Gustav Naan

Gustav Naan (17. mai 1919, Vladivostok – 12. jaanuar 1994, Tallinn) oli eesti kosmoloog, ajaloolane filosoof.

"Täppisteadused ja kaine mõistus" (1967)

Horisont 1967/1, lk 3-9

• Kahtlemine Maa liikumatuses õõnestaks meie usku omaenda tähtsusse: võiks arvata, et me ei elagi kõige paremas maailmas, vaid mingil lihtlabasel harilikul planeedil, ja et me polegi universumi keskpunkt! See veel puuduks! (lk. 3)
• Tuleb aga märkida, et pole olnud põlvkonda, kes ei oleks oma ajastut sootuks eriliseks pidanud! Ja igaühel neist on selleks alust olnud. (lk. 3)
• Mis asi on õieti kaine mõistus? See on antud ajastu kogemuste ja eelarvamuste sulam. See koosneb ühest küljest millestki kogemuslikul teel hästi järeleproovitust, teisalt aga teadmiseks peetavast mitteteadmisest, eksi- ning eelarvamustest. Teadmiste (ja igasugune muu) progress seisneb selles, et iga järgmine põlvkond võtab eelmiselt üle kõik ta kogemused, kuid üksnes osa eelarvamusi. Kaine mõistus — nagu kõik muugi — muutub põlvest põlve. (lk. 4)
• Teadmistel on igal ajahetkel keerukas ja vastuoluline struktuur, nende progress aga kulgeb veelgi keerukamalt ja vastuolulisemalt. Informatsioonikompleksis, mis meil on looduse, ühiskonna ja iseenda kohta, tuleb eristada vähemalt kolme tähtsamat elementi: teadmist, mitteteadmist ja teadmist mitteteadmisest. Ükskõik kui kaugele inimeste teadmised ka ei areneks, igal ajastul moodustavad need vaid saarekese teadmatuse ääretus ookeanis. Ajapikku see saareke suureneb. Ja suureneb mitte üksnes saare territoorium (meie teadmiste maht), vaid ka teadmise ja mitteteadmise puutejoon. Teaduse areng ei tähenda ainult teadmiste kasvu. Kasvab ka mitteteadmise tunnetamine. See arengu teine külg on äärmiselt tähtis. (lk. 5)
• Teadusliku probleemi püstitamine tähendabki oma mitteteadmise avastamist ja tunnetamist. Teadmatust ära tunda on väga raske — nii raske, et probleemi püstitamist peetakse õigusega selle probleemi lahendamise teeviidaks. Eksiarvamustel pole ju iialgi silti laubal. See tundub kaasaegsetele ehtsa tõena. Eksiarvamus on mõistagi kurjast, kuid võib etendada ka tähtsat positiivset osa. Ilma eksiarvamusteta ei saaks meie teadmised iialgi moodustada teadmiste süsteemi, sest neis on alati lünki. Lüngad täidetakse teadmiseks peetava mitteteadmisega, niisiis eksiarvamustega. (lk. 5)
• Laialt on levinud eksiarvamus, nagu tehtaks teaduslikke avastusi kooskõlas kaine mõistusega, et neid saab järelikult ette näha ja planeerida. See, mida tõepoolest saab planeerida, pole mitte teadus ega teaduslikud avastused, vaid juba tehtud teaduslike avastuste kasutamine ja rakendamine. Samasse kategooriasse kuuluvad ka äärmiselt naiivsed, lihtsustatud kujutlused teaduse ühendusest praktikaga ja teaduse saavutuste "juurutamisest" praktikasse. (lk. 6)
• Mida abstraktsemad on abstraktsioonid, seda tugevam ja revolutsioonilisem on uute avastuste hilisem mõju praktikale. (lk. 6)
• Meile ei anta enam aega uuega harjumiseks. Tekib suur vastuolu: "normeeritud" inimene "meeletus" maailmas. (lk. 9)

"Kas vastame kosmotaridele?" (1968)

Sirp ja Vasar 12. aprill 1968, lk 2

• Teaduse tee on aga esmajoones kriitika ja kahtluste tee. Justnimelt see kindlustab tema järelduste tõepärasuse.
• Niisiis esimene variant: huvi ja arusaamine.
• Ma jutustasin rohelistest pisiinimestest ühele oma naistuttavale, kiire ja tabava mõtteviisiga inimesele, ja küsisin temalt: «Mis te arvate, kas on võimalik armuda planeedi X väikestesse naistesse? Nad on ju rohelised.» «Armumine ei ole probleem.» vastas tema. «Kogu küsimus on selles, kas neid on võimalik armastada?»
• Niisiis, kas me peaksime teineteise vastu huvi tundma? Kas me mõistame teineteist? Kosmiliste kontaktide probleemis on need kaks küsimust peamised.
• Teine võimalus: mõistmine on, huvi pole. Teiste sõnadega: nad suhtuvad meisse heatahtlikult, kuid ei tunne meie vastu huvi. See võimalus on muidugi haavav, isegi solvav, kuid võibolla ka kõige tõenäolisem.
• Kolmas võimalus: huvi on, mõistmist ei ole. Teiste sõnadega: nad tunnevad meie vastu huvi puhtpraktilistel, näiteks gastronoomilistel kaalutlustel. Mõeldav on ka neljas võimalus (pole huvi ega mõistmist), kuid see nähtavasti ei tule arvesse, kuna niisugusel puhul kosmotarid lihtsalt ei hakka meile vilgutama. Niisiis on tõenäoliselt olemas kolm põhivarianti: õnnelik, kuid igav; solvav, kuid see-eest ohutu; ohtlik, kuid intrigeeriv.
• Olen kindlalt kontaktide poolt. Asi on seda väärt, silmaringi laiendamise nimel tasub üle saada nii igavusest, solvumisest kui ka hirmust. Esimene pole vahest eriti raske. Teine on tunduvalt raskem (Mis? Nende rohelistega õiendada?! See veel puudub!) Kõige raskem juhtum on kolmas: tuleb saada üle hirmust, seejuures teadmata, mille nimel.
• Paljud meie kõige kindlamad igapäevastele askeldustele või ajaloolistele mastaapidele kohandatud ettekujutused muutuvad absurdseteks, kui neid kosmilistesse mastaapidesse üle kanda. Ja vastupidi. Selles on üks kosmiliste perspektiivide arutamise kasulikke külgi. See sunnib nähtusi vaatama avarama pilguga.
• Pealegi — kui meid siiski süüakse ära mis, kordan veel kord, on ülimal määral vähe tõenäoline, siis tuleb meeles pidada, et seda tehtaks ainult kosmilise progressi nimel.

"Matemaatika ja kultuur" (1968)

Horisont 1968/7, lk 1-8

• On kaks teadlase stereotüüpi (habemega veidrik ja noor osav karjerist) jne. Kangelaste valik ei ole suur, nende käitumine on ühetähenduslik ja seega täiesti ennustatav. Jutt on halvast kunstist, säärasest kunstist, mis näeb oma ülesannet mitte tundmatute maailmade avastamises, vaid juba tunnetatud tõdede (tegelike või kujutletavate) illustreerimises.
• Matemaatikas mõned vähesed objektid postuleeritakse, kõik ülejäänud tuletatakse varem postuleeritud objektidest. Nende omadused ei ole kättesaadavad ühelegi meeleorganile, vaid antakse suhetega, mis kehtestatakse jällegi aksioomidega. Just see peletabki paljusid inimesi matemaatikast eemale: tahetakse midagi niisugust, mida saaks vaadata või nuusutada, matemaatika maailmas aga on see võimatu.
• Nii teadus (sealhulgas matemaatika) kui ka kunst on maailma tunnetamise vahendid. Kõigist erinevustest hoolimata leidub neil palju ühist. Mõlemad püüavad avastada maailma virr-varris midagi püsivat, jäävat, korduvat. Matemaatika nimetab seda jäävat invariantseks (invariantideks), kunstiteadus näiteks väärtusteks.
• Kui inimkond kaotaks ühel ilusal päeval huumoritunde, oleks kõik läbi.
• Tänapäeva matemaatikal on vähemalt kolm tähtsamat intellektuaalset funktsiooni. Tinglikult võiks neid nimetada järgmiselt: instrumentaalne, semantiline ja heuristiline funktsioon.
• Kuidas matemaatika oma erisuguste funktsioonide kaudu mõjutab kultuuri? See mõju on väga mitmepalgeline ja keerukas. Olukorda tugevasti lihtsustades võime väita, et instrumentaalne külg mõjutab eriti tugevalt tehnikat ja selle kaudu kunsti, semantiline — teadust ja heuristiline — maailmavaadet.
• Teatavasti on olemas kolm traditsioonilist suurt tunnetuse vormi — teadus, kunst ja religioon.
• Mis on aga kõige raskemini formaliseeritav kunstiliik? Ei tea. Ütleme tinglikult, et armastuslüürika.
• Oleks väga igav ja lausa väljakannatamatu, kui kõiki asju saaks jäägitult matematiseerida, formaliseerida, normida. Maailmas, elus, armastuses peab olema ka midagi ootamatut. Praktiliselt kujuneb meie maailmavaade suurel määral koolimatemaatika ja -füüsika mõjul. Õnnetuseks jäävad koolimatemaatika ja koolifüüsika vastavate teaduste kaasaegsest tasemest maha umbkaudu poole sajandi võrra. Peale selle õpetatakse koolis matemaatikat ja teisi täppisteadusi kui väljakujunenud ja lõpetatud teadusi, s. o. dogmatiseeritud kujul. Selle tagajärjel võib väga kergesti jääda mulje, et kõik, mis maailmas avastada oli, on juba avastatud või vähemalt põhiliselt avastatud.
• Teaduse areng näitab, et kui maailmas puuduks juhus, kui kõik asjad oleksid planeeritavad, reglementeeritavad, prognoositavad jne., peaks selline maailm paratamatult... kokku varisema.
• Juhus, määramatus muudavad maailma keerukaks. Kuid ka huvitavaks. Huvitavus on alati seotud ootamatusega ja seega — ohtudega.
• Riskides küll üle pakkuda, kuid lootes, et see ülepakkumine ei ole palju suurem mistahes teises kategoorilises väites sisalduvast ülepakkumisest, ütleksin, et inimkonna tulevik ja inimkonna saatus on matemaatikaõpetajate käes.

"Subjekt, objekt ja tunnetuse tingimused" (1968)

Rahva Hääl: 1968, 11. august, lk. 3

• Kuid mis tahes antud ajastul on meie teadmised väga piiratud ja kõvasti segatud eelarvamustega.
• Objektiivse reaalsuse tunnetamine toimub paljude, põhimõtteliselt koguni lõpmatult paljude osade, külgede, aspektide, projektsioonide, mudelite tunnetamise tulemusena.
• Võiks öelda, et tunnetuse subjekt, see on inimene ühiskonnas ja ühiskond inimeses, kusjuures ühiskonna all tuleb alati mõista ühiskonda antud konkreetsel arenemisastmel, ka sellele arenemisastmele omaste eelarvamuste ja illusioonidega. Viimased moodustavad olulise osa tunnetuse tingimustest. Tunnetuse tingimused on vahendajaks subjekti ja objekti vahel. See on midagi niisugust, mille kaudu objekt peegeldub subjekti teadvuses, midagi sellist, mille abil, mille kaudu, mille vahendusel subjekt omandab objekti. Tunnetuse tulemus sõltub mitte ainult sellest, mida me näeme, mida me tunnetame, vaid samal määral ka sellest, kuidas me seda näeme, kuidas ja millega me seda tunnetame. Näeme me alati aga teatavate vaatlusvahendite ja tingimuste vahendusel, teatavate mõistete, kontseptsioonide, teooriate, illusioonide vahendusel.
• Asi seisab aga selles, et uued faktid ei mahu vanadesse skeemidesse!
• Kogu inimlik tegevus on alati seotud välismaailma tunnetamisega ja suurel määral, alates igapäevasest elust ja lõpetades kõige keerukama loominguga, ongi see tunnetamine. Ainult tunnetuse objektid ja tunnetuse tingimused võivad olla konkreetsetes situatsioonides väga ja vägagi erinevad.
• Inimene tavaliselt ignoreerib neid fakte, mis ei vasta väljakujunenud stereotüüpidele, ning omistab tegelikult suuremat tähtsust neile faktidele (eriti aga faktide neile interpretatsioonidele), mis vastavad tema eelarvamuste ja illusioonide süsteemile. Märkamatult laenab inimene oma seisukohad ümbritsevalt sotsiaalselt rühmalt, teeb järele seda, mida teevad naabrid, ja suhtub vaenulikult kõrvalekaldumistesse, individuaalsuse avaldustesse.
• Inimkond koosneb peamiselt konformistidest. Küllaltki harva esineb inimesi, keda nimetatakse negativistideks ja kes kiuste üldsuse arvamusele väidavad vastupidist.
• Traditsiooniliselt kõneleb sõjanõukogus esimesena auastmelt kõige noorem. Juhul kui kindral ütleb algusest peale oma arvamuse ära, peab ta leppima sellega, et tavaliselt ei saa ta mingit täiendavat informatsiooni, mingeid täiendavaid ideesid, ja nõupidamisele kulutatud aeg on raisatud mingile illusoorsele kollektivismi-mängule.
• Me kõik ründame heameelega võõraid stereotüüpe, võõraid eelarvamusi.

"Inimene ja lõpmatus" (1968)

Sirp ja Vasar: 1968, 19. juuli, lk. 2 ja 4.

• Intelligentne tegutsemisviis seisneb üldise seaduse tuletamises.
• Matemaatika on eelkõige teatud mõttelaad või mõtlemisviis, väga intelligentne, s.t. väga kriitiline ja rangelt loogiline mõtlemisviis.
• Või veel teiste sõnadega: armastusejanu ja teadusehimu on võrdselt vaigistamatud.
• Kaotanud oma tunnetusliku funktsiooni, on religioon suutnud säilitada lohutusliku funktsiooni ja isegi muutnud selle veel universaalsemaks.
• Religioon on lõppkokkuvõttes ka üks lõpmatuse surveavaldusi lõplikule. Ei maksa seepärast loota, et teaduse tormiliste edusammudega käib automaatselt koos religiooni mõju vähenemine. Kosmoselaev ja palveraamat on täiesti ühendatavad, nagu seda kinnitab mõnede USA astronautide praktika.
• Juba Aristoteles toob ära kellegi oma eelkäija seisukoha, mille järgi aega pole üldse olemas; tõepoolest, aeg koosneb minevikust, mida enam ei ole, tulevikust, mida veel ei ole, ja neid ühendavast kaduvväikesest hetkest, mida nimetatakse olevikuks.
• Igal põlvkonnal on vaja rahulolu endaga – enda jaoks; ja rahulolematust kaasajaga – tulevaste põlvkondade huvides.
• Igal antud momendil tuleb meie teadmistes vahet teha vähemalt kolme osa või kolme külje vahel. Esiteks, teadmine sõna otseses tähenduses, tõeline, usaldatav teadmine. Teiseks, teadmine, mida peetakse teadmiseks (eksimused, eelarvamused). Kolmandaks, teadmine meie teadmatusest (püstitatud, kuid lahendamata probleemid).
• Eksimused, illusioonid ja eelarvamused moodustavad selle intellektuaalse barjääri, mille taga me end varjame hirmuäratava lõpmatuse eest, antud juhul – oma lõpmatu rumaluse eest.
• Teadmiste kahekordistumine iga aastakümnega tähendab ju ka seda, et meie teame kümme korda vähem kui need poisid-tüdrukud, kes tänavu sügisel lähevad esmakordselt kooli, saavad teadma oma küpsuseas – aastal 2000.
• Õnneks pole eksiarvamustele kunagi otsaette kirjutatud, et nad on eksiarvamused; teatud ajani on nad täiesti vankumatud, neid võetakse tõelise teadmisena, mis on niisama usaldatav, nagu iga kindel teadmine. Eksimuste, illusioonide, eelarvamuste nimel minnakse lahingusse, tapetakse üksteist ja tuuakse end ohvriks.
• Igale põlvkonnale on määratud kindel usk oma illusioonidesse, mis hiljem põrmuks varisevad.
• Ainult inimene, kes väga palju teab, suudab mõista oma harimatuse määra.
• Püstitamata probleeme on märksa rohkem kui lahendamata probleeme. Neid on lihtsalt lõputult rohkem, kuna nad täidavad teadmatuseookeani, samal ajal kui lahendamata probleemid moodustavad vaid meie teadmistesaarekeses peene rannajoone.
• Teadmiste kasv teeb meid üha võimsamaks. Ent mida võimsamaks me saame, seda suuremaid nõudmisi tuleb esitada meie ettevaatlikkusele, läbinägelikkusele, tasakaalukusele.
• Teaduslikud avastused muutuvad järjest ulatuslikumaks. Mida suurem on avastus, seda kiiremini kasvab meie võimsus, kuid seda suuremad on ka tolle avastusega seotud ohud. Veel kord: kõige eest tuleb maksta, progressi eest eriti.
• Me oleme astunud ajajärku mil iga uus avastus võib põhimõtteliselt sisaldada potentsiaalselt ohtu inimkonnale tervikuna, kogu inimsoole.
• Miinimumina eeldab iga teaduslikkusele pretendeeriv käsitlus usu asendamist teadmisega ja apologeetika väljavahetamist kriitikaga.
• Inimkond peab lihtsalt suutma endas välja arendada mõningad neist katsetajalendurite professionaalsetest joontest, mida nii hästi on kirjeldanud M. Gallai raamatutes. Nimelt – loota kõige paremat, kuid alati olla valmis kõige halvemaks, et oleks võimalik ära hoida avariid või tulla sellest välja vähimate kaotustega. See pole, tõsi küll, kuigi lihtne, kuid see on võimalik. Peale paljude teiste seaduste valitseb maailmas nähtavasti veel üks omapärane seadus, võileivaseadus (= maksimaalse sigaduse seadus): võileib kipub kukkuma ikka pükstele, seejuures määritud küljega (= antud mis tahes sündmus on seda tõenäolisem, mida vähem soovitav see on). Kuid see ei tohiks meid sundida loobuma võileibadest. Lihtsalt ei maksa olla optimist sel määral, et uskuda, nagu ei kukuks võileivad üldse. Võileibu tuleb süüa teadlikult, tundes võileivaseadust. Optimism, mis lihtsalt ignoreerib, eitab kriise ja ohtusi, on iganenud. Optimismi, nagu paljusid teisi asju, on aeg moderniseerida. Optimismi modernistlik mudel peaks vist toetuma mitte eitusele, vaid eituse eitamisele: olgem teadlikud kriisidest, analüüsigem neid kainelt ja püüdkem neist üle saada väiksemate kaotustega.

"Milles on mõtte mõte" (1968)

Sirp ja Vasar. 27. detsember 1968, lk. 4–5

• ...hävitamine jätab alati suurema mulje kui loomine.
• Teadus, nagu armastuski, pole mitte ainult inimlik tegevus, vaid ka inimlik vajadus ja inimlik kirg. Teadmisjanu on sama kustumatu kui armujanu. Teaduse arenemise sisemised seadused pole vähem eriskummalised kui armastuse seadused – ja kainel mõistusel pole siin midagi teha.
• Tegelikult on vastupidi: et tuua olulist kasu praktikale, tuleb teadusel end temast võimalikult tugevasti lahti rebida, tõusta kõrgemale, minna abstraktsioonidesse. Mida abstraktsem on abstraktsioon, seda suuremat üldistust sisaldab avastatud seadus, seda revolutsioonilisem ja mitmetahulisem on tema tulevane mõju elule ja praktikale. Teadus on nagu Alice Peeglitaguses: et läheneda Kuningannale, tuleb ta eest ära joosta!
• Elust irdumise oht pole tegelikult üldse mingi probleem, sest kasutuid avastusi ei ole.
• Geeniuse jõud on selles, et ta näeb mõistatust seal, kus kõigile teistele on kõik selge.
• Kartus jõuda ühiskonnale ebameeldivate järeldusteni, kartus ülemustele või selle maailma vägevatele mitte meeldida, mis võib viia hirmuni varjatud või avalike repressioonide ees – reaalsel, lihast ja verest inimesel on palju põhjusi enam kui küllalt – tekitab olukorra, kus loov isiksus, enamasti seda ise mitte tajudes, aga mõnikord ka tajudes, hakkab ühiskonnale tõe asemel andma üht kolmest klassikalisest vale liigist – rääkima ebatõtt, rääkima mitte ainult tõtt, rääkima mitte kogu tõtt. Viimane vale liik on arvatavasti kõige kuritegelikum ja levinum, sest just selles punktis kaldub kaasaegse inimese paindlik südametunnistus, mida hirm 'põrgutule' ees ei pidurda, kõige kergemini tehinguid sooritama. Ühiskond vajab teadlastelt tõde.
• Ja kui ongi vaja meelde tuletada teadlasele tema kohustusi ühiskonna ees, siis tuletage meelde, et tema tähtsaim kohustus on kõnelda ühiskonnale ebameeldivaid asju. Teaduslik töötaja, kui ta tõesti väärib seda nimetust, on inimene, kes on nakatatud tuleviku eelarvamustest: ta tajub mõistatust, segadikku seal, kus teistele on veel kõik selge, ta tunnetab ligineva tõve korratut pulssi siis, kui ülejäänud ei taha mingist tõvest veel kuuldagi. Ühiskond peab (kas või vaistlikult) endale aru andma, mida nimelt tal oma liikmete ühelt või teiselt kategoorialt vaja on ja millised illusioonid on sellele või teisele kategooriale vajalikud.
• Teadus ei ole määratud looma materiaalseid hüvesid – ei vihtu ega vitsu. Ta on määratud andma informatsiooni. Viimast võib kasutada väga mitmeti, iseäranis meie ümbruse ümberkujundamiseks (teaduse utilitaarne funktsioon).

"Võim ja vaim" (1969)

Tsitaadid tekstist: Gustav Naan, , Looming 12/1969, lk 1856-1872, 1875-1878.

• Arusaamine, nagu oleksid kõik ühiskonnaelu ülimal määral keerukad nähtused vahetult taandatavad klassivahekordadele, on marksistliku klassivõitluse teooria karikatuur. (lk 1856)
• Üheski ühiskonnas ei ole inimeste huvid taandatavad ainult nende klassihuvidele, ükski reaalne ühiskond ei ole lõhenenud ainult kaheks (antagonistlikuks) klassiks. (lk 1856)
• Esimeses lähenduses on asi muidugi võrdlemisi lihtne: nii intelligents kui ka bürokraatia teenivad valitsevat klassi. (lk 1857)
• See esimene lähendus ei ole piisav kas või juba selle tõttu, et mitte ainult valitseva klassi, vaid kõigi klasside ideoloogia sepistajaks oli intelligents. (lk 1857)
• Intelligents ei ole kaugeltki ühtne. Kuid ta ei ole ka kaugeltki sulanud teistesse klassidesse ja kihtidesse, moodustab ikkagi omaette kihi, nii subjektiivselt (intelligentsi iseteadvuse seisukohalt) kui ka objektiivselt (koha järgi ühiskondlikes suhetes, sotsiaalse funktsiooni järgi). (lk 1857)
• Bürokraatiaga ei ole olukord palju lihtsam. Kuigi esimeses lähenduses on ta valitseva klassi tööriist, näitab kodanliku ühiskonna ajalugu, et teatavates tingimustes võib bürokraatia edukalt vastanduda oma kihihuvid kogu ühiskonnale, sealhulgas valitsevatele klassidele. (lk 1857)
• Ühiskonnaelu komplitseerumisega võõrandati ühiskonna liikmeilt teiste funktsioonide hulgas üha enam ka võim ja vaim. Need hakkasid koonduma eriliselt sellele – valitsemisele või vaimsele loomingule – spetsialiseerunud inimeste kätte. (lk 1857)
• Eelkõige intellektuaalne potentsiaal määrab strateegilise ja kõik teised potentsiaalid. (lk 1858)
• Teiselt poolt on hakatud rõhutama, et intelligents muutub kõige rohkem ekspluateeritavaks rahvakihiks. (lk 1858)
• "Intelligent" on bürokraadi sõnapruugis tihti lihtsalt sõimusõna või vähemalt halvustav iseloomustus; ja "bürokraat" on intelligendi arvates tihti samuti sõimusõna. Kuid mõlemal kihil on täita oma kindel sotsiaalne funktsioon ja emotsionaalne lähenemine küsimusele ei viiks meid kuigi palju edasi. (lk 1858)
• Keerukat, mitmepalgelist, vastuolulist, tehniliselt üha võimsamaks muutuvat ühiskonda ei saa valitseda asjaarmastajate, diletantide kaudu, seda nagu peaaegu kõike muudki tänapäeval on vaja teha professionaalsel tasemel, on vaja vastavate teadmiste, oskuste, kogemuste ja mõttelaadiga, valitsemisele spetsialiseerunud inimesi, lühidalt – kodanlus ei saa valitseda ilma bürokraatiata.

