Ketramine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Johann Köler, "Ketraja" (1863)

Proosa[muuda]

  • Sügisel, kui vili põllult koristatud ja talivili külvatud, pidi talunaine kiiresti värtna või voki taha istuma. Ketrama hakati kohe pärast põllutööde lõppu, et jõuda veel talve teisel poolel kududa vajalik hulk riiet. (lk 7)
  • Talu naispere leidis ketramiseks aega tavaliselt õhtuti, kui jooksvad majapidamistööd sooritatud. Ainult laupäeva õhtul tehti erand - puhati või lõbutseti. Poolpühaks kujunes kohati ka neljapäev. A. W. Hupel jutustab talupoegade seas kehtinud ebausust, mis keelas neljapäeviti villa ketramise. See kahjustavat talu lammaste siginemist ja kutsuvat esile taude. (lk 7)
  • Kõige esmalt kedrati pererahva lina ja vill. Talutüdrukud ja sulased võisid töötasuna saadud lina kedrata vaid mihklipäevast mardipäevani, s.o. 29. septembrist kuni 10. novembrini, kui väljas olid põllutööd pooleli ja alates küünlapäevast (2. veebruar), kui pererahva kangad olid juba üles loodud. (lk 7)