Pagar

Proosa

Ema oli omal ajal rikkas perekonnas guvernandiks olnud, oli korra välismaalgi käinud, terve Saksamaa läbi sõitnud, ja tema silmis olid sakslased üksainus nosupiipe suitsetav ja läbi hammaste sülitav poesellide, käsitööliste ja kaupmeeste kari või siis need keppsirged sõduri moega ohvitserid ja äripäevaste nägudega ametnikud, kes kõlbavad ainult musta tööd tegema, hoolsalt raha kokku kraapima, labast korda pidama, igavat, reeglipärast elu elama ja pedantlikult kohust täitma — kõik need pürjelid oma nurgelise olekuga, suurte, karedate kätega, filisterlikult värske jumega ja jõhkra kõnepruugiga.

"Ehi sakslast mismoodi tahes," mõtles ta, "anna talle ei tea kui peen ja valge särk selga, pangu ta lakksaapad jalga, tõmmaku kas või kollased kindad kätte, ikka on ta nagu juhtnahast tehtud; valgetest kätistest paistavad karedad punased käed ja elegantsest ülikonnast vaatab vastu pagar või heal juhul puhvetipidaja. Need karedad käed otse nõuavad naasklit või vähemalt orkestrandi viiulipoognat."

Ivan Gontšarov, "Oblomov", II jagu, 1. ptk, tlk A. H. Tammsaare

Koju! Koju! Lõpuks ometi! Ta lükkab lahti aiavärava. Seal pagaritööstuses on isa. Ta seisab valgetes riietes oma pannide keskel. Ta on suur ja kindel nagu alati, ja kui talle ligi lähed, saad üleni jahuseks. Isa on ikka samasugune nagu alati, kui ka kogu ülejäänud maailm on muutunud teiseks ja õudseks, nii et temas on võimatu kauem elada. (ptk 7)
- Astrid Lindgren, "Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu", tlk Vladimir Beekman, 1960

Kui nad pagaripoe juurde jõudsid, kus seisis pahur pagarinaine, ütles Topper:

"Siit ostamegi kümme leiba, Viggo."

"Oh ei!" ütles Viggo. "Meid kihutatakse ukse taha. Nad ei taha üldse väikestele poistele leiba müüa."

"Ei taha leiba müüa?" ütles Topper. "On ikka imelik pood küll."

Ta seisis natuke aega ja pidas aru.

"Mul on idee!" ütles ta. "Nad on seal poes kindlasti samasugused kui sead. Sead teevad alati kõik vastupidi kui neile öeldakse."

Topper avas poeukse, Viggo aga peitis end Lössu taha ära.

"Tere," ütles pagariemand. "Mida sa soovid?"

"Mitte midagi!" ütles Topper.

"Kuidas?" ütles pagariemand. "Tahad mind narrida või?"

"Ei," ütles Topper ja hakkas naerma. "Ma tulin siia, et mitte midagi osta."

"Võeh!" kisendas pagariemand. "Lausa uskumatu, kui häbematuks lapsed nüüdsel ajal mõnikord lähevad! Folmer, FOLMEEER! Tule ruttu!"

Väike pagar astus poodi.

"Vaata," ütles pagariemand. "See poiss ei taha üldse midagi osta. Kas asi tõesti niiviisi jääbki?"

"Küll ta meil ostma hakkab," ütles pagar. "Kõik, kes meie poodi tulevad, peavad midagi ostma. Mine ukse juurde, Almanda! Enne ta välja ei saa, kui on vähem alt kümme leiba ostnud." pagariemand jäi ukse ette seisma.

"Noh, mis sa nüüd kostad, poisu?" küsis ta.

"Andke mulle siis kümme rukkileiba," ütles Topper. "Mul pole tahtmist siia päevaks otsaks seisma jääda."

"Voh, hoopis teine jutt!" ütles pagariemand.

"Ärgu teinekord tuldagu siia meid narrima."

Ole Lund Kirkegaard, "On üks ninasarvik Otto", tlk Arvo Alas, 1982, lk 47-48

"Tere!" hõikas ta rõõmsameelselt. Ta oli kogu elu pagaritega erilist hingesugulust tundnud. Nende varahommikune pühendumus, soe, tugevalt lõhnav pärmitainas, mis näljaseid toidab. Ta oli seda elukutset alati õilsaks pidanud. Kui nad kord Prantsusmaale puhkama sõitsid, oli ta Chrisi peaaegu hulluks ajanud, sest tahtis külastada boulangerie'sid sama palju nagu mees veinimõisaid, tajuda erinevate teraviljade ja kohalike küpsetiste omapära.

Polly nägi leti taga naist, kes sarnanes täielikult oma toodetega. Kui Polly poleks olnud ühtaegu võõras ja tundmatu, oleks ta seda naljakaks pidanud. Naine nägi välja nagu kukkel. Ta oli täiesti ümmargune, jahuga kaetud valge põll ees. Ka tema nägu oli absoluutselt ümmargune, nahavoldid rippusid üle juuksevõrgu, tainjad põsed alla vajunud. Naise juuksed - väga pikad ja hallitriibulised - olid samuti kuklale kuklisarnaseks krunniks keeratud. Ta sarnanes üdini hiiglasliku nupsusaiaga. See naine lihtsalt pidi Pollyle meeldima.

Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021, lk 47

Draama

ESIMENE PALUJA: Siinsamas
löödi lohiseva sammuga pagar Iisak
suhkrukringli pärast surnuks.
Tema poesildiks oli ju raudkringel,
laste pilgud,
igatsevad pilgud
rippusid selle küljes,
sõid seda kringlit —
üks kukkus maha,
tema kõht sai täis.
Iisak mõtles:
küpsetan suhkrukringli,
teise ka veel, mitu kringlit,
et nad ennast surnuks ei sööks,
silmadega raudkringlit purres.
Ühe ta küpsetas, rohkem ei jõudnud.
Raudkringel hõõgus
nagu leivaahjus,»
kuni sõdur ta maha kiskus,
valas ümber järgmiseks surmaks.

Nelly Sachs, "Eeli", tlk Jaan Kaplinski, LR 52/1971, lk 23

Vanasõnad

Paku pagari pojale saia ehk lihuniku lapsele liha (vorsti).
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929