Sisyphose müüt

"Sisyphose müüt" on Albert Camus' 1942. aastal kirjutatud essee. Eesti keelde tõlkis "Sisyphose müüdi" Henno Rajandi; tõlge ilmus esmakordselt sarjas Loomingu Raamatukogu 51-52/1972.

Tsitaadid teosest

Tsitaadid väljaandest: Albert Camus, "Sisyphose müüt", tlk Henno Rajandi, rmt: "Sisyphose müüt", Tallinn: Eesti Raamat, 1989, sari "Nobeli laureaat", lk 5-76.

On üksainus tõesti tõsine filosoofiline probleem: enesetapp. Otsustada, kas elu väärib elamise vaeva või ei vääri, tähendab vastata filosoofia põhiküsimusele. Kõik muu — see, kas maailmal on kolm mõõdet, kas vaimul on üheksa või kaksteist kategooriat, tuleb teises järjekorras. See on lihtsalt mäng; enne tuleb vastata. Ja kui on õigus Nietzschel, kes arvab, et lugupidamisväärne filosoof peab õpetama eeskuju kaudu, siis omandab see vastus mõistetava tähtsuse, sest ta käib otsustava teo eel. Südamele on need asjad silmanähtavad, aga nende selgekstegemine vaimule nõuab süvenemist. (lk 7)
Kumb kumma ümber tiirleb, kas maa päikese või päike maa ümber — see on täiesti ükskõik. Ühesõnaga, see ei ole oluline küsimus. Seevastu näen ma paljusid surevat, sest nende meelest ei vääri elu elamise vaeva. Ja, paradoksaalne küll, ma näen paljusid surma minevat ideede või illusioonide nimel, mis nende elule eesmärgi annavad (see, mida nimetatakse elu eesmärgiks, on ühtlasi ka suurepärane surma eesmärk). Sellest ma järeldan, et elu mõte on olulisem kõigist muudest küsimustest. (lk 8)
Enesetappu on alati uuritud kui ühiskondlikku nähtust. Mina aga, vastupidi, tahan alustada üksikisiku mõtlemise ja enesetapu vahekorrast. Niisugune tegu küpseb südame vaikuses nagu suur kunstiteos. (lk 8)
Mõtlema hakata, see tähendab oma jalgealust õõnestama hakata. Ühiskonnal on nende lähteimpulssidega vähe tegemist. Uss uuristab inimese südame kallaL Sealt tulebki teda otsida. Seda tapvat mängu, mis algab eksistentsi läbinägemisest ja viib valguse käest põgenemiseni, tuleb tähelepanelikult jälgida ja mõista. (lk 8)
Raske on tabada täpset hetke, äratõukemomenti, kus vaim teeb oma panuse surma peale; kergem on teost endast tema eelduste kohta järeldusi teha. Ennast tappa tähendab teatavas mõttes — nagu melodraamas — midagi üles tunnistada. See tähendab tunnistada, et elule on alla jäädud või et teda pole mõistetud. Aga ei maksa selle analoogiaga linga kaugele minna. Tuleme tagasi käibeväljendite juurde. See tähendab lihtsalt tunnistada, et "elu ei vääri elamise vaeva". Elada pole muidugi üldse kerge. Me jätkame tegevusi, mida eksistents nõuab, paljudel põhjustel, millest peamine on harjumus. Vabatahtlik surm eeldab, et inimene on kas või intuitiivseltki mõistnud sellise harjumuse naeruväärsust, igasuguse sügavama elueesmärgi puudumist, argipäevarähklemise tühisust ja kannatuste mõttetust. (lk 9)
Maailm, mida kas või viletsategi põhjendustega seletada saab, on kodune maailm. Seevastu universumis, mis on äkki ilma jäetud illusioonidest ja kirgastustest, tunneb inimene end võõrana. Ta on maapaos, kust ei ole tagasiteed, sest puudub kaotatud isamaa mälestus ja tõotatud maa lootus. See ületamatu lõhe inimese ja tema elu, näitleja ja dekoratsioonide vahel tekitabki absurdsusetunde. Et kõik normaalsed inimesed on enesetapule mõelnud, siis võib ilma pikemate seletusteta öelda, et see tunne on otseselt seotud olematuseihaga. (lk 9)
Komme traagikat mitte tõsiselt võtta pole küll veel eriline süü, aga ta ei kõnele ka kellegi kasuks. (lk 10)
Nagu suured kunstiteosed, nii sisaldavad ka sügavad tunded alati rohkem, kui nad esimesel hetkel ütlevad. Hinge kogunenud hellus või jälestus ilmneb erilises teo- ja mõtteviisis ja viib tagajärgedeni, millest hing ise midagi ei tea. Võimsad tunded kannavad oma ülevat või vääritut universumit. Nad valgustavad oma kirega ainulaadset maailma, mis on neile eriomane. (lk 11)
