Mõrv

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Roim)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Jakub Schikaneder, "Mõrv majas", 1890.
Apollonio di Giovanni ja Marco del Buono Giamberti, "Julius Caesari tapmine ja matus" (1455-1460).

Mõrv on ettekavatsetud tapmine, mida seadus ei luba. Tavaliselt räägitakse mõrvast tähenduses, millel on kolm komponenti: 1) objektiivne komponent: süütu inimese tapmine; 2) subjektiivne komponent: kavatsus tappa süütu inimene; 3) juriidiline komponent: õigusvastasus.

Proosa[muuda]


  • Lumi mägedes sulas juba ja Bunny oli olnud surnud mitu nädalat, kui meie olukorra tõsidus meile kohale hakkas jõudma. (romaani avalause, lk 1)
  • Raske uskuda, et Henry tagasihoidlik plaan võis vaatamata neile ettenägematutele sündmustele nii hästi õnnestuda. Me ei olnud kavatsenud peita laipa kuhugi, kust seda ei leitaks. Me ei olnud seda tegelikult üldse peitnud, vaid olime jätnud selle lihtsalt sinna, kuhu see kukkus, lootuses, et mõni õnnetu mööduja talle otsa komistab, enne kui keegi ta kadumist üldse märgatagi on jõudnud. Lugu iseenesest näis lihtne ja selge: lahtised kivid, järsaku põhjas lebav murtud kaelaga laip, ja allapoole viivad nõlva kaevunud kontsade porised libisemisjäljed; matkaõnnetus, ei muud, ning sellega — vaikselt valatud pisarate ja tagasihoidlike matustega — olekski võinud asi piirduda, kui tol õhtul poleks hakanud sadama lund; see kattis ta jäljetult, ja kui kümme päeva hiljem läks lõpuks sulale, nägid politsei ja FBI ja linnast kohale tulnud otsijad, et nad olid tema laibal edasi-tagasi kõndinud, kuni lumi selle peal oli jääkõvaks trambitud. (lk 1)
  • Seda kõike läbi teha oli üks asi, sellest üle saada on kahjuks aga osutunud hoopis raskemaks, ja kui ma kunagi arvasingi, et olen tolle järsaku ühel ammusel aprillikuu pärastlõunal igaveseks selja taha jätnud, ei ole ma selles nüüd enam nii kindel Nüüd, kui otsijad on lahkunud ja elu mu ümber on vaikseks jäänud, olen jõudnud äratundmisele, et kuigi ma võisin aastate jooksul kujutleda end kusagil mujal olevana, olen tegelikult olnud kogu aeg seal: üleval järsakuserval, värskesse rohtu kaevunud poriste rattarööbaste kõrval, kus värelevate õunapuuõite kohal tumendab taevas ja õhus on juba tunda öösel maha sadava lume esimest külma hingust. (lk 2)
    • Donna Tartt, "Salajane ajalugu", tlk Liina Viires, Tallinn: Pegasus, 2007


  • [Chade:] "Põhimõtteliselt mõrvamist. Inimeste tapmist. Diplomaatilise salamõrvamise peent kunsti. Või pimedaks muutmist, või kurdistamist. Või ihuliikmete nõrgestamist või halvamist või kroonilise köha või impotentsuse tekitamist. Või varase seniilsuse või hullumeelsuse või... aga vahet pole. See kõik on olnud minu amet. Ja saab olema ka sinu amet, kui sa sellega nõustud. Võta lihtsalt kohe alguses teadmiseks, et ma hakkan sulle õpetama, kuidas inimesi tappa. Sinu kuninga jaoks. Mitte sellisel uhkel kombel, nagu Hod sulle õpetab, mitte kusagil lahinguväljal, kus teised pealt vaatavad ja sulle kaasa elavad. Ei. Mina õpetan sulle inimesetapmise vastikuid, salajasi, vargseid viisakaid viise. See kas hakkab sulle meeldima või ei hakka. Selle üle ei suuda mina otsustada." (lk 91)
    • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000


