Korratus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • "Ega te ometigi enam Jannsenite juures ei käi?" küsis mamma korra murelikult, "õpiksite sealt ainult korratust ja..." Ei käinud muidugi enam sest saadik, kui see meile keeldud oli. Tõesti, oleks Lydia Jannsenil teine kodune elu olnud, oleksid ta suuremad anded, kui nad mul olid, ka koolis hiilgavamalt ilmsile tulnud. Mul oli aga mu puhas, igapidi korrapärane, hoolas kodumaja elutõeks ja paisteks, mis mind kui inglitiivul seal võõra, mulle vastiku rahva seas peal vee hoidis, kuna Jannsenit ta kodune elu varjuga kattis, mille alt ta oma "vaimuküünalt" ei jõudnud välja paista lasta. Tänu sulle, sa kallis ema, kelle väsimata hoolitsemise tiibade all meile meie küll raske kooliaeg siiski nii täis mõnusust ja huvitust sai. Meid nähti koolis ja korterites igal pool hea meelega ja võitsime rohkesti lugupidamist ja isegi armastust.
Eesti rahvas, ei tõuse ka sinu pojad ja tütred tõsisele lugupidamisele, tähtsusele, enne kui sa neile kodusid ei jõua ega oska valmistada, mis neile tõsist meele- ja mõistusehariduse põhja jaksaksid panna, mille peale nad koolides ja seltskonnas oma õiget haridust edasi võiksid ehitada. Väga vähe on inimesi, kes endid oma energia varal oma eluolekutest kõrgemale seisma jõuavad tõsta, enamad on oma kodude produktid, nende eluolud ripuvad nende vaimutiibade küljes raskete kaalupommidena, mis neid selle pinna peale alla muljuvad, millest nad on võrsunud.
  • Lilli Suburg, "Suburgi perekonna elulugu" [1915], rmt: "Kogutud kirjatööd" 2002, lk 344



  • Sisekaos kui peidetud vulkaan, mis ootamatult rahus küntud põllu vaod kergitab, ootas näo, juuste ja rõivaste korratuse all, otsides lõhet, kust välja purskuda.


  • Proua Teil mõtles oma vanemale tütrele teatud rahutuse ning sisetundepiinaga. Ta oli teda kolm aastat tagasi Kopenhaagenis külastanud, ent leidnud, et Erna oli segaduses ja närviline, ning harva oli ta näha saanud nii suurt korratust kui tütre korteris. Sõbrad käisid sisse ja välja ning kõigis tubades maaliti. Proua Teili mees oli väga tahtnud, et Erna õpiks maalima, ja ta oli tungivalt soovitanud, et tütar õpiks maalimist Roomas ning Pariisis. Aastate jooksul oli ta seal korduvalt õpireisidel viibinud. Ja mis sellest välja tuli? Ka kõige parema tahtmise juures ei suutnud proua Teil seda kunstiks nimetada. Proua Sonntagiga arutasid nad tihti probleemi "Erna". Proua Sonntag, kellel oli olnud võimalus näha mõnda arutluse all olevat maali, kinnitas, et need ei olnud just ilusad, küll aga väga huvitavad. Niikaugele ei suutnud proua Teil minna. Ta ei võinud vastu oma veendumust neid plötserdisi huvitavateks nimetada, isegi mitte siis, kui tema enda tütar oli need maalinud.


  • Arvan, et inimestele ei meeldi krimkad mitte sellepärast, et seal tapetakse, ega sellepärast, et seal tähistatakse lõpliku (intellektuaalse, sotsiaalse, juriidilise ja moraalse) korra triumfi kurja korratuse üle. Kriminaalromaan kujutab endast puhtal kujul lugu oletamisest. Aga ka meditsiiniline diagnoos, teaduslik uuring, isegi metafüüsiline küsimus on oletamise juhud. Filosoofia (nagu ka psühhoanalüüsi) põhiküsimus on tegelikult sama mis kriminaalromaanis: kes on süüdi? Et seda teada saada (uskumaks, et me seda teame), peab oletama, et kõikidel faktidel on mingi loogiline seos — loogika, mille on neile peale sundinud süüdlane.
    • Umberto Eco, "Järelkiri Roosi nimele". Tõlkinud Merje Kala. Akadeemia nr 6/2004


  • Hiljuti nägin televiisoris dokumentaalfilmi Buddha munkadest, kes pühendavad hommikul kaks tundi palvusele ja tund tõsisele koristustööle. Oma safrankollastes rüüdes, paljakspöetud pead läikimas, lähevad nad tegelikult igal hommikul kloostrist välja, panged ja lapid käes, ning puhastavad ära midagi, mis vajab puhastamist, olgu see siis müür või plank - midagi, mis kujutab endast ohtu või korratust. Ma hakkan aru saama, kuhu nad sellega võivad välja jõuda.
    • Carol Shields, "Kui". Tõlkinud Urve Hanko. Tallinn: Eesti Raamat, 2006, lk 42