Lilli Suburg

Lilli Suburg (ka Lilli Caroline Suburg; 20. juuli (vkj)/ 1. august 1841 Vändra kihelkond, Pärnumaa – 8. veebruar 1923 Valga) oli eesti kirjanik, ajakirjanik, haridustegelane ja naisõiguslane.

"Kogutud kirjatööd"

Tsitaadid väljaandest: Lilli Suburg, "Kogutud kirjatööd", koostanud Aino Undla-Põldmäe, 2002. Kogumik sisaldab jutustusi "Liina", "Leeni" ja "Linda", esseistlikku pala "Järele anda ja kindlaks jääda" ning memuaarikilde "C. R. Jakobson", "Minu kolm sõpra" ja "Suburgi perekonna elulugu".

"Liina"

"Liina: Ühe eesti tütarlapse elulugu, tema enese jutustatud", lk 9–106.

Oma kõige esimestest elupäevadest ja -aastatest teab igaüks inimene üksnes niipalju rääkida, kui ta oma vanemate, kõige enam ema, vanemate õdede, vendade ja hoidjate suust on kuulnud. Sellepärast teeb ta oma eluteel kui reisimees puhkamise paikades kord seisatust, et teravasti oma mineviku põhja tagasi vaadata; siis näib talle ta eluhakatus kui udu sisse peidetud pilt olevat, mille kohta ta on kuulnud räägitavat: Vaat, seal ema süles, kes armastusest ja uhkusest läikivate silmadega oma priske vastunaeratava lapse peale vaatab, oled sina; seal isa põlve peal, kes oma piibu, selle truu seltsimehe igal sammul, laua peale kõrvale pannud oma vallatu lapse pärast, kes vägisi Riiga tahab sõita, oled jälle sina; ka see oled sina, kes seal oma väikesele kiiges karjuvale õele toobiga juua annab, aga talle vee asemel tuhka silmi kallab, nõnda et vaesel emal, kes õnneks sinna juurde juhtub tulema, suur vaev on oma noorema lapse silmi, kelle vanem hoidja veel vee ega tuha vahel aru ei mõistnud teha, puhtaks teha; ja ka veel see oled sina, kes seal jõekaldal ümberpöördud vanni all könksus kükitab, hirmu täis, et hunt praegu terve katusega maha kolistab tulla, ja ennast enne sealt ei liiguta, kui ema ta kätest kinni hakkab ja teda oma varjupaigast välja tõmbab, talle seletades, et taevataat ju kurjustab, aga üksi kurjade inimeste vastu ja mitte oma väikeste laste peale, kes talle ju veel armsamad on kui emal "oma kassipojuke"; – aga selgemaks läheb ju asi, kui ta ütelda võib: ma mäletan veel, kuidas isa mind kättpidi võttis ja uue toa, mis mõisahärra oma valitsejale ehitada laskis, aluspalkide peale käima viis; kuidas ma uude majasse kolides ka ühe pisikese paja kätte olin saanud, seda mööda teed uue maja poole, mis mõni samm vanast eemal seisis, vedasin, mis eest ma aga ema käest tapelda sain, et ma ennast sedaviisi hukka teen; kuidas ma uues majas ema põlve najal istusin ja tema mulle lauluraamatu salmisid pähe õpetas, ja kuidas isa mu ühel päeval sülle võttis ja teise majasse kirjutaja juurde kooli viis, kellel keset kambrit üks kõrge laud pingiga seisis, mille küljes nagu trepiastmed olid, mida mööda ma üles ronisin ja mille peal tahvel, krihvel ja pisikene piltidega raamat oli, mida nähes mul suur rõõm südamesse tuli ja minu hirm kirjutaja eest kaduma hakkas. Ja mida selgemaks mälestus hakkab minema, seda selgemini hakkab ka eluteerada kõige oma lillede- ja ehakattega, kõige oma vihma, päikesepaiste ja halli kattega mineviku peale tagasivaataja silmi paistma. Ja et inimene üksi sellest, mida ta selgesti, arusaamisega, lihase kui ka vaimusilmaga näeb, teistele selgesti võib rääkida, sellepärast tahan ka mina oma elulugu sealt alata, kust minu mälestus selgesti ulatab. (lk 9–10, algus)
Minu isa oli mõisavalitseja, valitseja üle põllutöö, viina-, õlleköökide ja aitade; kõik teine valitsus ja mõisakirjutus oli ühe saksa kirjutaja käes, kes ühtlasi vallakirjutaja oli. Et minu vanemad mõisaprouale tema mehest, kes noorelt ära oli surnud, kui kõige truumad teenrid järele olid jäänud, sellepärast usaldas ta ka kõik oma mõisa põllutalituse kõige sellega, mis sinna külge puutus, nende kätte, ja oli neil seeläbi võimalik oma elu parema, puhtama korra peale seada, kui teised teenijad seda võisid teha. Sest tuli siis ka, et nad oma lapsi puhtamini riidesse panna ja hoolikamini, kuidas öeldi – enam saksa viisi — kasvatada võisid, ja nende lapsed neid siis ka saksa viisi järele "papaks" ja "mammaks" hüüdsid. Ja kuidas siin maapealse eluga lugu on, et üks tegu ja olek teisi omasoodu tegusid ja omamoodi olekuid enese järele tõmbab, nõnda tuli siis ka minu vanemate õiglase ümberkäimise järele sakste varandusega neile austus ülemate ja ka iga õiglase inimese poolt, ja nende puhtamast olekust tuli see, et ka koguni mõisaproua lapsed nende lapsi hea meelega oma mängude juures seltsiks võtsid. (lk 11)
Oh kallis aeg, kus väike tuksuja süda veel muud ei tunne kui suurt rõõmu iga ilusa asja üle, mis silma puutub ja mille külge käega hakata tohib, ja kus mõtte arv veel inimeste seisuste juures vahet ei jõua teha, vaid vaim veel iga omavanuse ja -suuruse inimeselooma ümbert kinni hakkab, nagu poleks mitte juuksekarva väärt asja maa peal, mis seal võiks lahutuseks vahele tulla: seesama rõõm hüppab ka Aurora-preili rinnas, mis valitseja-Liina silmast jälle kord kokkusaamise üle läigib, ja sõprus on elus, ilma et sõprusepidajad talle nime mõtleksid anda. Pole viga, et Aurora hästi maakeelt ei mõista ja Liina muidu mõne sõna saksa keelt räägib, nad saavad siiski teineteisest aru, ja pea kõlab hele naeruhääl lastetoast vanemate inimeste kõrva teise tuppa. – Oh kallis mänguaeg, igatsusega vaatab minu vaimusilm sinu poole tagasi, ja pisarad tikuvad silma, kui mälestus Aurora roosilist nägu ja siniseid silmi ette toob. (lk 11–12)
Vanemad ja ka mina ise olin sellega väga rahul, aga minu pisemad õed nurisesid, et ma nendega nüüd nii kasinasti mängisin; ja veel üks hing elas, kes minuga kogunigi enam rahul ei olnud: minu vana naaber ja sõber Sepa-Jansu, kes minuga suvel jõekalda ääres aasade peal jooksnud ja mänginud, talvel jõe peal liugu lasknud ja mind kelguga sõidutanud, sest ta oli suurem ja mõni aasta vanem kui mina. "Liina," ütles ta mulle ühel pühapäeval – pühapäevadel, kus mina enamasti kodus olin, ei läinud ta nüüd enam meilt ära -, "ma ei salli seda kogunigi, et sa nõnda palju mäel oled, sa lähed sedaviisi üsna saksaks ja viimati minu vastu uhkeks, sest kõik saksad on uhked." See tema kurjustamine oli mulle õieti võõras, ja mina sain tema peale ka üsna vihaseks, et ta saksu, kes minu vastu ju nõnda head olid, ei sallinud. Aga ometi panid mind tema sõnad, kui ta ära oli läinud, kes ta mulle ikka nii armas ja minu vastu alati hea oli olnud, natukene järele mõtlema. Miks nimetab ta saksu uhkeks? Miks pean mina uhkeks minema? (lk 12)
Teiseks olid nad sügavasti iseeneste rinda vaadates oma eluteel küll ära mõistnud, et rõõm ja priius need kõige tugevamad inglid on, kes kõike tööd ja toimetust kõige paremini kergitavad, kes mõtetetiibadele kõige osavamaks kasvatajaks tuuleõhuks on, sellepärast ei pannud nad siis ka lapsi iialgi kange hirmu ja käsu alla vangi, vaid katsusid aga kõigest jõust kõike kurja ja paha nendest eemal hoida ja nende silmi ja mõtteid inimeste heategude ja kõige Jumala looduse ilu peale juhtida, muidu aga lapsi oma vanaduse mõistuse ja soovimiste piirides eksitamata jätta. Veel olid nad tohtrite käest kuulnud, et naer – mitte karistamise läbi, mis suretada võib, või liigne naer – ja kilkamine laste kopsudele terviseks on; ei pahandanud siis ka iialgi selle üle, mis lastele heaks tuli. (lk 14)
[Jansu:] Natukese aja pärast ütles ta: "Liina, sinu vanemad on hea koha peal, ja meie praegused saksad on head inimesed, sest tuleb see, et sina mitte sõnakest veel saksa inimeste ja talupoegade olemisest teineteise vastu pole kuulnud. Mina ise ei ole sulle ka ilmaski midagi võinud rääkida, et ma sind kurvastada ei ole võinud. Nüüd lähed sa aga juba vanemaks, võid ka juba paremini kõigest aru saada, sellepärast palu mammat, et ta sind ühel laupäeva õhtul meile lubab, siis palume minu isa, et ta jälle ükskord mõne tüki oma ja oma vanemate elust jutustab. Küll sa siis ka aru hakkad saama, miks ma saksu ei või armastada." (lk 15)
Kui inimesed su südamele valu teinud, kui nende karedus sind nende ligidalt põgenema ajanud, siis mine viska end looduse hõlma, siis mine peida ennast tasakesi kohiseva metsa varju alla: su kibe valu vaigistub kohe seal, su haavad leiavad seal pehmet salvi, ja lootus, mis sulle igaveseks selja pöörnud näis olevat, hakkab su vaimule jälle naeratama. (lk 78)
[Jaan:] "Liina," ütleb ta rohelise trepi pingi peale istudes ja mind oma sülle võttes, "kui suure igatsusega sinu järele vaatasin ma täna P. linnas seda päikesetõusu, mis viieteistkümne aasta eest meie ühendusele nii lahket nägu näitas, ja ka kui suure tänuga Jumala vastu! Sest kui sina mul mitte need viisteistkümmend aastat oma arusaamisega kõigist minu töödest, püüdmistest ja soovimistest, oma targa nõu ja troostiga kõrval ei oleks seisnud, siis oleks kahtlane, kas mu kindlus igal kohal nii nõrkematuks ja puhtaks oleks jõudnud jääda, kui ta nüüd sinu abiga on jäänud. Оn ju igal pool, kus üks hea asi oma häält tõstab, kohe nii palju kadedust, tigedust ja ka rumalust vastu karjumas, et kannatus ja tõetundmine suur ja tugev peab olema, kui seal ikka veel rõõmu ja lootusega oma eesmärgi poole edasi astuda peab jõudma. – Küll tunneb mu süda ka rõõmu ja tänab kõigepealt oma armast keisrit, kui ma vaimus ringi vaatan ja neid põllumeeste-, kooliehitamiste-, kirjameeste- ja lauluseltsisid, mis juba elus on, ja ajalehtedes äraostetud maade numbreid loen, aga see rõõm segatakse ka kohe jälle küsimustest, nagu näiteks sellest: palju jõuavad meie väikesed põllumeesteseltsid oma nõusid rahva kasuks tööle panna, kui suured maksud neid alles igapäevase toiduse suure mure all hoiavad? Mis saab meile meie Aleksandri kool aitama, mida meie kümneaastase võitlemise järele ehk oleme kätte saanud, kui tema sees koolitatud noormehed ühtki avalikku ametit ei või saada?" (lk 102)
Armsad eesti õed! Mu mees on üks neist, kes vabaduse eest hoolt kannab, et ka lahedam ihulik elupõli ja vaimuelu kevade edasi võiks astuda. Kui palju aega, vaimu kindlust ja iseenese ohverdamist selles hoolekandmises ära kulub, seda olen mina nende viieteistkümne aasta sees oma mehe kõrval ära näinud! Ja mis jõuga mina tal sealjuures olen toeks võinud olla, olen ma juba ülemal ta oma sõnadega ära rääkinud, ja tahan teile siin veel kord ette panna oma arusaamisega kõigist ta töödest, püüdmistest ja soovimistest, oma nõu ja troostiga, oma armastuse ja kaunidusega. Ja need on väed, millega terve naisterahvasugu, kas olgu keegi mehele laulatatud või üksikus põlves, igas seisuses, igas paigas meestele toeks kõrval seista, nendega ühes tööd teha võib. Aga neid oma isejõudusid ei saa ka naisterahvas teisel teel oma täielisele tugevusele viia, kui et meesterahvas oma vaimliku jõu sinna juurde lisab, ja see tee läheb läbi heade koolide vabaduse hõlma, kus üksi kõik jõud kosuda võib. Sellepärast, armsad eesti õed, nõudke ka oma tütardele koolisid, kuidas teie poegadele koolisid nõutakse, nõudke neile paremat, ausamat põlve, kui teil enestel on olnud, et teie koolitatud pojad mitte enam võõra rahva neidudelt oma kõige suuremat eluõnne keijama ei pruugi minna, vaid seda oma neidude juurest leida võivad. – Oh kuulge aga ka teie, armsad õed, keda saksa koolid oma rahvast ära võõra rahvuse rüppe viinud, minu palujat häält ja laske haledat meelt, kaastundmust ja armastust oma südametes elusse tõusta ja sirutage oma käed, kust küljest nad iial ulatada jõuavad, oma eesti õdede poole tagasi ja aidake neid nende pimedast ihu- ja vaimuvangist valgusele tõusta! Tulge tagasi oma peljupaigast ja ärge laotage oma lillesid mitte üksi võõraste meeste jalgade alla! Tõtakem igalt poolt, alt ja ülevalt, kuidas meie sugulaste soomlaste naisterahvad oma meeste kõrvale on tunginud, ka oma meestele appi, et eesti rahvas õitsemisele jõuaks, kuidas kõik teised rahvad, igaüks oma ajal, sinna on saanud! (lk 105)

