Luuletamine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • "Kas aadlikud siis luuletavad?" küsis Raoul lihtsameelselt. "Arvasin, et see pole neile seisusekohane."
"Jah, armas vikont, kui luuletad viletsasti, siis pole see seisusekohane, aga kui värsid on head, toob see suurt kuulsust. Võtame näiteks härra de Rotrou. Kõigest hoolimata usun ma," jätkas Athos toonil, millega antakse kasulikke õpetusi, "et parem on siiski mitte luuletada."


  • Kellel ei oleks luuletamise pattu hinge taga. Noores põlves, koolilapsena, seatakse tihti riime kokku kuu kumast ja tähtehelgist, õrnast õhust ja päevasärast, riimitakse nüüd ja püüd, süüd ja hüüd salmide lõppu, painutatakse rütmi "silmatera ja maakera"; kuid sarnaste vallatuste najal nõuda luuletajaks tunnustamist oleks enam kui naeruvääriline. Kui aga sarnase naeruväärsusega siiski hakkama saadakse, siis on see seletatav ainult enesekriitika puudusega.
    • Helmi Neggo, "Meie seltsid, seltsitegelased ja arvustus". Pealinna Teataja (Petrograd), 20.(3.) november 1916, tsiteeritud väljaandest Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa, 2013, lk 188



  • Luuleta ainult siis, kui jumal käsib. Siis tead, et nälg on temalt.


  • Kui keegi on poeet, siis ta on keegi, kellele asjad tähendavad väga vähe - keegi, keda sunnib tegemine. Nagu kõigel sundusel, on ka sellel loomulikult halvad küljed. Asjata pole poeedid sügavas depressioonis öelnud, et nad eelistaksid kõike muud kui luuletada, kas siis kasvatada roose või remontida mootoreid - kõike muud, millega nende poeesia võistleb.
    • Vaino Vahing, "Keel, poeet ja skisofreenia", Akadeemia 6/1997, lk 1211