Karl Vaino

"Nõukogude Eesti eile, täna, homme"

• Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi riigilipu punast riidelaidu läbib laineline sinivööt kahe valge triibuga. Kuus teravatipulist lainet, mis on pärjatud lumivalge vahulindiga, sümboliseerivad meie vabariigi mereäärset asendit. (lk 5)
• Kõik meie vabariigi edusammud on seletatavad eelkõige sellega, et vabariigi tootmispotentsiaal moodustab osa üleliidulisest potentsiaalist, et meie ettevõtete tootmistegevus on tihedalt seotud teiste liiduvabariikide väga paljude ettevõtetega. Ja kui me saadame üleliidulisele turule ja välisriikidesse meil valmistatud kaasaegseid täppismõõteriistu, elektrimootoreid, kraaviekskavaatoreid, riiet, trikootooteid, mööblit jne., siis töötavad samal ajal meie põlevkivikarjäärides Uurali võimsad sammuvad ekskavaatorid ja Ukraina mäekombainid, meie põldudel mürisevad aga Leningradi ja Valgevene traktorid, Rostovi teraviljakombainid, meie ehitusobjektidel teevad tööd Minski kallurid, Moskva tornkraanad. (lk 6)
• Meie vabariik paikneb Nõukogude Baltikumi kõige põhjapoolsemas osas. Tema loodust on hakatud nimetama karmiks, selle ilu aga olevat nukravõitu, mis arvatavasti on ka õige. Eesti maad on väheviljakad ja kivised, siin on palju soid ja võsa, eesti talupoeg on nendega aastasadu palehigis võidelnud. (lk 6-7)
• Kuid ka Eesti külad on tundmatuseni muutunud; kaovad üksiktalude süssüsteemi jäänused, on ehitatud suur hulk kaasaegseid hästikorrastatud kolhoosi- ja sovhoosiasulaid, kus on suurepärased ühiskondlikud ja administratiivhooned ning kõigi mugavustega korterid. Silmale teevad rõõmu kõikjal vabariigis ehitatud uued farmid, viljahoidlad, masinapargid ja muud tootmishooned, põldude ja karjamaade avarus ning kõikvõimalike masinate küllus. Ja lahke, hingestatud näoga inimesed, kes teevad loovat tööd enda jaoks, oma rahva jaoks, kogu meie sotsialistliku isamaa hüvanguks; eestlaste kodumaa ei piirdu ju nüüd enam Soome ja Riia lahe ning Peipsi järve vahelise maa-alaga, vaid laiub Balti merest Vaikse ookeanini. (lk 8-9)
• Suurepärased ja efektiivsed on need muutused, mis toimusid eesti rahva elus pärast nõukogude võimu taaskehtestamist ja meie vabariigi vastuvõtmist suure Nõukogude Liidu koosseisu. Kommunistliku Partei juhtimisel on Eesti NSV töötajad sotsialistlike rahvuste vennalikus peres oma majanduslikus, sotsiaalses, teaduslik-tehnilises ja kultuurilises ülesehitustöös saavutanud sellist edu, millest roiskunud kodanliku korra tingimustes ei saanud unistadagi. (lk 9)
• [---] Nõukogude sotsialistlik kord tõi meie maale õnne ja jõukuse, ta äratas aktiivsele loovale tööle sajad tuhanded inimesed, kellest nüüd on saanud oma saatuse peremehed. (lk 10)
• Nõukogude Venemaal käis neil päevil äge võitlus Antandi poolt hästi relvastatud Koltšaki ja teiste valgekaartlike armeedega. Sellepärast ei olnud võimalik eesti rahvale otsekohe appi tulla. See asjaolu võimaldas eesti kodanlusel saavutada võitluse käigus murrang enda kasuks. 1919. aasta suvel langes Eesti Töörahva Kommuun, esimene suveräänne Eesti nõukogude vabariik, välisriikide palgasõdurite ja oma maa kontrrevolutsiooni survel. Lõppes veel üks tähtis etapp eesti rahva kangelaslikus võitluses õiguse eest määrata ise oma saatust.

