On üksainus tõesti tõsine filosoofiline probleem: enesetapp. Otsustada, kas elu väärib elamise vaeva või ei vääri, tähendab vastata filosoofia põhiküsimusele. Kõik muu — see, kas maailmal on kolm mõõdet, kas vaimul on üheksa või kaksteist kategooriat, tuleb teises järjekorras. See on lihtsalt mäng; enne tuleb vastata. Ja kui on õigus Nietzschel, kes arvab, et lugupidamisväärne filosoof peab õpetama eeskuju kaudu, siis omandab see vastus mõistetava tähtsuse, sest ta käib otsustava teo eel. Südamele on need asjad silmanähtavad, aga nende selgekstegemine vaimule nõuab süvenemist. (lk 7)
