Mine sisu juurde

Väikekodanlus

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Väikekodanlane)

Draama

[muuda]

LUCIUS: Teie olete haruldane geenius. Ma kuulatasin teid. Olete abiandmise ja eneseohverdamise geenius. Vaatame, mis sellest tuleb. Kas jääte pooleli, nagu minu luuletaja, nagu suurem osa meie rahva geeniustest jääb pooleli?
EIE: Miks jäävad nad pooleli?
LUCIUS: Ah, neil on vana selgroo viga, mis sageli tuleb vaesusest, harimatusest - sageli ka väikekodanluse vingust.
EIE: Kas ei ole ka teie mitte poolelijäänud registraator, härra doktor?
LUCIUS: Arvatavasti, preili Eie. Ka mina olen ustav oma rahvuslikule laadile.

  • Hella Wuolijoki, "Dr. Lucius ja Luuletaja", näidend 3 vaatuses. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 26


  • [Herzen:] Aga Marx on kodanlane perseauguni välja.
[Natalja:] Aleksandr! Ma ei taha seda sõna kuulda.
[Herzen:] Vabandust, keskklass.

Proosa

[muuda]


  • Sevastjanovile muutus kojuminek lõplikult vastumeelseks ja ta ütles Sjomkale:
"Mina lasen ka omade juurest jalga, kas sa võtad mind enda juurde elama?"
"Ainult sel tingimusel," vastas Sjomka pidulikul bassihäälel, "et me hakkame elama kommunistlike noorte moodi. Et ei oleks väikekodanlikku rasvumist."
Sevastjanov kinnitas, et rasvumist ei tule... Ja nüüd olid nad kahekesi Jugai juures komitees. Sevastjanov istus lauanurgal ja näsis saia - ta oli otse töölt tulnud. Sjomka suitsetas kivisel ilmel, nägu kõrvale pööratud. Sevastjanov taipas, et ka Sjomkal on kõht tühi, ja murdis saia pooleks. (lk 14)
  • Väike Zoja ütles, et paljugi mis võiks olla. Küsimus on printsipiaalne. Ainult väikekodanlane on võimeline elama oma lõbuks. Väike Zoja ei närveerinud niisama, nähtavasti olid nad suure Zojaga selle küsimuse üle tõsiselt vaielnud. Zojad olid ilmast ilma vaidlema hakanud ja väike Zoja andis pedagoogilistel kaalutlustel küsimuse tihtipeale kollektiivile lahendada. Poisid olid aga nõus söömata-joomata elama, kui saaks aga niisuguseid asju arutada.
Neil oli vaja selgusele jõuda, kuidas nad peavad uues elus talitama. Paljud asjad olid veel segased, nemad aga tahtsid, et kõik oleks selge. (lk 33)
  • Veera Panova, "Sentimentaalne romaan", tlk Maret Käbin, 1961, LR 20/21


  • "Sa oled kõige mahajäänum väikekodanlane, keda ma eales olen näinud."
    Kas tõesti?
    "Oled ikka küll. Sa põlgad tegelikke kodanlikke klasse nende snooblike harjumuste ja arvamuste pärast. On ju nii? Aga sul endal pole muud asemele panna kui oma tühipaljas keeldumine mõelda siivutuid mõtteid või teha siivutuid tegusid või mistahes viisil siivutult käituda. Tead, et kõik suured kunstiteosed ajaloos ja kõik ilus siin elus, mida sa nimetad siivutuks või mis vähemasti on sündinud tunnetest, mis sinu keeles on siivutud - nad on sündinud kirest, armastusest, vihkamisest, tõest. Saad sa sellest aru?"
    Ma ei tea, millest sa räägid.
    "Küllap sa juba tead. Miks sa pead alati kasutama tobedaid sõnu nagu siivutu, kena, sünnis, õige? Miks sa peaksid nii kangesti muretsema, mis on sünnis? Sa oled nagu mõni armetu vanatüdruk, kelle meelest on abielu liiderlik ja ka kõik muu peale tassi lahja tee kuskil umbses toapugerikus. Miks sa küll elult kogu rõõmu ära võtad? Miks sa küll kogu ilu hävitad?"


  • Oleks ju narr arvata, et vaimsed seadused on sama väikekodanlikud kui inimeste omad.
    • Manfred Kyber, "Väikese Veronika kolm küünalt". Tõlkinud Mari Lill. Kirjastusselts Zeus, 2004


  • Niiviisi lebades, tardunud pilk juhitud läbi akna, pole d'Artagnan enam sõjamees, d'Artagnan pole enam paleeohvitser, vaid lihtsalt väikekodanlane, kes kuidagi oleskleb lõunasöögist õhtusöögini ja õhtusöögist magamaminekutunnini. Ta on üks neist tublidest luustunud ajudest, kus ei leidu paigakest ainsagi mõttekese jaoks, sest mateeria luurab nii tigedalt arukuse väravatel ja valvab, et salakaubana mõttevarjugi koljusse ei toodaks.

Kirjandus

[muuda]