Kuid bürokraatlik valitsemisviis, nagu näitab praktika, toob peaaegu paratamatult kaasa terve rea ebasoovitavaid nähtusi, sealhulgas initsiatiivi halvamist ja tootlike jõudude arenemise pidurdamist. Kehtivad «Parkinsoni seadused». Oma võimu tugevdamiseks püüab bürokraatia valitsemissüsteemi paisutada, teha seda kõikehõlmavaks, raskepäraseks, maksimaalselt tsentraliseerituks; ta püüab kõigiti vabaneda igasugusest kontrollist. Valitsemine ja sellega seoses olevad manipulatsioonid kipuvad muutuma bürokraatia silmis mingiks omaette väärtuseks; käib vilgas, kuid viljatu askeldamine (omapärane sotsiaalne onanism!).

Seepärast rakendab iga ühiskond (valitsev klass) tavaliselt mitmesuguste abinõude süsteemi, et vältida bürokraatia “ülekäte minemist”, liigset iseseisvumist. Kodanliku demokraatia raames on sellisteks abinõudeks näiteks parlamentarism, mitme partei süsteem, seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu sõltumatus üksteisest, valitsuse ja kogu bürokraatia pidev kritiseerimine ajakirjanduses jms. Kõige võimsamaks instrumendiks valitseva klassi käes on aga võimu ja vaimu lahushoidmine ja konflikt nende vahel, mis avaldub bürokraatia ja intelligentsi konfliktina. (lk 1859)

• Bürokraatia on kutsutud täitma konservatiivset (konserveerivat, säilitavat) funktsiooni. Selleks et säilitada status quo, töötab ta välja ja kehtestab vastavad õiguslikud jt. normid, valvab nende täitmist, rakendades selleks ka vägivalda. Igasugustes uuendustes kaldub bürokraat kui säilitava funktsiooni kandja nägema eelkõige ohtu kehtivale korrale, selle õõnestamist. Muidu oleks ta väga halb bürokraat, täidaks halvasti oma põhifunktsiooni (konservatiivset). (lk 1861)
• "Seadeldiseks", mis piltlikult öeldes võtab vastu signaalid tulevikust (eesmärk asub ju tulevikus!), tõlgendab neid ja töötab välja kursi muutmise ettepanekud, on intelligents.

Seega võiks siis intelligentsi iseloomustada kui sotsiaalset kihti, kes on kõige rohkem nakatunud tuleviku eelarvamustest. Kes tunnevad kriisi lähenemist siis, kui teised ei taha sellest veel kuuldagi. Osalt on intelligentsi spetsiifilised jooned seotud professionaalsete teadmistega, osalt kriitilise analüüsi oskuste ja kalduvustega, osalt psühhofüsioloogiliste organisatsioonidega (sügavad elamused, hingepiinad). (lk 1861)

• Näiteks madal valulävi soodustab seda, et intelligents kaldub üsna tihti nägema katastroofi seal, kus on lähenemas ainult avarii, ja nõuab seepärast rooli järsku pööramist, mis ise võib põhjustada avarii. Tõeline intelligent on seepärast väga halb valitseja. (lk 1861-1862)
• Rahva toetus (peamiselt passiivne) annab võimule võimaluse suuremal või vähemal määral ignoreerida vaimu uuendusettepanekuid. See ignoreerimine aga viib stagnatsiooninähtustele, mis nii või teisiti riivavad ka rahvahulki, tekitavad nende rahulolematust, ja see sunnib võimu midagi ette võtma. Niisiis, dünaamiline tasakaal: võim ja vaim püüavad mõlemad “rahva tahet” mõjutada, see aga on vastuvõtlikum sellele neist, kelle kahjuks on tasakaalu rikutud. (lk 1862)
• Intelligentsi jõu allikas on selge. Tema käes on tähtsaim strateegiline tooraine, peaaju hall aine, see maailma tunnetamise ja ümberkujundamise substraat, kogu ühiskonna ja valitseva klassi rikkuse ja võimsuse tähtsaim komponent tänapäeva ühiskonnas. See on asendamatu ja seda ei saa konfiskeerida. Kui ebameeldivad ka ei oleks “virisevad intelligendikesed” kõigile “praktilistele”, dollareid tegevatele inimestele ja eriti “käsen-keelan” algoritmi alusel elavatele bürokraatidele, tuleb nende vastikute olenditega leppida, neid tuleb isegi kiita, soosida, paitada.

Bürokraatia puhul ei ole asi nii selge. Ka nürimeelsel, mitte millegagi hiilgaval, ühiskonnale ainult kahju tooval ametnikul võib olla tohutu võim. Tema mõju määravad teatavasti mitte niivõrd tema võimed, kui see, millega (vabandust, – see, millel) istutakse. Koht ametiredelil. Ühed ja samad sõnad kas ei maksa midagi või otsustavad kõik vastavalt sellele, kas need tulevad redeli alumiselt või ülemiselt pulgalt. See ei tähenda sugugi, et bürokraatide hulgas ei oleks andekaid ja väga andekaid inimesi. (lk 1866)

• Bürokraatia kehastab korda erinevate ja vastukäivate tendentside kaoses, tsentralismi tsentrifugaalsete jõudude vastu, seadust omavoli vastu ja organisatsiooni hierarhia vastu. Sellest on suuremal või vähemal määral huvitatud kõik. (lk 1866)
• Bürokraatia mõju ja võimu allikaid tuleb otsida selles sotsiaalses funktsioonis, mida ta on kutsutud täitma, täpsemalt – seoses selle funktsiooniga.

Bürokraatia kehastab korda erinevate ja vastukäivate tendentside kaoses, tsentralismi tsentrifugaalsete jõudude vastu, seadust omavoli vastu ja organisatsiooni hierarhia vastu. Sellest on suuremal või vähemal määral huvitatud kõik. Ja seetõttu on kõik valmis leppima (teatavate piirideni) nende tülikate kitsendustega, mille leiutamisega nii usinasti tegeleb bürokraatia. (lk 1866)

• Ja niikaua kui valitseva klassi huvid on kas või osaliseltki kogu ühiskonna põhihuvideks, on bürokraatidel peaaegu alati võimalus kõik sammud, mis on suunatud proletariaadi vaoshoidmisele ja mahasurumisele, esitada "ühiskonna" kaitsmisena "mässajate" ja "õõnestajate" vastu. (lk 1867)
• Enda teada tegutseb bürokraat alati mingisuguste “kõrgemate eesmärkide” ja ainult nende nimel, olgu need siis rahva, riigi, ühiskonna, progressi, tsivilisatsiooni, tuleviku, rahvuse, rassi, masside huvid või veel midagi niisama kõlavat ja abstraktset. Sellega on muide seletatav, mispärast peaaegu iga bürokraat on valmis tunnistama, et bürokraatia ja bürokratism on olemas, ainult sellest ei saa ta kuidagi aru, et tema on bürokraat. (lk 1869)
• Bürokraadi maailm on paberite, dokumentide maailm, seaduste, direktiivide, juhendite, ettekirjutuste, instruktsioonide, resolutsioonide maailm. Toimub omapärane tunnetuslik inversioon: mitte paberid ei peegelda elu, vaid elu ise on midagi väärt ainult sedavõrd, kuivõrd ta kehastab, realiseerib paberitega seadistatud skeeme. Kõik, mis ei vasta skeemile, on karistatav, hukkamõistetav või vähemalt kahtlane ja mittetüüpiline. Niisiis, instruktsioonid ja reolutsioonid on primaarsed, muu maailm sekundaarne. Bürokraat aga on see väljavalitu, kellele on usaldatud jälgida, et maailm vastaks resolutsioonidele. See tähendab seda, et oma meelest bürokraat alati juhib. (lk 1869)
• Ja kui miski läheb viltu, on bürokraat niisama sügavalt veendunud, et tuleb tugevdada juhtimist (luua veel üks kantselei või suurendada olemasolevat). Kord loodud kantselei tekitab automaatselt nähtuse, mille juhtimiseks või mille vastu võitlemiseks see on loodud. Ei ole ju mõeldav, et uue kantselei amentnikud kannaksid ette: vastavat nähtust ei ole üldse olemas, meie kantselei tuleb laiali saata! Võitlus olemasolu, palkade, kohtade, privileegide ja ametkondliku prestiiži pärast paneb kogu parasiitliku masinavärgi käima ja ametnikke siiralt uskuma, et nähtus on olemas, olgu see kantselei kas või perpetuum mobile 'de arvelevõtmise osakond. Ja kui on olemas Kahtlaste Mõtete Vastu Võitlemise Ametkond (selline organisatsioon oli olemas näiteks sõjaeelses Jaapanis), siis peavad paratamatult olema ka Kahtlased Mõtted ise!

Psühholoogilised ja sotsiaalpsühholoogilised kaitsemehhanismid teevad paratamatuks ka bürokraadi kiindumuse saladustesse. Kuna tema on väljavalitu, kelle käes on kõik primaarne, siis on selge, et sekundaarsete nähtustega tegelevad võhikud ärgu toppigu valitsemisse oma nina. Pealegi saab riiklike, sõjaliste ja ametisaladuste hoidmise ettekäändel kõige paremini varjata ühtede kantseleide vigu ja teiste kantseleide täielikku mõttetust.

Ettekujutus enda ja oma ametivendade erilisest sotsiaalsest kohast ja missioonist loob (kõigist intriigidest ja pugemisest hoolimata) tugeva kokkukuuluvuse tunde; vähemalt kõigis neis küsimustes, kus bürokraatial tuleb kokku puutuda “sekundaarse” maailma inimestega, esineb ta tavaliselt solidaarselt. (lk 1869-1870)

• Peale juba varem märgitud joonte iseloomustab bürokraatlikku mõttelaadi äärmine, järjekindel konformism. Kuna bürokraatia tähtsaimaks funktsiooniks on ühiskonna staatilise tasakaalu kindlustamine, siis harjub bürokraat juba oma tegevuse alguses pidama olemasolevat korda ja sellega seotud rutiini enam-vähem ideaalseks. Mistahes (vähegi olulised) muutused võiksid tema arvates ainult halvendada olukorda; uuenduste katsed (välja arvatud bürokraatlikud laudade või kantseleide ümberasetused) on alati suunatud tagasi- või mahakiskumisele. Bürokraat näeb oma tähtsamat ülesannet võitluses kõigi taoliste katsete vastu. Igale palvele vastab ta automaadi järjekindlusega “ei”. Nii on kindlam ja igal juhul ohutum.

Intelligentne mõttelaad on bürokraatliku mõttelaadi otsene vastand. Kui bürokraatliku mõttelaadiga inimesele olemasolev on ideaalne, siis intelligentse mõttelaadiga inimene esitab endale alati kõigepealt küsimuse: "Aga kas see ei ole väär?" (lk 1870)

• Kriitiline mõttelaad on intelligendile niisama vajalik, kuipalju see on vastunäidustatud ametnikule.

Teine üldtuntud spetsiifiline intelligentlik joon on individualism. (lk 1871)

• Intelligent oma igapäevases tegevuses püüab jõuda absoluutsele tõele (või optimaalsele tehnilisele lahendusele) nii lähedale kui võimalik ja võtta arvesse küsimuse kõik aspektid. See viib sellele, et intelligent on harva võimeline mõnes keerukas olukorras kiiresti otsustama. Vastuvõetud otsusessegi suhtub ta tavaliselt kriitiliselt ja on valmis seda kergesti muutma parema otsuse kasuks. (lk 1871)
• Iga bürokraatlik süsteem on hierarhiline ja enam-vähem tsentraliseeritud, kujutades midagi redeli või püramiidi taolist. Redeli kõigil pulkadel produtseerib ametnike armee ettekandeid, mis lähevad üles, ja püüab seedida ülevalt alla liikuvate korralduste, juhiste, ettekirjutuste jne. laviini. Igas korralikus bürokraatlikus süsteemis on see, mis sajab ülalt, absoluutse tõe staatusega, kuulub vaieldamatult täitmisele. Ülalt tulevad direktiivid aga koostatakse altpoolt liikuva informatsiooni alusel (lk 1875).
• Iga korralik ametnik teab väga hästi, mis ülemusele meeldib ja mis teda ärritab, teab väga hästi, milline on ülemuse sisukoht ühes või teises küsimuses. Ta teab väga hästi, et faktid, mis ei vasta ülemuse skeemile, võetakse tema poolt suure kahtluse alla. Parem on siis juba ette rutata ja algusest peale serveerida need kahtlastena. Ülemus hindab teid siis abilisena, kes oskab fakte analüüsida. See informatsiooni serveerimise oskus on peaaegu kõige otsustavam tegur ametnike loomulikuks selektsioonis, mille käigus osavamad liiguvad ülesmäge ja teised lihtsalt langevad mängust välja.

Informatsioon, mis algusest peale oli ühekülgne, jõuab seega ülemuse teadvuseni veelgi ühekülgsemana. Meeldivad, skeemile vastavad faktikesed on muutunud ülitähtsateks, tüüpilisteks, määravateks; ebameeldivad faktid on redutseeritud tühisteks, juhuslikeks või siis vaenulike jõudude (läbikukkumisele määratud) sepitsusteks. Sellise informatsiooni alusel võetakse vastu otsus, tehakse korraldus, mis alustab teed ülalt alla juba absoluutse tõena. Muidugi, tehtud korralduse õigsust ja selle tulemusi võib ju ülemus püüda ka kontrollida. Mis siis, ta saab kohe vajaliku ettekande: “Kuigi on veel vara teha lõplikke järeldusi, on juba praegu selgesti näha, et otsus oli ainuõige. (lk 1875)

• Küsimuse olemus on aga selles, et vaim peab jääma väljaspoole võimu poolt loodud nõiaringi, säilitama iseseisvuse, teda ei tohi allutada võimule. Mis puutub ringivälise informatsiooni konkreetsetesse avaldumisvormidesse, siis üheks tähtsamaks tänapäeva kodanlikus ühiskonnas on muidugi massikommunikatsioonivahendid – igasugune trükisõna, ajakirjandus, raadio, televisioon (järgnevalt nimetame kõiki neid lühiduse huvides ajakirjanduseks). (lk 1876)
• Ajakirjanduse kaudu pääsevad mõjule kõikvõimalike konkureerivate kodanlike rühmade huvid ja seisukohad, alternatiivsed ettepanekud jne. Kõik need rühmad, kelle huvidele näiteks valitsuse kava ei vasta, võtavad oma ajakirjanduses selle ägeda ja tavaliselt teravmeelse kriitika alla ning teevad alternatiivseid ettepanekuid. Seega on siis valitsejatel alati vähemalt võimalus saada olulist informatsiooni ka väljaspool saatuslikult ühekülgset bürokraatlikku ringi. Kuid selle informatsiooniga arvestamine, suurem või väiksem laveerimine on ka paratamatu, sest ajakirjandus on liiga võimas jõud, et teda saaks täielikult ignoreerida. Vähe sellest. Ajakirjandus ei peegelda kaugeltki ainult ajalehtede omanike seisukohti. Kodanlik ajaleht on alati oma loomult dualistlik. Ühelt poolt on see omaniku (omanike) huvide ja ideoloogia kaitsja; teiselt poolt on see kommertsettevõte, pealegi väga kallis ettevõte, mis peab andma omanikule kasumeid. Tegutseda aga tuleb terava konkurentsi olukorras. (lk 1876)
• Teiste sõnadega, iga ajaleht, kes tahab säilitada vähegi mõistlikku tiraaži, peab pidevalt kritiseerima valitsust või siis kubermangu, linna jne. administratsiooni. (lk 1877)
• Bürokraatia aga ongi keelamisele spetsialiseerunud inimeste kiht (lk 1878).
• See võimu ja vaimu vastuolude süvenemine ei ole muidugi määrav,kuid siiski oluline osa kapitalismi vastuolude üldisest süvenemisest. (lk 1878)

"Norbert Wiener ja ajastu mõttelaad" (1969)

Norbert Wiener: "Inimolendite inimlik kasutamine. Küberneetika ja ühiskond". Tõlkinud Boris Kabur; eessõna lk 5–11 "Norbert Wiener ja ajastu mõttelaad": Gustav Naan. LR 1969, nr 45–47, 160 lk

• Kaardimäng. Mängite teie, lugupeetud lugeja, ja kõikvõimas jumal. Mäng on seega lootusetult ebavõrdne. Kas see tasakaalustub, kui teie partner kohustub mängureegleist rangelt kinni pidama? Tundub, et jah, et sellega ta on loobunud oma kõikvõimsusest. Igatahes ei tea küll millega ta peaks võtma teie trumpässa? Kuid ärge rutake optimismiga. Te lihtsalt ei saa trumpässa. Kaartide jaotus allub juhusele, ja jumala kõikvõimsus avaldub nüüd selles, et teie saate alati halvemad kaardid. Või teisiti tõlgendatult: juhus on kolmas partner, kes mängib jumalaga kokku. Küberneetika ja teised tõenäosuslikud teadused loodi selleks, et takistada jumala ja juhuse kokkumängimist teie vastu. Kui ka teil oleks võimalus astuda koalitsiooni, nimelt lõpmatusega, oleks teie võit koguni garanteeritud. On vaja, et teil oleks lõpmatult palju raha ja lõpmatult palju (või veidi rohkem) aega. Kui ka sel juhul, kui teil millegipärast ei ole seda ega teist, annab küberneetika teile siiski mingisugused mõistlikud väljavaated. Sellest peaks jätkuma, et säilitada huvi mängu vastu, mille nimeks on elu. Aastatuhandeid oli meie optimism rajatu jumala heatahtlikule kõikvõimsusele. Kõikvõimsust ilmutas jumal imedes, nähtustes, mis rikuvad loodusseadusi (mängureegleid). Newtoni füüsika triumfaalne võidukäik ja sellega kaasnenud tehniline progress lõi ettekujutuse, et jumal on lõpuks allutatud mängureeglitele ja mäng on muutunud võrdseks. Jumal ise muutus seega peaaegu et “üleliigseks hüpoteesiks” (Laplace). See tõi kaasa väga olulisi nihkeid kogu meie mõttelaadis. Aastatuhandeid oli usutud, et inimkonna kuldne ajastu on jäänud kaugesse minevikku (Aadam ja Eeva paradiisis!). Uusaja mõtlemine pööras kõik pea peale: helge minevik asendati helge tulevikuga. Pääses võidule progressi idee: kõik läheb järjest paremaks. Selle uut tüüpi optimismi kosmoloogiliseks aluseks oli Newtoni jäikdeterministlik universum. Kõik selles universumis allub rangele seaduspärasusele, nimelt Newtoni kolmele seadusele (kosmiliste nähtuste puhul lisandub neile veel neljas, gravitatsiooniseadus). Valitseb range determinism, ja kui algtingimused on teada, on ka tulevik kõigis oma detailides matemaatilise täpsusega ennustatav. Kujundades teadlikult olevikku, valmistame seega ette soovitavat tulevikku. Tegelikult on kõik see võimalik ainult tugevasti idealiseeritud, “siledas” maailmas. Reaalses, “karedas” maailmas on olukord palju keerukam. lk. 5
• On tegemist paljude teguritega, mis on väljaspool meie kontrolli ja kõiguvad teatavates piirides täiesti sõltumatult üksteisest s.o. juhuslikul kombel. Just see teeb reaalse maailma “karedaks”, “konarlikuks”, just see on üks teedest, mille kaudu Pime Juhus astub kolmanda partnerina mängu. Ja nii on see mis tahes reaalses situatsioonis, mitte ainult mürsu puhul. Ei saa olla trajektoori, mis viiks tuleviku prognoositud punkti 100%-lise tõenäosusega. Alati on olemas terve trajektooride kimp, terve võimaluste spekter, igaüks teatava (0 ja 100% vahel kõikuva) tõenäosusega. Ja kui jõuate uude punkti, on teie ees uus võimaluste kimp, jne. Kõiki pikemaajalisi prognoose, isegi taevamehhaanikas, kus on tegemist väga sileda maailmaga, tuleb hilisemate vaatlusandmete põhjal korrigeerida. lk. 6
• Nagu märgib Wiener, tuli paratamatult hakata mõtlema sellele, kuidas teostub masina, looma, inimese või kollektiivide sihipärane (“teleoloogiline”) tegevus. Määrava tähtsusega oli avastus, et kõigi niisuguste teleoloogiliste süsteemide spetsiifiliseks jooneks on negatiivne tagasiside. Ilma selleta ei saa konarlikus maailmas sihipärast tegevust olla. lk. 6
• Mida suurem on viga (kõrvalekalle eesmärgini viivast teest), seda tugevam on selle informatsiooni vastassuunaline mõju. Teiste sõnadega, igasuguse (küberneetika mõttes) juhtimise juhtivaks teguriks on juhtimise viga! Igas organiseeritud (teleoloogilises) süsteemis peab olema vähemalt kahte liiki (otse- ja tagasi-) side ja vastavalt kahesuunalised informatsioonivood (“käsud” ja “ettekanded vigadest”). Siin astub juhus mängu sel teel, et peale “õigete”, korrapäraste, informatsiooni kandvate signaalide on alati olemas ka korrapäratud, juhuslikud “signaalid”, mis segunevad õigetega ja moonutavad neid. Neid nimetatakse müraks. Maailma karedus avaldub selles, et müra on paratamatu, seda ei saa mingite tehniliste ega teiste vahenditega elimineerida. Signaalid võivad olla, müra peab olema. Ükski signaal ei jõua meieni moonutusteta. Kõik otsustused mineviku ja oleviku kohta (tulevikust rääkimata, nagu ütleks Sassa Melder) tehakse puuduliku ja moonutatud informatsiooni alusel. Küberneetika üheks lätteks oligi vajadus vastata küsimusele, mida on vaja teha selleks, et moonutused sidekanalites ja mujal oleksid võimalikult väikesed ja moonutatud signaale oleks võimalik osaliseltki dekoreerida, - vastata jällegi võimalikult täpselt, matemaatilise teooria kujul. lk. 7
• Entroopia mõiste ja eriti entroopia suurenemise seadus (termodünaamika teine seadus) on alati olnud psühholoogiliselt raskesti talutavad. Lihtsustatud kujul on ju asi selles, et kõik läheb iseenesest järjest halvemaks ja et see on universaalne loodusseadus. lk. 8
• Piltlikult võiks öelda, et kõik need süsteemid võitlevad halastamatult suureneva entroopia laviini vastu informatsioonilise negentroopiaga. Süsteemi häired on peaaegu alati informatsiooni kulgemise häired, eelkõige tagasiside häired. lk. 8
• Teiseks tuleb silmas pidada, et küberneetika ja “küberneetiline” mõtteviis rikastavad ühiskonnateadusi, kuid sugugi ei asenda neid. lk. 9
• Paraku elame karedas maailmas, milles juhus etendab niisama suurt osa kui seaduspärasuski. Mis tahes realistlik optimism selles maailmas saab põhineda ikkagi ainult tõenäosuste hindamisel ja kainel teadmisel, et midagi ei saa tasuta, kõige eest, eriti aga progressi eest tuleb maksta. Mida keerukamaid ülesandeid me lahendame, mida keerukamaid süsteeme me loome, seda karedamaks muutub meie maailm, seda määravama hääleõiguse saab juhus, seda suurema tähtsuse omandavad teadused juhusest (tõenäosuslikud täppisteadused). Kes ei pea tõenäosuslikke hinnanguid küllaldaseks ja tahab garanteeritud kindlustunnet, see peab tuginema oma optimismis mitte teadmistele, vaid usule, mitte teadusele, vaid religioonile. Eks see ole ka üks religioossete mõtteviiside visa püsimise põhjusi. lk. 9-10
• Küberneetika ja küberneetilise mõtteviisi poolt tekitatud keerukaid probleeme on mitmesuguseid. Üheks neist on koguni vastastikuse mittemõistmise süvenemine, sest kasutatakse erinevaid “keeli” - jäikdeterministlikku ja tõenäosuslikku.
• Muidugi on paljud raskused, sealhulgas ka vastastikuse arusaamise puudumine, ajutised. Vanast mõtteviisist ei ole veel lahti saadud, uut ei ole veel korralikult omandatud. Kuid kõik meie maailmas on ajutine. Ja sellegipärast on ta huvitav. Või just sellepärast? lk. 11