Mälestus Eesti Töörahva Kommuunist ei kustu eesti rahva hulgas iialgi. NLKP Keskkomitee, NSV liidu Ülemnõukogu Presiidiumi ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu juubelitervituses Nõukogude Eesti töötajatele öeldakse:

"Eesti Töörahva Kommuun sündis Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni võidu tulemusena, Kommunistliku Partei poolt juhitud Eesti proletariaadi ja töötavate hulkade kangelaslikus võitluses kodanlaste ja mõisnike ikke ning sisemise kontrrevolutsiooni ja välismaise interventsiooni vastu. Nõukogude valitsuse ja Vladimir Iljitš Lenini aktiivse abiga viis Kommuun ellu tähtsad revolutsioonilised ümberkorraldused ning andis oma panuse noore nõukogude vabariigi kaitsmisse.

Eesti Töörahva Kommuun eksisteeris kõigest mõne kuu. Ent tema üllad eesmärgid ja kõrged ideaalid olid töötajatele alati innustavaks eeskujuks võitluses uue elu eest, nõukogude võimu taaskehtestamise eest." (lk 23)

• • NLKP Keskkomitee, NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu tervitus Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomiteele, Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumile ja Eesti NSV Ministrite Nõukogule. Rahva Hääl, 21. november 1978.
• 1940. aasta sotsialistliku revolutsiooni iseärasuseks oli ka see, et töörahva valitsuses, mille koosseisu oli Kommunistlik Partei heaks kiitnud, polnud ühtki kommunisti. Kuid partei tundis hästi neid inimesi. Näiteks edutati peaministri ametikohale tuntud poeet ja demokraat Johannes Vares-Barbarus, kes jagas Kommunistliku Partei vaateid ning oli aidanud organiseerida abi vabariiklikule Hispaaniale. Valitsuse koosseisu kuulusid veel Riigivolikogu Töötava Rahva Ühtlusrühma sekretär Neeme Ruus, kes hiljem töötas EKP Keskkomitee sekretärina; fašismivastase liikumise tegelane kirjanik Johannes Semper; tuntud ajalooteadlane Hans Kruus; pahempoolsed sotsialistid — töötajate ühisrinde tegelased Nigol Andresen ja Aleksander Jõeäär. Olgu öeldud, et üheteistkümnest valitsuse liikmest astusid kaheksa juba revolutsiooni käigus EKP ridadesse. (lk 38)
• Ootuste kohaselt algatasidki esimeste kolhooside loomist sõjajärgses Eestis kehviktalupojad — Nõukogude armeest demobiliseeritud kommunistid. Oma esimeseks kolhoosiks peame me õigusega praegust eesrindlikku ja jõukat Viktor Kingissepa nimelist kolhoosi Saaremaal: Valjala valla Sakla küla elanikud ühinesid kollektiivmajandiks 1947. aasta septembri algul. Kolhoosi loomise algatajaks oli neile kõigile hästi tuntud kehvik, kommunist Herman Kuning. Teda toetasid Vladimir Maripuu, endine sulane Meinhard Moik ja teised. Kahe nädala pärast asutati Võrumaal Põlva vallas kolhoos "Võit", pärast seda aga kolhoos "Säde" Tartumaal Kavastu vallas. 1948. aasta jaanuariks oli Eestis juba 12 kolhoosi, sama aasta juuniks aga oli neid 59. (lk 78-79)
