetav kõigile kildkondadele, kelle otsus oleks ühtviisi autoriteetne kõigile. Kui mõni vahendaja sellist vahekohut katsetab, muutub ta omakorda ainult veel üheks kildkonnaks, mida teised avalikult hukka mõistavad. Me oleme seega lõputult võitlevate osapoolte ühiskond, mil puudub moraalne kohtunik, kes otsustaks võitluse tulemuse. Selle tagajärjeks on moraalne kaos ja anarhia. Igaüks muutub iseenda seadusandjaks ja kohtunikuks, pidades omaenese norme täpselt sama headeks kui ükskõik kelle omi. lk. 160
Seoses individualismiga muutus see periood võiduka meelelise vabaduse sajandiks – vastanduvalt ideatsionaalsele vabadusele. Kui vabadus tähendab kellegi võimalust teha kõike, mida süda ihkab, siis on ta vaba juhul, kui saab teha, mida tahab. Kui tema ihad on rahuldatud, on ta vaba; kui mitte, siis pole. Kui tema soovide koguhulk ületab olemasolevaid vahendeid nende rahuldamiseks, siis ta pole vaba; ja per contra: kui soovide koguhulk nende rahuldamise vahendite koguhulka ei ületa (või on neist väiksem), siis on ta vaba. Sellest tuleneb vabaduse üldine valem:

vahendite koguhulk/soovide koguhulk

Kui murru lugeja ületab nimetajat või on sellega võrdne, siis ollakse vaba; muidu mitte. Inimene võib seega saada vabaks kahel erineval moel: kas vähendades oma soove, et muuta nad nende rahuldamise vahenditest väiksemaks või nendega võrdseks, või siis suurendades oma soove ja kasvatades võrdeliselt nende rahuldamise vahendeid. lk. 171-172

Tänapäeva korporatsioonide mänedzeride aristokraatia on täisverelise poliitilise aristokraatia dekadentslike järeltulijate seisukorras: nad säilitavad kõik oma eelkäijate privileegid ja isegi suurendavad neid, ilma et osutaksid ühiskonnale eelkäijate omadega võrreldavaid teeneid. Selles mõttes ja oma seisukorra tõttu vastavad nad täpselt keskpärase riigibürokraatia liikmetele. Nii ühed kui teised korraldavad seda, mida nad ei oma. Mõlemad lõikavad seda, mida nad ei külva; mõlemad kõrvaldavad tõelise eraomandi ja tõelise kapitalismi nende klassikalises vormis. Mõlemad on bürokraadid, kes haldavad – peamiselt omaenda huvides – avalikku vara. lk. 184
Pealegi on piiramatul hulgal võimatute valimiseelsete lubaduste andmine ja nende südametunnistuse piinadeta unustamine, kui ollakse valitud, kandidaadile vaid rutiini küsimus. Me oleme tavadega nii harjunud, et võtame neid endastmõistetavana. lk. 197
Kui isikul ei ole tugevaid veendumusi selle osas, mis on õige ja mis on vale, kui ta ei usu mingisse Jumalasse ega absoluutsetesse kõlbelistesse väärtustesse, kui ta ei austa enam lepingulisi kohustusi, ja lõpuks, kui tema nälg naudingute ja meeltega tajutavate väärtuste järele on ülim – siis mis saab tema käitumist teiste inimeste suhtes juhtida ja reguleerida? Mitte miski peale tema ihade ja himude. Sellises olukorras kaovad kõik tema mõistuslikud ja kõlbelised pidurid, isegi selge kaine mõistus. Mis saab teda takistada teiste inimeste õigusi, huve ja heaolu riivamast? Mitte miski peale füüsilise jõu. Kui kaugele ta oma täitmatus meelelise õnnetunde otsingus läheb? Nii kaugele, nagu lubab toores jõud, millele teiste toores jõud vastu seisab. Kogu tema käitumise probleemi lahendab suhe tema enese jõu ja teiste poolt tarvitatu vahel. lk. 202-203
Lõpuks viib üleküpse meelelise kultuuri pankroti haripunkti selle ebaõnnestumine saavutada oma kõige ihaldatumat eesmärki – kõigile kättesaadavat kõrget materiaalset elatustaset. lk. 227
Kui ühiskondlik-kultuuriline süsteem jõuab koostlagunemise staadiumisse, ilmnevad ja arenevad selles järgmised neli lagunemise tundemärki: esiteks sellise kultuuri lepitamatust dualismist tingitud sisemine vasturääkivus; teiseks selle vormitus – erinevatest kultuuridest võetud seedimata elementide kaootiline sünkretism; kolmandaks iha kvantitatiivse kolossaalsuse järele – pelk suurus ja kvantiteet kvaliteedi arvel; ja neljandaks selle loovuse süvenev ammendumine suurte ja kestvate väärtuste valdkonnas. lk. 234-235
Püüdmata loetleda meie kultuuri kõiki sisemisi vasturääkivusi, võtkem neist vaatluse alla see, mis näib olevat keskne. Viimane seisneb asjaolus, et meie kultuur on ühtaegu inimese ülistamise ja alandamise kultuur. Ühelt poolt tõstab see inimense mõõdutundetult kõrgele ning kiidab tema loodud kultuuri ja ühiskonda. Teiselt poolt alandab see inimest ning kõiki tema kultuurilisi ja ühiskondlikke väärtusi. Me elame ajastul, mis ülistab inimest kui kõrgeimat eesmärki, ja samas ajastul, mis inimest ja tema kultuurilisi väärtusi lõputult halvustab. lk. 236
Tõde, mis on taandatud sobivuseks ja kokkuleppeks, hävitab ennast. Üksteisele vasturääkivate sobivuste ja kommete rägastikus ilmuvad tuhanded üksteisele vasturääkivad 'tõed', igaüks sama kehtiv kui teised. Seepärast pole enam vahet tõesel ja vääral.