"Leeni"

"Leeni, ehk igavene käsualune (Algupäraline jutt)", lk 107–145.

Oh Mai, mitmed Maied ja teised, kui õnnelikumat elu ei võiks teie mitte elada, kui teie oma tütarde tõsist vaimu, haridust, vabadust mitte ise takistada ei püüaks. Kui rohket vaimukulda, üksikute pereliikmete, terve perekondliku eluõnnede materjali ei materda teie käsud mulda – kaua peab see veel edasi kestma? Kaua tahate veel looduse vastu võidelda? (lk 130)

"Linda"

"Linda, rahva tütar", lk 147–256.

[Aleksander:] "Jah, on ju küll ka mehi, kes armastusest naise ja laste vastu ise ennast ära võidavad ja purjutamise täitsa maha jätavad, aga neil on ikka veel enam ehk vähem tahtmisejõudu, mida suurem hulk purjutajatest nõnda alkoholis ära uputanud on, et sest enam ivakestki ülejäänud ei ole, mida veel elule kosutada võiks. Niisugusi võiks ehk ainult veel joomahaigete parandusemajades, kus nad teiste kindla tahtmise ja valju valitsuse all elaksid, alkoholist ära võõrutada. – Jüri on veel kogunigi nende õnnetute liigist, kes juba sündimise poolest lõdva loomuga on ja kasvatuse läbi ka mitte kindlamat meelelaadi ei ole omandanud — nagu meie kallis ema meid esimestest elupäevadest saadik meelekindlusele kasvatanud, meie mõtte sihtisid headuse ja aususe poole juhtinud, meie tundmusi armastuses, kauniduses ja tões ravitsenud." (lk 155)
Küll tulevad needsamad aastaajad, seesama soojus ja külmus, needsamad tuuled ja tormid, külvid ja lõikused, õitsemised ja närtsimised jne. siin maa peal ikka jälle uuesti tagasi, ometi ei õitse tänavu just mitte seesama lilleõis, mis mineval kevadel õitses, vaid temasugune uus võsu õitseb oma korda, ei kanna mitte seesama kõrs viljapead, mis mineval sügisel kandis, vaid uuest terast võsunud kõrs, ei ole mitte mineva-aastane õun tänavu uuesti puu otsas rippumas, vaid see on uue õilme uus vili, mis seal punapalgel läigib. Ei saa inimene mitte ühte mõtet, mitte ühte sõna ega tegu enam selsamal viisil, mõjul uuendada, kuidas ta seda kahe aasta eest tagasi mõtelnud, ütelnud, teinud, sest mis korra on mööda läinud, see on kadunud, ainult ta seeme võib uut vilja kanda. Ei tule see silmapilk, see tund, see kuu ega aasta iialgi enam tagasi, mis juba korra olnud, ta on igavesti surnud. Leht lehe järele langeb iga päevaga inimese elupuust ja ükski neist ei haljenda uuesti. Mis mööda läinud, mis ennast muutnud, see on tagasi toomata, igavesti kadunud, ei saa seda enam keegi uuesti elustada. (lk 162)
"Jajah," rääkis Aleksander vahele, "õiged peremehed peavad ka oma teenijate saatusest katsuma osa võtta. Peavad neid tundma õppida püüdma, et neile tarvilisel korral juhatust või abi anda. Sedasi tunneksid need endid enam kodused olevat ja hoiaksid suurema truudusega oma leivavanemate poole. Andres, tänasest päevast saadik võid sa mind sõbrana usaldada. Su viisakad kombed on mind mitu korda imetlema pannud — oled nüüdse aja teenijatest koguni ise laadi. Vististi elasite puhtamat elu vanemate majas, et ennast ka riiete poolest nii viisaka hoida püüad."

"Jah, meie kallis ema ja enam-vähem koolitatud õed koristasid ja kohendasid ka omajagu. Olid tublid ja kokkuhoidlikud naisterahvad — ometi, mis see kõik aitas! Isa jagas oma vara kõrtsisõpradega ja müüs viimaks purjus peaga koha meie selja taga kõrtsimehele võileiva eest ära. Ehmatusest selle üle jäi ema haigeks ja suri. Ka noorem õde läks talle peagi hauda järele. Vanem õde sõitis aga ära Peterburgi – meie keskmise õe juurde, kes ühel kroonuametnikul mehel. Mina tulin siis võõrasse valda, just sellepärast, et siin mind ei tunta. Ei ole ka peale põllutöö muud õppinud, sest isa arvamise järele ei olla talupojale suuremat tarkust vaja," lõpetas Andres, lisas siis aga ohates juurde: "nüüd on ta õnnetu ka ise juba surnud – kõrtsi-riius maha löödud."

"Kui kurb!" hüüdis Linda soojalt.

"Mis ohvrid pärib alkohol meie maal! Kui palju viina hävitatud perekondasid ei ole Eestis!" (lk 169–170)

"Nüüd paluksin mulle kohe märku anda, kus katsumise juures kõige kangem valu on," ütles Rae jala alumist liiget, mille küljes tema arvates viga näis olevat, õrnalt näppudega surudes.

"Ai!" karjatas haige korraga. "Just seal, seal teeb ta kõige kangemat valu."

"Jumal tänatud, murtud ei ole midagi. Sellele veale võime kergesti abi saada, kui südame õieti kõvaks teeksite." :"Ema on ju päris kangelane kannatamises," tähendas poeg.

"Eks katsume! Parem lühike valu kui pikk pill," naeratas ema. (lk 172)

[Rae Aleksander:] "Ta terve olemus on mu peale nii mõjunud," arutas ta mõtetes edasi, "et selgesti teda oma saatuse tunnen olevat. Teda ära võites ja temaga ühendatult võib mu eluvõim kangelaseni tõusta. Tema kaunis, sügavat austust pärivas kujus elutseb Eesti vaim, ta on oma rahva tütar sõna kõrgemas tähenduses. Mis rahva elupuu küljes paha, seda tõukab ta vahvusega enesest, mis aga tema küljes õnnestavat, sellest püüab ta kinni hoida... Ah-ah-ahaa!" naerab ta järsku valju häälega. "Unistaja! Mitte rääkinudki ei ole ma temaga veel õieti, mitte päevagi temaga elanud, ja arvustan ta loomust, nagu tunneksin seda juba läbi ja läbi. Ta olla ju koguni teistsugune, kui mina teda enesele ette kujutan? — Ei! see vaimuvärskus, mis temast välja voolab, ta aateline tegumood avalikus elus kui ka kodus omaste keskel, see kõik räägib tema heaks. Ja oleks ta siis seda, kui ta mulle kergel meelel vastu oleks astunud. Jah, kas ei saa just kergesti vastutulemise pärast mõnedki neiud vastumeelseks, need ilma naisterahvalise uhkuseta tüdrukud, kes meestele oma armastust kohe näitavad. Ei, nende sekka ei või Linda ennast iialgi alandada! Minu jumalanna seisab kõrgel, kust ta mulle alles tema väärilise vaeva palgaks kaenlasse langeb." (lk 195)
"Kas on see ainult kasvatuse süüd, või sündimisest päritud meelelaad, mis meid nii oma vigadest kinni hoidma ajab? Nii tuhmi mõistusega nad ei ole, et neile nende koristamata oleku kahju ei suusõnaliste ega kirjalikkude seletuste järele – loevad ka üsna hästi kirjandust – selgeks ei saaks. Või on see päris vaimulaiskus, et nad vanadest harjunud elukommetest lahkuda ei suuda? Oleksid nad mulle veel võõrad, siis ei erutaks ega rõhuks see ehk mind mitte nii rängasti." Nii arutas Rae ühel septembrikuu vihmasel päeval oma ärklitoas iseeneses rahutult edasi-tagasi sammudes.

