Ingeborg Johansen

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Ingeborg Johansen (26. september 1896 – 23. jaanuar 1986) oli taani kirjanik ja tõlkija. Ta kasutas ka pseudonüüme Harriet Holm ja Helene Paider.

"Proua Teil Tallinnas"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Ingeborg Johansen, "Proua Teil Tallinnas", tlk Juta Reiska, 1999, Loomingu Raamatukogu 25/26.


  • Õigupoolest ei olnud midagi naeruväärset proua Teilis, kes jalutas vanade pärnade all lühikeste ettevaatlike sammudega ning otsis pilguga lapselast, soovides, et see teda natuke maad saadaks. Talle meeldis, kui tüdruk oli jalutuskäikudel tema kõrval. Kui nad tuttavaid kohtasid, tundis ta lapse nägususe, tema õitsva ja terve väljanägemise üle vaikset uhkust ning rahulolu. Pikad heleblondid patsid, punased põsed ja terased sinisilmad äratasid tähelepanu. Kui ta omal ajal oli Lene enda juurde võtnud, oli too olnud kidur kaheaastane laps. Proua Teil oli rõõmus, et tüdruk on nii suureks ja kenaks sirgunud, talle meeldis temaga pargis jalutada. Aga Lene oli ilmselt teisel arvamusel. (lk 5)
  • Pagari juures seisis rahvas kobarati suures poes, mis lõhnas ahjusooja leiva järele. Nad rääkisid omavahel kiiresti ja — nagu proua Teilile tundus — erutatult. Ta ei saanud aru, mis nad ütlesid, nad rääkisid eesti keeles. Ta küsis pagaritüdrukult, ent see manas ette pisut tõrjuva grimassi: "Poliitika!"
Nojah, poliitika annab ju rahvale nii palju mõtlemisainet. Proua Teil pani leiva võrku ja kõndis poest välja, poesviibijate tähelepanelike pilkude saatel. Nagu tavaliselt arvati teda baltisakslaseks. (lk 6)
  • Läbi kahe poolega värava pääses kruusatatud õuele, kus asusid kõrvalhooned ja nende taga kõrgete kastanipuudega aed. Proua Teil mõtles nukrustundega, kui ilusasti ta oli endistel aegadel elanud. Tubades olid olnud peened tapeedid ja põrandavaibad. Õue poole jäid söögituba, köök, teenijatoad ja triikimisruum. Paljude roheliste taimedega heledast eeskojast viis valgeks värvitud trepp üles magamistubadesse ja vannituppa. Ta oli valitsenud väikest täiuslikku maailma. (lk 6)
  • Proua Teil oli taanlanna. Sedasama ei saanud ütelda tema lapselapse kohta, kel oli riigisakslasest isa ja kelle ema, proua Teili tütar, elas kahe vanema lapsega Lõuna-Saksamaal üsna rasketes oludes. Et tema koormat kergendada, oli proua Teil võtnud Lene enda juurde. Nüüdseks oli lapsest sirgunud suur koolitüdruk, kes tundis, et on midagi erilist, sest ta oli riigisakslane ja "Bund deutscher Mädeli" liige, mis oli loodud Tallinnas füüreri soovi kohaselt. (lk 6)
  • Elvira võttis ta vastu ja hakkas sedamaid pajatama oma lohakas, valesti hääldatud konsonantidega saksa keeles. Laia näo ja just nagu torkivate silmadega suur tugev naine rääkis peale eesti keele veel saksa ja vene keelt ning oli hiljuti omal käel hakanud õppima inglise keelt, hääldades kõiki keeli väga viletsalt. Ta armastas perenaisele poliitikaloenguid pidada, mis proua Teilile sugugi ei meeldinud — ei poliitikaloengud ega ka majaabilise muud õpetused, sest Elvira kaldus punaste poole ja talle oli väga raske nina pihta anda. Vankumatult ja kangekaelselt pühendas ta proua Teilile palju tähelepanu ega hoidnud head nõu kokku. Kokana oli ta ületamatu, seda pidi tunnistama. Kokkuhoidlikuna, kuigi mitte eriti puhtana, olid tal omad voorused ja puudused, millega tuli leppida. Proua Teil otsustas mitte kuulata. (lk 7)
  • Proua Sonntagi tütar ja väimees kaalusid Saksamaale elama asumist, kuid proua Sonntag ei kiitnud seda heaks Hitleri valitsuse pärast. Ta oli kuulnud, et natsid kiusavad juute taga ning põletavad moodsat kirjandust. Nimelt viimane pahandas teda, sest ta oli raamatutest kirglikult huvitatud ja püüdis proua Teili maailmakirjanduse tähtsündmustega kursis hoida. (lk 7)
  • Ühel suvepäeval Taanis oli ta äkitselt tundnud, et on oma mehesse tohutult kiindunud. See oli olnud nagu elumõtte leidmine. Ja sellest oli saanud mehe ja tema elu teostumine ning mõte, vaatamata paljudele katsumustele. Koos sõitsid nad Venemaale. "Me hakkame elama suurel ja vabal maal!" oli mees kuulutanud. Eriti suurteks ja vabadeks ei kujunenud olud neile esimestel aastatel sugugi mitte. Vaesus ning paljud hädad kammitsesid neid. Aga mees ületas kõik raskused, ta sammus võidult võidule, ja kui nad lõpuks Eestisse elama asusid, olid nad heal järjel. Viis last oli ta mehele sünnitanud, kuid vaevalt hakkasid lapsed kaela kandma, kui algas Maailmasõda. Sellele ajale ei tahtnud proua Teil mõtelda, ka mitte revolutsioonile, mis sõjale järgnes ja kõik pahupidi pööras. Mees kaotas ametikoha ja palju raha. Alles siis, kui Eestist sai iseseisev vabariik, võis ta asuda uut elu üles ehitama. (lk 9)
  • "Ma arvan nüüd, et sa peaksid õppima eesti keele grammatikat, see pole sul päris selge, ega ju? Nädala pärast algab jälle kool."