Tõe alandamisega on inimene madaldatud ülevast tõe kui absoluutse väärtuse otsijast silmakirjateenriks, kes kasutab 'tõde' ilusa suitsukattena oma ihade ja himude, ahnuse ja omakasupüüdlikkuse õigustamiseks. lk. 239

Me püüdleme ülima materiaalse mugavuse poole ning vaatame läbi sõrmede hädale ja viletsusele. Me ülistame armastust ja kultiveerime vihkamist. Me kuulutame inimese pühaks ja notime ta armutult maha. Me kuulutame rahu ja peame sõda. Me usume koostöösse ja üksmeelsusesse ning mitmekordistame võistlemist, rivaalitsemist, vaenulikkust ja tülisid. Me seisame korra eest ja sepitseme revolutsioone. Me kiitleme, et inimõigused on tagatud, et põhiseadused ja lepingud on pühad, ning jätame inimese ilma kõigist õigustest, rikume kõiki pakte ja põhiseadusi. Ja nii edasi, lõpmatuseni. lk. 240
Tänapäeva inimese vaim on otsekui kolikamber, kus leidub fantastilisi ja mitmekesiseid näidiseid fragmentaarsetest ideedest, tõekspidamistest, maitsetest ja informatsioonikildudest. Selle son kuidagiviisi kõik samaaegselt olemas, kõrvuti ja segamini, ilma ideede või tõekspidamiste, maitsete või stiilide omavahelise sobivuseta – kommunismist katoliikluseni, Beethovenist või Bachist kõige tulisema džässi ja kräunumiseni; uusima filmi või menuraamatu moest teise filmi või menuraamatu hoopis vastupidise moeni. lk. 243
Teadus andis meile kino, aga Hollywood labastas selle. lk. 257
Ühiskonda suukorvistavad, aheldavad ja vangistavad koletised, kelle on sigitanud ja esile kutsunud ta enda nihilism ja edonims.

Samas ilmub järjest rohkem välja absoluutsete eetiliste normide poolehoidjaid, kellest tihti saavad stoikud, askeedid ja pühakud. Üleminekuseisundid oleva ühiskonna hing lõhestatakse, nii et ühele poole jääb carpe diem, ning teisele ükskõiksus ja negatiivne hoiak meeleliste naudingute suhtes. Ühiskond ise jaguneb üha enam avalikeks, täiesti küünilisteks patustajateks, kelle põhimõte on 'sööge, jooge ja armastage, sest homse suhte spole kindlust,' ning askeetideks ja pühakuteks, kes põgenevad meeltega tajutava maailma eest uutmoodi pelgupaikadesse, uutesse kloostritesse ja kõrbetesse. Need ei tarvitse olla füüsilised, vaid võivad olla ka mentaalsed; tähendades seda, et negatiivne hinnang meelelistele naudingutele süveneb ja neid piiratakse. Ühelt poolt ilmub välja järjest rohkem äärmuslikke hedoniste ja küünikuid, teiselt poolt aga äärmuslikke askeete ja müstikuid, kelle riik ei ole sellest maailamst. Kuristik nende vahel kasvab ning ühiskonna hing ja ta liikmed lõhenevad järjest rohkem neiks kaheks äärmuslikuks tüübiks, kuni üleminekuaeg saab läbi ja carpe diem'i äärmuslik hedonism välja sureb. lk. 293

Kui kultuur oli kord sellele rajale astunud, pidi ta seda mööda samas, reaalsuse ja väärtuse maailma meeltega tajumise suunas ikka edasi minema. See rada viis vältimatult materialismi kasvule, sest miski ei saa olla meeltega tajutavam kui mateeria; radikaalsemale mehhanitsismile, sest miski ei saa olla lihtsam kui mehaaniline liikumine; üha suuremale hedonismile, utilitarismile ja sensuaalsusele väärtuste ilmas, kuna sellest seisukohast on reaalsed ainult meeltega tajutav nauding ja valu, meeltega tajutav kasulikkus ja kahjulikkus. Seetõttu on moodsa kultuuri edenemine olnud seotud mehhanistliku materialismi, lameda empirismi, pealiskaudse positivismi ja labase utilitarismi kasvuga. lk. 303
Kuna inimene ja tema väärtused on pühad, peaks inimestevahelisi suhteid kategoorilise imperatiivina juhtima ülev armastus. Kuna tõde, headus ja ilu on absoluutsed väärtused, muutub kohatuks nende igasugune suhteliseks pidamine, igasugune alandamine mingiks puht kokkuleppeliseks nähtuseks. Absoluutsete väärtustena on nad kõik üks väärtus. lk. 308
Mida õppimisvõimetumad me oleme, ja mida vähem vabatahtlikult me valime meile avaneva lunastuse raja, seda halastamatum on sundus, seda armutum tuleproov, seda kohutavamad dies irae – raevu, ülemineku päevad. Lootkem, et meile antakse arusaamiseks armuaega, ja et me valiksime õige tee, enne kui on hilja – tee, mis ei vii surma, vaid inimese unikaalse, loova missiooni edasisele teostamisele sellel planeedil! Benedictus qui venit in nomine Domini. lk. 316

Välislingid