Sipelgakaru
Ilme
Proosa
[muuda]- Vaimu sügavaimad ihaldused ka oma kõige kaugemale ulatuvais taotlustes on ajendatud alateadlikust tundest, millega iga inimene oma universumile läheneb — kodususevajadusest, selgusenäljast. Inimlik maailmamõistmine — see on eeskätt maailma inimlikuks taandamine, selle inimliku pitseriga märkimine. Kassi universum ei ole seesama mis sipelgakaru universum. Truismil "kõik mõtted on antropomorfsed" pole mingit muud tähendust. Niisamuti ei jää realiteeti mõista ihkav vaim enne rahule, kui ta on taandanud selle realiteedi mõtlemise termineisse. Kui inimene veenduks, et ka universum võib armastada ja kannatada, oleks ta lepitatud. Kui mõte avastaks nähtuste pöörlevates peeglites igavesi seoseid, mis neile ühiseks nimetajaks oleksid ja mis omakorda koonduksid üheks ühtseks printsiibiks, siis võiks kõnelda vaimu õndsusest, mille kõrval õndsate müüt oleks vaid hale surrogaat. (lk 15)
- Albert Camus, "Sisyphose müüt", tlk Henno Rajandi, rmt: "Sisyphose müüt", Tallinn: Eesti Raamat, 1989