Haritlane

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Aga kes meie haritlastest oskas tol ajal hästi oma keelt? Meenub, et Tallinnas ilmuv "Kopikaleht" kord kirjutas, et Kaarli kiriku õpetajal Hurtil olnud uksel kuulutus: "Laupäeval võtan lauale soovijaid paljalt kella 1-2 vastu." (lk 35)
  • Nikolai Kann astus sirgelt ja uhkelt üle läve, tõmbas energiliselt palitu seljast, astus saali ja sirutas emale kohe parema käe vastu. Mul sähvas südamest läbi, et mu ema pani rõhku kõikidele väliskommetele. Noor, äsja ülikooli lõpetanud mees sirutab esimesena käe elatanud prouale! Kartsin, et aukartus, mis emal ülikoolihariduse vastu oli, võib sellise ülesastumise puhul kõikuma lüüa just eesti soost meeste suhtes. See oli mulle valus, ma ei tundnud ennast enam selle ümbruse liikmena, kus ma seni olin olnud, mul oli tahe olla eestlane, olgugi et mul polnud selliseid tuttavaid, välja arvatud kolleeg Muikmann, kes oleks mulle võinud võimaldada uut ümbruskonda. Nende väheste eesti haritlaste järgi, kellega olin tutvunud, sain otsustada, et nad sisult olid palju tõsisemad ja rikkamad kui nii mõnigi ainult kasvatuse saanud isik, kuid nende kombed tekitasid sageli arvamise, et eestlane pole haritlane. (lk 114)
  • Kuna minu esimesed üliõpilastutvused olid Venemaa üliõpilased, siis tundusid korporandid mulle algul veidi näitlejaina. Nad olid kuidagi jäigad, valvasid oma samme, et mitte sisse kukkuda. Nende välise koore ja maneeride all oli sagedasti tunda lihtsat maapoissi. Kuna ma oma lapse- ja varases noorpõlves olin näinud saksa üliõpilasi, kes kõigi oma "ilusate kommete" juures ikkagi vabad ja kartmatud olid, siis tundus mulle nii mõnigi "meie oma" veidi naljakas ja lubasin enesele sellise tudengi kohta kas üksi või koos peterburilastega nalja teha. Pealegi tundus mulle solvav, et suurem osa neist kohtles naisi teisiti kui mehi. Oldi küll rüütellikud, kuid kuuldus ka ütlusi, et naised sellest aru ei saa, see ei kõlba naistele jne. Pikapeale tasandus kõik ja eesti elu ülesehitamisest Tallinnas võtsid osa ja tundsid ennast vendadena kõik eesti haritlased, kuni erakonna-poliitika neid ühise rahva lapsi jälle hakkas üksteisest eraldama. (lk 126)


  • Sotsiaaldemokraadid - tööliste juhid ja õpetajad - pidid end lihtsustama ja labastama, et olla töölistele arusaadavamad ja lähedamad. Jäljendati tööliste välimust ja riideid, kanti vene särki tärgeldatud krae asemel. Organiseeritud töölised aga vastuoksa püüdsid haritlastele läheneda kommetes, kõnes, neid riietumises jäljendada.
Ma märkasin seda nüüd, vabaduse päevil. Suvel enne vangistamist elasin täiesti ideelises revolutsioonilises uimas ega näinud midagi sarnast. (lk 65)
  • Me sõime ja jõime ja olime heas tuleviku-tujus. Tallinna haritlased pühitsesid trellide taga peaaegu oma täiskogus revolutsiooni järelkaja. Vanglaülem oli vastutulelik, uksehoidjad lahked, sest nende lahkust osati hinnata ja tasuti rikkalikult.
Õhtuti pidasime kõne- ja lugemisistungeid. Loeti, vaieldi vene idealismi, vene noore intelligentsi ja vabadusliikumise üle. Vaidlused olid sõbralikud, rahulised, sest ei olnud sotsiaaldemokraate, ei vähemlasi ega enamlasi, ei sotsiaalrevolutsionääre ega muid õigeusklikke revolutsionääre. Koos olid soliidsed mehed, kes käsitlesid küsimusi puhtakadeemiliselt. Aga meie, revolutsionääride keeles tähendas see "puhtkodanlikult".
Pidin tunnustama, et mul polnud sugugi halb nende kodanlaste seas. Siiski kohustusin mõnikord tundma sotsiaaldemokraatlikke patukahetsuse piinu. Aga need piinad polnud tõsiselt mõeldud.
Varsti pääsesid haritlased vabaks. Nende asemele paigutati seltsimehed sotsiaaldemokraadid. Mul oli nendega igavam ja piinlikum. Pidin seda ka tunnistama. Midagi nagu pitsitas ja segas vaba avaldumist. Sarnast pitsitust tundsin sagedasti ka hiljem, kui viibisin ilmavaateliselt piiratud rühmas, mõnes parteifraktsioonis, usumäratsejate seltsis, moralistide ja pastorite majas - ikka üks ja sama hingemattev tundmus. Oli tarve kõnelda, end avaldada, aga sõnad jäid kurku. Kartsin nende valmis ümberlükkamatuid vastuseid ja tähtsate isikute arvamistel põhinevaid väiteid. Nad tegid minu siis vagaks. Teise autoriteetlik arvamine on nagu vasarahoop pähe - tunned enese nurka aetuna, väikesena, arana. Oleksin tahtnud ruttu välja joosta ringist, kus oli kitsas ja igav.
Sarnane tunne oli ka nüüd oma kaaslaste keskel. Oli igav. Olin vähem vaba kui nende äraneetud kodanlaste seas, kus võisin kartmata oma tarku ja rumalaid mõtteid avaldada, olles kaitstud iroonilistest pilkudest ja sallimatuist märkusist. (lk 74)
  • Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010