• Ja tuleb tunnistada, et esimesed kolhoosid ning kõigis meie vabariigi rajoonides loodud sovhoosid muutusid põllumajandusliku töö, uut moodi organiseerimisel eeskujudeks. Nad viisid kevadkülvi tõepoolest läbi optimaalsel ajal, hoolitsesid hästi kõigi kultuuride eest, koristasid teravilja, kartuli ja köögivilja ilma kadudeta ning said suurema saagi, aga ka rohkem piima ja liha, ületades senised näitajad ligikaudu 20—25 protsendi võrra. Tööd aga kulutati selleks peaaegu kaks korda vähem. Kolhoosniku tööpäev oli küllalt tulemusrikas. (lk 79)
• Parimaks agitatsiooniks on faktid. Millega muidu seletada, et juba järgmine, 1949. aasta oli Eestis põllumajanduse massilise kollektiviseerimise aasta. Muidugi tuli talurahva abistamiseks mobiliseerida meie vabariigi parteiorganisatsiooni kogu jõud. See oli seda vajalikum, et neil päevil hakkasid kulakud ja natsionalistid avaldama eriti/vihast vastupanu, kasutades selleks kõiki neile kättesaadavaid võitlusvahendeid — alates kolhooside õõnestamisega seestpoolt ja lõpetades julmade terroriaktidega ning organiseeritud bandiitlike kallaletungidega külaaktivistidele ja lihtkolhoosnikutele. (lk 79)
• Võitlus kulakliku banditismiga, üha julmemate röövimiste, süütamiste, diversiooniaktide ja tapmistega, mis aastail 1948—1949 toimus Eesti NSV ja teistes Balti vabariikides, oli sisuliselt analoogne olukorraga põllumajanduse kollektiviseerimisel Vene NFSV-s, Ukrainas, Valgevenes ja teistes nõukogude vabariikides aastail 1929—1932. Nagu seal, nii ka Eestis muutusid kolhoosikorra kõige vihasemad vaenlased peagi tavalisteks kriminaalkurjategijateks, kes elanike aktiivse abiga hävitati või kahjutuks tehti. Kulakute ja natsionalistide banditismi ohvriks langesid paljud eesti rahva tublid pojad ja tütred. Kuid hoolimata kõigist meie vaenlaste sepitsustest oli kolhoosikord Eesti NSV-s 1951. aasta alguseks võitnud kõikjal. 93 protsenti Eesti talupoegadest oli ühinenud 2213 kolhoosi. (lk 79)
• Teatavasti töötatakse NSV Liidu rahvamajanduse arendamise põhisuundi käsitlevad direktiivid välja Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei kongressidel, seal need ka kinnitatakse. Iga NLKP kongress kujutab endast väljapaistvat sündmust kõigi nõukogude inimeste elus. Meie parteikongresside tööd jälgib tähelepanelikult kogu maailm, sest kommunistide leninliku partei poliitika nii meie maal kui ka rahvusvahelisel areenil avaldab tohutut mõju kõige tähtsamate sündmuste käigule kogu meie planeedil. (lk 82)
• Nõukogude Eesti töötajaid täidab uhkus selle üle, milline suur osa on Kommunistlikul Parteil ja Nõukogude riigil maailmas. Nad õpivad NLKP kongresside otsuseid tundma partei- ja poliithariduse kõigis lülides ning võitlevad aktiivselt partei poolt püstitatud ülesannete täitmise eest. Seda enam, et NLKP kongresside dokumentides leidub alati sätteid, mis on otseselt pühendatud meie vabariigile. (lk 82)
• Eesti NSV majandus, teadus ja kultuur arenevad koos kogu nõukogude majanduse, teaduse ja kultuuriga. See ülitähtis asjaolu lisab Eesti töölisklassile, kolhoosnikutele ja töötavatele haritlastele jõudu ning aitab neil ellu viia kõige julgemaid projekte, lahendada keerukaid ülesandeid, anda vääriline panus Nõukogudemaa võimsuse tugevdamisse, kommunismi materiaal-tehnilise baasi loomisse ja uue inimese, kommunismiajastu inimese kasvatamisse. (lk 82)