"Kas tagasi matriarhaati?" (1976)

Looming 1976/4, lk 634-653 ja 5, lk 801-823

• Esimene üritus kasutada tootmisjääke laiatarbekauba valmistamiseks oli see, kui mehe üleliigsest küljeluust tehti naine. Majandusteadlased muidugi ütlevad, et kaubaks muutus naine alles hiljem. Väärtuse (vahetusväärtuse) kategooria tekkimisega. Olgu pealegi, minule on seni piisanud veendumusest, et naine oli, on ja võimalik, et ka jääb lihtsalt suureks väärtuseks, looduse kõige geniaalsemaks leiutiseks. Ajaloolased mõistagi lisavad majandusteadlaste väitele, et veel enne naise muutumist kaubaks oli ju see paljuvaieldud matriarhaat, kus ka naine oli isiksus. Seda küll. Aga see oli väga ammu. Viimaste aastatuhandete jooksul on naine olnud eelkõige ese, asi, omand — lühidalt: objekt, mitte subjekt. Igatahes mitte täisväärtuslik subjekt. See põhimõte kajastub loendamatuis ajalooallikais, keelteski. On ju tihti nii, et inimest ja meest tähistatakse ühe sõnaga, see on üks ja seesama (näiteks inglise keeles man); naise jaoks aga on vaja omaette sõna, see ei ole seesama mis inimene (woman, umbes «kah inimene»). Arusaam, et ka ori on inimene, kujunes mõnevõrra varem kui arusaam, et nainegi on inimene, orjade emantsipatsioon algas enne naiste emantsipatsiooni. lk. 634
• Moraal on moraal ainult sedavõrd, kuivõrd igaüks meist on siiralt veendunud, et just temasse süstitud arusaamad on ainuõiged (või vähemalt kõige õigemad). Selleks on vaja, et võiksime neid pidada loomulikeks, inimese loomusest tulenevaiks. Ent raske on leida mõnda teist niisama naiivset ettekujutust kui ettekujutus igavesest, üldkehtivast loomulikust seksuaalmoraalist (ja moraalist üldse). lk. 635
• Ühes suhtes entsüklopeediad ei vanane kunagi, nende väärtus aja jooksul koguni suureneb. Kui võtta neid teadmiste allikana, siis nad vananevad, oma aja arusaamad e aktsepteeritud peeglina aga säilitavad kogu väärtuse. lk. 636
• Kõik arusaamad (moraal jne.) peegeldavad sotsiaalset praktikat. Kuid peegeldavad teatavasti alati hilinemisega. lk. 637
• Armastus tegelikus elus ei tarvitse olla seotud abieluga, veel vähem aga abielu armastusega. lk. 638
• Maailm on küllaltki keerukas, tema tunnetamiseks on vaja kõiki olemasolevaid teadusharusid ja isegi kõiki neid, mida veel ei ole. Ei ole teadust, mille esindajail oleks põhjust kannatada alaväärsuskompleksi all. Kuid ka kogu teadusest on vähe. Maailma tunnetamiseks on vaja veel näiteks kirjandust ja kunsti. Vaidlemine selle üle, mis on maailma tunnetamiseks tähtsam, kas matemaatiline loogika või armastuslüürika, on minu meelest täiesti mõttetu. lk. 639
• Jääb lisada, et teadus eksisteerib alati teatavas reaalses taustsüsteemis, mille moodustavad ajastu arusaamad, eelarvamused ja illusioonid. lk. 639
• Ja nii me siis tihti rabame — tulemuse nimel, mis on risti vastupidine oodatule. lk. 640
• Õnne puhul ei ole kaugeltki nii tähtis, milline on maailm, palju tähtsam on see, millisena me seda tajume , milline on meie «õnnedetektor», meie võime õnne vastu võtta. Ükski objektiivne nähtus, ükski välisärritaja, olgu see saunsuvila või Miss Universum, ei ole õnn ja ei taga õnne. Õnnelikuks teeb mitte objektiivne nähtus, mitte ärritaja, vaid temas sisalduv emotsionaalne informatsioon, elamused, mis tekivad selle mõjul (kui need tekivad). lk. 641
• Õnne ja õnnetuse üks põhielemente on seega ootamatus — sündmus või nähtus, mille tõenäosuse olete hinnanud hästi lähedale nullile. lk. 641
• Õnnetuks saab ennast teha nii fantaasiavaegusega (ei oska soovida) kui ka maksimalismiga (ebareaalselt suured pretensioonid). On aga täiesti universaalne retsept, kuidas teha ennast pidevalt õnnetuks. Et tähtis pole mitte niivõrd maailm ise kui selle taju, meie Mina seesmine programm, siis peaks selge olema, kuidas seda saavutada: tarvis lihtsalt arendada -endas emotsionaalset värvipimedust, et osata maailma näha mustades värvides. Selleks ei ole midagi paremat kui õelus ja kadedus. Kui need on olemas, muutub varsti kogu maailm üheks ilmetuks ja tuhmiks roosteplekiks, jättes ainult viletsaima kõigist rõõmudest — kahjurõõmu. lk. 641
• Üks õpib kiiresti selgeks reeglid, mida kasutab elu, mängides meiega, ja näeb selles mängus kõrgetasemelist sporti; teine võib elu lõpuni kasutada omatehtud mängureegleid ja hädaldada, et elu on kade. lk. 642
• Mesinädalad on jõukohased kõigile (või peaaegu kõigile). Aga kas on keegi kuulnud mesikuudest või -aastatest? lk. 642
• Jätkan siiski oma subjektiivset jonni: armastus on suurim (nüansirohkeim, informatsioonirikkaim) õnn ja naine on looduse kõige geniaalsem leiutis. Muidugi ka suurimate hingepiinade allikas. Aga teisiti ei olegi võimalik, sest looduses on enam-vähem kõik oivalises tasakaalus, kõige eest tuleb maksta parajat hinda, tasuta ei saa midagi. Kes kardab kannatusi ja ihaldab hingerahu, mingu armastusest hästi suures kaares mööda. Armastus on väga tõsine asi, ja nimelt — mäng. lk. 642
• Armastus on selline mäng, kus on mõeldav ainult üks tõeline võit: ühine, mõlemapoolne võit. Tema kaotus on alati minu kaotus. Mängitakse mitte üksteise vastu, vaid koos ja kolmanda vastu. lk. 643
• Kõrgemat liiki armastusstrateegia eeldab vaid üht: püüa teha kõik selleks, et teisel oleks sinuga hea olla (muidugi mitte ainult voodis, vaid kõikjal ja alati). lk. 643
• Armastus on totaalne õnn, kogu hinge haarav terav antivalu. Kipun uskuma, et selles unikaalses informatsiooniprotsessis võivad osaleda kõik aju hallaine 10 või 14 miljardit närvirakku (idiootidel ja geeniustel on neid vististi veel rohkem). Kõik teised õnne liigid panevad liikuma ainult osa närvirakkudest, haaravad hinge ühe või teise nurgakese. Seepärast on armastus ajutegevuse ülivõimas stimulaator, veel võimsam kui näiteks oht. lk. 644
• Viha on kergesti taltsutatav, armastus ei ole üldse taltsutatav. Võrreldes armastusega, mis haarab kogu hinge, on viha ikkagi üsna pinnapealne virvendus. Kui viha saab pugeda kuskile sügavamale, on tegemist lihtsalt defektiga isiksuse struktuuris — konstruktsioon ei ole vihakindel. Mõjuvaks arstimiks viha vastu on juba paljas teadmine, et see on füsioloogiliselt äärmiselt kahjulik reaktsioon, et see teeb inimese naeruväärseks, garanteerib väära tegutsemise. Armastuse nagu surmagi vastu ei aita ükski rohi, vajadus ise peab peituma kusagil väga sügaval inimese (kuivõrd ta on inimene) loomuses endas. lk. 644-645
• Eelarvamusi on vaja. Kogu küsimus on vaid selles, et lootusetult iganenud eelarvamused tuleb asendada kaasaegsematega. lk. 645
• Suguelus ei muutu isegi kümnete aastatuhandete vältel suurt midagi. Seks muutub niisama kiiresti kui kogu kultuur ja on paikkonniti niisama erinev kui vastavad kultuurid tervikuna. lk. 646
• Ja lõpuks kaheksakümmend protsenti meeste pilkudest langeb kahekümnele protsendile naistest. lk. 647
• Armastus ei ole taandatav seksile, selles on veel palju muud, ent kui palju seda muud ka ei oleks, ei asenda see seksi. Teiselt poolt on seksile armastus niisama vajalik kui armastusele seks. lk. 648
• Seks — see on üheksa kümnendikku psüühikat ja üks kümnendik füsioloogiat. lk. 648
• Ent loogika, mõistus reguleerib inimese käitumist tegelikult üsna vähesel määral. Eelarvamustel, tavadel, harjumustel, moel, sotsiaalsel prestiižil (ja millel kõik veel) on hoopis suurem mõju. Või teiste sõnadega, inimesed ei ole suutelised reageerima fundamentaalsetele muutustele välkkiirelt (näiteks ühe põlvkonna vältel). lk. 651
• Peale tavalise (operatiiv-) mälu on inimesel ka sotsiaalne ja veelgi kaugemale minevikku ulatuv bioloogiline (näiteks geneetiline) mälu. Lõppkokkuvõttes — kõigi surnud põlvkondade kogemused ja jamps painavad edasi elavate hinges, eriti alateadvuses. lk. 653
• Pisut rohkem kui paar sajandit tagasi ei pesnud käsi isegi kirurgid enne operatsiooni ja ämmaemandad asja juurde asumisel; mälestusena sellest ajast, kus inimesed surid eelkõige «solgisurma», on tänapäevani säilinud kangekaelne usk, et «solgisurma pole veel keegi surnud»! lk. 804
• Kõigi aegade bürokraatide ülim soovunelm on lahendada igasugused probleemid käskude ja keeldudega. lk. 806
• Minu arusaamise järgi on käimas tohutud kvalitatiivsed muutused. Võiks isegi väita, et a) maailm on hakanud arenema naiste loogika järgi ja b) võib-olla on alanud üleminek uuele matriarhaadile. lk. 807
• On ilmselt aeg hakata kõigis tõsisemates plaanides traditsioonilise malmi, nafta, mööbli, rakettide jms. kõrval ühe kõige olulisema näitajana või parameetrina arvesse võtma Naise Kapriisi. See võib mõjutada inimkonna tulevikku rohkem kui kõik pommid kokku. lk. 808
• Kuid on mõeldav, et naisi, kes on nõus eneseteostamiseks vanaemade moodi, tuleb hakata kätel kandma. Et näiteks tuleb kodustele hakata maksma suuremat palka ja suuremat pensioni kui igati kiidetud töötavale naisele. Nagu kodune ei töötaks! Mõlemad tegelevad (taas)tootmisega. Väljaspool kodu toodetakse juustu, vesinikupomme jt. materiaalseid väärtusi, kodus tegeldakse elu enda taastootmisega. lk. 808
• Loodus leiutas lahksugulisuse mitte selleks, et mehed-naised omavahel kakleksid ülemvõimu ja enda maksmapanemise pärast, vaid selleks, et nad vastastikku täiendaksid teineteist. Võrdõiguslikkus ei tähenda võrdsust, veel vähem identsust. Erinevused on ja jäävad. On ja jäävad koguni vastandid. Ideaaliks on dialektiline vastandite ühtsus. Kuid see ei tule kunagi iseenesest. lk. 812
• Naine koosneb imitte molekulidest või rakkudest, vaid paradoksidest. lk. 812
• Arengumaade naiste elu on väga raske. Kuid nad on automaatselt õnnelikud, sest käituvad ikka veel vastavalt oma bioloogilisele programmile. Emantsipeerunud naisel sellist automaatse õnne võimalust enam ei ole, ta vajab tehisõnne. Ja need tehisõnne otsingud tihti kõdunevad jõuetuks eneseeituseks, püüeteks maksku mis maksab endas maha suruda kõik naiselik, olla kõiges mehelik. lk. 816
• Inimese sotsiologiseerimine, gnoseologiseerimine või politiseerimine on samasugune lihtsustamine nagu biologiseeriminegi. Inimene ei ole alati liikuv arvuti või valija, või abonent, või patsient või veel midagi. Ta ei ole üldse «ainult», vaid väga paljud asjad koos, keerukas ja vastuolulises kompleksis. Ja peale kõige muu on tal võime kannatada, teha ennast õnnetuks mis tahes olukorras. Ja tekitada kannatusi ligimestele. lk. 819
• Emased vaatavad maailmale läbi paljunemise, isased läbi õgimise instinkti. Mehele kui bioloogilisele olendile on maailm eelkõige suur pannkook ja alles seejärel kõik muu. lk. 820
• Koormuste hulgas, mis emantsipeerunud naine on osanud endale kaela tuua, on veel ka meeste seksuaalkirjaoskamatuse likvideerimine. lk. 820
• Mängus mehed-naised, nagu mainisin, on meeste tugevaimaks trumbiks nende märksa kõrgem suremus. Naiste tähtsaimaks trumbiks on see, et olmeteenistus on alles hästi madalal järjel ja poissmehepõlv seega seotud tohutute olmevintsutustega. Olmeteenistuse areng toob paratamatult kaasa meesemantsipatsiooni. lk. 821
• Iga lahendatud probleem sünnitab mitu uut, veel keerukamat. Ja midagi ei saa tasuta, kõige eest tuleb maksta. Progressi eest eriti. Emantsipatsioon on tohutu saavutus. Endastmõistetavalt tuleb selle eest maksta. Eelkõige naistel endil. lk. 821
• Kogu asi on selles, et maailmal ei ole vähematki kavatsust areneda mingi ilusa lasteaiajutu kohaselt, maailm areneb ainuvõimalikku teed: dialektiliselt, vastuoluliselt, tihti paradoksaalselt. lk. 822
• Ainult selleks kirjutasingi: endal tuleb ka midagi teha. Palju olulisem aga on, et üsna mitmed asjad tuleks tegemata jätta. Tark erineb lollist peamiselt selle poolest, et teab, mis tuleb tegemata jätta. Ja leiab selleks jõudu. lk. 823

"Su(u)ndmõtteid armastusabielust" (1976)

Sirp ja Vasar nr 20–26, 14. mai – 25. juuni 1976

• Tsiviliseeritud inimene ei viitsi paljuneda.
• Enamik meist vihkab vaikselt aritmeetikat, eriti aga matemaatika pisut keerukamaid harusid, näiteks matemaatilist statistikat ja statistilist (tõenäosuslikku) mõttelaadi. See on väga inimlik: aritmeetika on ju kõigi illusioonide ja utoopiate, igasuguse loitsimise (tahaks, et ...) vaenlane nr. 1. Kõik me aga vajame utoopiat, illusioone ja lohutust. Samal ajal on aritmeetika (ja üldse täppisteaduslikud meetodid) tunnetuse instrument nr. 1. Seega seisavad lohutus ja teadmised põhimõtteliselt peaaegu paratamatult vaenujalal. Tegelikult ei ole asi siiski nii hull: meid päästavad eelarvamused, s.t. teadmiseks peetavad mitteteadmised. Tänu eelarvamustele püsib meil meeldiv illusioon, et lohutus tugineb teadmistele. Kui me oleme valmis midagi kaitsma, siis ennekõike oma lemmikeelarvamusi.
• Teadmiseks peetav mitteteadmine kipub kõvasti alt vedama.
• Ent väga palju juhuseid kokku annab alati raudse seaduspärasuse, ühe või teise statistilise seaduse. Neid saab uurida ja nendes peitubki asja tuum.
• Abielu toimemehhanismide mõistmiseks tuleb laskuda abielulahutuste põrgusse.
• Loomulik on see, millega ollakse harjunud. Võtame alati suurima kahtlusega kõike, millega me ei ole harjunud või mis meile ei meeldi, olgu need kas või vaieldamatud juriidilised faktid ja täpsed statistilised andmed. On olemas ebameeldivate tõsiasjade ignoreerimise või nende tähtsuse madaldamise kolm tüüpvarianti. Vaadelgem siis seda optimismitehnoloogiat pisut lähemalt. Esimene variant (kõige resoluutsem): vaieldamatutele faktidele vastandatakse «vaieldamatu» deklaratsioon (või deklamatsioon).
• Teine variant: ebam eeldivate faktide olemasolu tunnistatakse, kuid neile otsitakse võimalikult väheütlevad seletused.
• Kui abielupooled on mingil määral individuaalsused, siis nende vaated ja huvid tingimata erinevad, see aga ei nõrgenda abielu karvavõrdki, pigem tugevdab.
• Argimõistuse kõige vägevam dogma on võib-olla usk, et oma silm on kuningas, õige. Näiteks tänava ületamisel. Kuid juba pisutki keerukamas situatsioonis veab see «kuningas » meid lausa häbematul kombel alt.
• Argimõistuse lemmikvõtteid on samuti tõeliste, raskete, peamurdmist nõudvate probleemide asendamine kergesti lahendatavate pseudoprobleemidega, probleemidega, mida ei ole olemas.
• Kas abielu säilib või mitte — mis tüüpiline pseudoprobleem! Tõeline probleem seisneb selles, miks pooled inimesed enam ei suuda eluaegset abielu taluda. See on pähkel!
• Abielu võib olla ka tuhat korda sakramentaalne, kuid eelkõige on see ikkagi süsteem, ja seega on tõrked (ka avariid) automaatselt tagatud.
• Äkktõrked on paratamatud igasuguses abielus. Vahe on ainult selles, et kohuseabielus need peaaegu kunagi ei arene katastroofilisteks, armastusabielus aga juhtub seda väga tihti.
• Oletades, et lahutuse sisseandmisest kuni selle registreerimiseni kulub keskmiselt üks aasta, võime teha järelduse: armastusabielu on kõige kriitilisemas olukorras siis, kui ta on kestnud kolm aastat. Armastus on selleks ajaks põhjalikult maha jahtunud, tülid jõuavad haripunkti, lahutuste tõenäosus muutub maksimaalseks. Kui see haripunkt on ületatud, hakkab abielu purunemise oht monotoonselt vähenema (ehkki nulliks ei muutu kunagi).
• Standardses abielulahutuses osalevad kolm süüdlast. Peasüüdlane on entroopiaseadus, kaassüüdlased nemad kahekesi.
• Abielu on kõige kriitilisemas olukorras siis, kui see on kestnud kolm aastat. On põhjust oletada , et see ongi aeg, mille vältel armastus praktiliselt maha jahtub, esialgsest pingest on järel ainult 5 %. Sel juhul 3t = 3 aastat ja armastuse tüüpiline relaksatsiooniaeg on üks aasta. See on armastuse keskmine relaksatsiooniaeg; loomuliku, inimliku variaabluse tõttu võib armastus muidugi kesta vähem või rohkem kui kolm aastat.
• Mida tuleb teha selleks , et laguneks hoone, auto, televiisor, abielu? Ka selleks ei ole vaja teha absoluutselt mitte midagi. Tuleb lihtsalt oodata. Midagi teha on vaja selleks, et ehitada hoone, auto, televiisor, abielu ja need korras hoida. Selleks on tõe­poolest vaja sihikindlat ja enam -vähem pidevat tegevust. Nooruse suhtes ei ole kellelgi kahtlusi. Nõustutakse arvatavasti ka hoone ja auto suhtes. Abielu puhul aga tahetakse millegipärast pöörata kõik pea peale ja arvatakse, et selle säilitamiseks ei ole vaja mitte midagi teha. Kui see aga kipub lagunema, siis on tingimata keegi selleks midagi teinud, on olemas süüdlane. Lahutajad teavad peaaegu alati kaljukindlalt, kes on süüdi: mees teab, et naine, naine on niisama veendunud, et mees.
• Kui mees (naine) sobib hästi antud naisega (mehega), siis sobib ta ka mitme teisega, ja just see võib saada abielule saatuslikuks. Ühised puudused näivad tagavat abielu kindluse paremini kui ühised voorused.
• Abiellutakse maailma parima mehega (naisega), kes aga kolme kuu või kümne aastaga muutub maailma vihatuimaks meheks (naiseks). Loomulikult ei muutu mees (naine). Muutub partneri taju. Armutakse ju mitte inimesse, vaid sellest inimesest inspireeritud ideaali, täpsemalt ideaalsesse (= kujuteldavasse) objekti. Selle objekti konserveerimine on äärmiselt raske ülesanne, sest entroopiaseadus hoolitseb tema purunemise eest. Mees (naine) vaid abistab entroopiaseadust: kui kurameerimise ajal mängiti innukalt kaasa kujuteldava objekti loomisele, siis pärast abiellumist kiputakse uskuma, et kõike tagab kroonupitsatiga varustatud paber või abiellumisel pealeöeldud sõnad. Primaarse sobivuse muutumine sekundaarseks sobimatuseks on massiline, laialt levinud protsess, mis on täielikus kooskõlas entroopiaseadusega.
• Kroonilise meestedefitsiidi olukorras leiab nii mõnigi naine , et parem pool muna kui tühi koor. Mõni teine naine aga ei tarvitse oma mehe lisanaistest ja täiendavatest lastest üldse midagi aimata. Ja parem (eelkõige talle endale), kui ta sellest kunagi midagi teada ei saa. Tõin esile need asjaolud, millest alati tahetakse suures kaares mööda minna, ent hoopiski mitte olukorra dramatiseerimiseks, vaid selleks, et ilusate skeemide kummardajad saaksid aru: elu ei tee skeemidest väljagi, elu on elu, kubisedes paradoksidest. Üks vägevamaid paradokse on, et kuigi naiste abieluvajadus on üldiselt suurem kui meestel, kuigi seda vajadust rahuldada on võrdlemisi raske, kuigi naise kõige tõenäolisem perspektiiv (kui ta on abielus) on lesepõlv, algatavad just nemad kaks kolmandikku kuni kolm veerand kõigist lahutustest. Peab olema mingi võimas tegur, mis algul magnetina kisub naise abiellu, mõne aja möödudes aga hakkab teda sealt välja rebima.
• Armastuse jahtumisega lakkab seks olemast nauding. Olukorras , kus naise bioloogiline programm realiseerub väga puudulikult, muutub see koguni vastumeelseks, muutub seksuaalorjuseks.
• Kuid öelda lihtsalt «vuih!» või «naine on eelkõige isiksus!», seda on liiga vähe. Tuleb välja pakkuda mõni konkureeriv hüpotees , mis veenvalt seletaks fakti, et liik homo sapiens ikka veel eksisteerib (on koguni paljunenud nelja miljardi isendini!). Ja mis võimalikult annaks ka mingisuguse lootuse tulevikule. Sest kui naine-isiksus (või üliisiksus) suudab karistamatult maha suruda oma bioloogilise programmi, siis kujuneb meie tulevikuks igasuguse tuleviku puudumine: inimkond sureb välja.
• Abielu toodanguks on lapsed, laibad, lesed ja lahutatud. Lapsed on põhitoodang, süsteemi eesmärk ja mõte. Lesed ja lahutatud lähevad kasutamisele sekundaarse toorainena uute (sekundaarsete) abielude monteerimisel.
• On teada , et naised püüavad abielluda uuesti võimalikult kohe (seda dikteerib abieluturu konjunktuur), mehed aga eelistavad tavaliselt mitmeaastast «puhkust» ja järelemõtlemisaega. Abiellumistuhin tõuseb neil märgatavaks pärast 50. sünnipäeva.
• Statistilised andmed ei kinnita ka arvamust, et lahutatakse õnnelikuma abielu loomise nimel. Lahutatakse seepärast, et abielu on muutunud talumatuks.
• Juhtub ju üliharva, et keegi kahtleks enda sobivuses abieluks. Ülejäänu puhul on kaks võimalust: kas pettutakse abielus üldse ja sel juhul enam ei abielluta või pettutakse partneris (siis, kui usutakse, et kõik sõltub vaid sobiva partneri leidmisest).
• Võib kergesti tekkida kiusatus kuulutada omaenda individuaalsed pahed universumi üldisteks seaduspärasusteks. Seda juhtub meie kõigiga üsnagi tihti.
• Jumala õnn, et objektiivne reaalsus (loodusseadused) osutub kõigist mõeldavatest konstruktsioonidest kõige lollikindlamaks.
• Surematus on nonsensside nonsenss. Et isendid ei sureks liiga vara, varustab liik (evolutsioon) nad võimsa enesesäilitamise instinktiga. Kui nad aga kipuvad elama ohtlikult kaua, siis käivituvad protsessid, mis hakkavad vähendama elurõõmu ja nõrgendama enesesäilitamise instinkti. Kas see peab avalduma just massilises surnuksjoomises, enesetapmiste sagenemises ja igavuse levikus, on muidugi omaette küsimus, kuid mingisugused kompensatsiooniprotsessid käivitatakse ilmtingimata. Tasub uurida. Tarbijalik elulaad püüab teha elu võimalikult kergeks, seega võimalikult tühjaks.
• Elu tuuma moodustab raskuste ületamine. Raskuste pelgamine on vaimne enesetapp.
• Kõigepealt tuleb formuleerida probleemid. Probleem on mitteteadmise teadmine, püstitada probleem tähendab jõuda selgusele, mida nimelt me ei tea. Alati takistab probleemi püstitamist teadmiseks peetav mitteteadmine, s . o . eelarvamus. Tavaliselt terve eelarvamuste süsteem näiteks argimõistuse targutuste näol.
• Kuid elupõline abielu olukorras, kus 66 % inimesi suri enne oma 30. sünnipäeva, on nähtavasti üks asi, olukorras, kus selles vanuses sureb kuus korda vähem, on pisut teine asi. Need muutused, nagu nägime, on toimunud ühe põlvkonna elu vältel. Miks peaksime imestama, et ka lahutumus on ühe põlvkonna jooksul oluliselt suurenenud?
• Vana abielu meenutas range distsipliiniga sõjaväeüksust, nüüdisaegne aga diskussiooniklubi. Kumb on lagunemiskindlam? Mitte eriti kauge mineviku naine pidas loomulikuks, endastmõistetavaks, et mees on temast targem, et ta peab mehe sõna vastuvaidlematult kuulama. Emantsipeerunud naist vaevab rohkem mõte, kas ta ikka kasutab ära kogu oma võrdõiguslikkuse, kas ta ei tee mehele liiga suuri järeleandmisi, nõustudes temaga kas või ühesainsaski küsimuses.
• Irisemine ja hädaldamine on hinnang, kuid mitte tingimata kõige õigem hinnang.
• Protsessid ei ole head ega halvad, vaid paratamatud. Kõige ohtlikum külg on vahest protsesside murranguline iseloom, tempo.
• Probleeme on võimalik lahendada ainult siis, kui need on õigesti püstitatud. Ja õigesti püstitatud probleem on tihti poolenisti lahendatud probleem.
• Kuid inimeste käitumise tuletamine nende mõtlemisest on puhtakujuline idealism. Inimesed kooskõlastavad oma mõtlemise käitumisega harva vastupidi.
• Abieluväline üksindus on tõsine probleem. Kuid üksindus abielus on hoopis tõsisem.
• Emantsipatsioon tähendab eneseteostust, eneseteostus aga vajab eelkõige tunnustust. Iga mõistlik naine suudab tervelt kaks päeva elada ka ilma komplimentideta, kolmas päev on juba raskevõitu. Seda peab teadma. Sest tööl jagatakse naisele tunnustust tavaliselt kord aastas — 8. märtsil. Ülejäänud päevad jäävad peamiselt mehe mureks. Iga õnnestunud pannkook väärib kiitmist. Kõigi aegade naine on ilus naine. Mees peab seda oma naise puhul märkama küllalt tihti. Kuid sellest on vähe. XX sajandi naine on eelkõige tark naine. Mees teeb suure taktikalise vea, kui ta ei avasta küllalt tihti, kui tark on tema naine. Muidu võib juhtuda, et naise tarkuse avastab mõni teine mees, keda selle eest siis ka innukalt premeeritakse.