"Kas eesti keelt on üleüldse vaja õppida?" küsis Lene. "Võibolla ei lähe seda hiljem kunagi vaja."
Kas ta mõtleb jälle Saksamaa peale? küsis proua Teil endalt.
"Sinu ema," ütles ta, "pidi koolis õppima vene keelt. See oli sageli vaevarikas. Sest vene keel on väga raske, raskem kui eesti keel. Mina ei suutnud seda isegi lugema õppida. Aga koolilapsed pidid ju oskama, kui nad tahtsid kooli lõpetada. Ja nüüd on niimoodi eesti keelega. Hiljem oli sinu emal väga hea meel, et ta vene keelt oskas. Ta õpetas seda keelt ja ka tõlkis, et raha teenida. Tal oli sellest kasu."
Lene võttis eesti keele õpiku ja vuristas kaelamurdva kiirusega midagi maha, mis proua Teili kõrvus kõlas nagu hiina keel.
"See läheb ju kenasti. Jätka samas vaimus!" ütles ta ja mõtles, et see peab küll olema uusaja eesti keel, mida lapsed koolis õpivad, mitte see, mida räägitakse turul ja millest temagi enam ­ vähem aru saab. (lk 10)
  • Kui palju oli üldse asju, mis lastele teada olid ja mida tema ei mõistnud või millega ta ei tahtnudki tegemist teha! See tekitas teatud kauguse. Lapsed on väga targad, leidis ta. (lk 10-11)
  • Tänavalt kuuldus erutatud naishääli.
"Pane aken kinni!" ütles proua Teil. Lene kõhkles. "Need on Elvira ja naabrinaine," teatas ta. "Nad ütlevad, et kõik on hakanud paaniliselt kokku ostma. Ostetakse jahu, suhkrut ja tangu. Nad ütlevad, et võib-olla tuleb sõda!"
"Pole sugugi mõistlik kuulata, mida inimesed tänaval räägivad!" kuulutas proua Teil. "Ei tule siin mingit sõda! Pane juba aken kinni!"
Lene kuulas sõna.
Veidi hiljem tuli Elvira tuppa ja küsis, kas proua ei tahaks osta suuremas koguses suhkrut ja jahu, sest kõik teised ostavad. Ja niikaua, kui midagi saada on, tuleb varuda.
"Misjaoks?" küsis proua Teil.
"Sest tuleb kas Hitler ja võtab meie maa või tulevad venelased," kõlas kurjakuulutav vastus.
"Aga Elvira," sõnas proua Teil etteheitvalt, "kuidas te ometi võite midagi seesugust uskuda?"
Otsustavalt keeldus ta kaupu kokku ostmast, kuigi kõik teised ostsid. (lk 11)
  • Proua Teil mõtles oma vanemale tütrele teatud rahutuse ning sisetundepiinaga. Ta oli teda kolm aastat tagasi Kopenhaagenis külastanud, ent leidnud, et Erna oli segaduses ja närviline, ning harva oli ta näha saanud nii suurt korratust kui tütre korteris. Sõbrad käisid sisse ja välja ning kõigis tubades maaliti. Proua Teili mees oli väga tahtnud, et Erna õpiks maalima, ja ta oli tungivalt soovitanud, et tütar õpiks maalimist Roomas ning Pariisis. Aastate jooksul oli ta seal korduvalt õpireisidel viibinud. Ja mis sellest välja tuli? Ka kõige parema tahtmise juures ei suutnud proua Teil seda kunstiks nimetada. Proua Sonntagiga arutasid nad tihti probleemi "Erna". Proua Sonntag, kellel oli olnud võimalus näha mõnda arutluse all olevat maali, kinnitas, et need ei olnud just ilusad, küll aga väga huvitavad. Niikaugele ei suutnud proua Teil minna. Ta ei võinud vastu oma veendumust neid plötserdisi huvitavateks nimetada, isegi mitte siis, kui tema enda tütar oli need maalinud. (lk 12)
  • Eriku naine oli baltisakslane, lapsed käisid saksa erakoolis ja olid mõjutatud natsismist nagu Lenegi. Kuid Erik ei mõtelnud midagi ette võtta. Ta oli just koju jõudnud Saksamaa-reisilt, vaimustuses suurtest uuendustest, mis seal olid aset leidnud. Kõik on muutunud paremuse poole, arvas ta. Varem nii julgusetud ja loiud sakslased on üles ärganud ning tänu füürerile elujõu tagasi saanud. Ja Saksamaal on kõik väga puhas, seal valitseb kord ja rahvas on rõõmus.