"Ja vana isa on jälle nii oma usuelu kammitsas, et ta kõiki abi ainult piibli lugemisest, üleliigsest palvetamisest ja kirikulaulude laulmisest arvab tulevat. Koormab midagi ta südant, kutsub ta perekonda kohe palvele. Kõik oleks ju hea, kui ta sellega mitte liiale ei läheks. Oh vaene isa, et sa ise aru ei saa, missugust eksitavat võimust sa oma kätte püüad: sinu sundusel peaksid kõik su omaksed ja käsualused õndsaks saama. Just see õndsuse pealetungimine ongi, mis su majakondsetele usuelu vastumeelseks teeb. Kuidas oleks terve perekondlik elu teisel järjel, kui sa sealjuures ka oma laste kasvatamise üle puhtuses ja kõlbluses, tões ja meeleaususes oleksid valvanud. Liiga kaua olin ma kodust ära, viimati veel Soome põllutöökoolis, kus puhtusel nagu päris kodu näis olema, nõnda et ma nüüd kodust olekut enam ära kannatada ei suuda." Ta peatas ohates. Siis arutas ta edasi.

"Linda, mu naisterahvaline paleus, oled sina siis koguni teistest ainetest kokku seatud, on sulle koguni teine elu sisse puhutud, et sa selleks oled võinud saada, mis sa oled? Kes seletab mulle seda!"

Ta jäi toolileeni najale toetades oma kirjutuselaua ette seisma. Loomu põhjuslaad on inimesele külge sündinud, loomus ise aga mitte. See olla kasvatuse ja enese järelemõtlemise vili. Nii arvavad tähtsad mõttetargad. Näeme ju kõrgemates ringkondades, kus vaimu ja elukommete haridust rohkel mõõdul anda püütakse, ka küllalt meele-alatust. Selle vastu on jälle alamate seisuste liikmete seas tihti inimesi, kes küll karedad elukommetes, siiski oma tegudes ausat ja kindlat meelt igas asjas ja ettevõttes avaldavad.

"Oleksid viimased kõrgema hariduse osalised ja silitatud kommetega, missuguseid inimeste täiuse eeskujusid võiksid need sünnitada? Kuna kõrgemate ringkondade liikmetest hariduse ja elukommete kaunistamise puudusel nii mõnedki kõlvatute rahvaliikmete sekka sünniksid. Selle otsustamise järele peavad siis küll mõlemad kokku langema, sündimisest saadud hea loomulaad ja kohane kasvatus ja vaimu haridus, kui inimesest täielikum olemus peab saama. Linda juures on siis mõlemad õnnelikus kokkukõlas, meie maja rahva juures aga mõlemad puudulikud." (lk 198–199)

[Aleksandri isa:] Tema arvates lahutas koolitamine inimesi jumalast, tema silmis olid kõik haritud inimesed laisklejad, tahtnud tööd teha, sest peale kündmise, äestamise ehk rehepeksmise polnud tema meelest tõsiseid töösid, ja kes selle eluviisiga ei leppinud, oli rumal-uhke... Kui rängad haritud poja võitlused niisuguses kodus olid, seda jõuavad ainult need ära kaaluda, kes ise sarnases seisukorras elama on pidanud. (lk 201)
Isa võttis prillid ja vaatles pilti. "Тоrе noormees, aga kas ta mitte liig upsakas ei ole. Peenikeses ülikonnas, saks mis saks."

"Mitte üksinda meist nõndanimetatud saksad ei kanna niisuguseid ülikondasid, terve maailma haritud inimesed käivad niisugustes riietes. Ja peenikesi riidekangaid koovad Nuutide naisterahvad ise. Ka mu sõbrul siin pildi peal on omakootud ülikond seljas. Olen sulle ju selle perekonna elust jutustanud."

"Aga kas need inimesed seal mitte liiga ilmlikku elu ei ela, liiga toredust ei aja? On ju ikka talupoja-inimesed ja kuhu see niisuguse puhtuse ja eluga läheb, muud kui pankrotti!"

"Ei, isa! Puhtus ei aja kedagi pankrotti, vaid puhtus hoiab kõiki asju kauemini terve. Kas sa oma pikal eluajal tähele ei ole pannud, kuidas asi, mis toimuja rooste all vedeleb, peagi ära kõduneb, kuna teine, mida puhtalt hoitakse, tihti kümme korda kauemini ette lööb. Niisama panevad ka värvitud põranda- kui ka välimised maja seinte lauad hulga kauemini niiskusele vastu kui värvimata, ja kui palju ilusamad on värvitud asjad ja kui palju kergem on neid puhastada.

Mis seal ülepea rääkida. Eks vaata, kus koristamata olek, seal on ikka kadumine ja kahanemine. Iludust ei ole Nuudi perekond ka enne taga ajanud, kui varanduse kasvamine teda lubanud, nagu kõik elutargad inimesed alad selle eest hoiavad, et nende väljaminekud sissetulekutest üle ei käi. Ehk vana Nuut küll puijutas, siiski ei olnud ta priiskaja ega pillaja. Sest saadik aga, kus ta joomise täitsa maha jättis, annab ta pojale täit voli põllutalitustes. Nad on kõigiti rõõmsad ja õnnelikud. Tulevad noored inimesed, nagu köstri lapsed, neile külasse, siis mängitakse ja tehakse muusikat, nii et maja ja õu käes rõkkab. Sedaviisi maitsevad nooremad vanemate osavõtmisel oma nooruspõlve õnne."

"Soo-oh! Vaat, seal see ilmlik lustiajamine ongi. Meie peame rõõmsad olema, aga ainult Issandas, peame iludust taga ajama, aga ainult hinge iludust,” seletas isa tõreldes.

"Kuidas sa oma usueluga looduseandisid, mis ju kõik Jumala käest tulevad, ära salata tahad! Vaata ometi, kuidas terve loodus oma iluduses kiirgab. Igal loomakesel on ju oma ilus vatt, igal taimel oma imetlemiseväärt õis; ja kui kunstlikult linnukesed oma pesasid ehitavad, neid pehmelt puhtana oma pojukestele ära vooderdavad, kes jõuab kõiki looduseilu ilmutusi üles lugeda, mis igal pool silma paistab. Ja seda lusti ja rõõmu, seda kõla ja kära, millega terve maailm, nimelt kevadeti, täidetud on, kas see iialgi sind järele mõtlema ei ole sundinud!... Inimene, looduse kõige täielikum sünnitus, kes kuningana teiste sünnituste keskel seisab, jumaliku vaimu kujutaja inimene peab siis sinu arvamiste järgi üksinda kõigist rõõmudest ilma jääma, mida Jumala loodus talle osaks andnud! Loomad maitsevad oma rõõmu loomuse sunnil ja ei saa neid keegi takistada – inimesele, looduse kuninglikule lapsele, on mõistuse ja tahtmise võimed antud, millede abil ta enesele vabalt rõõmu valmistada ja valida võib. Kui ta seda teeb ja sellega mitte liiale ei lähe, siis ei patusta ta mitte, vaid elab ja tunneb oma elust just looja armulise tahtmise järgi seda rõõmu, mis talle osaks antud. Ja just niisama on ka eesti talupojaga lugu, just needsamad õigused on ka temal nagu igal teisel inimesel."

"Ah mine oma suurte seletustega, Eesti, eestlane, mis kõrgustuse nimed need teil uuemal ajal võetud. Talupoeg jääb ikka talupojaks! Jäta mind tulevikus oma suure tarkusega rahule! Palu Jumalat ja tee tööd, see on meie tarkus, muud pole meil tarvis," viimaste sõnadega tõusis ta toolilt ja sammus ukse poole. "Pane ennast valmis, et kui ma sind kutsun, siis kohe tuled." See kõlas õieti käskivalt. (lk 202–203)

[Aleksander:] "Isa, sul ei ole mehe ja naise hingelisest ühendusest arusaamist. Sinu meelest ei ole naine muud kui masin, kes kohustatud on ennast mehe kasudele ja tujudele ohverdama. Teil seisab ainult see laulatuse sõnade osa meeles: teie, naised, kuulge oma mehe sõna kui Issanda sõna, teist osa aga, kus kästakse naist nõnda armastada, nagu Issand oma kogudust armastanud, et ta oma elu ohverdanud, seda ei tuleta teie iialgi meelde. Teie annate naistele käskusid ja naised veavad teid jälle ninapidi, petavad ja tüssavad teid nagu orjad kunagi. Siis seisab ka selge sõnaga kirjas, et mees isegi oma vanemad jätma ja oma naise poole hoidma peab, tuleta aga meelde, isa, et ma tõtt räägin. Mina aga ei taha iialgi oma abikaasat oma varanduse orjaks teha: mitte meie ei pea oma koha orjad, vaid koht peab meie ori olema, ta peab meile abinõuks olema elu ausale järjele seadides. Mitte meie maatükid ja veistekarjad ega rahahunnikud ei ole sidemed, mis meid Jumalaga ühendada võivad, vaid ainult meie vaim ja hing oma alamate või kõrgemate omadustega on, mis meid temast eemale ehk temale ligemale viia võib. Et aga vaesus ka vaimu jõudu ja edenemist kammitsasse võib panna, siis peab inimene selle eest hoolt kandma, et tal ka ilmlikku ainelist vara oleks, mis ta vaimutiibadele jõudu ja vabadust võiks anda. Sellepärast peab iga mees, kes perekondlikku elu tahab asutada, selle eest hoolitsema, et enesele oma töö ja nõuga niisuguse sissetuleku saada jõuaks, et see tal mureta perekondlikku elu lubab elada. Tal on ju abielusse heites enam selle hinge peale mõtelda, kes oma eluõnne tema kätte on usaldanud, kui enese peale. Ja sel põhjusel olen ka mina kohustatud sinuga, isa, tingimisi tegema, kuidas ma oma armastatud abikaasa siia tuua tohin. Ei taha sa neid kuulda, siis pean tema eluõnne kaitsmiseks oma vanemate majast lahkuma ja teda sinna viima, kus teda oma jõu ja nõuga kõige haavavate pealekäimiste eest kaitsta võiksin." (lk 219–220)
Seal ei jõudnud Otto enam ennast tagasi hoida, vaid plahvatas sekka:

"Seal on jälle see mõistuseta arvamine, et nad endid sellega oma luuletatud meheolemuse kõrguses alandavad, kui oma kohuseid abikaasade kui vabade isikute vastu täidavad, isikute vastu, kelledel niisamasugune õigus elu kohta olemas kui neil endilgi. Et neid petjateks võib nimetada, kui nad mõne kõrvalise inimese vastu oma sõna murravad, sellest saavad nad aru, aga et nad siis veel suuremad petjad on, kui oma eluseltsiliste vastu, kes oma tervet elu nende võimuse alla anda usaldavad, valelikkudeks jäävad, seda nad ära mõista ei jaksa.