Tülpimus on masinliku elu tegevusteahela lõpus, aga ühtlasi juhatab ta teadvuse uuele teele. Ta äratab selle ja ahvatleb edasi. Siis tuleb kas ebateadlik tagasipöördumine vanasse ahelasse või lõplik ärkamine. Ja ärkamise järel tuleb aegamööda ka järeldus: enesetapp või taaskohanemine. Tülpimus on iseenesest midagi tülgastavat. Siinkohal peab aga tunnistama, et ta on tegelikult hea. Sest kõik algab teadvusest ja saab väärtuse vaid selle läbi. (lk 11)
Vaimu esimene samm on eristada see, mis on õige, sellest, mis on vale. Ja ometi — niipea kui vaim hakkab iseennast vaagima, avastab |a otsekohe vastuolu. (lk 15)
Vaimu sügavaimad ihaldused ka oma kõige kaugemale ulatuvais taotlustes on ajendatud alateadlikust tundest, millega iga inimene oma universumile läheneb — kodususevajadusest, selgusenäljast. Inimlik maailmamõistmine — see on eeskätt maailma inimlikuks taandamine, selle inimliku pitseriga märkimine. Kassi universum ei ole seesama mis sipelgakaru universum. Truismil "kõik mõtted on antropomorfsed" pole mingit muud tähendust. Niisamuti ei jää realiteeti mõista ihkav vaim enne rahule, kui ta on taandanud selle realiteedi mõtlemise termineisse. Kui inimene veenduks, et ka universum võib armastada ja kannatada, oleks ta lepitatud. Kui mõte avastaks nähtuste pöörlevates peeglites igavesi seoseid, mis neile ühiseks nimetajaks oleksid ja mis omakorda koonduksid üheks ühtseks printsiibiks, siis võiks kõnelda vaimu õndsusest, mille kõrval õndsate müüt oleks vaid hale surrogaat. (lk 15)
Aru ütleb mulle niisiis omal viisil samuti, et maailm on absurdne. Väitku aru vastand, pime mõistus, pealegi, et kõik on selge, ma ootan tõendeid ja soovin, et tal oleks õigus. Aga vaatamata kõigile enesekindlaile sajandeile ja hoolimata lugematute inimeste veenvast sõnaosavusest tean ma, et see on vale. Ja vähemalt sellel tasapinnal pole õnne olemas, vähemalt niikaua, kuni ma ei saa teada. (lk 17)
Niipea kui absurdi tunnistatakse, muutub ta kireks, mis on piinavam kui ükski teine kirg. Aga küsimus on selles, kas inimene suudab selle kirega elada, kas ta suudab ennast selle võimukaile seadustele allutada ja põletada südant, mida see kirg samal ajal lakkamatult piitsutab. (lk 18)
Ratsionalismi on nii sageli kritiseeritud, et polegi nagu enam midagi lisada. Ometi on meie aeg jälle paradoksaalsete süsteemide taassünni tunnistajaks, mis püüavad mõistusele jalga taha panna, otsekui oleks ta tõesti aina kõige ees sammunud. Aga see ei tõenda mitte niivõrd mõistuse tugevust, kuivõrd tema lootuste kangekaelsust. (lk 18)
Absurditunne ei kanna endas absurdimõistet. Ta on selle aluspõhjaks, muud midagi. Ta ei kattu sellega, või kui, siis vaid sel üürikesel hetkel, kus ta langetab otsuse maailma kohta. Seejärel peab ta edasi minema. Ta on elav, see tähendab, ta peab kas surema või vastukaja tekitama. Nagu need teemadki, mis me oleme välja sõelunud. Ka siin ei huvita mind mitte teosed ja suurvaimud, kelle kriitika nõuab teist vormi ja kohta, vaid see, mis on* nende järeldustes ühist. Võib-olla pole iial olnud nii erinevaid vaimusid. Aga ometi me näeme, et vaimumaastikud, kust nad lähtuvad, on samased. Ja karjed, mis lõpetavad nii erinevate teaduste teekonna, kõlavad ühtemoodi. (lk 22)
Absurdsus sünnib ikka ja alati võrdlusest. Mul on seega alust öelda, et absurditunne ei sünni lihtsalt mingi fakti või mulje uurimisest, vaid sähvatab esile mingi situatsiooni ja mingi kindla realiteedi võrdlemisest, mingi teo ja maailma võrdlemisest, mis sellele teole ei vasta. Absurd on oma olemuselt lõhe. Ta ei ole ei ühes ega teises võrreldavas elemendis. Ta sünnib nende vastandusest.