• NSV Liidu uue konstitutsiooni ning seejärel ka Eesti NSV uue konstitutsiooni vastuvõtmine oli meie vabariigi töötajate elus tohutu ajaloolise tähtsusega sündmus, see tähistas tõelise sotsialistliku demokraatia võidukäiku. Me oleme uhked selle üle, et ehitasime üles — ajaloo vaatevinklist lühikese ajaga — arenenud sotsialistliku ühiskonna, et me oleme selle ühiskonna täieõiguslikud liikmed, meie planeedi esimese sotsialistliku suurriigi kodanikud, selle riigi kodanikud, mis juhib kogu inimkonda progressile, tagamaks inimestele paremat elu. (lk 83)
• "Me oleme rajanud uue ühiskonna," ütles NLKP Keskkomitee aruandes partei XXV kongressile seltsimees L. I. Brežnev, "mille sarnast inimkond varem ei tundnud. See on kriisideta, pidevalt kasvava majandusega ja arenenud sotsialistlike suhetega tõelise vabaduse ühiskond. See oh ühiskond, kus valitseb teaduslik materialistlik maailmavaade. See on ühiskond, kes on kindlalt veendunud tulevikus, helgetes kommunistlikes perspektiivides. Tema ees on avatud edasise igakülgse progressi piiritud avarused." (lk 83)
• Eesti NSV moodustamine ning tema sotsiaalne ja majanduslik areng neljakümne aasta vältel nõukogude vabariikide vennalikus peres näitab konkreetselt ja kujukalt nõukogude sotsialistliku korra piirituid võimalusi ja eeliseid. Selle korra tingimustes puhkevad täielikult õitsele inimeste kui oma maa ja oma saatuse hoolsate peremeeste anded, kogu loov energia, meisterlikkus ja tööarmastus. (lk 83)
• Selline on Nõukogude Eesti tänapäev. Meie vabariik on nüüd tööstuslikult ja põllumajanduslikult kõrgesti arenenud nõukogude sotsialistlik vabariik, mille rahvas, nagu kõik teisedki nõukogude inimesed, ehitab kindlalt üles oma õnnelikku elu, kartmata kriise, tootmise vähenemist ja tööpuudust. (lk 85)
• Sõjajärgsetel aastatel hakkas Eesti NSV territooriumi kirdeosas jõudu koguma põlevkivil rajaneva energeetika ja keemiatööstuse ainulaadne kompleks. Peagi tekkis seal meie vabariigi tähtsaim tööstuspiirkond, mille samast ei ole terves maailmas. Täie õigusega nimetatakse seda "pruuni kulla maaks" ning iseloomustatakse veel paljude teiste kujundlike väljendustega. Põlevkivi on Eesti peamine loodusvara, selle varud on suured, võimalused tema kasutamiseks kütuse-, energia-, keemia- ja ehitustööstuses ·ning teistes tööstusharudes ei ole aga veel tänapäevalgi lõplikult ammendatud. (lk 85)
• Üsnagi palju toredaid legende on eesti rahvas loonud sellest, kuidas inimene esmakordselt avastas põlevkivi imeväärsed omadused. Räägitakse näiteks ühest mõisnlkust-kitsipungast, kes ei lubanud oma karjastel isegi külmadel sügispäevadel hagu koguda ja tuld teha. Ükskord märkas ta väljal lõket. Maruvihasena kihutas ta ratsul karjaste juurde, et neid rängalt karistada. Suur aga oli tema imestus, kui ta nägi, et lõkkes põleb... pruun kivi!

Selgus, et see "kivi" mitte ainult ei põle: pärast teatud viisil termilist töötlemist võib sellest saada ka väärtuslikku toorainet õlide, fenoolide, gaasbenslinl, parkainete, pesemisvahendite ja paljude muude saaduste tootmiseks. (lk 85)

• Me teame, et masinaehitus ja metallitöötlemine on rasketööstuse peamiseks haruks, tema südamikuks. Juba oli juttu sellest, et Eesti ise ei tooda metalli, ja et selle peamise haru arendamiseks puuduvad tal paljud tooraineliigid. Sellest hoolimata peetakse meie vabariiki põhjendatult tähtsaks masinate, täppismõöteriistade, raadiotehniliste toodete ja muude keerukate seadmete tootmise piirkonnaks. Selle tööstusharu traditsioonidele pandi alus juba möödunud sajandi lõpul ja käesoleva sajandi algul. Kuid tema tänapäevane struktuur on võrratult rikkalikum ja mitmekesisem, suur osa valmistatavast toodangust agu läheb meie maa teistesse majanduspiirkondadesse ja välismaale. Nii näiteks saadetakse meie vabariigi piiiide taha 85 protsenti meil valmistatud aparaatidest, 90 protsenti elektrimootoritest, 87 protsenti ekskavaatoritest, 80 protsenti kaablitoodangust ja 68 protsenti naftatööstuse seadmetest. (lk 94)
• Eesti on merevabariik, mille rannajoont uhuvad peaaegu 3800 kilomeetri ulatuses Balti mere veed. Võib arvata, et meri on juba ürgsest ajast peale mõjutanud eestlaste omapärast iseloomu, on kujundanud ning viimistlenud nende tavasid ning isegi välimust. Meri oli alati Eesti alade paljude asukate sõber ja toitja, temaga olid seotud eestlaste mõtted ja teod, temale pühendasid nad oma parimad laulud, legendid, tabavad vanasõnad ja kõnekäänud. (lk 102)
• Tõelise kangelasteo panid toime, auriku "Kajak" kapten J. Kallaste ja tema vanemabi A. Ignaste, kes said revolutsioonilistest sündmustest Eestis teada teel Argentiina sadamasse Buenos Airesesse. Just seal tuli laeva pardale endise kodanliku Eesti valitsuse konsul T. Gutman, kes oli enne seda avaldanud "protesti" "Eesti NSV Liiduga ühendamise" vastu. Nüüd juba mitte kedagi esindava konsuli ja teiste asjast huvitatud isikute sepitsuste tõttu pidi "Kajaka" meeskond poolteiseks aastaks kodumaast eemale jääma. Käiku lasti väljapressimine ja otsene atentaat kaptenile, pikaajaline kohtuprotsess ja ähvardused meeskonnaga füüsiliselt arveid õiendada. Kuid miski ei suutnud eesti meremeeste tahet murda. 1941. aasta lõpul läks neil korda viia oma laev Vladivostoki sadamasse. Enesesalgavuse ja kangelaslikkuse eest anti kapten J. Kallastele valitsuse kõrgeim autasu — Lenini orden, ordenite ja medalitega autasustati ka teisi meeskonnaliikmeid. (lk 103-104)
• Loomakasvatusest sai Eesti põllumajanduse põhisuund juba möödunud sajandi teisel poolel. Praegu saavad Eesti kolhoosid ja sovhoosid loomakasvatusest 80-85 protsenti kogu oma rahalistest tuludest. Kuid meie päevil on loomakasvatuse suunitluses ja selle korraldamises toimunud tohutud muutused. Esiplaanile on tõusnud piimamajandus: meie vabariik müüb riigile iga aasta rohkem kui miljon tonni piima. See piim on hea kvaliteediga ja kõige odavam NSV Liidus. (lk 121)
• Masinlüpsimeistrite sotsialistliku võistluse eestvedajaks sai mitte üksnes meie vabariigis, vaid ka kogu NSV Liidus Viljandi näidissovhoosi lüpsja, NLKP XXV kongressi delegaat, NSV liidu riikliku preemia pälvinud sotsialistliku töö kangelane Leida Peips. Kümnendaks viisaastakuks võttis ta kohustuse lüpsta oma grupi sajalt lehmalt 1500 tonni piima ning täitis selle kohustuse poolteist aastat enne tähtaega. Seltsimees L. I. Brežnev tervitas 1975. aasta veebruaris Leida Peipsi selle suure edu puhul südamlikult.

"Lugupeetud Leida Peips!" kirjutas ta eesti lüpsjale. "Lugesin sügava rahuldustundega läbi Teie kirja, milles Te teatate, et piimatoodangu alal viisaastakuks võetud sotsialistlikud kohustused on täidetud enne tähtaega. Lüpsta igalt lõunalt 5200 kilogrammi piima aastas ja saada nelja aastaga 1738 tonni piima, kusjuures viie aasta ntegmn«» oh 1500 tonni, — see on kõrge meisterlikkuse tulemus. Rõõmustab ka Teie kohustus saada käesoleval aastal veel 480 tonni piima.

On väga tähtis, et Teie eeskuju kolhooside ja sovhooside reservide ja kasvavate võimaluste kasutamisel ning loomakasvatuses tööviljakuse suurendamisel leiab üha laiemat levikut vabariigi majandites. Teie — Viljandi sovhoosi kollektiivi ning vabariigi teiste kolhooside ja sovhooside masmlüpsimeistrite — saavutused on vääriline panus partei poolt nõukogude inimeste elujärje tõstmiseks seatud ülesannete edukasse lahendamisse."