Mitte ainult valitsejateks isandateks ei pea nad endid, vaid otse pärisorjade pidajate õiguslisteks. Naisterahvaste vaimu teravust, nende tundmuste puhtust ja õrnust kõlbluse kohta, nende armastuse võimusid, mis neid vabalt valitseda lastes kangelasteks eluvõitluses võib teha – kõiki neid kalleid naisterahva omadusi, milledega loodus neid kõigepealt meie meeste õnneks rikastanud, kõiki neid murravad nad kõveratele teedele tervet naistesugu rumaluse ja võimetuse kütketesse rõhudes. Ja seda arvavad nad kõik oma kasuks tegevat, mis aga õieti niihästi nende kui ka terve rahva kahjuks tuleb, sest nimetatagu üks ainuski rahvas ajaloost, kes orjapõlvelise naisterahvasooga kõrgemale järjele on tõusnud." (lk 250)

"Ja kui palju ei ole meil juba näitusi," rääkis Alfred jälle edasi, "kus naistesoo liikmed kõige kõrgema teaduse järjel on; näitame ainult suuremate rahvaste ülikoolide arvustikke – kui palju naisdoktorite nimesid ei sära meile sealt vastu. Isegi suurte riikide valitsejate reas leiame juba vanast ajast saadik naisterahvaste nimesid.
[Heller:] Lühikese nõupidamise järel mõistis kohus süüaluse kaunis kauaks ajaks kinni istuma ja kahjutasumise summat välja maksma.

Ta kaebas edasi kohtukotta, viimaks senatisse, aga mida kõrgemale ta oma kaebtusega läks, seda suuremaks ta karistus tõusis. Ülemal pool, kõrge haridusega kohtunikkude poolt vaadatakse naisterahva petmise peale juba harilikult valjumate silmadega. (lk 252)

"Mina kirjutaksin kahe suure mehe ütelustele alla," laskis värske ehitusmeister, kes alles hiljuti Riia politehnikumi lõpueksami lõpetanud, ligidal elava taluperemehe poeg, oma häält teiste seast kuulda. "Esiteks Goethe ütelusele: Naisterahvas valitsegu majas ja seltskonnas. Ja teiseks Wilhelm Humbolti sõnadele: Enamasti armastatakse abielu järgmiselt kujutada, nõrk epheu tugeva puu tüve ümber vääneldes; mina aga tunnistan, et nõrk epheu tugeva puu jõu niiviisi välja imeda võib, et tugev tüvi viimati jõuetult maha vajub. Minu pilt abielust on selle vastu: Kaks üheväärilist puud, millede oksad ja juured ühelt poolt kokku jooksevad, nii et nad tormi ajal kahekordse jõuga vastu panna jaksavad, teiselt poolt aga oma oksi vabas õhus liigutada, oma juuri iseseisvalt maapõuest elu sahvti imeda lasta võivad." (lk 253)
[Metsasaks:] Küll ollakse osav tollipulgaga naisterahvaste nina ja palede pikkust, otsaesise ja suu laiust mõõtma, ometi nende seisuse tähtsust perekonnas ja seltskonnas ning rahva keskel ära tunda ei taheta. Ainult mõni üksik tõstab meie naisterahva heaks siin ehk seal vahel häält. Ja ometi, ainult oma naisterahvalt ootku ja lootku ka eesti rahvas tuleviku tõstmist, ihulikku ja vaimulikku tervist, alles rahvatütardest tulevad meile rahvapojad. (lk 254)

"Järele anda ja kindlaks jääda"

"Järele anda ja kindlaks jääda, oh suur kunstnik, kes seda mõistab õigel ajal!", lk 257–261

Kui sooja südant, kui osavat keelt, kui teravat tarkust, kui vahvat meelt ei lähe tihti õigele järeleandmisele, õigele kindlaksjäämisele tarvis! Kui tihti ei ole mitte inimeste seltsis autul kombel järele antud, kui tihti mitte kiusakalt kahjulikust, õiguse vastalisest asjast kinni peetud!

Vaat, kus piits! Mine ja hari minu suhkrupõldusid, kust mulle rikkus ja ühes sellega suur au tuleb! Hari neid, või kas sinul verine higi mööda palet maha tilgub, sunnib esimene orjaostja Moora meest. See läheb, täidab piitsa käsku ja – neegri orjapõli Ameerikamaal on sadadeks aastateks alustatud.

Aurikas armuline keiser Aleksander I tahab, mõned selgema mõistusega, õiglasema meelega mõisnikud annavad järele ja – eestlased on 700-aastase orjapõlve ikke alt päästetud. (lk 257)

Vait ole sina ja kasi kööki lõunat muretsema! Mina olen su pea ja võin oma kraamiga teha, mis ma tahan, käritab mees oma naist. See läheb kööki, mees kirjutab oma nime petiskoera kontrabi alla, maja kõige kraamiga on võõra mehe oma! Ise rändab naise-lastega võõrale maale väljaja – mõne aasta järele ronib perekond kerjates isamaale tagasi.

Ole hea mees, anna rahakott täna õhtu minu kätte! Kõrtsis on täna mitmesugust rahvast; ei tea, mis võiks juhtuda, palub ettevaatlik naine. Säh võta, ütleb mõistlik mees, on sinu raha nõndasamuti kui minu, eks ta ole mõlemate vaevaga kokku korjatud, ja – homse rendimaksmise juures ei puudu mitte punast kopikat. (lk 258)

Oma poega ma kihelkonnakooli ei pane, või kõnelgu kooli sõbrad oma kurgud sellepärast kibedaks. Parem korjan temale raha intressi peale, et temast kord rikas mees saab. Kirjameest mul ju kodus pole tarvis, aga tugevat töömeest võin alati tarvitada. Ja – aastate jooksul teeb aeg ka koolitamata jõmpsikast mehe. S. vald valib oma kõige rikkama peremehe vallavanemaks, et see aga seadusi ei tunne ega kirjadest aru ei saa, mängib ta kelmi vallakirjutaja oheliku otsas sõgesiku mängu, nõnda et valla liikmed ülekohtu all ägavad ja mõne aasta pärast on valla rahast ja viljast palju kadunud ja vallavanem langeb oksjoni alla.

Pahandagu suured saksad, pilgaku mõistmata inimesed, oma tütart ma koolist ära ei võta, vaidleb kindla sõnaga vaene lesk pesunaine rikka kaupmehe proua vastu, kes tema tütart oma lapsehoidjaks meelitab – ja – paarikümne aasta pärast heidab vana halli peaga emake oma tütre kui kihelkonnakooli preili süles rahulikult hinge. (lk 259)

Jah: õigel ajal järele anda, kus tarkus ja õige kasu seda nõuavad, halastus sunnib ja armastus palub, õigel ajal kind1аks jääda, kus ülekohus ja õelus kallale kipuvad, rumalus ahelaid kõlistab, kus õigust jalule tuleb avitada, kõige pühamaid elu põhjusi koormate alt tuleb päästa: kõik õnned ja õnnetused käivad selle tarkuse ja võimuse kannul.

Ja mida selgemini ja tugevamini see tarkus ja see võimus kusagil inimeste seltsides ja rahvastes kosuma hakkavad» seda rutemini hakkavad inimesed ja rahvad inimesteväärilistele vabadustele, õnnelikumatele elukordadele edasi jõudma. (lk 260)

"C. R. Jakobson"

"C. R. Jakobson", lk 265–268.

Mitte Jacobsoni täit elulugu ei ole mul nõu üles kirjutada, mida meie vististi mõne teise, selle tarvis osavama sule läbi tundma õpime, vaid teda tema mõjuduses oma rahva elu kohta tahan ma teile, armsad suguõed, meelde tuletada, teid tema seestpoolt eluga natuke tutvustada.

On ju ka meie sugu, keda tema oma truu töötamise aegu terve rahva heaks igal pool meelde tuletas, keda ta tema väetimast seisusest ikka kõrgemale tõsta püüdis, kellele tema igal kohal ikka suuremat austamist päris, temale palju tänu võlgu. On ta ka meie poolt ära teeninud, et teda mitte ei unustataks.

Räägivad aga mehed tema kangelasetöödest poliitika põllul, kuidas ta tugeva käevarrega meie eesti rahva edasisaamist toetanud, tema tuima vaimuelu elavamaks ärritanud, talle uusi elutee radasid ette rajanud, siis laske meid, armsad suguõed, tema hellemaid hinge külgi mäletades temale ikka edasi tänulillekesi hauale külida, kuidas tema peatöö, "Sakala" väljatulemise hakatusel tema eluaeda õnnesoovide lillepeenardega ehtida püüdsime. (lk 265)

Mis on tema elu teist või muud olnud, kui: elamine ohverdamine sõpradele, rahvale, seega tervele inimsoole? :Sellepärast hüüate ka vist, armsad suguõed, minuga koos temale hauda järele: puhka rahus, kuna meie sinu armastust mäletades oma armastuse lillekesi karedail eluteedel edasi ohverdada tahame! (lk 268)

"Minu kolm sõpra"

"Minu kolm sõpra", lk 269–312.