"Aga kas see on ka hea?" vaidles proua Teil vastu. Juutide tagakiusamine? Moodsa kirjanduse ja kunsti ärakorjamine? See Hitler! Tema praalivad kõned, mida ta oli raadiost kuulnud, tema võimuiha! Tšehhoslovakkia on ta ära võtnud, ja Austria...
"Võtnud?" kordas Erik ja kehitas õlgu. "Nad ühinesid füüreri ja Saksamaaga. See oli ainus, mida nad teha said."
"Ja nüüd tahab ta Poolat!" jätkas proua Teil.
"Muidugi, ema, sa pead ometi aru saama, et Poola lääneosas elab palju sakslasi, samuti Tšehhoslovakkias. Ja Austria on alati olnud saksa maa."
"Mina leian, et ta on üks vastik sell!" ütles proua Teil Hitleri kohta.
"Niimoodi ei tohi sa õigupoolest suurmehest rääkida!" manitses teda poeg. "Mõtle, mida ta on Saksamaa heaks teinud..."
"Mida ta on teinud? Ta saadab meile häda ja sõja kaela."
"Seda ma ei usu, ema," kinnitas Erik. "Miks peaks ta sõda tahtma, kui on oma maa taas üles ehitanud ja suured maanteed rajanud? Kas sina usud, et ta tahab need uuesti hävitada?"
"Tunnistan," jätkas Erik pärast pausi, "et mulle ei meeldi teatud asjad: näiteks juutide ja kommunistide interneerimine. Aga mida ta peab tegema, kui juudid ja kommunistid teevad maale kahju ning lammutavad seda, mida tema ehitab? Kunsti ja äärmusliku kirjanduse põletamine? Jaa, see on karm. Ent teisest küljest — mis selles halvas ja kahjulikus kirjanduses ning nilbes kunstis ikka leida on!"
"Kas sina oled Hitleri poolt?" küsis proua Teil ja mõõtis poega oma kõige otsustavama pilguga.
"Ei... Mitte Hitleri poolt. Aga mitte ka tema vastu," vastas! too põiklevalt.
"Jaa, sina oled alati osanud end välja keerutada, Erik."
Seepeale jutustas proua Teil Elvira süngetest ennustustest_ ega neid juttusid maksa ju uskuda?
"Eestlastel on hirm nahas, neil on alati hirm nahas olnud," arvas Erik pisut põlglikult. "Kuid loomulikult ei saa me eitada, et poliitiline olukord on märgatavalt teravnenud. See on Inglismaa süü. Kui poolakad tahavad sõda..." (lk 13-14)
  • "Ema! Sinu märkused!" ütles Erik haavunult.
"Mis minu märkustel viga on?" küsis proua Teil, kuid tema hääle summutas seitsmeaastane poiss, kes lõi kannad kokku, nii et klõpsus, ja röökis ühe läbilõikava "heil Hitleri" teise järel, õhutades sellega nooremat, viieaastast tüdrukut isevärki mängule: sülita juutide peale! Vanemate hurjutamine peatas selle, kuid proua Teil oli sügavalt vapustatud. Tema põhimõtted ei lubanud tal laste juuresolekul vanemaid kritiseerida. Seepärast hoolitses ta vaikides, et kõik saaksid kooki ja kohvi, silmitses lapsi tusase pilguga, vangutas pead ja andis mõista, et jutustused kaunist Saksamaast teda ei huvita. Aga õhtul enne lahkumist tõmbas ta Eriku kõrvale ja palus tal oma naisele öelda, et tema ei taha enam Saksamaast kuulda. Tema majas ei sülitata juutide peale ega karjuta heilhitlereid, tehku Erik see oma perele selgeks. Ka Lenet ei maksa natsismiga rohkem nakatada kui hädapärast vaja. Ta on küll riigisakslase laps, ent sellegipoolest tuleb teda kasvatada õiglaseks ja sallivaks inimeseks.
Pisut kohmetult lubas Erik oma naisega rääkida, ka temale ei meeldi need liialdused, kuid praegune aeg tõmbab ju ligi, mingi kaasaviiv jõud nakatab inimesi, sellele on raske vastu seista. Ja ema võtab seda vahest liiga tõsiselt. Mis sellest, et lapsed Hitlerit mängivad, nad ei saa ju aru, mis selle taga peitub. (lk 15)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg