Igatsus teha üht asja nii, et pole tampi peal, on asi, mida igatsen rohkemgi kui puhkust. Tahaksin rohkem süveneda, sest elu on juba pikemat aega selline, et kõike on palju ja kõigega on kiire.
Ma ei tea, kuidas seda muuta. Asjad kogunevad iseenesest, kuidagi salaja, sest mul pole ajataju. Võtan kõik suure vaimustusega vastu ja siis vaatan, et kõik on ühel ajajoonel. Koroonaajal on asjade edasi lükkamine normaalseks muutunud ja siis kuhjuvad need kõik järsku ühele ajale. Tahaksin rahulikult raamatut lugeda, aga ei saa.
Näiteks mu elukaaslane Raul Saaremets ei kannata väga klassikalist muusikat. Ta läheb selle peale täiesti närvi, on ikkagi moodne mees. Aga mulle mõjub see megarahustavalt: kui mul on närvid läbi, siis see võimendab süvenemist, tekitades natuke piduliku meeleolu. Parem teha tööd sellises meeleolus kui mustas masenduses.