Sedasi lõppes üks kõrgete annetega rikas inimene, kelle vaim kutsutud oli toonide tiivul taevani tõusma ja teisi sinna tõstma, kõige koletumas surmas – aia ääres sopas. Sedasi suri üks meie Eesti suguvendadest, kes saunahurtsikust oma jumalike annete varal aususse ja kõrgele jõudnud oli, aga ennast sellest kõrgusest õlle ja viina himu köie otsas jälle maha mudasse vedada laskis. Kas seesugune näitus ei ole tähelepanemise väärt? Kas tema ei pea kõiki naisi, emasid, õdesid jne. vägivaldselt sundima: oma mehi, poegi, vendasid ja sõpru kõigi käesolevate võimudega niisuguste köite eest hoida, nende otsast neid lahti kiskuda? – Niikaua kui R. veel ausameeleliste naisterahvaste hoolitsemise all oli, oli ta ikka vähekegi veel inimene, nii kui ta täitsa ise oma voliliseks jäi, nii oli ta ka otsas. (lk 282)
Vana suur Jakob oli minu teine sõber. See oli üks mees, kes seda teadmist jälle uuesti tõendas, et: just kõiges suuremates, lihtsamates inimeste kujudes tihti kõigest pehmem ja truum süda tuksuda võib — seda tunnistust andis ta oma terve eluga. (lk 282)
Vana suur Jakob aga sai mulle iga aastaga ikka truumaks sõbraks, kes minu heaks tõesti läbi tule jä vee läinud oleks. Ei saanud inimesed mõnel ajal vankri ega reega, ei:ka jala hästi läbi Pärnu linna, võttis Jakob koti kaela ja kepi kätte ja läks veeojadest ja jääkampadest hoolimata linna minu hädalisi toimetusi talitama. Ta usaldus minu mõistmise, võimise jne. peale oli nii suur, et ta arvas, et midagi ei olla, mis mina mitte oma nõu või teoga korda ei saaks saata. Sellepärast tuli tema siis ka igas omas kitsikuses, nõuta olekus minule ja oma südant välja puistama. Nõnda astus ta korra jälle minu ette oma vana tuttava häbelikult naeratava näoga ja tunnistas mulle, et: tal laualeminemiseks mitte uut mütsi ei olla. "Ehk teete mulle tulevaks pühaks mütsi, et siis kiriku minna võiks," palus ta arglikult. "Aga Jakob," vastasin ma temale, "ma ei mõista ju mitte mehe mütsi teha!" – "Küll ikka, koolipreili mõistab ju kõike, miks siis ka mitte seda tühja mütsi." "Noh, kui sa siis just seda usud, siis tahan su usku ka täide saata katsuda," lubasin temale. Ma võtsin ühe isa vana mütsi ja sain ka selle järele, oma enese suureks rõõmuks, tõesti ühe toreda kalevimütsi ilusa sirmiga valmis. Iialgi ei lähe mul meelest see silmapilk, kus mu vana sõbrakene seda mütsi enesele esimest korda peegli ees pähe pani. Ta silmadest jooksis sirinal vesi mööda punetavaid palgeid maha ja ta ei saanud muud ütelda kui seda: "See müts peab minule kirstu pähe pandama." (lk 284–285)
Armsad neiud, laske enesele ometigi niisugused ülikurvad näited hoiatuseks teenida, ja jääge tõepärast parem üksinda elama, enne kui teie ennast teistele järele sarnase häbi ja häda elusse ära annate. Teie ei kannata seal ju mitte üksinda häda ja viletsusi, vaid aitate veel viletsaid inimeseloomakesi maa peale juurde sünnitada. Mitte ihu poolest et jõua teie neid ära toita, kust võtate neile veel vaimukosutust, milleta inimeselapsest metsalise loomuline maapealne elanik üles kasvab. Kuidas isa veri terve või kihvtitatud on, nõnda ka lapse elu tuum; joodiku isa pojad hakkavad jälle jooma, tema tütred kasvavad õrnanärvilisteks, meelekindluseta naisterahva soo liikmeteks üles. Tema perekonna kodupaik on kõige suuremaid hingevalusid välja hauduv pesa. Sellepärast, kõik nooremad ja vanemad neiud; võtke ükskord vahvust südamesse ja jätke kõik joodikud ja prassijad mehed üksinda kõdunema, ärge minge neile appi inimese soole õnnetuid liikmeid juurde sünnitama ja kasvatama! Ka meie väikene eesti rahvas on juba küllalt koletu õnnetuse teel! Parem vähenegu ta inimeste arvu poolest, kui et temale koletuid kurjategijaid veel juurde muretseda aidatakse, – Uskuge, "vanatüdruku" nime ei ole ammugi nii ränk ära kanda kui joodiku mehe naise, õnnetu ema põlv. (lk 286)
Ometi mitte ainult lapse ja tema sünnitaja vahel ei ole ma niisugust läikivat, surmani sitket armusidet näinud, vaid ka mujal, kus aga süda teise, puhta, kindla truudusega südame külge köidetud oli: neiu ja peiu, õe ja venna, sõbra ja sõbra, ka lapse kasvataja ja tema kasvandiku vahel, kuna – päris sünnitaja oma enese liha ja verd koletu külmusega surmale soovida, teda surmani piinata, surma tõugata on võinud. – Nii on inimese südamega lugu! Harige teda, eesti neiud ja emad, et ta kõigest valetundmustest puhtaks jääb, muidu veab ta teid koletutele eksiteedele, kust enam tagasipöörmist ei leita. (lk 306)
Mu tundmusi selle esimese surma juures olemisel ei suuda ma siin kirjeldada – oleks ka asjata: Kes sureja sängi kõrval on seisnud, tunneb neid isegi, kes neid ei tunne, need ei jõua ka seletustest täitsa aru saada. (lk 311)
Lesk kuuekümneaastane proua, surnu onutütar, täitis selle viimast soovi punktipealt – kõik sündis minu tahtmise järele mis ma muidugi mulle ära seletatud vene usu matuste kommete peale põhjendasin. Ma tegin kõik matmise kombed vana prouakese kõrval läbi, ja tunnistama pean siin, et ma sel korral väga hea meelega vene usu pühas kojas viibisin, et mul seal kõik pühalik ette tuli. Inimese tundmused on ju need, mis igasse välispidisesse jumalateenistuse kombesse pühadust panna võivad. (lk 311)
See ei ole kahjuks, kui meie vaim ajuti ka veel imelikumate asjadega, kui meile loodus just silmanähtavale paneb, tegemist teeb. Ka ei ole see ühe targa mehe sõna mitte vähe tähelepanemise väärt: "Maa ja taeva vahel on veel asju, millede äranägemiseks meil üks meel puudub." (lk 312)

"Suburgi perekonna elulugu"

"Suburgi perekonna elulugu", lk 313–459. Dateeritud: Valgas, 1915.

Olen enesele raske ülesande täita võtnud: Suburgi perekonna, s.o. mu oma vanemate elulugu jutustada. Raskeks nimetan seda tööd sellepärast, et mul seal mu kõige armsamate ligemiste eluolusid, nende omaduste valguse- kui ka varjukülgi avalikkuse ees paljastada tuleb. Kui kergesti ei voola seal süda kiitusest üle, kus ta laitma peaks. Ometi ka teisest küljest asja peale vaadates: kui ruttu ei ole ka seltskond valmis ainult paiste järele: poo risti! poo risti! hüüdma, kus neerude ja südamesoonte läbivaataja vabandamiseks ja ehk koguni heakskiitmisekski küllalt põhjust leiaks. Tahab nüüd keegi mõnda elulugu kirjutada, peab tal sealjuures tõde ja õiglus juhtnööriks olema – õige arvustusevõim mõõdupuuks käes.

Seal lausus aga ka korra üks elutark mees: see ei ole karakter, kes mitte ühte elusaladust omas rinnas peita ei jõua, ka oma ligemise saladust nagu iseenda oma. Ja jääbki tõeks, et igal tõsisel inimesel oma elusaladus on, millega ta oma terve olemuse ära annaks. Sellepärast hoian minagi oma eluloo jutustamises mõndagi tagasi, mis mitte juba avalikkusele saagiks ei ole langenud ja sellepärast selgitust ei tarvita. (lk 313, algus)

"Kuule, Juku, kas sa ei taha mitte mõisa öövahiks tulla? vana öövaht Ants on liiga unine, ei mõista ka laulda. Sina aga laulad ilusti, ja võid enesele ka ühe kärina teha ja siis sellega ja lauldes ümber mõisa majade käia, nii et vargad ka kuulevad, et mul öövaht on, ja siis eemale jäävad." Muidugi tahtis ka Juku ja hakkas öövahiks. Esiotsa kõlas terve mõisa õu öö läbi kärinast ja laulust. Aegamööda muutus aga asjaolu. Poiss käis, niikaua kui ta saksu üleval näis olevat, ainult ümber elumaja, hobusetalli ja viljaaeda kõrvale jättes, käristades ja lauldes; kustusid aga tubades kõik tuled, siis ronis ta köögi vöörkotta, tõmbas enese sinna ühte nurka kössi kokku ja uinus, kuni teenijad majas jälle liikuma hakkasid. Sellest põlvest päästis teda õpetaja Körber. Ühel õhtul, kui ta hiljemaks mõisa jäi, kuulis ta poisikese laulmist. Ta tellis öövahi sakstelt enesele — ja sai sest ajast saadik "eesti kirjanduse isa" J. V. Jannseni kasvatajaks ja koolitajaks. (lk 317)
Meil ei ole siin kõrvalevaatamist, kuidas teistes mõisate elati, kuidas seal vahekord härraste ja nende ligemate teenrite vahel oli, Vändra mõisas elasid vanad saksad inimlikult oma teenijatekogu keskel; toitsid neid üsna hästi, rõõmustasid neid, aga karistasid üleannetuid ka isalikult ja emalikult. Nimelt oli sakste kõige vanem tütar Lilla-preili, kes mehele ei olnud läinud, maja elu hing, kes kõik sisemise majanduse vedrud liikuma pani. Räägitud küll, et vana härra nooremas põlves õieti valija tige olnud, oma alamaid tihti kurjasti piinanud — Eeva Nuut'i ja teiste kasvamise ja teenistuse aegu ei olnud sellest enam palju märgata – ainult et vana Jürka veel mõnikord oma peksuameti-kohust pidi täitma; kuidas ta seda kohust täitis, oleme eespool ka juba kuulnud. Ditmari vanad saksad rääkisid ka, et nad oma teenijate seas viibisid, kaunis puhast "maakeelt" Tallinna kirjakeele põhjal.