  • Joonet tundis talle kaasa - nagu ta tundis kaasa ka kohtualusele, kes seisis, üksinda ja sidumata, keset saali tumepruunil vaibal, pikk, heledapäine, kitsa sirge seljaga.
Aga nemad olid oma kuritööd vähemalt nautinud.
Aga nemad olid vähemalt teadnud, mida nad teevad
Ja rumaluse eest tuleb maksta.
Tema ise oli maksnud ränga hinna, oma patust mingit lõbu tundmata. Maksis seda üha edasi Kus oli tema kodu? Tema küla, tema mõrsja, tema kütioskuste mõõt ning kuivatatud gnoast tehtud tule magus hõng?
Läinud.
Möödas.
Ta oli tapnud inimese, heatahtliku inimese, kel polnud midagi kurja mõttes. Oli tapnud, sest vaid häälte ning võõras keeles lausutu põhjal polnud ta paari aasta eest tol päeval mägedes taibanud, mida toonane vöömees Valdari heaks parajasti tegi.
Kui ta oma eksituse sügavust ja pimedust mõistis, oli ammugi hilja. Ta oli teise mehe tapnud - ning mitte midagi head ega helget sellest keegi ei võitnud. (lk 204)
  • Madala maa rahvas kippus raiskama nii elusid kui jõudu kui ka kõike muud head, mida nende helde muld neile kasvatas, ning Valdar oli madalamees varbaküüntest juukseotsteni. Eks oli ta ju nõudnud, et Joonet õpiks inimest tapma. Et ta neid oskusi kasutaks ja kasutaks ja kasutaks. Tasandikul oli Sliabeni mägikütitarkusi harva vaja, aga lausiku isanda vöömees peab koos tollega ka lahingus käima, kui tarvis. [---]
Õppida sihilikult teise inimese elu võtma oli mägilasele vaat et raskem kui ülejäänud võõrikused ja kaotused kokku. Méabhi mahajätmine välja arvatud. Ja ometi oli too elu võtminegi nii lihtne, lihtsam kui Jahiliseks saada, lihtsam isegi kui kõversarvset kitse püüda. Inimene on habras ning pehme, ei ole tal põrkesarvi, teravaid küüsi ega varjavat värvi. (lk 207)
  • "Sa ütled, et minu isa tapaks Leitari aeglaselt ja julmalt selle eest, et mina teda armastada julgesin," sõnas ta siis. "Ja ma kardan, et sul võib selles tõesti väga õigus olla. Aga sellisel juhul - sellisel juhtumisel pean mina endalt küsima, mida minu isa sellest teguviisist võidaks? Ka talle oleks ju kasulik, et mees nagu Leitar tema Vallas sildu ehitab! Ometi ei hooliks minu isa sellest kasust, ma tean. Kui ta aga su venna surmata laseks - ja ta laseks - võidaks ta järelikult endale midagi muud. Midagi enda jaoks väärtust kandvat."
Anno köhatas kurku puhtaks, vaikselt nagu kass köögis pliidi ees. Pärast pausi kõneles ta uuesti:
"Ja ma mõtlen, ma mõtlen ... et see miski peab olema valitsemise vägi. Mida ta võidab, on väe vägevuse kinnitamine. Veriheinte vääramatuse ja jõu kujutamine tugevamana kõigest muust, isikute kaduvast väärtusest ning nende unistustest, keda pole kuningaks kroonitud." Anno tõmbas alum ise huule hammaste vahelt läbi. "Võidaks tema enda jõud, mida ta selle tapmisega - ja ilmselt julma tapmisega - näitaks. Mina olen nii võimas, et kustutan kõik vastuolud, eriti veel omaenda Perekonnas. Ja keegi teine ei võida sellest mitte midagi." Anno silmades säras külm raud.
"Aga see, isand Valdar, ei saa ju olla kuningaks olemise mõte? Võtta kõik endale? Milleks Kuuevallale selline kuningas? Ainult koormaks!" (lk 218-219)


  • Ta kujutas ette, et inimesed võiksid rääkida Jane'i kägistamisest, aga keegi ei suudaks seda tegelikult teha. See naine ei olnud piisavalt ehe, et tekitada suurt armastust või suurt vihkamist. (lk 42-43)
  • Harriet Shaw kreemitas innukalt oma nägu ja andis laksu nahale, millest, nagu ta kartis, saab ühel hetkel topeltõug, ning soovis, et ei oleks tulnud. Carpenterid olid toredad, aga Heatherit oli raske taluda. Jumal tänatud, et see Hamish siin oli. Ta oli võluv ja oma moel üsna nägus oma tulekarva juuste ja pruunide silmadega. Parem pühade lõpuni tema seltsis aega veeta, muidu võib ta Heatheri mõrvata. Enne magamajäämist lõbustas ta end, mõeldes erinevatele moodustele, kuidas Heatherit tappa ja tema surnukehast vabaneda, kuni jäi, naeratus huulil, sügavasse unne. (lk 51)


