Dialektika

Proosa

• Keele aluseks on küll inimese mõistus ja otsustusvõime, aga keel ei eelda oma kasutajate juures isegi puhta mõistuse, arenenud aru, ausa tahte olemasolu. Ta on tööriist nii eesmärgiteadlikuks kui ka meelevaldseks kasutamiseks; ta kõlbab niisama hästi nii sofistliku ja segadusse viiva dialektika kui ka ähmase ja tumeda müstika puhul; keelt kuritarvitatakse mugavalt õõnsateks ja tühisteks proosa- ja luulefraasideks ning katsetatakse prosoodiliselt laitmatute ja siiski mõttetute värssidega.
  • Johann Wolfgang Goethe, "Aforisme". Tõlkinud Mati Hint. Loomingu Raamatukogu 33/1974, lk 47

• Tõde on loomult dialektilise mõtlemise tulemus. Seepärast ei ole seda võimalik saavutada teisiti kui subjektide pidevas koostöös, vastastikuses küsimises ja vastamises. Tõde järelikult ei sarnane empiirilisele objektile; teda tuleb mõista kui sotsiaalse toimlemise järelmit.
  • Ernst Cassirer, "Uurimus inimesest", tõlkinud Toivo Pilli. Ilmamaa 1999, lk 21

• Esimeseks etapiks oli maagia, teiseks religioon, kolmandaks teadus. Tema [Frazeri] arutluskäik järgib omamoodi hegellikku dialektikat, sest primitiivseks teaduseks liigitatud maagia saab lüüa omaenda küündimatuse tõttu ja selle asendab preestrite ja poliitikute pettuse vormis religioon. Maagiast kui teesist kasvas välja antitees, religioon, ja nii maagia kui religiooni tõrjus välja süntees - moodne tõhus teadus. Seda moekat esitust ei toetanud vähimgi tõendusmaterjal. Frazeri evolutsiooniline skeem põhines ainuüksi mõningatel tema kaasaja aktuaalsetest teemadest kõhklematult omaks võetud eeldustel. Üks selline eeldus oli, et eetiline rafineeritus on arenenud tsivilisatsiooni märk. Teine, et maagial ei ole midagi pistmist ei moraali ega religiooniga. Selle põhjal konstrueeris ta kujutluspildi meie kaugetest esivanematest, kelle mõtlemise üle domineerib maagia. (lk 71-72)
  • Mary Douglas, "Puhtus ja oht", tlk Triinu Pakk, 2015

• Laste elumõistmine on metafüüsiline; kuna ajakulg varasemates eluaastates tundub ääretult aeglane — kui tohutu igavik lahutab üht sünnipäeva teisest! — näib iga seisund ja situatsioon igavene ning muutumatu. Status quo. Lapsed oskavad mõista vaid momenti, mitte seda, mis on enne ja mis tuleb pärast; nende arvates on noored loodud nooreks ja vanad alati krimpsus olnud. Elu alustavate olendite jaoks ei oma mingit tähendust mõisted minevik ja tulevik, need on paljad sõnad. Küllap peame igaüks mingi küpsuseni jõudma, endalegi mineviku soetama, et hakata huvi tundma teiste oma vastu. Ja alles selle kaudu, kui näeme oma lähedaste ning enesegi näole kurrukesi tekkimas, suudame tajuda inimelu dialektikat, selle voolamist, lapse muutumist meheks, vanameheks, raugaks.

Kuni pole enam sedagi. (lk 6)

• Ine Viiding, "Perekonna au", rmt: "Perekonna au. Reportaaž operatsioonilaualt", 1982