Aru tasandil ma võin seega öelda, et absurd ei ole mitte inimeses (kui niisugusel metafooril üldse mingit mõtet on) ega maailmas, vaid nende samaaegses olemasolus. Ta on esialgu ainus side, mis neid ühendab. (lk 22-23)

On üks silmanähtav tõsiasi, mis paistab olevat täiesti moraalset laadi, ja nimelt see, et inimene on alati oma tõdede ohver. Kui ta on need kord omaks võtnud, ei suuda ta neist enam vabaneda. Kõige eest tuleb maksta. Absurdist teadlikuks saanud inimene jääb temaga igavesti seotuks. Ilma lootuseta ja oma lootusetusest teadlik inimene ei kuulu enam tulevikule. See on loomulik. Aga loomulik on ka see, et ta ometi püüab pääseda iseenda loodud universumi võimusest. (lk 24)
Ma võtan endale siin vabaduse nimetada eksistentsiaalset hoiakut filosoofiliseks enesetapuks. Aga see ei ole hinnang. See on lihtsalt mugav viis tähistada akti, milles mõte eitab iseennast ja püüab sellesama eitamise kaudu ennast ületada. Eksistentsiaalses mõtteviisis eitamine ongi jumal. See tähendab, et see jumal toetub ainult inimmõistuse eitamisele. Aga nii erinevad, kui on inimeste esetapud, nii erinevad on ka jumalad. Hüpe võib olla mitmesugune, peaasi, et ta toimub. Niisugused lunastavad eitamised, niisugused lõplikud vasturääkivused, mis eitavad tõket, millest pole veel üle hüpatud, võivad sündida niihästi teatavast religioossest inspiratsioonist kui ka puhtmõistuslikul alusel (seda paradoksi ongi käesolevas arutluses silmas peetud). Nad eeldavad alati igavikku, ja ainult selles hüpe väljendubki. (lk 29)
Ja mida tähendaksid minu jaoks väljaspool minu seisundit olev mõte? Ma võin mõista vaid inimlikes termineis. Ma mõistan seda, mida ma puudutan, seda, mis on kombatav. Ja ma tean ka, et ma ei suuda lepitada neid kahte kindlat asja — oma absoluudi- ja ühtsusenälga ning selle maailma taandamatust ühele ratsionaalsele ja mõistlikule põhimõttele. Mis muud tõde võin ma tunnistada ilma valetamata, kutsumata appi lootust, mida mul pole ja millel mu seisundi raames puudub mõte? (lk 35)
Eespool me püüdsime otsusele jõuda, kas olul, ot teda võiks elada, peab tingimata mõte olema. Siin aga ilmneb pigem, et elu ongi seda hinnatavam, mida vähem tal on mõtet, Mingit kogemust või saatust läbi elada, see tähendab neid täielikult omaks võtta. Oma saatust, mida Inimene teab absurdse olevat, saab ta kanda ainult siis, kui ta seda teadvusest valgustatud absurdsust endal pidevalt silme ees hoiab. Tema elu on kahe komponendi vastandus, ja ühe komponendi eitamine tähendaks põgenemist selle vastanduse eest. Teadlikust mässust loobudes põikleks ta probleemi eest kõrvale. Nii kandub katkematu revolutsiooni idee individuaalsesse kogemusse. Elada, see tähendab absurdi elus hoida. Seda elus hoida, see tähendab eelkõige talle silma vaadata. (lk 36)
Mäss on niisiis üks väheseid järjekindlaid filosoofilisi seisukohti. See on inimese ja tema pimeduse pidev vastandus. See on kättesaamatu läbipaistvuse vajadus. See paneb maailma iga hetk küsimärgi alla. Nii nagu surmaoht annab inimesele asendamatu võimaluse seda mõista, nii aitab metafüüsiline mäss teadvust kogemusega lakkamata sammu pidada. See on inimese jätkuv kontakt iseendaga. See ei püüdle midagi, sel pole mingit lootust. See mäss on üksnes kindel teadmine muserdavast saatusest, ainult ilma sellega leppimata. (lk 36)
Võiks arvata, et enesetapp järgneb mässule. Aga see pole nii. Sest ta ei kujuta endast mingit loogilist lahendust. Leppimise tõttu, mida ta eeldab, on ta otse mässu vastand. Enesetapp nagu hüpegi on äärmuseni minev mööndus. Kõik on ammendatud ja inimene pöördub tagasi oma põhilisse ajalukku. Tema silm seletab ainukest ja hirmsat tulevikku ja ta viskub sellesse. Enesetapp lahendab absurdi omal viisil. Ta tõmbab absurdi surma kaasa. Aga ma tean, et lahenenud absurd ei saa püsida. Kuivõrd absurd on ühtaegu surma teadvus ja selle tagasilükkamine, libiseb ta enesetapul käest. Ta vilksatab viimase mõtte lõpul nagu kingapael, mida surmamõistetu kõigest hoolimata oma peadpööritava langemise hetkel mõne meetri kaugusel silmab. Enesetapja vastand ongi just surmamõistetu. (lk 36-37)
Tuleb surra alistumatuna ja mitte täie nõusolekuga. Enesetapp on tõe salgamine. Absurdiinimene ei saa muud kui ammendada kõik ja ammenduda ise. Absurd on tema äärmine pinge, mida ta oma üksildases ponnistuses pidevalt säilitab, sest ta teab, et selle teadvuse ja selle päevast päeva kestva mässuga tunnistab ta oma ainukest tõde, mis on trots. (lk 37)
Kas on võimalik eesmärgita elada — see on kõik, mis mind huvitab. Ma ei taha sellelt pinnalt lahkuda. Kas ma suudan kohaneda selle elu näoga, mis mulle on antud? Niisuguse küsimuse kerkides asendab absurdiusk kogemuste kvaliteedi nende kvantiteediga. Kui ma veendun, et selle elu ainus pale on absurdi pale, kui ma kogen, et tema tasakaal sõltub ainuüksi püsivast opositsioonist minu teadliku mässu ja pimeduse vahel, kus ma oma võitlust pean, kui ma möönan, et minu vabadusel on mõtet üksnes mu piiratud elusaatuse raames, siis ma pean ütlema, et oluline pole elada mitte võimalikult hästi, vaid võim alikult palju. Mul pole vaja arutada, kas see on labane või vastik, elegantne või kahetsusväärne. Nüüd taganevad väärtusotsustused lõplikult faktiotsustuste ees. Mul tuleb lihtsalt teha järeldused sellest, mida ma näen, ja ma ei pruugi end milleski siduda hüpoteesiga. Kui tundub, et selline eluviis ei ole aus, siis nõuab tõeline ausus minult ebaausust. (lk 40)
Elada võimalikult palju; laias laastus ei tähenda see elureegel midagi. Seda tuleb täpsustada. Eelkõige näib, et me pole küllaldaselt süvenenud kvantiteedi mõistesse. Sest inimlik kogemus on suurelt osalt just kvantitatiivset laadi. Inimese moraalile ja väärtusteskaalal annab sisu tema poolt akumuleeritud kogemuste hulk ja mitmekesisus. Tänapäeva elutingimused sunnivad enamikule inimestele peale ühesuguse kogemuste kvantiteedi ja järelikult ühesuguse sügavama kogemuse. (lk 40)
Ma näen seega, et üldlevinud moraali iseloomulikud jooned ei tulene mitte niivõrd seda hingestava põhimõtte tähtsusest kui kogemusenormist, mille maht on muutuv. Teatava liialdusega võib öelda, et vanade kreeklaste moraal oli nende jõudeelu moraal, nii nagu meie moraal on kaheksatunnise tööpäeva moraal. (lk 40-41)
Purustada kõik rekordid — eelkõige ja peaasjalikult tähendab see võimalikult sageli maailma palge ees seista. Aga kuidas seda on võimalik teha ilma vasturääkivuste ja sõnamängudeta? Sest ühest küljest õpetab absurd, et kõik kogemused on võrdselt tähtsusetud, ja teisest küljest tõukab ta inimest võimalikult rohkete kogemuste poole. Mis muud jääb meil üle, kui talitada samuti nagu nii paljud inimesed, kellele ma juba vihjasin, — valida eluvorm, mis annab meile võimalikult palju seda inimlikku mateeriat, ja tuua seeläbi jälle mängu väärtusteskaala, mida teisest küljest püütakse vältida? (lk 41)
Imelikku ebajärjekindlust ilmutades uskus vanade kreeklaste muidu nii valgustatud sugu, et jumalad armastavad neid, kes noorelt surevad. Muidugi, ebajärjekindlus on see vaid siis, kui möönda, et jumalate haletsusväärsesse maailma astudes jääb inimene igaveseks ilma kõige puhtamast rõõmust, rõõmust tunda, ja tunda siin, maa peal. Olevik ja olevikkude järgnevus väsimatu teadvusega hinge jaoks — see on absurdiinimese ideaal. Tõsi küll, sõnal «ideaal» on siin eksitav kõla. Sest see pole mitte tema kutsumus, vaid üksnes tema arutluse kolmas järeldus. Lähtunud ebainimlikkuse ängistavast teadvusest, pöördub absurdimõttekäik oma teekonna lõpul tagasi inimliku mässu kirglikesse leekidesse. (lk 42)
"Palve on see, kui pimedus tuleb vaimu peale," ütleb Alain. "Aga vaim peabki pimedusega kohtuma," vastavad müstikud ja eksistentsiaalfilosoofid. Muidugi, kuid mitte selle pimedusega, mis sünnib suletud laugude all inimese enda tahtel — pilkase ja tihke pimedusega, mida vaim loob selleks, et sinna kaduda. Kui ta peab pimedusega kohtuma, siis olgu see läbinägeliku meeleheite pimedus, polaaröö, vaimu unetus, millest võib sündida lumine ja neitsilik selgus, mis aru valgusel teravdab kõigi asjade piirjooni. (lk 42-43)
Absurd ei vabasta, vaid seob. Ta ei anna voli kõigiks tegudeks. See, et kõik on lubatud, ei tähenda veel, et miski pole keelatud. Absurd lihtsalt võrdsustab kõigi tegude tagajärjed. Ta ei soovita kuritegu, see oleks lapsik, aga ta konstateerib südametunnistuspiinade mõttetust. Teisest küljest, kui kõik kogemused on võrdväärsed, on kohusetunde kogemus niisama õigustatud nagu iga muu. Võib olla vooruslik ka jonni pärast. (lk 44-45)
Kõik moraalid põhinevad ideel, et igal teol on tagajärjed, mis seda tegu õigustavad või hukka mõistavad. Absurdist läbiimbunud vaim leiab aga lihtsalt, et tegude tagajärgi tuleb vaadelda rahulikult. Ta on valmis maksma. Teiste sõnadega — ta teab, et võib olla küll vastutajaid, aga ei ole süüdlasi. Äärmisel juhul soostub ta kasutama oma kogemusi tulevaste tegude lähtekohana. Aeg elatab aega ja elu teenib elu. Sellel ühtaegu piiratud, aga võimalustest tulvil põllul on kõik talle temas endas ettenägematu, välja arvatud tema vaimuselgus. Mis reeglit saab sellest korrast tuletada, kui see ei ole mõistuspärane? Ainus tõde, mis võiks talle ehk huvi pakkuda, ei ole formaalset laadi: see elab ja avaneb inimestes. Niisiis pole absurdivaimu kandjal oma arutluse lõpetuseks vaja otsida eetilisi reegleid, vaid üksnes inimelude illustratsioone ja hingust. (lk 45)