"Meie meeletu maailm demograafi pilguga" (1979)

Sirp ja Vasar: 1979, 23. märts, lk. 12-13.

• Inimese üks inimlikumaid jooni on kalduvus imekergesti uskuda mis tahes teabetühja loba, kui see on vaid meeldiv mula, ja kategooriliselt eitada ka raudbetoonkindlaid fakte, kui need on ebameeldivad. 99 juhul sajast suruvad meie emotsioonid loogika põlvili.
• Sellised võimsad globaalprotsessid nagu abielurevolutsioon ei sõltu üldse nunnutamisest või õhuniiskusest ühes või teises piirkonnas, vaid on tingitud sotsiaalsest progressist tervikuna, industrialiseerumisest, urbaniseerumisest, elatus- ja haridustaseme tõusust võib-olla eriti.
• Abielurevolutsioonil olen peatunud mujalgi. Tulin korraks selle juurde tagasi, sest see on väga hea näide, kuidas me püüame meeletu kiirusega muutuvat maailma suruda oma primitiivsetesse, harjumuspärastesse skeemidesse ja siis vihastada või kannatada stressi all, kui selgub, et maailm areneb, nagu ta peab arenema, aga mitte meie naiivsete skeemide kohaselt.
• Loogiliselt aga on asi küllalt lihtne: kõik see, mida oleme harjunud pidama endastmõistetavaks, on tavaliselt suurem või väiksem jama. Õige on risti vastupidine.

"Progress ja eluiga" (1979)

Looming 1979/4, lk 529-545

• Esitagem prooviks küsimuse, kes kelle kulul elab, kes keda ülal peab, kas 25-aastane töötav noormees 65-aastast mittetöötavat pensionäri või vastupidi? 99,9%-le on vastus niivõrd ilmne, et võtab seesugust küsimust kohatu naljana. (lk. 530)
• Ent see ongi argimõistuse, eriti moraliseeriva (emotsionaalse, hädaldava) ajalookäsituse põhinaiivsus: usutakse, et võime maailma kujundada oma äranägemise järgi, võttes tükikese siit, tükikese sealt ja ühendades need soovikohaseks sotsiaalseks rosoljeks. Ega muud, võtame keskajalt abielu vankumatuse ja uusajalt armastuse ning ühendame need vankumatuks armastusabieluks. Lihtsamast lihtsam! Võtame arengumaadest demograafilise nooruse, arenenud maadest aga tootlike jõudude kõrge taseme ja ühendame need nooruslikuks, kuid rikkaks ühiskonnaks. Jne. Kahjuks ei saa kaugeltki kõike kõigega kokku panna, sest asjadel on oma seesmine raudne objektiivne loogika (ja objektiivne dialektika), mis ei tunne vähimatki huvi meie ponnistuste vastu. «Objektiivne» tähendabki just seda, et nähtus ei sõltu ei inimese ega inimkonna tahtmistest. (lk. 530)
• Abielu, mis ei lõpe draamaga (lahutusega), lõpeb ilmtingimata tragöödiaga. Surmaga. (lk. 534).
• Infarktide ja vähi võimas levik, nagu juba nägime, on väga positiivne nähtus, see on eluea pikenemise pseudonüüm. (lk. 534)
• Sisuliselt tähendaks vähi likvideerimine muidugi selle asendumist mingi supermodernse haigusega. (lk. 537)
• See-eest on nüüdisaja ühiskonnas keskmise töötaja tööviljakus nii kõrge, et ta tarvitab ise ära ainult suhteliselt väikese osa sellest, mida toodab järgnevatel aastatel. Pärast pensionileminekut ta saab ühiskonnalt teatava osa sellest ülejäägist tagasi. Pensionär, kui ta on ka 80-aastane, on sisuliselt ikka veel iseenda , mitte kellegi teise ülalpidamisel. Vanasti toitsid algul vanemad lapsi, hiljem lapsed vanemaid. Nüüdisajal töötab iga põlvkond ainult iseenda ja oma järglaste heaks, eelmise jaoks ei tee ta enam midagi. Ka pärast pensionäri surma jääb temast ikka veel midagi üle, oluline osa ühiskonna rikkusest on surnute töövili. (lk. 538)
• Ühiskond saab pikendada oma liikmete keskmist eluiga, kuid ta ei saa vägisi pikendada kellegi individuaalset eluiga. Kellel ikka on tõsine tahtmine juua ennast impotendiks, sandiks või kalmistule, seda ei saa takistada ükski jõud maailmas. Igaüks peab seega ise otsustama, kas ta tahab kasutada soodsat võimalust elada huvitavalt ja kaua või loobub sellest. Otsus tuleb teha juba 14—19 eluaasta vahel, edasi võib olla hilja: peedikas surub mehe põlvili kindlalt, kuid märkamatult. Üldse on nii, et järjest suurem osa vastutusest oma saatuse, tervise ja eluea eest langeb nüüd inimesele endale. Keegi ei saa teda aidata, kui ta ise ennast ei aita. (lk. 541)
• Mehed joovad, suitsetavad ja telerdavad (istuvad, pikutavad) ennast enneaegselt kalmistule. (lk. 541)
• On küllalt raske pikendada eluiga kahekümne aasta võrra, kuid palju raskem on pikendada seda kahe aasta võrra — kui starditakse esimesel juhul viiekümnendalt ja teisel juhul seitsmekümnendalt eluaastalt. (lk. 542)
• Surmal on looduse plaanides täpselt niisama oluline tähtsus kui sündimisel (paljunemisel) ja elul endal. Elu püsimine tagatakse surma vältimatusega. Elu nime all tuntud mäng seisneb ju selles, et äärmiselt haprast materjalist tehakse hämmastavalt vastupidavad konstruktsioonid. Nendeks konstruktsioonideks on populatsioon ja eriti liik. (lk. 543)
• On teisigi andmeid, mis viitavad sellele, et kusagil 80. eluaasta lähedal peab asuma väga võimas barjäär, mille ületamist loodus naljalt enam ei luba. Igatahes ei ole kõik senised tervishoiu, teaduse ja tehnika edusammud seda barjääri põrmugi nihutanud. (lk. 544)
• Nagu ikka, on aritmeetika ja faktid kõigi ihaldatavate utoopiate ja liigutavate legendide vaenlane nr. 1. (lk. 544)
• Legendidel on tohutu tähtsus meie elus; 99 juhul sajast peame ju meeldivaid illusioone neetud faktidest palju tähtsamateks. (lk. 545)
• Kelleltki, kes tahab uskuda, keda usk lohutab, ei saa seda (ega mingit teist) usku ära võtta. Selleks ei ole ka mingit vajadust. Kuid nende jaoks, kes tahavad mitte uskuda, vaid teada, olgu jällegi arvud. (lk. 545)
• Elu võib aga võtta ka sellisena nagu ta on — kogu tema põnevas vastuolulisuses ja karastavas karmuses — ja ometi teda pidevalt nautida. (lk. 545)

"Irvik kiisu naeratuse lummuses" (1980)

Horisont 1980/3, lk 18-21

• Sotsioloogid näivad täpselt teadvat, kuidas peavad käituma miljonid. Kui ongi vaja midagi tõsisemalt uurida, siis vast ainult seda, mismoodi nimelt suruda see pagana isemeelne, jonnakas elu ilusate ettekirjutuste raamidesse. (lk 18)
• Monogaamse perekonna ja kogu sellele vastava meeste-naiste suhete süsteemi (karm seksuaalmoraal kaasa arvatud) kutsusid ellu tootmise vajadused ja neile vastavad omandussuhted. (lk 18)
• Naiste kadedus on seega ajaloos etendanud ülitähtsa ühiskondliku regulaatori osa. (lk 19)
• Isekus, kalduvus pidada ennast isikuks on ajalooliselt väga värske nähtus, eriti naiste puhul. (lk. 19)
• Kõige kindlamaks vahendiks peavalu vastu olla giljotiin. (lk 19)
• Elupõline abielu ei ole enam (sunduslik) norm, kuid jääb abiellujatele ideaaliks. (Ideaal on midagi seesugust, mille poole kõik püüavad, mis aga ei tarvitse olla kaugeltki kõigile jõukohane.) (lk 19)
• 20...25-aastasele naisele sobib peaaegu iga mees, 30 ... 35-aastasele ei sobi enam peaaegu ükski: vasikavaimustus on möödunud, pilk muutunud ohtlikult kriitiliseks. (lk. 20)
• Nii et naisele, kes taotleb armastust, peaks impotent eriti hästi sobima: ei käi nagu uni peale oma «bioloogiaga» … (lk. 20)
• Mõistukõned, õilmitsemine ja infotühi kudrutamine on omal kohal pulmakõnedes. Sotsioloogiasse need ei sobi. (lk. 20)

"Ajalool on jõnks sees" (1980)

Sirp ja Vasar 1980: 9. mai, lk. 4; 16. mai, lk. 4; 23. mai, lk. 4; 6. juuni, lk. 12; 13. juuni, lk. 5; 20. juuni, lk. 5.

• Põhimõtteliselt avaneb meile alati kolm võimalust: a) ajalugu (progress) võtab meeleldi endaga kaasa kõik need, kes minna tahavad ja oskavad, b) ta lohistab kõrvupidi kaasa need, kes minna ei taha või ei oska, ning c) keedab seebiks need, kes püüavad avaldada aktiivset vastupanu.
• Aafrikas seostus helge tuleviku eufooria eelkõige illusiooniga, et rahvuslik iseseisvus lahendab kiiresti ja otsustavalt kõik neetud mineviku tekitatud probleemid, kehtestab vendluse ja külluse. Külluse asemel tõi rahvuslik iseseisvus tihti näljahäda suurenemise, vendluse asemel massilised ja süstemaatilised verevalamised (terror, kodusõjad, piiritülid jne.).
• Kõige perspektiivsem liiklusvahend on ikkagi jalgratas.
• Peame harjuma mõttega, et tulevik ei tähenda mitte ainult järjest suuremaid mõnusid, et see on eelkõige järjest tõsisemate kriiside ja järjest suuremate ohtude ületamine. Progressi eest tuleb maksta!
• Ajaloolise materialismi aabitsatõde on: oma käitumist (reageerimist) saame seletada ainult oma vajadustest lähtudes.
• Ent dialektika seisneb selles, et ajaloos ei lähe peaaegu midagi kaduma. “Barbarid” võtavad hävitatavatelt rahvastelt ja riikidelt üle kogu nende "rikutuse" (kultuuri), nende tehnoloogilised saavutused ja isegi kõik elujõulised geenid (seda tagab meie taltsutamatu seksuaalne uudishimu).
• Agraarühiskonnas oli abstraktse mõtlemise osa tühine, elava kaemuse, kogemuse ja neid kinnistava traditsiooni osa aga praktiliselt kõikemäärav. Kündmisoskuse, kingsepa- ja mis tahes teise ameti suutis omandada ka täiesti kirjaoskamatu inimene – jäljendamise, järeletegemise teel.
• Agraarühiskond sidus oma liikmete sotsialiseerimise (õpetamise, kasvatamise) tagumiku, industriaalühiskond pea vastuvõtuvõimega. Selles on põhiline erinevus. Traditsioonide visaduse tõttu ei oska me tihtipeale ikka veel pead korralikult koormata. Kui koormame, siis peamiselt väheefektiivse tuupimisega. Mõttestampide ritta seadmist peame aga tihti mõtlemiseks.
• Üldine (abstraktne) avaldub, kehastub, realiseerub paljudes üksikutes (konkreetsetes).
• Ühiskond vajab järjest rohkem mõtlemisvõimelisi inimesi. Erilise "defitsiidi" moodustab tippmõtlemine. Seoses sellega on hakatud järjest rohkem huvi tundma selle vastu, milline on üldse andekuse tõenäosus.
• On nähtavasti olemas mingi vähetuntud (või hoopis tundmatu), kuid inimkonna saatuse seisukohalt ülitähtis fenomen, millesse on bioloogilise ja sotsiaalse mälu kaudu salvestatud liigi kogemused, ellujäämiseks vajaliku demograafilise käitumise programm. Nimetagem seda nähtust naiste kollektiivseks alateadvuseks.
• Aastal 2000 on üksnes arengumaade töötuid terve miljard. Need on peamiselt noored elujõulised mehed. Väga harimatud, väga näljased ja väga vihased mehed, kes peale muu nõuavad automaate ja tegutsemisvõimalusi.
• Kuid prognoosi nurjumine võib tähendada: 1) et asjad ei arene nii halvasti, kui oodati, või 2) et nad lähevad oodatust veelgi halvemini.
• Traditsioonilises ühiskonnas tulid ka väga primitiivsed ja täiesti kirjaoskamatud inimesed elamisega edukalt toime sel lihtsal põhjusel, et viimane kui üks samm hällist hauani oli jäigalt ette kirjutatud ja pideva kontrolli all.
• Industriaalühiskond nõuab oma liikmetelt paindlikku reageerimist järjest mitmekesisematele ja üha muutuvatele olukordadele.
• Sajandite vältel oli perekond põhiline, tihti ainus eneseteostamise tanner. Kui naine sai olla oma mehele hea naine ja oma lastele hea ema, siis tähendas see enamasti ka sajaprotsendilist eneseteostust. Mehest rääkimata: perekonnapeana oli ka kõige viletsam mehike piiramatu võimuga valitseja ja absoluutne autoriteet. Industriaalühiskonna perekond on kaotanud võib-olla 9/10 traditsioonilise perekonna funktsioonidest. Veelgi rohkem on vähenenud eneseteostamisvõimalused, eriti mehel. Praegune “perekonnapea” saab harva tunda ennast kordumatu ja asendamatu isikuna, ta on vaid üks paljudest oma naise meestuttavatest, see, kellele üha meelde tuletatakse, et ta on kõige ebahuvitavam, kõige saamatum ja kõige lollim selles seltskonnas.
• Selle revolutsiooni tulemusena kujunevad kunagi uued abielu- ja perekonnavormid, mis vastavad industriaalühiskonna vajadustele (nõnda kui traditsioonilised vastasid traditsioonilise ühiskonna nõuetele). Uusi abieluvorme aga ei saa välja pakkuda, välja mõelda või konstrueerida, need sünnivad nii, nagu on sündinud ka kõik eelmised abieluvormid – proovimeetodil.
• Rahvaloendusel panevad A, B ja C ennast kirja abielunaistena. Lähtutakse raudsest naisteloogikast: A on registreeritud abielus mehega M (ei ole mingit tähtsust, et mees ei ole viis aastat nägu näidanud); oma abielus ei kahtle ka B, sest juba neli aastat elab M tema juures ja peamiselt tema palgast; C ja M on harmoonilises külalisabielus, mis pealegi (C kindla veendumuse järgi) peatselt muutub registreeritud abieluks. Niisama raudsest, kuid meesteloogikast lähtub M ja paneb ennast kirja poissmehena: A-ga on ju kõik suhted lõplikult katkenud, suhted B ja C-ga aga ei tähenda veel abielus olemist. (M ei olegi otsustanud, kas ta üldse kunagi kellegagi enam abiellub.)
• Hiljuti lobisesin ettevaatamatult välja hirmsa saladuse: abiellutakse himude legaliseeritud, süstemaatiliseks ja intensiivseks kustutamiseks
• Ent erinevate naiste (nagu meestegi) vajadused on kvaliteedilt erinevad. Veel olulisem on see, et võimalused on väga erinevad: ühtedele naistele jooksevad mehed tormi, teiste (samuti emantsipeerunud ja haritud ja muidu igati toredate) olemasolu ei märgata üldse. Esimeste päralt on nii mitmekesisus kui ka kultuur, teiste hulgast võrsuvad näit. USA-s antiseksistide liigad ja moraalivalvurite klubid.
• Tegelikult püütakse siin teatav unistus (ideaal) manada reaalsuseks. See on tüüpiline lohutuslik ülesanne. Informatsiooniteooria seisukohalt on see aga informatsiooni summutamine (roosa) müraga. Tunnetusliku lähenemise puhul (kunst, eriti aga teadus) on eesmärk lohutuslikule risti vastupidine: kõikvõimalikust mürast (sealhulgas roosast, lohutavast) tuleb osata välja selekteerida informatsioon tegeliku olukorra ja arenemistendentside kohta.
• Kas ei ole aeg hakata vabanema standardsest poolzooloogilisest hirmust välise ohu, lahutumuse suurenemise ees? Ja harjuda tundma suuremat hirmu iseenda ees, oma kalduvuse ees mõnitada meest (peksta naist)?
• Agraarühiskonda iseloomustasid teatavasti valitsemise ja alluvuse suhted (orjus, pärisorjus) ning mittemajanduslik sund (vägivald suhete lahutamatu koostisosana). Kõik see kandus teatavasti paratamatult ka patriarhaalsesse perekonda, selle ühiskonna põhilülisse.
• Seejuures ei meeldi kellelegi, kui teda tahetakse kasvatada, kuid millegipärast usutakse, et teistele see peab meeldima.
• Inimesed on ammu selgeks õppinud lihtsa ja tõhusa meetodi moraali ja kõige muu tülika mängimiseks auti: mõtelda üht, rääkida teist ja teha kolmandat. Moralistid vaesekesed aga püüavad kõigest jõust, uskudes, et patused ei ole küllalt teadlikud: joomaritele tuleb selgeks teha, et joomine kahjustab tervist, abieluinimestele, et ei ole ilus rikkuda abielu, jne. Kõik teavad seda kõike ülihästi, kuid inimese käitumist tuleb seletada teatavasti nende vajaduste, mitte aga mõtlemisega. Vajaduste ignoreerimine muudab sõna mõju tühiseks.
• Arvan, et inimestele tuleb anda võimalikult palju mitmekesist informatsiooni olukorrast ja suruma peale võimalikult vähe õpetussõnu selle kohta, mida nad peavad tegema. Käivitada tuleb mõtlemisvõimet ja tahtmist mõtelda, sest pealesurutud moraalile vilistatakse.
• Külakogukond reglementeeris kõike, mis oli seotud talutöödega. Kuid kogukond suunas ja valvas täielikult ka talumehe isiklikku elu. Kõigepealt hoolitses ta, et kõik oleksid abielus. Selleks oli väga lihtne ja mõjus vahend: talupoja kogu elu oli seotud maaga, maalapi võis saada aga ainult naisemees. Tahad maad – abiellu! Kogukonna koosolek (vanameeste nõukogu) võis käitumisnormide rikkumise eest määrata ihunuhtlust. Otsus oli lõplik ning viidi täide viivitamatult, karmilt ja avalikult. Ka 25-aastased noormehed kartsid seepärast habemikke nagu tuld ja püüdsid alati olla ülimalt aupaklikud.
• Kogukondlikku teadvust iseloomustav “keskaegse endassesulgumise” kalduvus tähendab ootuspäraselt umbusaldust ja vaenu kõige mittelokaalse vastu. Eriti muidugi globaalse vastu, olgu need täiesti reaalsed globaalprobleemid või siis väljamõeldud “globaalne seks”, mis nii hirmsasti ohustavat “kihelkondlikku abielu” (mida samuti ei ole enam olemas).
• Kahjuks on selline maailmast eraldumise võimalus jäädavalt läinud. Selle ja mitmete teiste harjumatute asjadega tuleb harjuda, mingit teist võimalust ei ole. Tuleb harjuda sellega, et globaalprobleemid ei ole võõrad, kellegi teise asjad, need on sinu ja minu asjad. Parafraseerides Hemingwayd, võiks öelda: ära kunagi küsi, kellele löövad hingekella globaalprobleemid, sest hingekella lüüakse personaalselt sinule.
• Kohanemine suurlinna elulaadiga on psühholoogiliselt väga raske protsess, inimese psüühika (seega inimese) halastamatu ümbertegemine.
• Tänane suurlinlane puutub päeva jooksul kokku umbes kümne tuhande inimesega. Isegi kodulinnas tunneb ta neist vaid mõnda üksikut. Kõik ülejäänud on talle anonüümne inimmass, ümbritsev keskkond. Ja temale vastatakse sellesamaga: kakskümmend tuhat ükskõikset, endaga ametis oleva inimese silma vaatab päeva jooksul temast läbi kui tühjusest, olematusest. Ainult siis, kui ta on teistele tüliks (poesabas, kitsal tänavalõigul, ülekoormatud trollis), võidakse teda ka märgata, kuid tavaliselt hoopiski mitte Kellenagi, kordumatu individuaalsusena, vaid keskkonna (või koguni keskkonna saasta!) elemendina. Tülika, tüütu või ka vaenuliku ollusena.
• Et eneseteostamisvajadused on hüppeliselt suurenenud, võimalused selleks aga paljudel koguni vähenenud, siis peavad paratamatult hakkama kiiresti levima mitmesugused alaväärsuskompleksid ja kummalised vahendid nendest vabanemiseks. Üks nähtus, mille üle sotsioloogid ja psühholoogid pead murravad, on katastroofiline koerauputus arenenud maade suurlinnades. Suurlinlased, kes ei ole leidnud tunnustust ei perekonnas ega töökohas, on avastanud võimaluse panna ennast maksma (tõmmata tähelepanu) auto või koera lisandina. Vajadus on muutunud kiiresti massiliseks, linnad ujutatud üle autode ja koertega. Koos sellega on aga kadunud ka võimalus erineda massist. Eneseteostuseks tuleb nüüd auto parkida kõnniteele kõigile jalgu, koerakemmerguna aga kasutada laste liivakasti (sest muru kasutavad juba kümned tuhanded). Või vähemalt tuleb inimesi terroriseerida vabalt ringijooksva peniga.
• Uus nähtus on just see tohutu uputus, täpsemalt asjaolu, et suurlinnades on tekkinud tuhanded ja tuhanded n.-ö. kanitsentrilised perekonnad, säärased, kus valitseb vastastikune ükskõiksus või vaen, kus ainuke liige, kellele kuuluvad üldine tähelepanu ja südamesoojus, on koer. Niisugused perekonnad ja inimesed, kes ei suuda rõõmu pakkuda kellelegi peale koera, on jõnksuaegsete kohanemisraskuste ilmekas indikaator – ja ainult sellest vaatavinklist nähtus meid siin huvitabki. Vajadus armastada ja hoolitseda (altruism) on tähtsamaid inimvajadusi. Kui aga arenenud maades on lapsi järjest vähem ja koeri järjest rohkem, siis tähendab see inimvajaduste olulist ja võib-olla ohtlikku deformeerumist. Psühholoog näeb selles hingerõlgust, uut laadi perverssust, demograaf aga ka ohtu vastava rahva tulevikule.
• Vähemalt üheksal juhul kümnest pooldame mula.
• Seevastu toovad roosad prognoosid, eriti need, mis lubavad keerukate probleemide ülilihtsat ja -kiiret lahendamist, tingimata kaasa musttuhat ootamatut ebameeldivust.
• Lahti saada kiviaegsest mõtlemistehnikast ja hakata mõistma objektiivsete nähtuste primaarsust ei ole sugugi nii lihtne, kui võib näida esimesel pilgul. Emotsioonid (eriti hirm ja lootus) suruvad loogika imekergesti põlvili. Seepärast on inimkonna käsutuses olevast hiiglaslikust informatsioonist kasu palju vähem, kui võiks olla. Enamik inimesi kuulub ju konformistide hulka. Konformist otsib kõikjalt kinnitust oma mõttestampidele, elamisstrateegiale ja lootustele. Mis tahes tõepoolest uus (stereotüüpe õõnestav) informatsioon tekitab konformistis-traditsionalistis raevu – seda tugevama, mida veenvam on informatsioon (s.o. mida tugevamini see kõigutab traditsionalistile kalleid mõttestampe).
• Palju raskem on öelda, kui palju inimesi keedab ennast seebiks päevast päeva, täiesti tavalistes oludes vääradest maailmamudelitest lähtudes, mille põhjal hinnatakse maailmas toimuvaid protsesse valesti ja muudetakse seega oma elu põrguks, ennast aga rusuva mure, tapva hirmu või sandistava raevu mängukanniks.
• Vaim on hariv. Kuid vaimu harimine, võitlus oma lemmikstereotüüpide vastu nõuab teatavaid pingutusi. Palju mõnusam ja kergem on uskuda, et sirge ja lihtne argimõistuslik mõtlemistehnika on täiesti küllaldane mis tahes probleemide lahendamiseks. Ja et teha vahet õige ja ebaõige vahel on ülilihtne: “Minu mõistus seda ei võta, järelikult ei saa see õige olla!”