Talurahva elu oli aga tolleaegse teoorjuse põlves ikka raske. Mõisale päevade tegemise orjus kui ka peale selle veel kõiksugused maksud, iga vähemagi saagi pealt maast või veest omad osad, kurnasid talurahvast koledasti. Ja et valitsus ju ainult mõisnikkude vägivalla käes oli, võis see, kellegi ülevõimu ees vastutamata, hoopisid mõista, kui palju ta tuju just himustas; küll peksti seal puuduvate päevade, küll iga vähemagi vastupanemise eest valitsejale või kupjale. Mõisavalitseja oli ühel hoobil ka talurahvakohtu kirjutaja – seal võib juba ise arvata, kuidas õigusega lugu oli. Mu õnnetu riisutud ja rõhutud eesti rahvas! Süda paisub vihast, kui nüüd omad pilgud meie isa kasvamiseaja poole pööran. Pärishärra käsul sai ta viinaköögi orjaks. (lk 322)

Kas mõni teine tunneb, mina küll ei tea selle saadana nime, kes viinapõletamise leidis – Saksamaal see tark ikka sündis ja viina ta vist ka suri; seda nõuaks inimlik õigusetunne. Ja kes tõi selle põrgukunsti meile? Ikka saksad, saksa võimukas rüütlisugu, kes enesele eesti rahva kasvatajate au – oma viinaköökidega ja orjavaimude kasvatajate kantslitega pärib. Tuline põlgus saagu sulle, sa saatanlik sugu, mu rahva poolt, aga mitte austus!!! (lk 323)
Härra, kes ka ise igal pool töötamist üle vaatas, valitsejat ja kupjasid juhatamas käis, hakkas viimati virka, terast mustapealist ja sinisilmalisi priskejumelist poissi tähele panema. "Kuule, Toomas," küsis ühel kevadisel päeval härra poisilt, "kas kirja ka tunned?" — "Ikka natukene kah." – "Kas numbreid oskad ka teha?" – "Mõnda ikka kah." – "Noh, mida sa ei oska, seda õpetan sulle ise. Ma tahan sind kiltriks, kupjale abiks panna. Vana kilter on liiga toss, sellest ei saa enam asja. Kohe homme tule mu juurde, et ma sind su ametiga võiksin tuttavaks teha."

Sellest teisest päevast saadik astus Kivimurru Toomas kiltri kohale; härra ise õpetas teda, kuidas ta omasse raamatusse teopäevi üles tähendama pidi, numbreid tegema ja rehkendama. Küll oli ka kiltri teenistus ränk: hommiku päeva tõusuga kuni loojaminekuni mööda laialisi põldusid kupja kepi all kui koer sinna-tänna joosta, nii et õhtuti jalad kui puutükid kanged ja valu täis olid, terve ihu väsimusest värises, nii et vahel öö otsa kõval asemel vintslema pidi, ilma et magada sai. Aga ta oli ometigi viinaköögi teenistusest päästetud. Kiltril oli ka talveti küllalt tegemist: kõige enam puuraiujate ja -vedajate kannul käia jne. (lk 324)

Tol ajal oli külma veega tohterdamise viis (Kaltwasserkur) ülemate kihtide mõistuse nii vangistanud, et nad enam muud tervisekarastamise evangeeliumi ei jaksanud uskuda kui ainult "Kaltwasserkur'i". Nii ka Vändra mõisa saksad saatsid omad verevaesed lapsed Eevaga merde, kas tormanud ilm või külmanud nad suplemise juures siniseks. Juhtus sel aastal ka just õieti jahe ja vihmane suvi olema Eeva pidi esimene ja viimane vees olema, kuni kõik sakste lapsed järgemööda ära pestud olid. Seal tuli sügise poole viimati õpetus ja lõpetus: majoriproua esimene, kõige verevaesem, nõrgem tütrekene jäi krampidesse ja – suri, kuna priske tüdruku, Lilla-preili Eeva käed ja jalad jooksja konksu tõmbas. Saksad sõitsid, ühe lapse võrra vaesemad, mõisa tagasi, aga Eeva jäi Pärnu ühe Sieck'i proua, kel suur võõrastemaja ja ka hea saun oli, ravitsemise alla. Selle proua suust, kelle juures ma õega umbes 15 aastat pärast seda linnas koolis käies kosti peal olin, olen ma kõige rohkem kiitust meie pärastise ema iluduse ja viisakuse üle kuulnud. "Teil on küll ka üsna paksud ja pikad mustad juuksed, aga teie ema, endise Eeva Nuut'i süsimustade, läikivate juuste kõrval, mis tal üle selja kuni põlvekõverduseni alla rippusid, kui ta nad patsidesse palmis, on nad väikesed. Sealjuures oli ta, kui teda ka tea kuidas saunas higistamisega kurnati, ikka õrna valge ja roosilise jumega. Ja nii ilma alpuseta ei olema küll ühtki ilusat tütarlast näinud, kui tema oli. Kui ta viimati paremaks sai ja hoovi peal jalutas, püüdsid härrad teda võõrastemaja akendest silmitseda. Nii kui ta seda märkas, oli ta hoovi peait kadunud. Mul tuleb ette, nagu oleksite teie, Lilli, selle poolest mõndagi omast emast pärinud." Nii vana armas proua Sieck. (lk 326)
Vana peremamsel, kelle silmis vist Eeva aktid paremini seisid kui ta omad, hakkas Eevat näägutama: "Mis! sina oma vigaste käte ja jalgadega tahad mehele minna?" Eeva vastu: "Küll minu käed ja jalad ikka ennem terveks saavad, kui teile uued hambad suhu kasvavad!" (lk 327)
Ärgu pärigu mult keegi aastaarvu, miilas just see või teine asi sündinud – kronomeetri järele ma sündmusi üles tähendanud ei ole. Ma pajatan ainult sündinud lugusid nii, kuidas nad mulle teiste jutustamise või iseenese nägemise läbi meelde on jäänud. Nii on mul veel meeles, kuidas mamma paari tüdruku abil leiba tegi, iga päev suurte vannide täis. Siis tulid vaesed inimesed troppide kaupa ja ostsid seda leiba. Õhtuti kuulsin, kuidas mamma kaebas, et tal käed leiva lõikamisest ja kaalumisest valutasid. "Ikka ainult naela ja ka poole kaupa võtavad nad, poole ja veerandkopika eest täna ja homme jälle niisama, keegi ei jõua ka tervet pätsi osta, et vähem lõigata oleks." Küsisin siis mammalt, mispärast need inimesed ise kodus leiba ei tee, nagu nad ju enne tegid, vaid siit ostma tulid. "Sellepärast, et neil leiva tegemiseks jahu ei ole: väga kuiv ja palav sui olnud, nii et kõik vili põllul ära põlenud," seletas mulle mamma. Oli siis näljaaeg ja mõisa laskis opmani naisterahvast näljastele müümiseks leiba teha. Seal oli siis ka kerjuseid, kes mitte poolt naelagi ei jõudnud osta. (lk 332)
Ka vana karu, koletu päts, käinud talu kaerapõllul, murdnud Kobra регеmehe sälu maha. Siis tulid ka teiste mõisate härrad Vändra mõisa oma jahikoerte karjadega kokku, metsavahid piirasid kurjad röövelajad sisse ja mindi jahile. Päikese loodeks tulid väsinud jahimehed suure saagiga koju tagasi: vana pätsiisand lamas suurel pikal reel, nii et tal tagumine ots üle ühe ree otsa, pea teisest maha rippus. Vaene hobune tõmbas värisedes ja vabisedes oma tigedama vaenlase hingetut keret edasi. Sellele esimesele koormale järgnesid 6 kriimsilma-koolnut. Oi, see oli suurepärane rong, mille pilt end meie laste mälestusse kui teraskrihvliga põletas: üks karu ja kuus hunti korraga näha, need olid küll surnud, ei võinud enam hammustada, aga nad olid ikkagi hundid ja karu. Öösiti karjus mõni teised unest üles: "Mamma, hunt! Mamma, karu!" Laul "Vändra metsas Pärnumaal lasti vana karu maha" jne. on küll tervel eesti rahva maal tuttav, ja tõsi on, et Vändra suured laaned neid röövelukaid täis olid ja need talupoegadele palju kahju tegid. Röövisid neilt karielajaid isegi lautadest ära, hävitasid nende viljapõldusid ja mesipuuaedu. Mõisal oli juba abinõusid kurjale vastuhakkamiseks, aga vaesel talumehel ei olnud sel ajal muud kui malk ja kaigas hundi tapmiseks käepärast. (lk 334)
Tähtsamatest santidest mäletan peale Jakobi veel kolme: Pulli Jürit, suurt pikka nõdrameelset, kes suvel palava ilmaga oma pükse õlal kandis, arvates, et "ega siis püksid need kõige kallimad asjad ei ole, et neid jalas peab kandma"; ta oli ikka punase naeratava näoga sant, vagune ja alandlik; teist, "Paljaspea-Aadut", kes oli koguni teise loomuga mees: kui teda keegi vihastas, siis loopis ta kohe kivide ja kaigastega; oli korra vihatujus Tõrvaaugu vana kõrtsi (sinna oli vana asemel uus maja ehitatud, kus ka mõisa sepp, Jansu isa, elada võis), selle vana kõrtsi kerisekivid meestele, kes teda sealt maha tuua tahtsid, kaela pildunud, teda õnnetumat taheti vist peksa. Kolmat tundsime kõige paremini, vana Keskküla Leenut, oma mustlase näojume ja suurte mustade silmadega, kes ikka mõisapoistel "pead otsida" tahtis, et selle eest nende käest leiba ja ninatubakat ise teenida. Kõiki neid sante võttis meie mamma ikka emalikult vastu, söötis neid ja andis neile mõne vana riidetüki selga ja katsus oma lastes nende vastu halastust äratada. "Miks kardate teie vaest Leenut ja jooksete tema eest ära, – tema ei tee teile midagi, kui aga teie ise head ta vastu olete ja teda ei pahanda."

Kallis emakene, nii õpetasid sa oma lapsi ka vaeseid sante inimesteks pidama. Sel teel leidsin ma enesele pärastpoole kolm armast sõpra: vana Sauna Jakobi, talguste pillimehe Manni Jüri ja viimati aia äärde sureva kõrgeandelise muusikameistri Rombergi. Nende saatuse käigud rikastasid suurel mõõdul mu hinge. (lk 335)

"Ega te ometigi enam Jannsenite juures ei käi?" küsis mamma korra murelikult, "õpiksite sealt ainult korratust ja..." Ei käinud muidugi enam sest saadik, kui see meile keeldud oli. Tõesti, oleks Lydia Jannsenil teine kodune elu olnud, oleksid ta suuremad anded, kui nad mul olid, ka koolis hiilgavamalt ilmsile tulnud. Mul oli aga mu puhas, igapidi korrapärane, hoolas kodumaja elutõeks ja paisteks, mis mind kui inglitiivul seal võõra, mulle vastiku rahva seas peal vee hoidis, kuna Jannsenit ta kodune elu varjuga kattis, mille alt ta oma "vaimuküünalt" ei jõudnud välja paista lasta. Tänu sulle, sa kallis ema, kelle väsimata hoolitsemise tiibade all meile meie küll raske kooliaeg siiski nii täis mõnusust ja huvitust sai. Meid nähti koolis ja korterites igal pool hea meelega ja võitsime rohkesti lugupidamist ja isegi armastust.

Eesti rahvas, ei tõuse ka sinu pojad ja tütred tõsisele lugupidamisele, tähtsusele, enne kui sa neile kodusid ei jõua ega oska valmistada, mis neile tõsist meele- ja mõistusehariduse põhja jaksaksid panna, mille peale nad koolides ja seltskonnas oma õiget haridust edasi võiksid ehitada. Väga vähe on inimesi, kes endid oma energia varal oma eluolekutest kõrgemale seisma jõuavad tõsta, enamad on oma kodude produktid, nende eluolud ripuvad nende vaimutiibade küljes raskete kaalupommidena, mis neid selle pinna peale alla muljuvad, millest nad on võrsunud. (lk 344)

Koolivaheaegadel, nimelt suvistel, elasime kõige õnnelikumat lapsepõlve. Isat-emat hoolitsesid meile ühel nõul mänguplatsisid, kus eksitamata oma ihu ja hinge oimusid looduse rüpes välja sirutada võisime. Seal oli lastele marjapuuaia tagumises nurgas varjuandjate puude vilusse ruumikas liivaplats onnikesega valmistatud, millesse laud pinudega mahtus. Seal suplesid väiksemad kui kanad liiva sees või ajasid üksteist ka neljatöllakil taga, kuna meie, vanemad, onnikeses oma huvidele elasime. Läks seal meil juba igavaks, rändasime üle laiade mademete, mis käsipuudega varustatud, teisepoole jõge. Oi, kui mõnusaks papa meile selle platsi veel teha oli lasknud! Suure rohelise aasa jõeäärses nurgas oli kena lepik. Selle lepiku keskpaika oli laud mahutatud ja pingid ta ümber, kuna eespool, lagedamal platsil ilus väikene kahe lauaga kiik ja lepiku aasapoolsel veerel kiigulaud (Wippe) lapsi lustile ahvatlesid. Kuidas oleme seal suuremad väiksematega koos kiiganud üksteist taga ajades, peitust mängides või üleajavas elurõõmus aasa lopsakas rohus pööreldes. Sai ka sealt himu täis, pani tüdruk väikese Karla ilusasse rohelisse lapsevankrisse, kuna Lulli ja Leo ja Lali kõrval kargasid – ja karavan reisis põldudest läbi, umbes 1/2 versta mõisast eemal seisva magasiaida juurde. Küll oli seal veel lõbus! Ait seisis keset suurt muruplatsi, ta ühe otsa pool oli jälle väikene lepik, mille varjul isegi maasikad kasvasid; ta ees, üle põlluveere, jõekaldal tore pihlakate reastik. Seda toredust, kui juba maijad punetasid — neid helmeteridasid, mis seal vabritsesime ja siis kui koralliehtes mamma juurde koju tagasi läksime. Mamma, isegi papa, kui ta saadaval oli, võttis ju igast meie rõõmust osa. (lk 344–345)
Mõisa tööd tehti küll enamasti oma leivaliste ja teopäevilistega ära, aga vahel rikkusid ka pahad ilmad töökorda – ei saadud mõnda vilja oma jõuga õigeks ajaks põllult ära koristada; siis kutsuti pea pool vallarahvast kokku, tehti talgused. Tapeti suur härg söögiks, anti vaatidetäis õlut ning toopide võrra viina joogiks ja kutsuti vana Torupilli-Mihkel talguse pillimeheks. See oskas õieti töölisi taga ajada. Jäi keegi nagu sabana teistest maha, siis oli torupill tal kohe taga üürgamas – iseäralisel kiunuval toonil. Ei saadud ühe päevaga tööga lõpule, jäi rahvahulk ööseks mõisa – kas rehealusele, või kuhu ruumi leiti, puhkama. Seda lällutamist ja purjus meeste trallitamist, mis siis teinepoolt kuulda oli! Meid, lapsi, aga aeti sellest möllust hoolega eemale» ei lastud isegi uste vahelt pillimehe sõrmilist kuulatada. Aga kisklemist ei tulnud neil talgustel iialgi ette, kuulsin mammat ikka kiitvat. (lk 348–349)
Nimelt ei jõudnud peremamsel ja toatüdrukud seda sallida, et rentniku lastega mäel nii armsasti ümber käidi, neid sakste lastega mõnikord nagu ühe pulga peale seati. Ja kogunigi vastumeelt oli neile see "proua rumal mood", et ta, kui tal metslindude liha rohkesti juhtus olema, sellest ikka osa ka rentnikkudele jagas. Muidugi saatsid ka Suburgid iga kord, kui nad kalu püüdsid – keda jões nii rohkesti oli — sakstele ikka need kõige suuremad ja paremad kalad, vahel ka värsket loomaliha, kui just härrastel ei juhtunud olema. — Sügiseti said rentnikud ka mõisa aiast veel vakatäied õunu kuivatamiseks ja marju, kui palju süda kutsus. (lk 354)
Seal oli näituseks jõe suure jahu-veski kõrval ka suur vaseveski. Selle veski peal oli väljamaalt osav vasetöömeister, suure perekonnaga. Ta oli raha poolest kaunis kehv mees, tasus suure mõisa rentnikule oma vilja ja muu toidukraami rehnungisi parema meelega ikka oma vasetööga kui rahaga. Sel teel täitus mamma köök kõigesuuruste vaskkatelde, kastrulite ja pudingi-ja koogivormidega, isegi kohvikannud ja -masin kui ka teemasin ei puudunud seal. Aga ka puhvetikapp toas ei jäänud tühjalt seisma. Sinna kogunesid aegamööda taldrikute kui ka kohvi- ja teeserviisid, kõiksuguste supi- ja praevaagnatega kuhjad-virnad kokku jne. Ja et proua Sieck papale nõu oli andnud, ta peaks ometigi oma abikaasale jõuludeks ja sündimisepäevadeks ikka paar hõbelusikat kinkima, sedaviisi korjavat see enesele viimaks kauni hõbevaranduse kokku, siis ka papa niiviisi tegi. Ta ei kinkinud aga mitte ainult lusikaid, vaid ka muud hõbe-lauakraami. Ka meie, kaks linnakoolilast, aitasime omalt poolt selleks ligi, et meie maja elu, soe kodupesa ikka mõnusamaks, ikka kaunimaks kasvas. Meie tõime linnast ilusaid näputöösid koju. Sel ajal olid lõngade ja pärlitega väljaõmblemised õitsel. Õmblesime siis ka meie oma lõnga- ja pärlimustrid peale, kuhu nad aga vähegi passisid. Seal kirjasime papa kirjutuselauakraami, ta raha- ja tubakakoti ära; isegi toreda kasukavöö, mis oma hõbepandla ja peene saffianinaha-voodriga 25 rubla tuli maksma, sai ta üheks jõuluks. Mammale toodi ilusate mustritega käekotte, bubinetist, lõngaga sissetõmmatud mustritega tanusid ja kraesid; ka ühe suure fileerätiku sai ta. (lk 354–355)
Suburgide perekond oleks ju võinud kõigi kadestajate kiuste ikka edasi elada ja jõukuses kasvada, kui mitte perekonna pea, meie õnnetu isa, aegamööda ikka enam alkoholiorjusesse ei oleks langenud. Öeldakse küll: ega viin ju kellelegi peale ei jookse, kui sa ise ta järele ei käi. Aga meie isale tikkus ta tõesti viinaköögi kaudu kaela: tema laualt ei tohtinud viinaproovide pudelid talved läbi puududa. Ja kus juba joomahimu kangeks on kasvanud, seal närbub vastupanemise jõud viimaks täitsa. Oh meie vaene isa, keda meie oma pärastiste eluõnnetuste pärast peame süüdistama, oh kõige õnnetum perekond, kelle liikmete eluõnne põrgulakke auruving ära kihvtitab! (lk 359)
Eesti rahvas on ärkamisel iseteadvusele, aga kadedus ja kius, rumaluse järeltulijad, püüavad viina võimul neid tühjusse tagasi sikutada, kes elus edusammusid on hakanud astuma. (lk 361)
Papal oli ka väikene raamatukogu; ta ostis kokku raamatuid, millest ta köstri Luig'e, Jannseni järeltulija, või mõne muu läbi teada sai. Nii olid tal Kreutzwaldi "Maailm ja mõnda", Jannseni "Püssipapa jutud" ja "Sõnumetooja", kõik Körberi ja veel teised raamatud, milledes ka mina heameelega vahetevahel sorisin. Nimelt lugesin ma heameelega "Sõnumetooja" juttusid. "Püssipapa juttude" üle pahandas mamma tihti: "Vaata seda Jannsenit, seda tänamata looma! Körber on ta selleks aidanud teha, mis ta nüüd on, aga tema teeb tast nüüd "Püssipapa" ja näägutab teda sellega." Jannseni upsakusest ja õpetaja Körberi rahva poole hoidmisest kuulsin oma vanemate majas palju kõneldavat, nimelt kui köster Luig, suure veski rentnik Linde, Kadaka "koolmeister" Kivimurd meil koos istusid. (lk 361)
Nad olid mõlemad, mõisa- ja kirikuhärra, iseenesest mõista, head sõbrad. Pastor tuli Suburgilt 400 rbl. raha laenama, kuna von Ditmar, pärishärra õigusega, oma ema tehtud kontrahti tuli murdma, Suburgi salavigurite abil juba 8 aasta järel 18 asemel koha ostmisele kihutas; mõlemile oli raha priiskamisvõlgade maksmiseks tarvis. Mitte kolmandikku maast ei olnud veel viljakandjaks tehtud, kui mõisahärra Waldburgi Suburgi seljataga kirjutaja Freifeldile ära müüs ja Suburg, et kohta omale tagasi saada, võõrale ostjale taganemisraha pidi maksma. Vaesel isal oli veel hirm sakste võimu eest veres, nii et ta neile vastu hakata ei julgenud, Tol ajal ei oleks ka veel keegi "talupoeg" mõisniku vastu kohtutes kaitsmist leidnud, sest et mõisnikud ise kohtumõistjad olid. "Ega üks vares teisel silma peast noki," oli tol ajal küll õige vanasõna. (lk 373–374)
Pean siin ka korra ära seletama, kuidas see tuli, et meie oma kohale niisuguse toreda saksa nime panime. See ei tulnud muust, kui et Waldburg Suburg'iga riimis. Maja õnnistamise ajal, millel ka mõisahärra preilidega kui ka pastor oma prouaga olid, panid saksad ette karjamõisakest Waldhofiks nimetada; meie, lapsed, aga soovisime, et koha nimi vähemalt meie perekonnanimega riimiks; sellega olid ka vanemad nõus – sel teel jäi siis ka koht Waldburg'iks. Ja tol ajal, kui saksa koolide mõju, saksa keel terves siinses haritud ilmas valitses, kus eesti meestele saksakeelelised, nagu kõik need -sohni, -feldi, -bergi lõppudega priinimed pandi, ei osanud keegi ka selle kohanime panemise juures teisiti mõtelda, kui et see korras oli. Ja – terves seltskonnas istusin ainult mina, kelle mu kallis Bertha-preili kui ka üks kindrali tütar kui endise "kooliõe" lauas oma vahele olid istuma võtnud, kelle süda kui haavatud hirv sakste uhkuse ees värises — keegi ei jaganud seal minu tundmusi. (lk 374)
Kas papal ka "Perno Postimees" oli käinud, seda ma ei mäleta, aga Tartu "Eesti Postimeest" pidas ta küll. Seda lugesime mõlemad suure hoolega — ometi igaüks oma iseäralise arusaamisega. Tihti plahvatasin ma oma vihaga mõisnikkude ülekohtu pärast talupoegade vastu kui ka "kiriksandide" vale keele pärast papa ees välja; siis hoiatas ta ikka: "Laps, laps, ära räägi nii: nende käes on ikka võimus, nemad teevad ikka, mis tahavad." Vahel hoiatas ka mamma: "Ära pahanda ühtigi nii, nad on sulle ikka palju head teinud!" Oh vaene ema, sul ei olnud aimugi, kuidas nad su kõige kallima lapse südant olid lõhkunud! (lk 374)
Mu ränk haigus tuli tervele perekonnale suureks koormaks. Ei teadnud aga keegi, et selle haiguse põhjus ülirängas südamevõitluses, haavatud rahvusetundes juurdus. Oleks Fr. eestlane olnud, ei oleks võitlust, ei – haigust tulnud. Nüüd aeti haigus "tõstmise" ja "koolitamise" süüks; ainult arst ütles mulle: "Teil on vist rängad meeleliigutused olnud. (Sie haben schwere Gemütsbewegungen gehabt.)" (lk 374–375)
Isa pruulis aegamööda ikka sagedamini koduõlut – olid tal ju selleks riistad ja oskas ta seda hästi. Joodi siis koduõlut rohkel mõõdul – isegi meil, naisterahvastel, oli oma magus linnasevedelik iseankrutest võtta. Aga õllepruulile enesele ei saanud humalaarmust küllalt, ta käis Sikanast salamahti veel sinikaela võimu juurde toomas. Jootis naabrimehi, kelledega kõrtsis oli tuttavaks saanud, ja sulaseid; tõusis juba mõnigi kord tüli ja kära. Siis olen pidanud teda vaigistades tundide kaupa ta voodi ääres istuma talle jutustades, mis ma saksa keeles lugenud olin — see pidi ikka midagi liigutavat, kõrgemeelelist olema.

