Selles ongi kogu Sisyphose vaikne rõõm. Tema saatus kuulub talle. See kaljurahn on tema oma. Ja nii sunnib ka absurdiinimene oma piina uurides vaikima kõik ebajumalad. Oma algsesse vaikimisse tagasipöördunud maailmas tõuseb äkki maa tuhat tasast, imelist häält. Need teadvuseta ja salajased sosinad, kõigi tema erinevate nägude kutse, on võidu teine külg ja tasu. Pole päikesepaistet ilma varjuta, ja ööd tuleb tundma õppida. Sellest peale, kui absurdiinimene ütleb "jah", pole tema pingutustel enam lõppu. (lk 76)