"Homo mutans" (1981)

Sirp ja Vasar: 1981, 27. veebruar, lk. 8 ja 13.

• Ja nii on ka kõigi teiste “igaveste” väärtuste ja “igaveste” tõdedega: need on igavesti muutuvad väärtused ja tõed. Nad hukkuvad niipea, kui kaotavad kohanemisvõime.
• Inimese kui looma ja eriti inimese kui (bio)sotsiaalse olendi tähelepanuväärsem joon on just hämmastav kohanemisvõime, võime ennast pidevalt (kui vaja, ka kiiresti ja põhjalikult) muuta.
• Sest igandite peetus on tervist tugevasti kahjustav nähtus.
• Inimese, eriti nüüdisaegse, mõistmiseks on vaja alati silmas pidada, et see on eelkõige Homo mutans – muutuv inimene. Prognooside kõige raskem osa on inimese muutumise ettenägemine.
• Viimati mainitud nähtus, mis on tuntud punaste khmeride sündroomi ehk polpotluse nime all, näitab võib-olla kõige ilmekamalt, et põikpäine ja hüsteeriline massiteadvus võib teatavates tingimustes olla tsivilisatsioonile niisama ohtlik kui tuumasõda või katastroofiline globaalne energiakriis.
• Uue põlvkonna (sünniaasta 1945 ja hilisemad) vajaduste hierarhias on materiaalsed vajadused tõrjutud nüüd kolmandale-neljandale ja kaugematele kohtadele, esiplaanile on kindlalt tulnud mittemateriaalsed (“postmaterialistlikud”) vajadused, eelkõige eneseteostamise vajadused, kuid ka teised intellektuaalsed, esteetilised, kommunikatiivsed vajadused.
• Erinevate uurijate seisukohtade erinevusest hoolimata "mis tahes sotsioloogilise emotsioonideteooria põhieeldus on, et äärmiselt lai klass inimese emotsioone on reaalsete, oodatavate, kujutletavate või meenutatavate ühiskondlike suhete sünnitis … Sellest järgneb, et mõistes paremini ühiskondlikke suhteid, mõistaksime paremini ka emotsioonide kujunemist".
• See, mis algab pulmadega, on abielu, mitte armastus. Viimane ei alga kunagi pulmadega, kahjuks võib aga vahel pulmadega (või üsna varsti pärast pulmi) lõppeda.
• Jaan Kaplinskil on üldse mingi ületamatu tahtmine õpetada meid asjades, millest tal endal on vaid skandaalselt ähmane ettekujutus.

"Ligadi-logadi mõtlemisest ja sõjalisest ebakompetentsusest" (1981)

Rahva Hääl: 3. oktoober 1981.

• Ent maailm on dialektiline ning miski temas ei arene vastuolude ja viperusteta. Ikka on olnud inimesi, kes näevad teadmistes ja mõistuses ohtu ning tahaksid läbi ajada moraali ja emotsioonidega. Standardse eesti suurtaluniku standardne seisukoht oli, et koolis kasvatatakse hobusevargaks. Nikolai II üks lähimaid nõuandjaid oli veendunud, et “kirjaoskajaid tuleb pidada kõlbeliselt rikutuiks.
• Mineviku ülistamine ei ole kunagi eesmärk omaette, see on kutsutud õigustama õelust oleviku suhtes ja hirmu tuleviku ees. Subjektiivses mõttes võib mineviku idealiseerimise põhjuseks olla muidugi ka kõige tavalisem funktsionaalne kirjaoskamatus või selle äärmuslik vorm, Polkovniku Lese sündroom: täielik võhiklus ühenduses tohutu enesekindlusega.
• Peataolek (ja peataolekuga eputamine) ongi praeguses maailmas moes võib-olla enam kui miski muu. Seda süvendavad kõikvõimalike demagoogide hüsteerilised rünnakud doktriinide, väärtuste, normide, tõdede, loogika, teaduse, mõistuse vastu, katsed devalveerida kõik vaid arvamusteks. Selline nihilism (= tagurpidi dogmatism) võrdub ettekujutusega, et tormilisele merele minnes tuleb kustutada kõik majakad ja visata navigatsioonivahendid üle parda, laev (ühiskond) aga muuta anarhistide diskussiooniklubiks. Mida keerukamaks muutub maailm, seda olulisem on oskus näha pidepunkte temas. Oskus näha seda, mida matemaatik nimetab invariantseks (muutumatuks muutuvas), statistik trendiks (suundumuseks), filosoof substantsionaalseks (olemuslikuks) ja kõik nad inimestena – iluks, headuseks ja armastuseks. Oskus näha elu tohutus virvarris kindlaid pidepunkte, substantsionaalset, on elamispädevuse tähtsamaid tahkusid.

"Ülikool ja mõtlemine" (1982)

Horisont: 1982/9, lk. 33-35.

• Iga ajastu sünnitab oma moenarruse ja selle narruse jahutamine on intelligentsi ja intelligentsuse kasvatamise olulisemaid osi. Kolmekümne aasta eest andis end veel täiel määral tunda iseloomulik «rahvuslik» traditsioon. milles ei leidu küll õieti midagi rahvuslikku (etnilist), kuid mida on ajalooliselt kerge mõista. Ajalooliselt on eestlane mats, pärisori, teoori, hiljem sulane (enamus) või peremees (vähemus). Matsi iseloomustab suur praktitsism, üsna vähene huvi kõige selle vastu, mida ei saa hamba alla panna, olgu see siis loogika või armastus või mistahes muu ebapraktiline ja ajaraiskamisele kiskuv asi.
• Kõlbeline edasiminek ei avaldu selles, et vanasti tehti halvasti ja nüüd hästi, progress seisab selles. et pidevalt muutuvad mõõdupuud ise, teiseneb hea ja kurja mõistetesse pandav sisu.
• Mõtlemistehnika (filosoofia) alahindamine läheb ühiskonnale juba praegu maksma miljardeid, tulevikus veelgi rohkem. Sellega seoses kerkivad ülikoolide ette lausa maailmaajaloolise tähtsusega kohustused. Kipub ju haridus üha rohkem diferentseeruma ja spetsialiseeruma, intelligents suudab järjest vähem näha puude tagant metsa. Ent just metsa nägemine ongi keerukas ühiskonnas ülitähtis.

"Täppisteadused ja rahva elujõud" (1982)

Horisont: 1982/12, lk. 19-23.

• Ühiskond saab eksisteerida ainult traditsioone ja innovatsioone (uuendusi) ühendades. Kuid tavade ja uuenduste vahekord on erinevatel aegadel väga erinev ning muutub täiesti kindlas suunas: kauges minevikus olid traditsioonid kõik, innovatsioonid eimiski, täpsemalt negatiivne väärtus, hukkumisohu idu; nüüdisajal, tormilises teadus- ja tehnikarevolutsioonis (TTR) on vahekord muutunud juba peaaegu vastupidiseks.
• Arvud, ka väga ligikaudsed aitavad objektiivselt hinnata, kes ja kas on muutunud halvemaks (paremaks, suuremaks jne.).
• Kas poleks otstarbekam, kui koondaksime oma jõud mitte kosmose või ookeani, vaid rahvarõivaste ja vanasõnade uurimisele? Nagu juba nägime, tehakse seda praegu palju innukamalt kui kunagi varem, ent sellega või eelkõige sellega piirduda tähendaks ei vähem ega rohkem kui rahvuslikku enesekastreerimist, vabatahtlikku mandumist.
• Inimene, rahvad, inimkond valivad palju vähem kui tahaksime uskuda, täielikus ülekaalus on alati sundkäigud. Arengumaades tuntakse puudust väga paljust, kõige neetum, kõige saatuslikum defitsiit on ajude defitsiit. Ja nõnda saabki üheaegselt valitseda nii terav tööpuudus kui ka tööjõunappus. Leidub külluses kvalifitseerimata tööjõudu, katastroofiliselt vähe aga inimesi, kes midagi oskavad, ja eriti neid, kes suudavad mõtelda. (Osatakse mõtelda emotsionaalselt, kuid ratsionaalne mõtlemine käib alles üle jõu.)
• Kõrgkool pakub valikuvõimalusi, näiteks: kas õppida mõtlema või jääda hiilgava diplomiga poolharitlaseks, pooliku, katkendliku maailmapildiga intelligendiks. Selliseks, kelle maailmapildis on augud, kelle mõtlemises asendavad teadmisi ja loogikat emotsioonid, hädaldamine, töinamine, õelutsemine.
• Lõpuks tekkis isegi säärane kuri kahtlus: maailm muutub järjest keerukamaks, argiteadvusele järjest raskemini mõistetavaks; samal ajal oleme sunnitud välja jagama järjest rohkem diplomeid, muutma kõrghariduse massiliseks, keskhariduse koguni üldiseks. Kas ei ole selle üheks paratamatuks tagajärjeks poolharitluse vohamine, poolharitlaste (diplom on, mõtlemisvõimet ja korralikku maailmapilti ei ole) hulga kiire suurenemine? Poolharitlane on peaaegu paratamatult õel, vihane trepile, mis muutunud nii halvaks. Nüüdisaja intelligent peab kas või vähekenegi valdama täppisteaduslikku mõtlemisstiili. See on paljudele vastumeelne, kuid paratamatu. Ei tähenda ju too stiil midagi muud kui lugupidamist loogika ja faktide vastu ning tervet skepsist mütoloogilise (müüdikeskse), religioosse (jumalakeskse), poeetilise (minakeskse) jm. emotsionaalse, ligadi-logadi mõtlemise võtete suhtes.

"Arvamus, stereotüüp, tõde" (1983)

Horisont 1983: 2, lk. 14-16; 3, lk. 20-22.

• Häälteenamusega ei saa kunagi selgitada tõde, võib kindlaks teha ainult seda, mida tahab enamus.
• Tuntud kurblooline väide, nagu oleks igal rahval just niisugune valitsus, keda ta väärib, on õige vähemalt ühes mõttes: valitsuse geniaalsusel pole mingit tähtsust, kui see jääb massidele mõistetamatuks.
• tõde maksab ka midagi, ent meeldivat valet hindame vähemalt kaks korda kõrgemalt.
• Tervise ja perekonnaõnne eest tuleb hoolitseda. Pidevalt, päevast päeva!
• Kui inimkond õpib ära mõtlemise, osutub tema ellujäämine täiesti mõeldavaks. Muidugi korraliku pärismõtlemise, mitte emotsionaalse, ligadi-logadi ersatsmõtlemise, mille ta sai kätte üsna varsti pärast puu otsast alla tulemist, mis aga on paljudele inimestele ikka alles põhiliseks mõtlemistüübiks. Arusaadavalt osutuks emotsioonivaba mõtlemine niisama võimatuks nagu müravaba signaal (informatsioon). Seda pole mõtet taga ajada. Kuid signaali ja müra suhe ei tohi langeda alla talutava piiri, tunded ei tohi loogikat ja fakte põlvili suruda.
• Ka õelutsemine ja hädaldamine ei vii kusagile. Olen kindlalt veendunud, et elu ja naisi võib võtta ka sellistena nagu nad on, kogu nende paratamatus vastuolulisuses – ja neid ikkagi palavalt armastada.

"Emotsioonid, mõtlemine ja emotsionaalne mõtlemine" (1984)

Horisont: 1984/2, lk. 16-17; 1984/3, lk. 21-22; 1984/4, lk. 20-21

• Tegelikult on muidugi risti vastupidi: mida inteIligentsem inimene, seda paremini ta mõistab, et lausa lootusetuid olukordi tuleb ette üliharva, küllalt tihti aga esinevad seesugused, mis nõuavad nuputamist.
• Julmus ei ole tarkuse, vaid rumaluse kaaslane.
• Ent mineviku idealiseerimine, oleviku kirumine ja hirm tuleviku ees kuuluvad alati massiteadvuse levinumate mõttestampide hulka. Tõsisemaid põhjusi on siin eneseõigustamise vajadus: mina ei ole milleski süüdi, kõigis minu hädades ja möödalaskmistes on süüdi teised. Ja miidugi ajastu!
• USA massiteadvust iseloomustab kaljukindel usk, nagu oleksid kõiges süüdi punased, neegrid ja naised.
• Maarjamaal aga on avastatud, et kaubanduses, teeninduses ja nii mõnelgi teisel elualal esinevates puudustes ei ole süüdi kuri silm, varblased ega naised, vaid ...täppisteadlased.
• Täpselt nagu 17. sajandil, juurde on tulnud ainult tigetsejate kirjaoskus.
• Frustratsiooni kutsub esile (ebareaalsete) eesmärkide saavutamatus ja ülepakutud, ülehinnatud «mina» eneseteostuse ebaõnnestumine.
• Küllalt tihti on nüüdisinimestel täiesti korralik viljakas ratsionaalne mõtlemine, kuid ainult mingil ühel (enamasti kutsetegevuse) alal; paljudes teistes või isegi kõigis ülejäänud küsimustes võib sama inimene olla vägagi primitiivsete kaibetõdede ja labase emotsionaalse mõtlemise kütkeis. Näiteks abielu- ja perekonnasuhetes võib loogikaprofessorgi esineda lausa koopainimesena. Nii üksikisiku kui ka inimkonna mõtlemise arendamise võimalused on praktilised piiratud. Mõtlemine on keerukamaid, võib-olla kõige keerukam nähtus maailmas. Peale filosoofia (tunnetusteooria) uurivad seda ka loogika, psühholoogia ja veel vähemalt pool tosinat teadust. Tasapisi on selgunud vähemalt see, et eri aegadel mõeldakse väga erinevalt; ühtemoodi ei mõtle ka erinevad inimesed ühel ja samal ajastul.
• On tekkinud uus võimalus meeldida publikule: mõistuse, mõtlemise, loogika, õppimise, teadmiste, teaduse ja tehnika, teadus- ja tehnikarevolutsiooni, kõige mõistliku (ratsionaalse) mahategemine ja mõnitamine. Intellektuaalselt saamatutele meeldib see pööraselt.
• Ratsionaalne, eriti teaduslik mõtlemine on väga enesekriitiline ja kriitiline. «See on liiga meeldiv, et olla õige», ütleb ta kuuldes: keegi elanud kusagil jälle 120 või koguni 165-aastaseks. Emotsionaalne mõtlemine, vastupidi, võtab just meeldivat õhinal tõena, unustab, et tõde pole jäätis, ei ole sugugi kohustatud olema magus. Just ebameeldivad tõed (näiteks kasvõi teade lähenevast orkaanist või ökoloogilisest pahandusest) osutuvad tihti kõige väärtuslikumateks.
• Näiteks lohutuseks (enesepetteks), eneseõigustamiseks ja eneseimetlemiseks sobib hästiorganiseeritud, distsiplineeritud, rangelt loogiline enesekriitiline ratsionaalne mõtlemine küll kõige vähem. Hüplev, loogikalage, emotsionaalne, ligadi-logadi, pudru- ja -kapsad mõtlemine on aga selleks nagu loodud. Kui aga eesmärgiks pidada iseenda ja maailma tunnetamist, siis on olukord otse vastupidine.

"Kas me tõesti ei vaja aju?" (1984)

Edasi 1984: 3. november. lk. 4

• Need, kes kõige vähem taluvad, need loomulikult ka kõige rohkem õelutsevad ja teravmeelitsevad.
• Puänt seisneb vast selles, et loll ei tarvitse leppida ainult teaduse poolt loodud hüvede ja võimaluste kasutamisega, tal võib olla ka tungiv vajadus teadust, loogikat, mõtlemist kiruda, sisendada endasse üleolekut nendest. Ta nõuab, et teda selles abistataks. Soovijaid leidub.
• Pseudodemokraatlikus võrdsustamises, piiritus sallivuses ja vaimses kõigesöömises ei ole midagi tõeliselt demokraatlikku, ilusat ega humaanset. Ja rumalusega lipitsemine või koketeerimine halvab inimese tahtmist saada targemaks ja paremaks. Mitte seda ei tule rõhutada, et igasugune mõtlemine on ühteviisi hea (või vähemalt “käib küll”), vaid hoopis seda, et ka kõige täiuslikum mõtlemine on arendatav ja seda tingimata tuleb arendada.
• Tõeliselt humaanne on see teadus, mis halastamatult paljastab meie puudused, pahed ja väärarvamused, aidates seega neid ületada. Arvatavasti oleks meie elu palju lihtsam, kui koosneksime ainult seedimise ja sigimise elunditest. Aju on igatahes tülikaim elund ja mõtlemine kõige vaevarikkam tegevus.
• Kõige hasartsem ja võluvam kõigist mängudest on seetõttu mäng, mille nimeks elu.