  • Alguses oli Tony talle öelnud, et on ärikonsultant. Ajapikku taipas naine, et see pole tõsi, kuid ta ei käinud mehele peale, arvates, et ta elu kulgeb lihtsamalt, kui ta liiga palju ei tea. Aga nüüd ta teadis. Selles polnud kahtlust. Tony Vargase ärikonsultatsioon tähendas politseiniku tapmist.
Et Angie oli uudistesaadet hoolega jälginud, teadis ta täpselt, mis just oli mehe raevu ajanud — need olid Donna Ashforthi naeratades öeldud sõnad "kriitilises seisukorras". Selles asi seisneski. Kelle Tony enda arvates ka tapnud oli — tolle vaese Bisbee abišerifi, või kes ta oli, — polnud mees surnud. Veel mitte. Aga Angie oli näinud Tony näoilmet, külma kaalutlevat otsustavust, ning ta teadis: too mees sureb varsti ilma, et Angie saaks midagi parata. (lk 94)


  • Tundsin, kuidas minus tõusis viha selle mehe vastu, kes väitis end olevat minu isa, ja et ta tahtis minu ema maha jätta ja nõudis minult, et ka mina oma ema maha jätaksin.
Minusse asus tühjus. Mulle aitas, ma ei tahtnud enam mitte midagi. Ei õppida ega töötada talumeeste juures, kes käisid iga päev mu ema keppimas.
Mul oli ainult üks soov: ära minna, kõndida, surra, kõik oli mulle ükskõik. Tahtsin minna kaugele, mitte enam tagasi tulla, kaduda, sulada üheks metsaga, pilvedega, mitte midagi mäletada, unustada, unustada.
Võtsin sahtlist kõige suurema lihanoa. Läksin magamistuppa. Nad magasid. Mees magas ema peal. Kuu valgustas neid. Oli täiskuu. Hiigelsuur kuu.
Surusin noa mehele selga ja vajutasin kõigest jõust, et see tungiks hästi sügavale ja läbistaks ka ema keha.
Pärast seda ma läksin minema.
Kõndisin maisi- ja viljapõldude vahel, kõndisin metsas. Läksin sinnapoole, kuhu päike loojus, ma teadsin, et lääne pool on teisi maid, maid, mis on teistsugused. (lk 20)


  • [Isabella kirjas:] "Joseph näitab teile Heathcliffi toa kätte," ütles Earnshaw. "Tehke see uks lahti, ta on seal.»
Ma pidin juba ta käsku täitma, aga äkki Earnshaw peatas mind ning lisas väga kummalise tooniga:
"Pidage meeles, et te ukse lukku panete ja riivi ette tõmbate. Ärge unustage!"
"Olgu, aga milleks, mr. Earnshaw?" küsisin mina. Mul polnud tahtmist panna end koos Heathcliffiga vabatahtlikult luku taha.
"Vaadake siia!" sõnas ta, tõmmates vesti alt välja imeliku ehitusega püstoli, mille raua külge oli kinnitatud kaheteraline nuga. "See on suureks kiusatuseks meeleheites olevale inimesele, eks ole? Ma lihtsalt pean igal õhtul selle terariistaga üles minema ning tema ust katsuma. Kui ma kord leian selle lahti olevat, siis on tema laul lauldud! Ma teen seda järjekindlalt, isegi kui ma eelmisel hetkel olen mõelnud sajale põhjusele, mis mind ohjeldama peaksid. Minus istub mingi kurat, mis sunnib mind tema tapmisega omaenda plaane nurja ajama. Sa võitled selle vastu, niikaua kui suudad, aga kui tuleb aeg, siis ei päästa teda ka kõik inglid taevas!"
Ma silmitsesin uurivalt relva ning mulle tuli pähe võigas mõte: kui võimas ma oleksin, kui mul oleks niisugune riist! Ma võtsin selle tal käest ja puudutasin tera. Earnshaw näis olevat imestunud ilme üle, mis hetke jooksul üle mu näo libises. See polnud hirm, see oli iha. Valvsalt kahmas ta püstoli tagasi, pani noa kinni ning torkas selle tagasi peidukohta." (lk 140)

Allikata[muuda]

  • On nelja tüüpi mõrvasid: kuritegelik, vabandatav, õigustatud ning kiiduväärt.
  • Tapmine on tapmine, ükskõik kas seda tehakse kohuse, kasumi või lõbu tõttu.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel