Ketramine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Johann Köler, "Ketraja" (1863)
Lilly Segerdahl (1874–1946), "Ketrajad", s.d.

Ketramine on tehniline meetod, millega kiulise materjali tutsakatest valmistatakse midagi väga pikka.

Luule[muuda]

"Lõng kullane, imelik kullane lõng
mu heie, pojuke;
öö takkudest pool, päeva linadest pool, -
nii kedratud südame.

Kõik linad mul olivad valged kui päev -
nii läksin ketrama;
mu palged kui koit suve valgel ööl
ja süda kui õnnemaa.

Ja siiski see heie nüüd hall, nõnda hall,
kui tehtud takkudest -
võiks ümber kõik, kõik veel kedrata kord
kuldmõtete lõngadest..."

Vokk vuriseb, vuriseb, otsata pikk
on õhtu talvine —
nii endamisi tasa laulab eit,
vokk vuriseb unine.

  • Ernst Enno, "Võiks otsast alata". Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, 1967, lk 226

Proosa[muuda]

  • Vanaeit ei lasknud tütarlapsi laiseldes käia ega aega viita, vaid sundis neid hommikust õhtuni tööle. Piigad istusid iga päev vokkide taga ja keerutasid kuldlinu lõngaks. Ei antud vaestele neljapäeva ega laupäeva õhtul mahti annivakale lisa valmistada, ja kui videviku viivul või kuuvalgel salamahti sukavarras näpule ei saanud, jäi annivakk andeta. Lõppenud koonlale pandi sedamaid teine lisaks ja lõng pidi pealegi ühetasane, paras keerd ja peenikene olema. Valmis lõnga hoidis vanaeit salakambris luku taga, kuhu tütred iial oma jalga ei tohtinud tõsta.


  • Sügisel, kui vili põllult koristatud ja talivili külvatud, pidi talunaine kiiresti värtna või voki taha istuma. Ketrama hakati kohe pärast põllutööde lõppu, et jõuda veel talve teisel poolel kududa vajalik hulk riiet. (lk 7)
  • Talu naispere leidis ketramiseks aega tavaliselt õhtuti, kui jooksvad majapidamistööd sooritatud. Ainult laupäeva õhtul tehti erand - puhati või lõbutseti. Poolpühaks kujunes kohati ka neljapäev. A. W. Hupel jutustab talupoegade seas kehtinud ebausust, mis keelas neljapäeviti villa ketramise. See kahjustavat talu lammaste siginemist ja kutsuvat esile taude. (lk 7)
  • Kõige esmalt kedrati pererahva lina ja vill. Talutüdrukud ja sulased võisid töötasuna saadud lina kedrata vaid mihklipäevast mardipäevani, s.o. 29. septembrist kuni 10. novembrini, kui väljas olid põllutööd pooleli ja alates küünlapäevast (2. veebruar), kui pererahva kangad olid juba üles loodud. (lk 7)

Vanasõnad[muuda]

  • Mida suu ketrab, seda käsi ei korruta.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929