"Massiteadvus ja vaimu globaalprobleemid" (1985)

Horisont 1985: 2, lk. 24-25; 3, lk. 30-31; 4, lk. 16-17; 6, lk. 24-25; 7, lk. 16-17; 8, lk. 20-21; 9, lk. 31-33; 10, lk. 9-11.

• Esiteks – naine on looduse kõige geniaalsem leiutis.
• Teiseks on armastus tõhusaim vahend omaenda vigade avastamiseks ja võimsaim ajend nende ületamiseks.
• Just faktid tekitavadki tavaliselt kõige suuremat viha, riivates valusasti meie standardiseeritud mõtlemise kalleid standardseid stereotüüpe.
• Tormilise teadus- ja tehnikarevolutsiooni ajal hakkavad kümned miljonid õppurid uskuma: aju on üleliigne elund! Ent kui meenutada, et esialgsel kujul oli loosung pisut pikem (“Me ei vaja ajusid, meie peades on esimees Mao kõikevõitvad ideed!”), peaks vahest juba üht-teist koitma. Kõik me tahame olla väga mugavad, mõtlemine on aga tülikas tegevus. Väga ahvatlevaks osutub sokutada see ilmeksimatule esimehele, prohvetile või ajatollale, jättes endale lihtsad ja mugavad valmis mõttestambid.
• Mõtlemise tuumaks ja olemuseks on ülesannete lahendamine. Ülesanded, mida inimesel, inimrühmadel ja inimkonnal tuleb lahendada, erinevad suuresti: tänava ületamisest ja saunas käimisest kuni penitsilliini leiutamise ja sputniku projekteerimiseni. Vastavalt sellele valitseb erinevat laadi ülesannete lahendamisele suunatud mõtlemistüüpide vahel väga suur vahe. Lohutuseks, enesepetmiseks, eneseimetlemiseks sobib suurepäraselt emotsionaalne mõtlemine ja väga halvasti – ratsionaalne.
• Argiteadvuse rakendamine kaugel väljaspool selle pädevuse piire kujutabki endast massiteadvuse olulisemaid iseloomujooni.
• Samad uurimused näitasid: inimesed, kes peaaegu midagi ei tea, kellel on olemas vaid pseudoteadmised (argimõistuse stereotüübid), on alati valmis avaldama oma arvamust mis tahes küsimuses suure enesekindlusega. Mida nigelamad inimese teadmised ja mõtlemisvõime, seda meelsamini ta oma arvamusi kõigiga jagab; enamasti püüab ta neid teistele lausa peale suruda, nõuab kinnitust, et need on õiged jne. Kujutagem nüüd ette, mis juhtub, kui näiteks enam-vähem juhuslik rahvahulk puutub kokku mingi äreva sündmuse või mõistetamatu nähtusega. Avaldatakse arvamusi selle kohta, mis nimelt sünnib ja mida tuleks ette võtta. Ent seda tehakse erinevalt: teadjad kõhklevad, võhikud (ja närakad) osutuvad väga enesekindlaiks. Massile aga, nagu märkisid juba esimesed massiteadvuse uurijad, on omane naiselikkus (nagu seda tollal mõisteti): mass tahab olla juhitav, valitsetav, alistatav, ta jumaldab jõudu, enesekindlust ja agressiivsust. Mass ihaldab lippude lehvides ja orkestrite mürtsudes füüreri juhtimisel kuristikku marssida; isikukultus (vabanemine mõtlemisest) on tema tähtsamaid vajadusi. Kui mass satub kriitilisse või segasesse olukorda, surutakse kõik vähegi mõistlikud seisukohad enamasti kohe maha, peale jäävad tobedad, irratsionaalsed. Nagu märgivad mõned uurijad, võrdub massi intellekt kriitilises olukorras selle kõige rumalama esindaja omaga. Tegelikult osutub asi veelgi hullemaks: väga segases olukorras võib mass käituda tunduvalt tobedamalt, amoraalsemalt ka agressiivsemalt kui tema kõige nõmedamad, autumad ja verejanulisemad esindajad. Soovijaid ässitada massi käituma just selliselt leidub harilikult ikka.
• Intelligentsi vaimulitslus on kõigi suurte massipsühhooside tähtsamaid eeldusi.
• Teoreetiliselt raskeks ja praktiliselt väga oluliseks on kujunenud küsimus, miks talupoja individuaalne töö osutub alati märksa viljakamaks kui kollektiivne, ehkki kõikide skeemide kohaselt peaks lugu olema risti vastupidi.
• Kõik see, mis eristab inimest loomast, kannab nime “kultuur”.
• Massiteadvuse keerukad ja vastuolulised iseärasused on ka üheks tõsisemaks põhjuseks, miks sotsialism ei saa üle kasvada kommunismiks nii lihtsalt ja ladusalt, nagu arvati.
• TTRi oletatavast kõikvõimsusest tiivustatud nüüdisinimene on võrratult nõudlikum. Ta kipub pidama ennast kõiketeadjaks ja usub, et temal peab kõik olema ka siis, kui ta mitte midagi ei viitsi või ei oska. Säärane mõtlemine viib väga kergesti ühiskonnaelu normide rikkumisele, kuritegevuselegi.
• Kuna noored on alati ühiskonna tundlikuim ja tegutsemishimulisim, kuid ka naiivseim osa, siis avaldus see kõik eriti ilmekalt kurikuulsates 1960. aastate lõpu noorsoomässudes.
• Kõigepealt muidugi seetõttu, et ühiskond, kus kõik võiksid automaatselt isiksusteks saada, on veel suurem utoopia kui külluse tagamine viimaselegi loodrile. Leidub ka teisi, suuremaid raskusi, mida võiks illustreerida näiteks emantsipeerunud naiste pettumusega.
• Mida vähem mõistab inimene seletada mingi tundmuse, seisukoha, käitumislaadi päritolu või mõtet, seda raevukamalt püüab ta neid õigustada ja ratsionaliseerida (mõistlikustada).
• Elada tähendab pidevalt valida (otsustada). Seejuures jääb teave enamasti puudulikuks, aeg aga piiratuks; lenduri käsutuses on vahel vaid mõni sekund. Tüüpiline määramatus: ei ole kuigi selge, mis on mis ja kes on kes.
• Iga väära valiku eest peame tasuma enam-vähem õiglast (seega tihti ränka) hinda. Ja veel üks ilmekas seaduspärasus: emotsioonide rakendamisega vales kohas võtame tihti endalt võimaluse rakendada neid õiges.
• Tihti loobutakse arukast valikust üldse, otsus rajatakse näiteks loosile, horoskoobile või lohutavale oletusele, et “süda ei peta”, saaks vaid kiiremini ühele poole ja seega vabaks kurnavast ebamäärasusest.
• Emotsioonid mängivad seega otsuse (valiku) tegemisel vastuolulist osa.
• Isendi ellujäämiseks piisab põhimõtteliselt kahest instinktist: nõrgemale hambad sisse, tugevama puhul päkkadele valu.
• ...haritlaste hulgas on üpris palju kaevusülitajaid: elatakse ratsionaalse mõtlemise loodud hüvedest, kuid püütakse üksteist üle trumbata õelutsemises ratsionaalsuse ja ratsionalismi arvel.
• Ratsionalism tähendab mõistusele tuginemist, sellest lähtumist; usaldust mõistuse kui hinge tüürimehe vastu, aga hoopiski mitte hinge taandamist mõistusele.
• Inimene vajab elamusi, võimalikult ekstaasi. Selleni saab jõuda aga kõige kergemini koos massiga, sulades ühte vaimustatult kuristikku marssiva karjaga.
• Manipuleerimiskunst seisnebki enamasti oskuses massile õigel ajal ette sööta mingid vaenlased, kelle süüks too saaks ajada kõik oma hädad, uskudes kaljukindlalt, et tarvitseb vaid naised korrale kutsuda (või varblased ja intelligendid maha nottida või Aasia päritolu inimesed Aafrikast välja saata) ja kohe saabub roosa-roosa õnn. Intelligentsus tähendab vabanemist sellest massiteadvuse mõttestambist nr. 1 ning selget arusaamist: vähemalt üheksal juhul kümnest olen kõigis hädades ja möödalaskmistes süüdi mina ise. Intelligentsust iseloomustab pidev enesekontroll, enesevalitsemine, enesekriitika, eneseiroonia.
• Teatavasti lähtub marksism-leninism sellest, et inimeste täielik võrdsus on küllalt kauge tuleviku küsimus, kuna seda õnnestub saavutada alles pärast kommunismi täielikku võitu. See on võrdsus täiesti kindlas tähenduses, sotsiaalne võrdsus; hoopiski mitte nii, et kõigil saab olema näiteks ühtviisi hea tervis, kõik on ilusad ja targad, andekad viiuldajad, nobedad jalgratturid jne. Seda laadi ettekujutused on omased plebeilik-väikekodanlikule võrdsusõpetusele, mida tuntakse egalitarismi nime all ja mis näeb kõikjal eliidi ja klassivahede tonti. Kui väikekodanlane nõuab võrdsust, siis ei tähenda see sugugi, et teda vaevab nende olukord, kes saavad temast väiksemat palka või pensioni. See ei häiri teda põrmugi. Väljakannatamatuks osutub, kui ühel tema naabril on suurem palk, teisel aga jälle lahedam korter ja tissikam naine kui temal.
• Kodanlikele ja väikekodanlikele arusaamadele vastandatakse meil sotsiaalse õigluse põhimõte, millel on kaks tähtsamat tahku. Kuna võrdsustamine viib alati arengu pidurdumisele, on tähtis, et need, kes teevad ühiskonna heaks rohkem, ka saaksid ühiskonnalt enam vastu. Kui aga see, kes annab kümme korda rohkem, saaks samuti kümme korda rohkem, tekitaks see meeletut kadedust ja viha; seepärast saab ta vaid näiteks kaks korda enam.
• Mõõdukad nõuavad võrdsust, agressiivsemad aga koguni normaalsuse tunnistamist patoloogiliseks.
• Ja ka psühholoogiline taust ei erine: on nii mugav uskuda, et kõiki küsimusi väljaspool minu kitsast eriala saab lahendada argimõistuse tasandil, võrratult tülikam on hakata tuhnima erialases kirjanduses, et leida lähemat teavet mustade aukude, argimõistuse või abielu kohta. Pealegi riskitakse nii sattuda millelegi seesugusele, mis võib riivata mõnda meie armast mõttestampi (aadet).
• Küsimus seisab “vaid” selles, et tõhus mõtlemine peaks muutuma järjest massilisemaks, üldisemaks, tõrjudes otsustavalt kõrvale osalt juba meie zooloogilisest minevikust pärinevad kalduvused allutada mõistus algelistele instinktidele ja ohtlikele emotsioonidele, mille hulgas esikohal alati raev ja hirm. Peame järk-järgult üle saama praegusest olukorrast, mida iseloomustab globaalne emotsioonide üliküllus ja mõistuse terav defitsiit. Mineviku maailmaparandajad uskusid tihti, et inimesi saab õnnelikuks teha ka poolvägisi. Umbes nii nagu väike rumal kassipoeg torgatakse ninaga piimatassi (piima osa pidid täitma õiged ideed, õilsad mõttestambid). Nüüdseks on seegi arusaam lootusetult iganenud. Ja mitte ainult sellepärast, et inimesed on muutunud palju isekamateks, kriitilisemateks ja mugavamateks, vaid eelkõige seetõttu, et ka kõige õigemate ideede omandamisest enam ei piisa, ülikeerukaks muutunud maailm nõuab meilt iseseisva mõtlemise võimet, sellesse aga ei saa kedagi ninapidi torgata. Tuleb näidata valikuvõimalust, püüda selgitada, et kõigil meil on vääramatu õigus ennast traditsionalistlike mõttestampide abil seebiks keeta, kuid keegi ei ole kohustatud seda tegema. Võib valida palju tülikama, kuid ka huvitavama – eneseületamise, enesetäiustamise, mõtlemisvõime arendamise tee.

"Kelle viletsus?" (1986)

Rahva Hääl 1986: 28. detsember, lk. 3.

• Ajad muutuvad, koos nendega muutume meie, see aga ei tähenda ainult seda, et eestlane kasvab nüüd näiteks tükk maad pikemaks ja elab palju kauem kui kõigest mõni põlvkond tagasi, vaid ka seda, et ta saab palju parema hariduse, loeb palju rohkem ja mitmekesisemat kirjandust.

"Logos müüdi vastu" (1987)

Horisont 1987: 4, lk. 23-25; 6, lk. 21-24; 7, lk. 24-26; 8, lk. 20-23.

• Kui keerukas, kui kriitiline ka olukord poleks, peitub väljapääs põhimõtteliselt kahes sõnas: ratsionaalne optimism.
• Professorid on inimesed. Kui neile korralikult maksta ja anda eelistoidukaart, veel parem nakatada nad massipsühhoosi, siis võib neid panna näiteks kaameli või lutikagi teenistusse, see pole küsimus.
• Nähtavasti peab inimene alati midagi jumaldama ja vastavaid kombetalitusi täitma.
• Nähtavasti on üks tähtsamaid psühholoogilisi juuri hirm ja vastutuse kartus, tahtmine veeretada vastutus oma saatuse eest millelegi või kellelegi teisele. Igati mõistlik ja pealegi väga mõnus kultus oleks ilusa targa naise kultus, kuid naisi me eriti ei usalda, eelistame puuslikku, püha krokodilli, püha fallost või suurt juhti ja õpetajat.
• Isikukultuse paljastamine tähendas ju nii või teisiti näpuga näitamist ka massi enda rumalusele, aga seda talub mass ja massiinimene kõige vähem, nende ilmeksimatus on alati suurem kui paavsti oma.
• meie tegemised-tegematajätmised on üldjoontes määratud mitme etteantud tingimusega, eelkõige ajastuga, kuid midagi sõltub alati ka meist endist. See teebki nii ajaloo kui eluloo ütlemata huvitavaks. Kuid enamasti eelistame mõtlemisele tunnustatud mõttestampe ja usku Püha Fallose ilmeksimatusse. Ajalool on oma kindel loogika, kuid see ei määra sündmuste käiku üheselt, jäigalt, vaid ainult tendentsina. Kuid tendentsi vastu ei saa.
• Niipea, kui meie karvane esivanem puu otsast alla tuli, hakkasid omavahel võistlema ja võitlemagi kaks ellujäämise strateegiat: ratsionaalne (mõistuslik, mõistlik) ja irratsionaalne.
• Esimese strateegia järgi tulevad kõik hädad rumalusest, teise kohaselt mõistusest (liigsest tarkusest ja sellest tingitud kõrkusest ja patususest, millega pahandatakse sealpoolset). Pärast seda, kui olime sadu tuhandeid aastaid söönud toorest liha, ütles tärkav ratsionaalne mõtlemine: aga seda võiks ka küpsetada! Esimesed uuendajad notiti arvatavasti maha kui mässajad esivanematelt päritud igipõliste ja igaveste elamisreeglite vastu, mille rikkumine toob paratamatult kaasa mingid suured õnnetused. Kuid juba mõne tuhande aastaga võidi harjuda, sest veenduti: midagi ei juhtu, küpsetatud liha aga on väga maitsev. Pealegi teeb tuli koopa soojaks. Paradokside paradoks seisneb selles, et kuigi ratsionaalne strateegia sammub võidult võidule, on temasse alati suhtutud suure umbusalduse ja isegi vaenuga: irratsionaalne ei ole kunagi andnud midagi reaalset, ometi kummardatakse seda praegugi.
• Emotsionaalsus on kõigi raskete haigete, rumalate, laiskade, saamatute, mitte just eriti ilusate, lüüasaanute ja ilmajäänute universaalne päästerõngas. Selle täielik väljatõrjumine ratsionaalsuse poolt ei tule kõne allagi. Ja seda ei tohiks ka taotleda: oma päästerõngas olgu ka nõrkadel.
• Mehele, kellel olemas oma isiklik jumalanna, on meri põlvini, kõik mured ja hirmud samahästi kui olematud, kõik laabub, ka ülikeerukad küsimused lahenevad, sest mõtlemine käib siis nagu hästi häälestatud masinavärk. Kui säärast jumalannat ei ole, võib jumaldada ka püha krokodilli ehk siis ilmeksimatut juhti ja õpetajat. Või veel midagi muud. Kõige hukatuslikum, kui te ei suuda leida endale üldse mingit pühadust ning olete asunud viletsaimale – kõige eitamise (nihilismi) teele.
• Teatavaks vahendajaks teadvuse ja alateadvuse vahel on emotsioonid. Teadvus võib neid seada oma teenistusse, näiteks mõtlemise ergutamiseks, kuid tihti haarab ohjad oma kätte alateadvus ja siis hakkavad emotsioonid mõtlemist moonutama, risustama, kiiva kiskuma. Argimõistus väidab, et “oma silm on kuningas”, ent teab juba sedagi, kuidas “hirmul on suured silmad”, mil moel tunded võivad moonutada taju.
• Enesekriitikast palju ahvatlevam ja “loomulikum” on muidugi eneseõigustamine ja eneseimetlemine. Mõtlemine on üldse palju tülikam kui alistumine instinktidele ja “koopamälestustele”.
• Lõppkokkuvõttes jääb ju alati peale see, kellel on massiteadvuse (kas või passiivne) toetus. Või nagu öeldi vanasti: igal rahval on kuningas, keda ta väärib.
• Esiteks ei ole tee kunagi kellegi ees püsti, alati saab midagi ära teha. Tarvis vaid osata riskimisest tõelist mõnu tunda. Ja muidugi mängida täpselt, ühiskonna arenemise objektiivseid vajadusi võimalikult täpselt arvestades. Teiseks: kui arvestate tõesti täpselt, siis ei jää te kunagi üksi, silm silma vastu mingi nimetu ja kõikvõimsa bürokraatiamasinaga.
• Ka sajandivahetuse põlvkond astub seega ellu traditsioonilise ligadi-logadi mõtlemisega. Hilisema elukooli eest tuleb maksta ränka kooliraha.
• Ent bürokraatia ja bürokratism on alati ja kõikjal suurepäraselt kohanenud nii autoritaarse kui ka demokraatliku elukorraldusega. Viimane lihtsalt aretab bürokraadi paindlikumad, tsiviliseeritumad, kultuursemad sordid.
• Puht emotsionaalne lahmimine, eriti kui seda teha väljakutsuvalt, loogikavabalt ja faktivaenulikult, on bürokraatiale täiesti ohutu. Vähe sellest, koguni kasulik. See loob lihtsameelsetele illusiooni: äge võitlus käib, küllap siis on ka võit lähedal, võime piirduda pealtvaatamisega. Kui taolisi lahmijaid ei leiduks, tuleks bürokraatial nad välja mõelda – nad on niivõrd vajalikud. Tavaliselt ei taheta kuuldagi, et meid on imekerge ümber sõrme mässida, haneks võtta või (pardon!) tillist tõmmata (teaduslikus keeles: manipuleerida meie teadvusega). Selleks aga leidub nüüdisajal juba tervelt kakssada tõhusat võtet. Suur osa neist toetub just meie kalduvusele ajada segi probleemide lahendamine ja oma viha väljavalamine. Reklaami ja propaganda praktika kinnitab sedagi, et kõige kergem on manipuleerida just nendega, kes enesekindlalt usuvad: mind nad küll ei püüa!
• Oli kuulus lause: “Need lollpead teadlased väidavad, et loomakasvatust ei saa tõsta nii lühikese ajaga, meie aga tõstame!” Ja oli tuhandete inimeste tormiline aplaus. Just viimases peitubki võti nähtuse mõistmiseks. Kui ikka väga tahad uskuda, et juba kolme aasta pärast jagub sinki külluses ja et teadlased on tingimata veel suuremad ohmud kui mina ise, siis usud ka. Kaljukindlalt. Poliitik, kes oleks öelnud: kullakesed, singiga on suuri raskusi veel kolmekümne aasta pärast, oleks endale nende sõnadega tuule alla teinud. Igal rahval on kuningas, keda ta väärib, igal rahval bürokraadid, kes pakuvad just neid utoopiaid, mida mass ihaldab kuulda. Bürokraatlik mõtlemine ei asu kusagil “seal”, väljaspool meid. See on tõhus vaid sedavõrd, kuivõrd see on meie endi mõtlemine, mida juhib meie kange tahtmine asendada proosaline tegelikkus lillelise näivusega. Täpsemalt: argimõtlemine ja bürokraatlik mõtlemine langevad olulises osas kokku, mõlemad on suures osas voluntaristlik-emotsionaalsed, utopistlikud mõtlemistüübid (-vormid).
• See ongi ratsionaalne optimism: garanteeritud ei ole midagi, kuid päris häid väljavaateid meil leidub.

"Looduse kõige geniaalsem leiutis" (1987)

Kodumaa, 1987: 4. märts, lk. 3

• Loodus on leiutanud palju geniaalseid asju, kuid kõige geniaalsem, kõige täiuslikum on kindlasti naine. Kui Allahi referendid küsiksid allakirjutanult nõu naise ihu ja hinge täiustamise asjus, ütleks ta: "Jumala eest, ärge hakake midagi ratsima, jätke kõik täpselt nagu on!"
• Sellest ajast peale hakkasin tasapisi taipama, et loodus on varustanud naise suurepärase hoolitsemis-, kantseldamis-, hellitamisvajadusega. Objektina on loodus mõelnud muidugi lapsed, kui neid aga veel ei ole või nendele ei saa kulutada kogu energiat, siis võidaks hoolitseda ka sõbranna, kiisu või mehe eest. Muidugi kui mees on enam-vähem talutav ja oskab nagu kiisugi nurru lüüa (selle kaudu saab naine teada, et tema hoolitsust hinnatakse).
• Keerukate sotsiaalsete probleemide mõistmisel on isiklike kogemuste osa kaduvväike.
• Meeste-naiste suhetes ristuvad paljud keerukad bioloogilised, psühholoogilised, sotsiaalsed, ideoloogilised jt. tegurid. Loodus konstrueeris inimese elamiseks paleoliitikumi tingimusis, ja kusagil tema alateadvuses elavad edasi koopamälestused, mis võivad ka abielukonfliktis ootamatult välja lüüa.
• Raskuste juur on vahest ikkagi selles, et naised on emantsipatsioonituhinas pisut üle pingutanud, mehed aga natuke liiga jäigad muutuma, ja kumbki pool ei taha mingeid järeleandmisi.
• Isiklikult vaatan asjale võrdlemisi optimistlikult. Naine on looduse kõige geniaalsem leiutis, kes vähemalt põhimõtteliselt ühendab endas kolme väga raskesti ühendatavat alget – ilu, headust ja tarkust. Kui suhtuda temasse mõistvalt ja natuke nurru lüüa, osutub naine ikka ja jälle kuningannaks. Vahel aga tõeliseks jumalannaks.

"Isikukultus: teadmised ja kired" (1987)

Noorte Hääl 1987: 16.–18. september, lk. 2; ja 2. oktoober lk. 2.