Näitleja kas saavutab edu või ei saavuta. Kirjanik säilitab lootuse ka siis, kui ta ei leia tunnustust. Ta usub, et tema teosed tunnistavad kord, mis ta õieti oli. Näitleja jätab endast heal juhul päevapildi maha, aga midagi sellest, mis oleks tema ise — ta liigutused ja ta vaikimine, ta hingeldus või ta armuohe — ei jõua meieni. Ja kõik, mis temast läbitunnetamata jääb, jääb mängimata, ja mis jääb mängimata, see sureb sada surma koos kõigi nende olenditega, kes oleksid muidu võinud elusädeme saada ja üles tõusta. (lk 51)
Sammudes nõnda sajandist sajandisse ja ühest karakterist teise, kujutades inimest sellisena, nagu ta võib olla, ja sellisena, nagu ta on, sarnaneb näitleja ühe teise absurditegelasega, ja nimelt ränduriga. Nagu rändur, nii ammendab temagi midagi ja ruttab edasi. Näitlejad on rändurid ajas ja suurimad neist on rändurid, keda jälitavad paljud hinged. (lk 51)
Miks ei pidanud siis kirik näitleja tegevust hukka mõistma? Ta jälestas sellele kunstile omast ketserlikku hingede paljunemist, tunnete pilgarit, vaimu nii taunitavat püüdlust elada läbi rohkem kui ühtainust saatust ja anduda piiritule ohjeldamatusele. Ta needis näitlejais ära nende olevikujanu ja proteusliku triumfi, mis loomu poolest eitab kõike, mida kirik õpetab. Igavik ei lase endaga mängida. Vaim, mis oma pöörasuses eelistab sellele komöödiat, kaotab hingeõnnistuse. "Kõikjal" ja "alati" vahel pole kompromissi. Seepärast võibki see nii alavääristatud elukutse anda alust määratuks vaimseks konfliktiks. (lk 53)
Alati saabub kord hetk, kus peab valima enesessesüvenemise ja teo vahel. See ongi inimeseks saamine. See südantrebestav valik on hirmus. Aga uhkel südamel ei ole siin keskteed. Kas jumal või aeg, kas rist või mõõk. Üks kahest: kas sel maailmal on mõte, mis tema rähklemisest kõrgemal seisab, või ongi see rähklemine tema ainus tõde. Tuleb elada koos ajaga ja surra koos temaga või irduda temast mingi kõrgema elu nimel. (lk 55)
Ma tean, et võib kompromissi teha, et võib elada oma sajandis ja uskuda igavikku. Seda nimetatakse leppimiseks. Aga mina jälestan seda sõna, ma tahan kõike või ei midagi. Kui ma valisin teo, siis ärge sellepärast veel arvake, et enesessesüvenemine on mulle tundmata maa. Aga ta ei saa mulle anda kõike, ja ilma jäetud igavikust, tahan ma liituda ajaga. Ma ei taha, et minu pärisosaks saaks igatsus ja kibedus, ma tahan ainult selgesti näha. Ma ütlen teile, homme mobiliseeritakse ka teid. Ja nii teile kui mulle on see vabastus. Üksikisik ei suuda midagi, ja ometi suudab ta kõike. See imeline alluvussuhe selgitab teile, miks ma teda ühtaegu ülistan ja jalge alla tallan. Maailm muserdab teda ja mina vabastan ta. Ma annan talle kõik õigused. (lk 55)