Pole vist vaja rääkida, kuidas L. L Brežnevi isalik läkitus Leida Peipsi, kogu Viljandi näidissovhoosi kollektiivi ja kõiki Eesti loomakasvatajaid erutas, kuidas see innustas neid veelgi suuremate kõrguste võitmisele! Üheksandal viisaastakul sai Leida Peips oma lehmadelt 2231 tonni piima, ületades seega oma kohustuse poolteisekordselt. Võistlus selleks, et saada oma lehmade grupilt vähemalt sada tonni piima aastas, hõlmas enamiku Eesti lüpsjaid. Meie vabariigi üldsusele said peagi teatavaks need suurepärased inimesed, kes paljudes kolhoosi- ja sovhoosifarmides Leida Peipsist eeskuju võtsid. Sajad lüpsjad hakkasid Eestis töötama uut moodi.

Veelgi enam — Leida Peipsi algatus ületas meie vabariigi, ja koduni NSV Liidu piirid. Individuaalselt hakkasid temaga võistlema sotsialistliku töö kangelane Maria Gromova Moskva oblastist, Usbekistani parim lüpsja Muhtarama Gafarova, Eesti NSV-s Vana-Võidus toimunud üleliidulise masinlüpsimeistrite võistluse võitja Niina Kozina Rjazanimaalt. Leida Peipsi kogemusi kasutati ära ka Pleveni ringkonnas Bulgaarias ja paljudes teistes kohtades.

Kümnendal viisaastakul Leida Peips ja tema järgijad oma jõupingutusi ei vähendanud. 1979. aastal lüpsis Leida Peips peaaegu 500 tonni piima, nimelt 5141 kilogrammi ühe lehma kohta, aastail 1976—1979 aga sai kuulus lüpsimeister oma grupi lehmadelt ühtekokku 2045 tonni piima! (lk 123-124)

• Olulisi korrektiive nii majanduslikku kui ka sotsiaalsesse arengusse teevad teadus ja tehnika. Automatiseerimine vabastab tööjõudu ka edaspidi, järelikult ka aega.

Teaduslik-tehnilise revolutsiooni käigus suureneb ilmselt ka teadmiste täienemise, vaimse rikastumise ja moraalse täiustumise vastastikune mõju. See omakorda aga aitab üha rohkem kaasa füüilise ja vaimse töö vahel olevate oluliste erinevuste kadumisele. Tõepoolest, me näeme selgesti juba praegu, et seal, kus töötajad oma tööprotsessis teadlikult realiseerivad omandatud üldhariduslikke, kultuurilisi ja tehnilisi teadmisi, oma ideelisi ja moraalseid põhimõtteid, kujunevad sotsialismi sotsiaalsed, kultuurilised ja ideoloogilised eelised võimsaks teaduslik-tehnilise progressi kiirendamise teguriks. Edaspidi muutub töötajate kasvatamise ja neile hariduse andmise "tasumine" järjest tuntavamaks niihästi nende igapäevases töös, ratsionaliseerimis- ja leiutustegevuse arendamises kui ka igas tootmislõigus sellise õhkkonna loomises, kus valitseb loominguliste otsingute vaim ja kus kõik töötajad on oma tegevuse tulemustest vastastikku huvitatud. (lk 154-155)