• Teiste sõnadega, rääkimistega ei rahuldata niivõrd intellektuaalseid kui just emotsionaalseid vajadusi.
• Hiljem olen tihti tähele pannud, et inimesed väsivad ja tüdinevad ka põnevatest asjadest küllalt kiiresti: aasta kuni kaks aastat ongi siin vist üsna tüüpiline ajavahemik (s.o. relaksatsiooniaeg, nagu ütleks täppisteadlane).
• Mis tahes nähtus on mõistetav vaid vastavas kontekstis, mingi üldisema nähtuse (suurema süsteemi) osana (elemendina, alasüsteemina). Silmaklapid, mis annavad võimaluse konteksti mitte näha, on muidugi ülimal määral mugavad, sest kontekstist välja rebitud nähtust võib tõlgendada täpselt nii nagu süda soovib.
• Ka väike tragöödia on loomulikult tragöödia ja kalduvus lugeda oma konnasilmi naabri tuberkuloosist tähtsamaks väga inimlik, kuid selleks ju Allah meile mõistuse annabki, et suudaksime säilitada siiski mingi mõõdutunde, ei püüaks ennast ja oma hädasid pidada aina selleks teljeks, mille ümber tiirleb kogu Universum.
• Kardan aga, et need sõnad jäävad hüüdja hääleks kõrbes: just selle tõttu, et tegemist on läbinisti irratsionaalse ja emotsioonidest tingitud nähtusega, ei võeta mingeid ratsionaalseid (mõistlikke, mõistuslikke) kaalutlusi kuulda. Kirgi kruvitakse üles ka siis, kui teatakse, et sellega saab endale ja oma rahvusele ainult kahju tuua.
• Täisidioot arvab, et eelnevad põlvkonnad ei teinud üldse midagi või tegid ainult vigu, et ajalugu algab sellest momendist, kui tema läks esmakordselt potile; poolidioot usub, et midagi siiski tehti, kuid juhuslikult või ületades kõikvõimalike ülemuste poolt tehtavaid kõikvõimalikke takistusi.
• Hegel ütleb, et inimesed ei ole kunagi midagi ajaloost õppinud. Ja seletab, miks: iga ajastu on selleks liiga individuaalne. Võiks lisada: kuid ka igiinimliku laiskuse ja piirituse tõttu – tuntakse hirmu ja jõuetust ajaloo õppetundide keerukuse ja vastuolulisuse ees, eelistatakse mugavaid, idiootususeni lihtsustatud skeemikesi.
• Ei ole ühtainsatki aastat, mida peaksime häbenema, ühtki aastat, mil oleks tehtud ainult või peamiselt paha.
• Ükski juht ei saa olukorra peremeheks kohe pärast võimuletulekut, kui jõudude vahekord on alles kujunemas ja käib äge võitlus mitmete, ka vastandlike tendentside vahel.
• Kuigi tavaliselt minevikult midagi ei õpita, sest iga aeg tundub liiga individuaalsena, õppida siiski saaks. Üks “igavene” õppetund seisneb näiteks selles, et omandatud teadmised hiljem leiba ei küsi ja päris tarbetud ei ole kunagi. Millagi ja kusagil võivad ootamatult marjaks ära kuluda. Silmaring on vägev relv alati, ka igapäevases elus.
• Reedavad ainult omad.
• Sõbrad meil võivad olla, vaenlased (süüdlased) peavad olema! Nende leidmine, avastamine, väljamõtlemine on Aadamast alates üks meie peamisi muresid.
• Massiteadvus, kes lausa jumaldab selliseid lapsikuid ja pikantseid seletusi, oli rahuldatud.
• Kuna meie ise ei ole kunagi milleski süüdi, siis patoloogiliste sotsiaalsete nähtuste puhul koondub meie tähelepanu ikka ja jälle ühele-kahele-kolmele isikule, nende isikulistele iseärasustele.
• Karjeriste on muidugi alati, segastel aegadel aga eriti, ent kui asi oleks vaid nendes, kui ei oleks üldist hüsteeriat, saaks neile alati võrdlemisi kergesti sõlme peale keerata.
• Kired teadmisi ei asenda. Kuid muidugi ei tohi neid ka alahinnata.
• Ratsionaalsus ei tähenda irratsionaalsuse (rääkimata juba emotsioonide, alateadvuse, intuitsiooni jms.) eitamist. Otse vastupidi, just ratsionaalne mõtlemine suudab täiel määral hinnata irratsionaalse alge kolossaalset osa meie hinges ja tegudes. Mõistes seda, oleme suutelised võtma tarvitusele vastavad ettevaatuse abinõud, olla pidevalt valvsad iseenda suhtes. Mis veel? Ah soo, teame nüüd, kui raske on olla noor. Ja et ei ole kerge olla ka keskealine. Õnneks on kerge olla vana.
• eestlasel olevat rekordiliselt pikk viha.
• Ükski heategu ei tohi jääda karistamata, kuid tihti on päris põnev oodata, millal, kust ja missugusel kujul pauk tuleb. See on riskeerimise mõnude oluline koostisosa.
• on ju eestlane tuntud ka innuka “koputajana”.
• Mõni mees tahab kangesti rõhutada, et tema ei ole näiteks 1950. aastal midagi halba teinud. Ja ootab, et teda selle eest kiidetakse. Aga kuidas sa, kulla mees, oleksidki saanud midagi teha, kui olid siis kümneaastane? Otsustades aga praeguse käitumise järgi, oleksid täiskasvanuna olnud tollal päris suur siga. Miks sa näiteks tahad iga hinna eest veenda ennast ja teisi, et kõik, kes tol ajal aktiivsed olid, tegid aina halba? Järelikult oleksid tol ajal kahtlustanud kõiki kodanlikus natsionalismis?
• Pealegi ei ole tagantjärele tarkus eriti suur tarkus.
• Ja ma lihtsalt ei suuda mõista inimesi, kelle verejanu ja kättemaksuhimu võivad ulatuda 25 ja isegi 50 aastat tagasi.
• Demokratiseerumist on alati kasutatud ka enda huvides, tigeduse külvamiseks ja arvete õiendamiseks, anarhia ning kaose tekitamiseks. Selle tagajärjeks on, et üsna pea hakatakse jälle nõudma “kindlat korda”, mutrite kinnikeeramist ja isegi terrorit. Kõik see on ikka ja jälle kordunud – antiikajast kuni Hruštšovi tagandamiseni. Kokkuvõtlikult võiks öelda nõnda: demokraatia algab võimalusena ajada jalad lauale, püsima jääb aga alles siis, kui saadakse aru, et ei ole kuigi mõistlik seda võimalust kasutada.

"Uuendused ja mõtlemine" (1987)

Rahva Hääl: 1987, 8. juuli, lk. 4.

• Me ei taha, et meie ajukest vaesekest koormatakse teadmisega elu keerukusest. Kognitiivne psühholoogia ja kognitivistlik suund sotsiaalpsühholoogias näitavad üsna veenvalt, et enamasti ei pea me maailma tunnetamist oma hinge tähtsamaks ülesandeks. Meile on hoopis olulisem sisemine tasakaal, kooskõla, konsonants. Iga hinna eest püüame me vältida teadmiste, arusaamade, väärtuste omavahelist ebakõla, dissonantsi. Kui teame, et suitsetamine (joomine) kahjustab meie tervist, kuid me ei suuda sellest loobuda, siis hakkame seda vastuolu tingimata mingil moel kõrvaldama või vähendama. Selleks oleme tihti valmis jalge alla tallama igasuguse loogika, faktidega aga käitume täpselt nii nagu legendaarne teeröövel Prokrustes oma ohvritega: lühikesed venitas ta teatavasti pikemaks, pikad raius lühemaks.
• Emotsionaalne lähenemine tähendab tihti tohutut lihtsustamist ja ühekülgsust.
• Ei ole midagi koledamat kui massipsühhoos. Ometi puhkeb see aga alati niisama ootamatult nagu tulekahju.
• Armeenia raadiolt küsitakse, kas vastab tõele, et akadeemik Ambartsumjan võitis loteriipiletiga kümme tuhat? Raadio vastab, et jah, kuid peab tegema mõningaid täpsustusi: esiteks, mitte akadeemik Ambartsumjan, vaid kingsepp Karapetjan, teiseks, mitte loteriil, vaid atskoos, kolmandaks, mitte kümme tuhat, vaid kümme rubla ja neljandaks ei võitnud, vaid kaotas. Kõik muu on õige. Umbes selliste täpsustuste vajalikkust tuleb silmas pidada ka praeguse ažiotaaži ja sensatsioonide puhul, kuid täpsustamine võtab aega.
• Peaks olema selge, et ükski riik ega rahvas ei või lubada oma pühaduste karsitamatut rüvetamist.
• Ja see on väga tähtis, sest kohe kuidagi ei tule ajaloost meelde ühtki demokratiseerumist (antiikajast peale!), mis oleks läinud libedalt. Psühholoogilisi põhjusi on nähtavasti kaks. Esiteks on alati demokraatia ja demagoogia liiga kõvasti segi aetud, imetletud seda, kuidas demagoogid löövad jalad lauale. Teiseks on alati oodatud kiireid ja säravaid imesid, neid aga ei saa olla põhimõtteliseltki. Kõige tähtsam on aga selge vahetegemine hingeseisundi (konsonantsi) ja teadmiste vahel. Konsonantsi võib saavutada üsna mitmel viisil, sealhulgas (pardon!) päris- ja vaimuonanismiga. Mõlema eelduseks on viibimine tehismaailmas, eesmärgiks oma isiklike, subjektiivsete, emotsionaalsete vajaduste rahuldamine, mitte aga objektiivse reaalsuse tunnetamine.
• sotsialismile Eestis ei ole absoluutselt mingit alternatiivi ja ei ole alternatiivi perestroikale meil ega kogu riigis.

"Tuld Naani pihta!" (1987)

Noorte Hääl 1987: 18.–22. november, lk. 2.

• Iga inimene näeb ajalugu paratamatult ka läbi oma isiklike kogemuste prisma. Üks vaatenurk on väikeste ja teine suurte kogemustega inimesel; aktiivse kaasalööja pilk erineb paratamatult selle omast, kes on püüdnud kõrvale hoida või on ajaloo hammasrataste vahele jäänud, kas siis omaenda rumaluse tõttu või ilmsüütult.
• Arvan, et iga naine peab kindlalt teadma, missugune kleit ja iga mees, missigune amet (tegevusala) temale ei sobi.
• Miski ei saa asendada tööst saadavat seesmist rahuldust. Naist ja tööd peab sügavalt armastama, muidu ei ole asjal suurt mõtet.
• Inimestega toimub seesama: maailm muutub pöörase kiirusega ja on järjest raskemini mõistetav. See tekitab hirmu ja viha, mis suruvad mõistuse põlvili.
• Teiste sõnadega, teatav seltskond (TS) on suuremeelne: teile võidakse andestada isegi kunagine klassipositsioonil asumine, kui ainult näitate küllalt selgelt, et nüüd olete sellelt lahkunud. Ja ühtlasi hoiatus kõigile professionaalidele, kes võiksid ettevaatamatult asjasse sekkuda. Proovige vaid piuksatada, TS otsib viivitamatult välja kõik teie stagnatsiooni-, võimalikult aga ka kultuseaegsed asjad, annab neile provokatsiooniliselt mustava interpretatsiooni ja teeb täis nagu Naani!
• See on muide küllaltki tavaline nähtus ajaloos. Jumaldatud on ikka julmi valitsejaid, ja see on mõistatuseks vaid esimesel pilgul. Kultuse aluseks on ju vajadus olla kaitstud, teie kaitstust aga tõestab valitseja kõige veenvamalt teie vaenlaste (rahva vaenlaste!) pideva halastamatu hävitamisega.
• Niikaua kui inimene elab, ta loodab, ja niikaua kui loodab –, elab. Ilma lootuste, unelmate, ideaalide, illusioonideta ei saa elada ükski inimene ega ükski ühiskond. Ja sellest kujuneb nähtavasti üks meie raskemaid probleeme. Hävitasime usu jumalasse, Stalinisse, suurel määral ka helgesse tulevikku (vähemalt peatsesse). Ja edasi? Olla baptist või sunniit on kindlasti parem, kui olla nihilist ja küünik, sest miski ei ruineeri hinge kindlamalt kui nihilism ja künism. Kusjuures niikaua, kui meid vaevavad kõhu- või kohvimured, ei ole probleem vast eriti terav, kuid (otsustades arenenud kapitalistlike maade kogemuste järgi) teravnevad need järsult niipea, kui saavutatakse teatav (kõrge) elatustase.
• Ent kõige suurem möödalaskmine kogu programmi ettevalmistamises ei olnud siiski TTR või tööstus, vaid igapäevane leib ja inimtegur. Peatses külluses ei kahelnud vist küll keegi, mingil määral vaieldav oli vaid selle saabumise aeg ja ulatus.
• Inimene muidugi tahab kangesti ennast ingliks pidada ja eriti sellisena näida, kuid ei tarvitse sugugi eriti tahta ingel olla. Ent see on juba vajaduste, huvide, väärtuste ja ideaalide koostoime ja vastuolude ülikeerukas probleem, millel siin ei saa kahjuks pikemalt peatuda.
• Aja jooksul kujunes kirjutamata loosung, juhis: ära mõtle, vaid varasta. Perestroika asendas selle otse vastupidisega: ära varasta, vaid mõtle! Ent mõelda, pealegi uutmoodi, on palju raskem kui varastada. Ja harjumatu ka. See on kindlasti üks suuremaid, massilisemaid tõkkeid perestroika teel.
• Küllalt suur vabadus oli muidugi mingil määral tingitud oskusest jääda tagasihoidlikele ja pärispoliitikast suhteliselt kaugetele ametikohtadele, kuid see ei seleta kõike. Paradoks: praegune olukord, kus ei ole vaja pidevalt ületada tõkkeid, on niivõrd harjumatu, et tundub ebaloomulikuna ja sunnib isegi küsima: kas on mõtet üldse veel kirjutada?
• Kõige põjalikumalt viib see rappa keerukate sotsiaalsete nähtuste, eriti ebaõnnestumiste, draamade, tragöödiate seletamisel. Rakendub raudne mõttestamp: meie ei ole kunagi milleski süüdi, süüdi on alati teised; tarvitseb vaid süüdlased välja otsida ja maha nottida – kohe saabub igavene õnn. Siis aga selgub tuhat esimest korda, et ei saabu, ja et näiteks eelmise põlvkonna ristilöömisega saavutatakse vaid seda, et järgnev põlvkond omakorda ruttab ristilööjaid endid risti lööma. Konveier!
• Oh püha lihtsameelsus! Oh üllas argimõistus! Oh igihaljas kannibalism!
• Õelutsemisega saab endale maohaavu või hüpertooniat soetada, konfrontatsiooniga veel suuremaid pahandusi kaela tuua.

"Mille poole tuleks püüda?" (1987)

Noorte Hääl 1987: 9. detsember, lk. 2.

• Võib-olla ei tehta demagoogiat ühegi teise sõnaga nii palju, nagu "rahvaga".
• Miks peaksime arvama, et 1937. või 1950. aasta tragöödiad mingil juhul ei kordu? Kas ei ole selge, et vähegi tõsisema komplikatsiooni puhul läheks ka praegu kohe jälle vaenlaste jahtimiseks ja kõige fantastilisemate süüdistuste esitamiseks? Entusiaste oleks külluses! Inimkond on üle elanud tuhandeid terrorilaineid ja neid võib tulla veel tuhandeid. Tingimata tulebki, kui ei toimu revolutsiooni massiteadvuses, mis seisneb selles, et harjumuspärase “kes on süüdi, keda peaksin lintšima?” asemel hakatakse harjuma küsimuse asetusega teoreetilises teadvuses (teaduses): "miks, milles on nähtuse põhjus?"
• Demagoogiat vajatakse siis, kui tahetakse lugejale meeldida. Kui aga tahetakse teda vihale ajada? Selleks sobivad kõige paremini loogika ja faktid. "Kes lisab teadmisi, see lisab valu," ütleb elutark Koguja.
• Kellelegi või millelegi hambad sisse lüües peaksime püüdma endale aru anda, kas rahuldame õelutsemise või teadmise vajadust.
• On aga hästi teada, et ekstreemses olukorras inimene kas ei suuda midagi või suudab kümme korda rohkem kui tavalises.
• Praktiline soovitus kõigile õelutsemishimulistele: ärge kunagi lubage faktidel ennast eksitada, lähtuge oletustest ja väljamõeldistest.
• Olulisteks niheteks massiteadvuses kulub enamasti kolm põlvkonda, seega ümmarguselt sada aastat. Ent massiteadvusest laenatud osa individuaalses teadvuses võib muutuda võrratult kiiremini.
• Külanaiste kalduvus otsustada puht välise järgi on igasuguse argimõistuse hea mudel. Tihti peame kangeteks rahvuse huvide eest võitlejateks neid, kes sel teemal kõvemini lärmavad. Kuigi tulemused võivad kergesti olla vastandmärgiga. Kui näiteks eestikeelses trükisõnas püütakse õpetada kohalikke ukrainlasi käituma nii, nagu meie õigeks peame, siis võib kergesti juhtuda, et mõni, kes valdab keelt, tõlgib teistele, need sülitavad ja ütlevad: “Vist on aeg hakata relvastuma nende kuradi fašistide vastu!” Tahetakse (või väidetakse, et tahetakse) pingeid vähendada, saavutatakse aga nende suurendamine. Kes tahab rahvuse huvide eest hea seista, tehku midagi konstruktiivset. Istutagu puu. Rajagu ilus aed. Sünnitagu kaks, veel parem kolm last ja kasvatagu nad mõtlemisvõimelisteks olenditeks. Kes suudab, kirjutagu romaan või konstrueerigu hea laser. Jne.

"Kõik pea peale" (1988)

Rahva Hääl: 1988, 25. november, lk.3.

• Liigutavalt naiivne usk, nagu seisneks õnn eraldumises, on paljudel minu hõimlastel ilmselt säilinud ka inimkonna globaalse vastastikuse sõltuvuse ajastul.
• Ainult tavamõtlemise tasandil ja suurte tundepuhangute mõjul tundub kõik lihtsamast lihtsam.
• Rangele vaimudieedile pandud massiteadvusega on väga kerge manipuleerida.
• Kui piirduda miinimumiga, siis tuleb ilmselt rõhutada, et mitte mingisugune suveräänsus ei saa olla absoluutne. Millestki tuleb alati loobuda.
• Üpris keeruline ja vastuoluline on ka mõiste “rahvas”. Ainult demagoogile on kõik selge: tema ise ongi rahvas. Kõik teisitimõtlejad ei ole mitte rahvas, vaid bürokraadid, migrandid, stalinistid.
• Vanasti nimetati seda hotentotiloogikaks: kui sina sööd ära minu pruudi, siis on see väga paha, kui aga mina söön ära sinu oma, siis on see hea.

"Õilishingede inimsööjalikkus" (1989)

Noorte Hääl: 1989, 1. aprill, lk. 2–3.

• Armeenia raadiolt küsitakse, kas vastab tõele, et akadeemik Ambartsumjan võitis loteriipiletiga kümme tuhat rubla. Raadio vastab, et jah, kuid üht-teist tuleks täpsustada. Esiteks mitte akadeemik Ambartsumjan, vaid kingsepp Karapetjan. Teiseks mitte loteriis, vaid atškoos. Kolmandaks mitte kümme tuhat, vaid kümme rubla. Neljandaks ei võitnud, vaid kaotas. Kõik muu on õige.
• Inimene ei ole ingel ega saatan. Ta on nende hübriid.
• ...enamik suuri sigadusi tehakse kõige tavalisemate inimeste poolt. Või vähemalt nende kätega. Kõige suuremate sigaduste autoreiks on tavaliselt igati korralikud inimesed ja õilishinged. Viimased ületavad esimesi nii püüdlikkuselt kui ka julmuselt. Nende kutsumuseks on võitlus inimlike nõrkuste ja pahede vastu, lemmikroaks aga vaenlased. Usuvaenlased. Revolutsioonivaenlased. Rahvuse- või rahvavaenlased. Perestroikavaenlased. Jne., jne. Vaenlased kõikjal ja alati – kiviajast kõige helgema tulevikuni välja.
• See on üsna tavaline asi: võitluses elu ja surma peale sillutatakse teed kolmandatele isikutele. Teiste sõnadega, parim nõuanne karjäärihimulistele: tuleb olla õigel ajal õiges kohas kolmas!
• Tegelikult on kadedus väga tõsine sotsiaalne probleem, üks nendest, millest meil on püütud püüdlikult mööda vaadata.
• Oletagem hetkeks, et mingi salapärane, kuid ilmselt negatiivne “roll” noil aastail ei ole kaabakate väljamõeldis, vaid fakt. Näiteks, et süüdistatav sõi muhameedlaste naisi ja – kujutage ette! – ilma sinepita. Mis siis? Kas see tähendab, et ta kaotab viiekümneks aastaks kõik inimõigused? Või vähemalt ühe neist, selle, mis on ette nähtud Inimõiguste ülddeklaratsiooni 19. artiklis? Kuid see on ju pesuehtne superstalinism! (Harilikku stalinismi nii pikaajalised karistused ei mahtunud). Üks meie suurem häda selles seisnebki, et liiga palju inimesi usub, et stalinismi saab võita kiljatustega, emotsioonitsemisega. Kõige kirglikum kiljataja aga võib olla (ja väga tihti ongi) tegelikult n.ö. kondiüdini läbi imbunud stalinismist (õigemini totalitarismist, sest makartism, mauism, stalinism ja paljud teised nõiajahti innustavad ideoloogiad on ju vaid selle erikujud). Antud juhul just seda näemegi: tahetakse tradistisoonikindlalt uskuda, et kui riputada inimesele usuvaenlase, kodanliku natsionalisti või stalinisti silt, siis muutub ta lindpriiks, tema suhtes on kõik lubatud! Õigusriik algab kindlast arusaamisest, et kui ei ole tagatud ka kõigi poolt vihatud kurjategija seaduslike õiguste kaitse, siis oleme kaitsetud kõik ja kui tahes verine terror võib tagasi tulla iga hetk. Korralike inimeste ja õilishingede vaimustatud hüüete saatel!

"Kui kindral Laidoner Moskvas käis" (1990)

Eesti Ekspress 1990: 20. juuli, lk. 2.

• Näiteks, et ei tea, kui palju küll praeguste kangemate rahvuslaste hulgas KGB agente võiks olla? Ja kui palju võiks neid olla tulevase hüpoteetilise vaba Eesti juhtide hulgas? Võttes arvesse N. Liidu luure ja vastuluure üldtunnustatud kõrget professionaalsust ja eesti poliitikute traditsioonilist (alates papa Jannsenist) müüdavust, on vastus nähtavasti ühene: piisavalt! Kõik maailmas jaotub ebaühtlaselt. Eriti raha, armastus ja spioonid.
• Ainuke, milles võib täiesti kindel olla, on see, et miski ajaloos ei toimu mingite argimõistusele kergesti seeditavate ilusate skeemikeste kohaselt. Ja üheks peamiseks põhjuseks on, et ajalugu ei tee robotid ega inglid, vaid inimesed.

"Teaduse (de)ideologiseerimine(?)" (1990)

Edasi lisa Liivimaa Kroonika: 1990, 23. detsember, lk. 2.