Kõige lõpus on kõigele vaatamata surm. Me teame seda. Me teame ka, et surmaga lõpeb kõik. Seepärast ongi kalmistud, mis Euroopat katavad ja mis mõnele meist obsessiooniks muutunud, nii jõledad. Kaunistatakse ainult seda, mida armastatakse, surm aga on meile vastumeelne ja tülgastav. Seegi on midagi, mis tuleb vallutada. Viimane Carrara, katkust laastatud ja veneetslaste poolt ümberpiiratud Padova vang, tormas kord kisendades läbi oma tühjaksjäänud palee saalide: ta kutsus saatanat ja nõudis talt surma. See oli üks omamoodi viis surma ületada. Ja ka see on üks Läänele iseloomuliku julguse märk, et ta muudab nii hirmsaks need paigad, kus surm end austatuna peaks tundma. Mässu universumis ülistab surm ebaõiglust. Ja ta ise ongi suurim kõigist roimadest. (lk 57)
Ükski neist eludest ei suudaks hõredas absurdiõhus vastu pidada ilma sügava ja püsiva mõtteta, mis neid oma jõuga innustab. See ei saa: olla õieti midagi muud kui eriline truudusetunne. Me oleme näinud teadlikke inimesi täitmas oma kohust kõige nõmedamate sõdade möllus, ilma et nad oleksid iseendaga vastuollu sattunud. Nad tundsid, et nad ei tohi millegi eest kõrvale põigelda. Maailma absurdsuse talumises peitub mingi metafüüsiline õnn. Vallutus või mäng, kokkulugematu armastus, absurdne mäss - nende läbi avaldab inimene austust omaenda väärikusele sõjakäigus, kus ta juba ette on kaotaja. (lk 59)
Niisiis ootan ma absurdiloomingult sedasama, mida ma nõudsin mõttelt — mässu, vabadust ja mitmekesisust. Nende läbi näitab ta oma sügavat tarbetust. Selles igapäevases pingutuses, kus aru ja kirg segunevad ja teineteist kannavad, avastab absurdiinimene distsipliini, millest saab tema põhiline jõud. Hool, mida see nõuab, visadus ja läbinägelikkus ühendavad seda vallutajahoiakuga. Luua, see tähendab anda oma saatusele kindel vorm. Kõiki neid tegelasi määratleb nende looming vähemalt samal määral, kui nemad määratlevad oma loomingut. Seda õpetas meile juba näitleja: pole piiri näivuse ja olemuse vahel. (lk 72)
Jumalad mõistsid Sisyphose lakkamata üht kaljurahnu mäetippu veeretama, kust kivi oma raskuse tõttu jälle alla veeres. Nad arvasid teataval määral põhjendatult, et pole hirmsamat karistust kui tarbetu ja lootusetu töö. (lk 74)
Õnn ja absurd on ühe ja sellesama maa lapsed. Neid ei saa lahutada. Väär oleks öelda, et õnn sünnib tingimata absurdi avastamisest. Niisama hästi võib absurditunne sündida õnnest. (lk 76)
Selles ongi kogu Sisyphose vaikne rõõm. Tema saatus kuulub talle. See kaljurahn on tema oma. Ja nii sunnib ka absurdiinimene oma piina uurides vaikima kõik ebajumalad. Oma algsesse vaikimisse tagasipöördunud maailmas tõuseb äkki maa tuhat tasast, imelist häält. Need teadvuseta ja salajased sosinad, kõigi tema erinevate nägude kutse, on võidu teine külg ja tasu. Pole päikesepaistet ilma varjuta, ja ööd tuleb tundma õppida. Sellest peale, kui absurdiinimene ütleb "jah", pole tema pingutustel enam lõppu. (lk 76)
Ma lahkun Sisyphosest mäejalamil. Igaüks leiab alati oma koorma üles. Aga Sisyphos õpetab kõrgemat truudust, mis eitab jumalaid ja kergitab kaljusid. Temagi leiab, et kõik on hästi. Nüüdsest peale pole see ilma isandata maailm talle enam viljatu ega sisutu. Iga rahnu terake, iga selle pimeda mäe kivimikild on omaette maailm. Võitlus mäetipule pääsemise eest on küllaldane, et inimsüdant täita. Ma arvan, et Sisyphos on õnnelik. (lk 76)