• Aeg läheb kiiresti edasi. Meie majandusliku ja sotsiaalse arengu plaanid ei ole üksikisikute fantaasia, vaid tegevusprogramm, mis nõukogude inimeste töö ja energiaga muutub juba ennetähtaegselt reaalsuseks. (lk 155)
• Eesti rahvas elab nõukogude sotsialistlike rahvuste vennalikus peres mitmekülgset loomingulist elu, arendab vabariigi majandust, teadust ja kultuuri ning võtab aktiivselt osa kõigi meie maa asjade lahendamisest. Nõukogude võimu neli aastakümmet on muutnud meie pidevalt arenevate linnade ja külade palge ning on kaunistanud kogu vabariigi territooriumi uusehltustega, põhjalikud muutused on toimunud rahva vaimuelus, möödunud aastakümned on kinnitanud paljudes isegi parandamatutes skeptikutes usku nõukogude sotsialistliku korra ja nõukogude elulaadi suurtesse eelistesse. (lk 155)
• Nõukogude Eestit külastab iga aasta sadu tuhandeid välisturiste, nende hulgas ka paljud eesti emigrandid, kes saatuse tahtel või siis oma kunagiste eksituste pärast (ma ei räägi siin sõjaroimaritest, kes tegid aktiivset koostööd fašistlike röõwallutajatega) on sattunud elama väljaspoole kodumaa piire. Linna- ja maatöötajad näitavad meelsasti, kuidas nad elavad, mida nad on saavutanud ja mille poole püüavad. Ja kõik need, kellel on silmad ja kõrvad ning kes ei ole kaotanud ausust, väljendavad siiralt oma vaimustust eesti rahva praeguste edusammude ja täieõigusliku vaba elu puhul. Paljud nendest viivad tõe meie elu kohta maadesse, kus nad elavad. Kuid leidub ka selliseid inimesi, kes püüavad tuntud fakte moonutada, neid ilmselt vaenulikelt seisukohtadelt "kommenteerida". (lk 156-157)
• Eesti rahvas töötab vankumatult oma majandusliku, kultuurilise ja sotsiaalse ülesehitustöö suurepäraste plaanide täitmisel, ning heidab kõrvale meie elu kohta levitatava vale, mida nõukogudevastase propaganda piiritagused keskused pidevalt "uuendavad". Neli aastakümmet loovat tööd Kommunistliku Partei targal juhtimisel näitab, et valitud tee on õige ja et mingi jõud ei suuda Eesti töötajaid sellelt teelt kõrvale viia. (lk 157)
• Meie vabariigi töötava rahva eelväeks on Eestimaa Kommunistlik Partei, NLKP üks väesalkadest. Kõigil sotsialismi ehitamise aastail on Eesti kommunistid olnud eeskujuks oma rahva ennastsalgava teenimisega ja ustavusega marksismi-leninismi surematutele ideedele, esimestena on nad pistnud kokku rinna kõige raskemaga ja viinud alustata edukalt lõpule. (lk 157)
• Meie kommunistlikud noored annavad eeskuju nii töös kui õpinguis, uudismaal ja üleliidulistel komsomoli löökehitustel, nende rinnas põleb tuli, nende meel on mehine — see on Nõukogudemaa tõeline noorus ja tema homne päev. (lk 158)
• Parteiorganisatsioonide pideval juhtimisel kulgeb ka kõigi teiste töörahva ühiskondlike organisatsioonide tegevus. See on meie elu seadus. See näitab veel kord kujukalt meie rahva piiritut usaldust leninlikule parteile, tema toetust partei poliitikale. (lk 158)
• Nõukogude Eesti on üks neist viieteistkümnest vabast ja võrdõiguslikust sotsialistlikust vabariigist, mis moodustavad NSV Liidu suure internatsionaalse pere. Eesti rahvas teab väga hästi, et tema edusammud, heaolu ja õnn, tema suurepärane tänapäev ja veel kaunim tulevik on seotud kuulumisega Nõukogude Liidu rahvaste vennalikku perre, on seotud nende rahvaste vankumatu sõprusega, huvide ja püüdluste ühtsusega, edasise koondumisega Kommunistliku Partei ja selle leninliku keskkomitee ümber. (lk 158)
• Õlg õla kõrval, käsikäes teiste NSV Liidu vennasrahvastega lähevad Eesti NSV töötajad vastu NLKP XXVI kongressile ning teatavad oma kindlast otsusest pühendada kogu oma energia, töö ja loominguline tuli kommunismi materiaal-tehnilise baasi loomise ülevate ülesannete täitmisele, nõukogude ühiskonna materiaalse ja vaimse elu edasisele parendamisele. (lk 158)
  • Karl Vaino, "Nõukogude Eesti eile, täna, homme", 1980