• Progressi eelduseks on mitmekesisus. Ühiskond vajab nii võimu kui ka vaimu (näiteks poliitikuid ja teadlasi) ning need peavad olema küllalt erinevad, mõneti vastandlikudki jõud. Teadlane on kutsutud rääkima ühiskonnale ebameeldivusi. Sest tõde ei ole jäätis, ei ole sugugi kohustatud olema magus. Tihti on tõde nagu naine Piiblis – kibedam kui surm (Koguja 7:26; tõsi küll, allakirjutanu on ketser ka selles küsimuses, on raudbetoonkindlalt veendunud, et naine on looduse kõige geniaalsem leiutis). Poliitik ja ideoloog seevastu peavad meeldima. Kui just mitte kõigile, siis vähemalt enamusele. Seega neile, keda on alati rohkem kui tarku. Hr. Meri ei saanud poliitikuks juhuslikult, vajalikud eeldused olid tal ammu olemas. Neile, keda on alati rohkem kui tarku, ei meeldi põrmugi asjad, mis käivad argimõistusele üle jõu. Ja kuna mis tahes totalitarism ülistab lihtinimest ja massi, siis soosib ta ka taoliste asjade mahategemist.
• Ent ideoloogiline mõtlemine võib olla ka teadusvaenulik ja ka lihtsalt molguslik täiesti sõltumata sellest, kas see on punane, roosa, (sinimust)valge, lilla või pruun. Igasuguses ideoloogilises mõtlemises on tähtsal kohal vaenlase kuju.
• Eestis saaks sündimus olla praegusest vähemalt kaks korda suurem, sest abortide arv ületab tunduvalt sünnituste arvu. Mängus on “ei taha”, mitte “ei saa”, ja see on maksev kogu maailma tsiviliseeritud naiste kohta.

"Hungveipingid teaduse kallal?" (1991)

Rahva Hääl, 2. november 1991, lk 4.

• Kõigi aegade kaltsakproletaarlaste tähtsamaid uskumusi on olnud, et väärtuste loomist saab asendada ümberjagamisega.
• Kõigil segastel aegadel tekib inimestel lausa ületamatu tahtmine teha rutakaid eksperimente. Neis võib lämbuda kogu ühiskond, eelkõige aga tema õrnemad lülid – teadus, haridus, kirjandus, kunst, kõik vaimne. Rutakusega kaasneb tavaliselt destruktiivsus, purustamisiha.
• Kõigi aegade massiteadvuse magusamaid uskumusi on, et kõik on võrdsed, kõik suudavad kõike, kompetentsus on rahvavaenlaste väljamõeldis. Hungveipinglus on selle ideoloogia kõige järjekindlam, loogilise lõpuni viidud vorm.
• Milles aga on hiina ja eesti hungveipingi vahe? Esimene siiski usub, et ravib patsienti, teine seab algusest peale eesmärgiks tema likvideerimise.
• Kõige suuremat imestust tekitab minus siiski see, et humanitaar- ja ühiskonnateadlased hoiavad nii kramplikult kinni leninlik-stalinlikust teaduse parteilisuse printsiibist. Kas tõesti loodetakse läbi ajada printsiibi kosmeetilise remondiga, punase vahetamisega sinimustvalge vastu? (Vajaduse korral võetakse kasutusele pruun, roheline, lilla või siiruviiruline?) Kas ei peaks siiski vabanema igasugusest parteilisusest (erapoolikusest, subjektivismist) ja jõudma olukorrani, kus teaduses valitseks teaduslik mõtlemine (aga mitte ideoloogiline, mis tavaliselt on segatud veel ka bürokraatliku ning tava- ehk argimõtlemisega). Tõsi küll, päriselt selleni ei ole jõudnud ükski ühiskond, kuid sinnapoole väidetavasti püütakse.
• Mida suuremad on inimese elukogemused ja teadmised, seda raskem on tal mingi järjekordse moehullusega kaasa minna, seda enam peab ta lugu targa Saalomoni kahest tarkusest: 1) kõik see on juba olnud ja 2) ka see läheb üle.
• Massiteadvus kaldub ikka pendeldama ühest äärmusest teise, tihti veelgi rumalamasse. Et teadus loomulikult ei osutunud kõikvõimsaks, siis tuli pettumus ja seejärel meeletu viha, tahtmine ajada kõik lüüasaamised ja ilmajäämised teaduse (mõistuse) kaela. Jälle leidis aset vana seaduspärasus: mass vihkab oma endiseid puuslikke (nähtusi, inimesi jne.) seda hüsteerilisemalt, mida hüsteerilisemalt ta on neid varem jumaldanud. Ka see läheb üle. Ainult et vahepeal võivad hungveipingid liiga palju maha lõhkuda.

"Rahva enesetapuõigusest" (1991)

Rahva Hääl: 1991, 5. märts, lk. 4.

• Nii eesel kui ka mass usub, et õnn on kohe-kohe haaratav, mass aga veel ka, et seda jätkub tuhandeks aastaks.
• Tuhandeaastase maapealse taevariigi, valge laeva, suure hüppe või IME saatus massiteadvust tavaliselt ei häiri. Ta on kahetaktiline: teab, et algul tuleb õhinal uskuda mingi suure, suure, suure õnne peatset saabumist, seejärel aga, et seda ei ole kunagi usutud.

"Teel tsiviliseeritusele?" (1993)

Postimees 1993: 1. jaanuar, lk. 4

• Ajalookogemused õpetavad, et mis tahes sallimatus läheb imekergesti üle terroriks või kodusõjaks.

GUSTAV NAAN: "Inimene ei igatse tõde, vaid positiivseid elamusi" (1993)

Toomas H. Liiv intervjuu Naaniga. Päevaleht 23 jaanuar 1993, Leht 2

• Vahest veelgi ilmekamaks näiteks on Eestis valitsev bandiitlik täiturumajandus. Normaalsest, kapitalistlikust turumajandusest eristab seda konkurentsi täielik puudumine. Kõik, kes vähegi suudavad, kehtestavad omal alal monopoli ja (vähemalt seni) toetab seda nii valitsus kui ka Riigikogu. Monopol aga tähendab alati roiskumist, progressi pidurdamist. Konkurentsita läheb kogu "eesti asi” küllalt kiiresti niiöelda kassi saba alla.
• Saigi, kuid üldine mulje oli just selline: hullemaid kaabakaid kui eestlased lihtsalt ei saa olla! Alles tükk aega hiljem hakkasin mõistma, et midagi spetsiifiliselt eestilikku selles. millega kokku puutusin, ei olnud. Ja nii kole kui see ka ei ole, tegemist on üsna banaalse nähtusega: iga rahva hulgas on kõikvõimalikke inimesi, sealhulgas piisavalt kaabakaid. Just nemad kipuvadki kangesti nendele ametikohtadele ja neisse struktuuridesse, kus on väljavaateid teiste inimeste mõnitamiseks, piinamiseks ja tapmiseks.
• Massi napakus võib teatavatel perioodidel ja teatud kohtades olla täiesti fantastiline. Kehtib seaduspärasus: kui inimene või rahvas on juba teinud väga suuri pingutusi ja toonud suuri ohvreid, on tal tahtmine leha veel üks samm samas suunas: järsku kõik muutub. Ja siis veel üks ja veel üks ja...
• Kuni inimestel on midagi kaotada (kõrge elatustase näiteks) ei lähe nad naljalt avantüristidega kaasa.
• Vihkamine rikub tuju, tervist, und ja söögiisu, aga asemele ei paku midagi.
• Hädadel ja õnnetustel võivad olla väga erinevad põhjused; väga tihti inimeste enda rumalus ja hooletus. Ent kõige mugavam on panna kõik mingite vaenulike jõudude või lihtsalt vaenlaste arvele.
• Inimene, kes saab väga hästi aru kogu ideoloogia irratsionaalsusest, mõistusevastasusest jne. võib järsku muutuda järjekindlaks natsionalistiks, kui see puudutab tema enda rahvust.
• Väga harva seab inimene oma eesmärgiks tõe avastamise. Võib-olla üheksakümne viiel juhul sajast ei igatse inimene sugugi tõde, vaid (peamiselt positiivseid) ELAMUSI. Selle nimel tuleb tal ennast pidevalt lollitada.

"Ori ei taha saada vabaks, ta tahab saada orjapidajaks" (1993)

Päevaleht 1993: 5. veebruar, lk. 2

• Üks inimlikumaid (s.o. nõmedamaid ja levinumaid) kalduvusi on ägedalt sõna võtta eelkõige neis küsimusis, millest sõnavõtjal on vaid ähmane ettekujutus. Või ei ole sedagi. Tsiviliseeritud inimene ei peaks ärritunud olekus üldse suud lahti tegema, rääkimata juba sule haaramisest. Kõigepealt tuleks palderjani sisse võtta, maha rahuneda, seejärel veel igaks juhuks lugeda kümneni (tuhandeni?) ja siis vaadata asja järele mõnest teatmeteosest.
• Mõtlemine ei ole mingil juhul harjumuspäraste mõttestampide rittaseadmine, vaid vastuste otsimine vältimatutele küsimustele. Eelkõige ebameeldivatele.
• Kõigi maailmaparandajate, ka marksistide saatuslik eksimus seisneb usus, et ori tahab saada vabaks. Ori ei taha saada vabaks, ta tahab saada orjapidajaks.

"Nägemused" (1993)

Postimees 1993: 6. märts, lk. 2.

• inimene ei igatse tõde, vaid positiivseid elamusi. Positiivseid elamusi ei paku kaugeltki ainult jäätis või komplimendid. Nii mõnelegi on suurimaks naudinguks see, kui armastatu nüpeldab teda ratsapiitsaga. Või pudrunuiaga. Mõnele vanatüdrukule (ja kas ainult?) aga olevat väga tähtis uskuda, et mehed mõtlevad aina tema vägistamisele. Kui just mitte kõik, siis see mühkam naabrimees päris kindlasti. See usk annab topeltnaudingu: magusa masohhistliku värisemise ja niisama magusa enesetähtsustamise.
• Eneselollitamine on massile ja massiinimesele võibolla vajalikum kui igapäevane leib. Häda on aga selles, et teatavates (kriisi)olukordades ei tule inimene temale nii vajaliku eneselollitamisega ise toime. Siis on kroonu püha kohus teda selles aidata. Ja seda abi saab inimene peaaegu alati.
• Alguse saab kõik sellest, et valitsejad muutuvad omaenda propaganda ohvriks, hakkavad ka ise uskuma seda möga, mis peaks olema määratud ainult massi lollitamiseks
• See ongi puht eestlaslik lahendus: suure käratsemise ja maksimaalse pingutamisega ei saavutata isegi minimaalseid, vaid (vähemalt algul) negatiivseid tulemusi.

"Väikerahva kompleks" (1993)

Postimees 1993: 12. november, lk. 2

• Sõbrad meil võivad olla, vaenlased peavad olema. See on enesetähtsustamise lihtsaim moodus. Vaenlase väsimatu otsimine on väikerahva kompleksi iseloomulikumaid ilminguid ja levinud alaväärsustunde kompensatsioon.
• Vaenlaste väsimatu otsimine kajastub näiteks selles, et ka kõige tavalisemates ja väga laialt levinud nähtustes kiputakse nägema mingit erilist saatanlikku eestlaste kiusamise plaani.
• Hirmul ja alaväärsustundel on suured silmad.
• Võiks olla isegi kuuvarjutuste tõkestamise (edendamise) keskus, sest on väga palju inimesi, kes püüavad ennast maksma panna eelkõige pseudoprobleemide tegusa lahendamisega.
• Aeg on tõesti hoopis teine. Kuid ka see läheb üle. Nagu on läinud ja läheb kõik ja alati. Võibolla peaks hea lugeja veel kord üle lugema Carl Bildti sõnad? Sest tõsiselt meelt muutmata me Euroopasse ei pääse. Ja ei ole vist võimatu, et juba järgmise valimiskampaania käigus hakkavad kõige aatelisemad (kas ka dekoloniseerijad?) kinnitama, et nad on sündimisest peale olnud natsionalismi printsipiaalsed vastased ja Lääne liberalismi tulised pooldajad.

"Koloniseerimisest ja dekoloniseerimisest" (1993)

Molodjož Estonii 1993: 3. november, eriväljaanne, lk. 2.

• Teaduslik mõtlemine toodab tõdesid (kolmnurga sisenurkade summa on sirgnurk ehk 180°). Ideoloogiline lohutab ning varustab meid ideaalide ja käitumisnormidega (sina ei pea ihaldama ligimese naist).
• Massiteadvus, eriti segastel aegadel, on eelistanud aga vastupidist, püüab näha kõikjal saatana salasepitsusi, vaenlase karvast kätt, kosmiliste jõudude või bioväljade jne. mõju. Mida segasem, seda põnevam!
• Kolmandaks selgus, et nn. vene oht oli tõesti kunstlikult üles puhutud. Tegelikult ei ole säärast ohtu vist üldse olemas.

Muud allikad

• Intelligentsi ülesanne seisneb selles, et teavitada ühiskonda ebameeldivatest uudistest.
• Mina diskussiooni ei karda, ja kui vaja, puistan laiali sada Kaplinskit koos kümne Valtoni ning Andreseniga pealekauba – sel lihtsal põhjusel, et minu selja taga on tänapäeva teaduse kogu võimsus, aga nende selja taga pole midagi peale Vana Testamendi ning väikekodanlase hirmude ja lootuste pilli järgi tantsiva demagoogia.
  • Cit. via: Valdur Ohmann. Gustav Naani kaebekiri EKP Keskkomiteele. Tuna 3/2005.

• Iga võimu ainsaks suureks ehk põhiliseks poliitiliseks eesmärgiks on võimul püsimine.
  • Cit. via: Erast Parmasto. "Ühe seenevana elupäevad". Tartu: Ilmamaa, 2009, lk 292–296.

• Olevik on see koht ajas, kus helge tulevik muutub neetud minevikuks.
  • Cit. via: "Minevik, olevik, tulevik". Horisont 3/2005

• Teadlane piinleb kogu aeg tahtmise vahel minna hästi kaugele ja kartmise vahel minna liiga kaugele.
  • Cit. via: Juhan Kivi. "Akadeemik Gustav Naan". Horisont 5/1979, lk 6.

• Kõiki küüditamisi ei saa nimetada seadusetuseks. Julgeolekuorganid tegid vigu, kuid eeskätt võitlesid ennastohverdavalt vaenlase vastu.
  • EKP Keskkomitee nõupidamisel 22. detsembril 1987

Tema kohta

• Kui ma päris ausalt ütlen, olen ma kõige suurema sauna saanud Gustav Naani pärast... Apollo läks Kuule. Kuu peal oli ära käidud, tuldi tagasi... Ja kellaaeg läks täpselt nii, et oleks võinud kuue-seitsme vahel teha erisaate. Augustikuu, vaba aeg, suured ülemused puhkusel, oli ainult programmidirektor Paul Jürjo, väga liberaalne mees, kes ütles: tehke ära, keda sa kutsud? No Naani, ikkagi kosmoloog ja ENE peatoimetaja. Tuligi härra Naan ja teatas külmavereliselt: see on maailma ajaloo esimene kosmoselend. Kuna vastab kolmele tingimusele: ületatud Maa külgetõmbejõu ületamine, orbiidile jõudmine, teise taevakehani jõudmine. Et see on nüüd tehtud. Mul oli oidu kõik see linti võtta. Järgmine päev, mis järgmine, samal õhtul Keskkomitee propagandaosakond helistab: kas Naan tõesti ütles, et ühtegi kosmoselendu pole toimunud? Ütles jah ja põhjendas kah. Lint kohe Valgesse Majja, sealt siis teatati lõpuks, et paar parteiveterani oli nagu pahameelt avaldanud, et riigivastane jutt, aga tegelikult ei ole. Ei, ikka ei ole. Naan oli heas kirjas.
  • Mati Talvik, "Tammsaare pargis rääkisin paari pätikesega" Õhtuleht, 26.05.2001

• Naanil ei olnud mingeid illusioone nõukogude tegelikkuse kohta.
  • Jaan Einasto. "Tumeda aine lugu". Tartu: Ilmamaa, 2006, lk 224

• Naani "aksiomaatika" elu võimalikkusest NSV Liidus, mis tugines entroopial, termodünaamika teisel seadusel ja süsteemi suletusel ning oli seni töötanud absoluutselt täpselt, ei kehtinud enam pärast raudse eesriide langemist ja Gorbatšovi uut poliitikat. Tark mees polnud märganud maailma muutumist.
  • Enn Vetemaa Nädala juubilar Gustav Naan 90. Kesknädal, 13.05.2009

• Gustav Naan oli terava mõistuse ja veel teravama ütlemisega self made man, kes parteikarjäärile oli esimesel võimalusel eelistanud palju rahulikumat ja mõnusamat teadlase-elu.
• Kutsusin Kaug-Itta ekspeditsioonile sõites Naani korduvalt oma kodupaika vaatama tulema, aga sellest ta keeldus ilma pikema põhjenduseta. Miks, see on niisama ebaselge kui ka hulk muid tema elu detaile. Need eestlased, kes 1930. aastate lõpul NSV Liidus ellu jäeti, olid hiljem reeglina väga head vaikijad.
  • Erast Parmasto. "Ühe seenevana elupäevad". Tartu: Ilmamaa, 2009, lk 292–296.

• Kui hirmus, et inimene, kes oskas sisendavalt kirjutada vaimu üleolekust võimust, kujunes hirmuvalitsuse õigustajaks. Niisugune inimene on näide sellest lõhutud, deformeeritud vaimsusest, mida kujundas stalinistlik antihumanism ja hirmukuulekus.
  • Hans Trass. "Hellrange loodus ja inimene". Tartu: Ilmamaa, 2010, lk 214.

• Naani võiks menetleda näiteks kui nõukogulikku dändit, sovetlikku Dorian Grayd. ... Oma hiilgepäevil mõjus akadeemik siinsele intellektuaalsele seltskonnale kui eksootiline ilmutis. ... Dorian Grayd ja ta loojat Wilde'i võib käsitleda kui estetismi märtreid, Naani hävitas dogmaatika kurijuur. Lisandus isiklik edevus. Tema lugu võiks menetleda ka kui headuse ja pahe kahepäisuse ilmnemist inimloomas, vaadelda dr. Jekylli ja mr. Hyde'i müsteeriumi taustal.
  • Vaapo Vaher. "Gustav Naan – sovetlik Dorian Gray". Looming 9/2011

• ...selliseid literaate ja teadlasi, kes võitlevad ebaõigluse vastu, püüavad parandada rahva kombeid, populariseerivad teadust või ajavad lihtsalt ladusat juttu maast ja ilmast, on leidunud igal pool, nii siin- kui sealpool Inglise kanalit ja Atlandi ookeani. ... Kuigi Eestis seda sõna [intellektuaal] enne 1980. aastate lõppu ei kasutatud, on intellektuaali kuju ka siin ju ammu olemas olnud: Gustav Naan, Jaan Eilart, Jaan Kaplinski või Linnar Priimägi, rääkimata Kreutzwaldist ja Jakobsonist.
  • Märt Väljataga. (Märt Väljataga, Marek Tamm. "Teekond Kirjasõna Vabariigis". Looming 4/2015.)

• Omajagu koomiline oli 1970.–1980. aastatel Harald Habermani ja Gustav Naani leppimatu vastuolu. Pealtnäha avaldus see peamiselt üldfilosoofilistes vaadetes – kui seda võib nii nimetada. Naani ajaleheartiklite peale kirjutas Haberman tuliseid ja sõnakaid vastukirjutisi, millega toimetused kimpu jäid. Ei saanud avaldamata jätta, avaldada aga ammugi mitte. Kas tekkisid need vastuolud siis, kui Venemaa eestlane tuli juunikommuniste välja tõrjuma, või oli mõlemal soov ja lootusi teaduste akadeemia presidendiks saada?
  • Erast Parmasto. "Ühe seenevana elupäevad". Tartu: Ilmamaa, 2009, lk 290–291.

• Gustav Naan oli vastuokslik ja salapärane mees, kes oma eluloo valgeid laike eriti ei kippunud avalikustama. Isegi tema sünnipaiga suhtes pole täit selgust. Kirjanik Enn Vetemaa väidab, et ametliku biograafia "sündinud Vladivostoki lähedal" tähendab väljarännanud eestlaste küla Liflandijat, sugupuu kaudliini pidi sama külaga seotud Arvo Valton jälle kinnitab, et ei tähenda. (lk 183)
• Tänapäeval teame Naani kui mõtlejat ja loogikut, demagoogi ja stalinisti, head organisaatorit ja edvikut naistemeest, sõnaosavat küünikut ja võimekat teadlast. "Akadeemik" on talle 1951. aastal annetatud tiitel, midagi Nõukogude Liidu sir'i või von'i sarnast. Ent kes oli too samanimeline Venemaa eestlane, kes sõjajärgsel hämaral ajal (1946–1948) EK(b)P Pärnumaa Komitees veidi tegevtööd proovis? Kas oma juuri otsiv kommunist või hoopis "Eesti kodanlike natsionalistide ideoloogia reaktsioonilise olemusega" (Naanile teaduskraadi toonud raamatu pealkiri) praktikas tutvuma saadetud sõjaaegne luureohvitser ja toonane Moskva julgeolekukindrali väimees, mees, kelle kätt oli surunud Stalin isiklikult?

Aastakümneid hiljem nendib teravpilkne Madis Kõiv: "See käepigistus oli ta hinges püsinud sügavalt ja sellest ta üle ei saanud ega tahtnudki saada."* Tõepoolest, Stalini käepigistus ühtaegu hoidis ja hukutas akadeemikut. Ning määras ka tema suhtumise Eesti iseseisvumisse. Tunne, mis "40 kirja" järel ajendas Naani kirjutama kaebust EKP Keskkomiteele**, polnud vaen ega veendumus valikus, vaid sama käepigistusega verre süstitud hirm. Hirm tuleviku ees. (lk 183; * Madis Kõiv, "Kohtumisi ja kõnelusi Gustav Naaniga", Looming 4/2011, lk 564; ** Vt Valdur Ohmanni saatesõnaga publikatsiooni: Gustav Naan, "Mõtteid ideoloogilisest situatsioonist", Tuna, 2005, nr 3, lk 96–104)

• Eaka akadeemiku kõrvutamine Masinguga, keda tema üks andunuimaid õpilasigi on "haigeks geeniuseks" nimetanud*, ehk polegi nii kohatu, kui esmapilgul näib. Oli ju isepäine Uku Masing omal kombel samuti tiigri turjal ratsutaja. (lk 184; * Jaan Kaplinski, "Haige geenius", Maaleht, 05.08.1999)
• Paraku pööras jäärapäine ajalugu iseseisvusmeelsetele pealeloetud manitsussõnad mineviku ülistamisest, mis "on kutsutud õigustama õelust oleviku suhtes ja hirmu tuleviku ees"*, lausuja enda vastu. Saulusest ei saanud Paulust, sai hoopis Juudas, kellel "omasid" ühel hetkel polnudki. Aleksandr Dugini püha Euraasia deržava teooria, mis Naanile õlekõrreks sobinuks, jääb juba teise aega. (lk 184; * Gustav Naan, "Ligadi-logadi mõtlemisest ja sõjakast ebakompetentsusest", Rahva Hääl, 03.10.1981)
  • Arno Oja, "Tiigri ratsastamine", Vikerkaar 7–8/2011, lk 183-187 (Arvustus: Enn Vetemaa, "Gustan Naani hiilgus ja viletsus", Tallinn: Tänapäev, 2011.)

• Kas on võimalik ka miinusmärgiline suurkuju? Näidend võimsast vastasest või omas ajas vale ideelise panuse teinud ja ajaloo kulule jalgu jäänud isikust? Merle Karusoo tundlik sotsiaalne andur on selle võimaluse kinni püüdnud - Merle Karusoo, Erki Aule, Enn Vetemaa "Sigma Tau-C705" (Eesti Draamateater, 2008, lav Merle Karusoo) kirjutasid stalinistist, entsüklopedistist, mõjukast esseistist ja suurest poliitilisest kaotajast Gustav Naanist (1919-94). (lk 73-74)
  • Ene Paaver, "Kohvi tuleb juua, mitte ära juua", rmt: "Eesti näitekirjanduse 20 aastat", 2014, lk 67-88