Erast Parmasto

Erast Parmasto (aastani 1935 Erast Parro; 23. oktoober 1928 Nõmme – 24. aprill 2012) oli eesti mükoloog ja Eesti Teaduste Akadeemia liige.

Kirjutised

1980. aastate alguses nägid Tallinna linnaplaneerijad ette Lenini puiestee läbimurde Pärnu maanteele. Selleks taheti lammutada Süda tänava kvartali 35 hoonet ja maha saagida alguseks vähemalt 217 elujõulist puud, nende seas maailma põhjapoolseima kasvukohaga vana, looduskaitsealuse hõlmikpuu. Lisaks ka üle saja viljapuu. Selle tänava äärde pidi püstitatama Estonia uus hoone. Kavatsuse vastu astusid üles kohapealsed elanikud, keskkonnakaitse pooldajad, paljud kultuuritegelased, teadlased ja arhitektid, ka linna keskkonnakomisjon. Mõistagi polnud keegi neist vastu uue teatrihoone ehitamisele, küll aga selle rajamisele siia ja paraadprojektina, mille teostamine maksnuks ränka hinda. Aastas raiuti Tallinnas tollal niigi maha umbes viis tuhat puud, õhureostus ületas kõiki norme ja kasvas. Ülemistes nappis vett, millest suure osa muutis primitiivsel tasemel toimiv tööstus puhastamatult Tallinna lahte lastavaks haisvaks reoveeks. Keskkonnavaenulik linna "arendamine" oli jõudnud mõtleva inimese taluvuse piirist üle.

Miks taheti Estonia uut hoonet kangekaelselt rajada just Süda tänava piirkonda? Otsustav oli siinse provintsi vägevate kange tahtmine paraadse Lenini puiestee äärde lisaks Karla katedraalile ehitada ka uude kompleksi kuuluv pompoosne tribüün. Sealt oleks Karl Vaino oktoobri- ja maiparaadidel möödamarssivale proletariaadile alla lehvitanud ja loosungeid hõigata lasknud. Ajaleheartiklites, protestipetitsioonides ja ürituse vastu astunute kogunemistel seda asja külge avalikult puudutada ei saanud; kes soovis, teadis aga niigi.

Leidus neid, kes ei soovinud. Edukalt "jaga ja valitse" printsiipi rakendades püüdsid juhtkommunistid vastandada ning tülli ajada keskkonnakaitsjaid ja teatrisõpru, looduskaitset ja osa kultuuritegelastest. Siis lastigi käiku see keskkonna ja linna ajaloolise kultuurmaastiku kaitsjate ning mõistlikumate lahenduste pooldajate mõnitamiseks loodud väljend - "hõlmikpuu sündroom".

Kogu küsimus taandub ju lihtsale rehkenduskunstile. Kui kõige eest tuleb maksta, kas siis on ka kõik müüdav ja ostetav? Urmas Ott viitas oma menu-telesaateis palju kordi, et on. Ma pole siiani aru saanud, kas ta tegi seda iroonilis-provotseerivalt, resigneerunult või tõsimeelselt. Haruharva suutis ta arutluste taustkaaslane vastu väita, et müüakse-ostetakse küll kõike, aga kaugeltki kõik ei nõustu seda tegema. Enamik eestlasi ei nõustu. Veel mitte.
Suhtumine puudesse, linnahaljastusse on samasugune nagu vanasti: puud linnas on arhitekti originaalsete, loominguliste ideede teostamise tülikad takistajad. Tallinnas Kaarli puiesteel, Harjuvärava mäel on vanad, kuid veel elujõus puud ette jäänud uut- ja teistmoodi tegemise fanaatikutele. Tartus oli ülejõe-park pinnuks silmas Treffneri uue koolimaja kallima variandi kavatsejatele. Palju halbu sõnu lasti käiku justnagu kultuurivaenulike Toomemäe kaitsjate vastu, kes hoiatasid rahvarohkete vabaõhuetenduste järelmite eest. Omaaegne Toomeoru nõlvade mahatallamine ja erosioonile avamine eelistati ära unustada - kuigi rohukamara taastumine võttis aega üle aastakümne. Tagantjärele hakati küll Toomemäe taluvuse üle leplikumalt järele mõtlema. Ökoloogide tallamiskindluse mõiste meenub meil ikka siis, kui maa juba must.
Pea kõigil kirjeldatud puhkudel heideti seaduse- ja keskkonnakaitsjatele ette, et nad takistavad üritust, mis toob kasu ja kasumit, või ähvardab tuulde lasta juba kulutatud miljoneid. Seadus seaduseks, loodus looduseks, raha on ülim väärtus.
Huvitavam on hoopis see, kuidas toimib hinnangute, lausete ja sõnadegi viltupööramise mehhanism. Arvan, et sellel on kaks isenägu tasandit: esmane ja teisene elik sekundaarne.

Esmatasandil võtab keegi kätte ja muudab suvaliselt sõnade või sõnumi mõtet - niisuguseks, nagu see talle on kasulikum. Sel etapil on tegemist lihtlabase demagoogiaga. Nii tembeldatigi kümme aastat tagasi linnakeskkonna ja selle hulgas ka hõlmikpuu kaitsjad sündroomi haigestunuks.

Kord lendu lastud ebardsõnum või -väljend hakkab levima. Aastate möödudes unustatakse, mis oli kunagi selle tekke taga. Sündroomimalakas on kasutatav sellele mõtlematagi. Nii tekkiski ja õilmitseb hõlmikpuusündroomi sündroom.

Erast Parmasto, "Hõlmikpuusündroomi sündroom: Üks kurblik lugu küünilisest demagoogiast", Sirp, 1. aprill 1999 (kirjutatud 1. III 1999)

Arvan siiski, et piibli autoriteedi heaks pole vaja püüda olematuid loodusteaduslikke põhjendusi religioonile juurde tirida. Ammugi ei sobi selleks usklike teadlaste seast sellistele vähestele viitamine, kes oma kompetentsi piire pole taibanud. Usk on usk, teadus on teadus, ja mõlemal on meie maailmas oma funktsioon, oma tegevusala, oma avarus ja oma piiratus. Piibel on üks maailmakultuuri suurimaid tähtteoseid. Selles kirja pandust lähtudes on usklikud raskete inimsusevastaste kuritegude kõrval ("Gott mit uns...") ja üle teinud ka üllaid tegusid ning kujundanud Õhtumaa kultuuri alused.
- Erast Parmasto, "20. sajand ja piibli autoriteet", Sõnumileht, 2. juuli 1998, lk 7

Välislingid