Hullemaks hakkas lugu joomisega minema, kui Suburg enesele kena ja mõnusa vesiveski suure kraavi peale, mis Viluvere soost tulles Waldburgi metsast läbi vett suurde jõkke viis, ehitada oli lasknud. Näabrusemehed tulid kõik meie veskile, ja teades, kui suur viinasõber vana Suburg oli) tõi talle igaüks "poole naela" või rohkemgi ligi, et vähem matti anda saaks. Seal ei saanud isakene päevade kaupa enam "traanist" lahti.

Poisikestele kõige suuremaks kahjuks tulid mitmepäevased teenrite pulmapidud. Karjastest kasvasid tööpoisid ja -tüdrukud, mõned neist läksid paari. Neil peeti vähemalt kolmepäevased pulmad rammusate söökide ja kangete jookidega, millede eest papa nimelt hoolitses. Peapulmalised olime ju iseenesest mõista meie, maja tütred ja pojad. Kuidas oli seal siis võimalik poisikesi, kelledele juba au pärast ikka kõige esmalt õllekappasid ja viinapudeleid peosse topiti, joomisest ära hoida. — Meie meestesugu jõi ja meie, naisterahvad, kurtsime hirmuvärinal: mis nüüd jälle tuleb?! (lk 382)

Ta viib raha ära kõrtsi, teenib kurja ja tuleb koju teda, hirmul ja südamevalus ootavat naist, piinama — temale oma pea, mõistuseta pea, orjaperemehe õigust üles näitama. Sedaviisi annab kirik just toorusele, ülekohtule võimuse kätte. Ausameelelised, haritud südamega abielupaarid, nagu meie vanemadki olid, ei tarvita seaduste paragrahvisid, nende armastajates hingedes on nende elu eeskirjad kuldtähtedega üles tähendatud. Aga just nende tooreste vägimeeste pärast peavad laulatusevormelid, mis üht inimest teise peaks seavad, muudetama. Sain nüüd korraga aru sellest naiste nõudmisest, millest väljamaa kirjadest olin lugenud. Ja kuidas täit elukorda lõhkuvalt pidin veel pärastpoole ainuõiguse koledat võimu tunda saama! Piibu Jaani tragöödiast saadik ei ole enam naisküsimus mu hingest kustunud – ta on aegamööda tugevamaks tõukejõuks mu eluteel saanud. (lk 396–397)
Jakobsoni uudised ei toonud aga perekonnaelusse mitte rahu, vaid mitmekülgseid rahutusi. Mõnus ja armas seltsiline lasteilmas, aga oma ilmavaate ja arvamiste raudne kaitsja. Mis olid ka meie, suurest ilmast lahus elavate hüpoteesid tema kogemuste ja suurema teaduse varal valminud mõttekujude vastu? Aga siiski ei antud meie poolt vaidlemistes kergesti alla. Nii võtsime kõigepealt – mis eesti elule kõige tähtsam oli – "Eesti Postimehe" politika sõelumise alla. Leidsime jaolt heasüdameliselt, jaolt vastumeeleliselt (papa) mõnele Jannseni tegumoele vabandust, mis Jakobson aga ei tahtnud maksta lasta — millega mamma enamasti nõus oli. "Ah," ütles ta, "ma tunnen seda va kerglast ja silmakirjalist "Jentsenit" ta lapsepõlvest saadik – mis võib niisugusest mehest tublit ja tõsist loota." Noh, mammakene ei võinud Jannseni olevusega, selle "laste- ja rahvanuuditajaga", ära leppida. Ja ta esimene tütar on vist väga palju oma ema hinge omadusi pärinud, et ka tema mõnes asjas, kus tõde ennast paiste alla ära püüab peita, andeksandmist ei taha leida. "Rääkigu mis tahes, aga täie südamega rahvamees Jannsen ei ole," kinnitas ta ikka. Mina aga arvasin: ta oleks seda täielikumalt olnud, kui tal enam teadmisi oleks olnud. Tema plats oleks olnud: köstrimaja ja raamatute kirjutamine. Ometi peame tunnistama nüüd, kus meil suurem ülevaade oma rahva kultuuri teekäigu üle on: Meil läks Jannsenit, ka nii kuidas ta oli, meie kirjanduse alustajat, isa, tarvis; ilma tema eelkäimiseta ei oleks ka C. R. Jakobson oma kohale poliitikas jõudnud — tal oli tarvis vastast, kellega ta oma jõudu võis mõõtma hakata. Just nende kahe mehe, orjapõlvest välja kasvanud Jannseni ja enam vabaduses valminud Jakobsoni vaidluste läbi sai mõnelegi arusaajale selgeks, mis eesti rahva nõudmised ja püüded pidid olema ja millele ta vastu pidi panema, millest lahkuma, kui ta korra inimsuseväärilisele iseseisvusele tahtis jõuda. Siis: meil läks Jannsenit, meil läks Jakobsoni praeguse aja võitude jaoks tarvis. Saatus teab ikka ka mõnikord, kuidas ta oma võitlusekäikusid inimeste osadeks ära jaotab. (lk 398)
Vend Karl, kellega Kurgjal ka sinasõprust jõime, tegi esialgul oma põllumehe-idealismis palju "promokid". Sünnitas sel teel ka meie vanemate vahel tülinat. Ta oli arvamisel, et kohaomanik võivat ometigi oma elu nii aateliselt sisse seada, kui ta aga tahtvat. "Jajah," vastati talle, "esiotsa arvate küll, et koht teie käsualune on, aga peagi näete ära, et teie ikka koha ori olete." — "Noh, näituseks," arvas ta, "ma ei salli sigu ega sealiha, ja sellepärast ei võta ühtegi siga oma maa peale. Inimesed, kes sealiha söövad, nende nahk aurab jälki rasvalõhna välja, ja seda ma ei kannata." – "Ja millega tahate siis oma peret toita?" küsiti talt. "Mul on ju suur mets; see annab mulle küllalt linnuliha." Ta katsus sedasi läbi saada, aga aasta pärast ostis ta Waldburgist suure orika, sest et teenijad sealiha pärisid. – Aga lambaid ei hakka ta ometigi pidama – need tegevat karjamaale suurt kahju, sest et nad selle rohust kuni juurikateni nii paljaks niitvat, nii et teised loomad sealt enam midagi ei saavat. See oli papa veeks veskile, sest et tema juba sellessamas mõttes lammastepidamise vastu oli, kuna mamma jälle riiete, sukkade ja kinnaste pärast lammastepidamist nõudis. Oli ju pere sel ajal enamasti riidepalga peal, mispärast siis ka perenaised rohkesti villu tarvitasid. Ja sarnaseid majapidamise-küsimusi tuli mitugi arutamise alla, mis mõnigi kord rahutust sünnitas. (lk 400–401)
Veel suuremal mõõdul pani ta aga nooremate meeled kihama. Ta ei olnud mitte küllalt tagasihoidlik oma vabade mõtetega ka sugulises küsimuses. Seal algas suur vaielus meie kahe vahel. Ta tõi mulle raamatuid, ajalooliste kõrval ka sugulise elu motiividega. Ma uurisin neid, aga ei tahtnud, et ta mu noori õekesi nende luuleilmast oma materialistlikkude mõttekujutuste läbi ärkvele kohutanud oleks. "Teie tahate vist ka taevas veel teiste üle valitsejaks olla," ütles ta korra, "aga mina tahan juba siin maa peal teie valitsuse piirkonnas keskvalitsuse koha oma kätte võtta." Tegemist oli mehega, valvamist ta üle. Õest Juliest, sellest meie päikesekiirest, oli ta vaimustatud kuni taevani. Teine, Laura, nii kaunikujuline mahe ja tagasihoidlik meeste seltsis, ei sattunud nii kergesü hädaohusse, aga kõige viimane, imeilus 15—16-aastane trullakene, oli kaunis kokett; tema pärast oli mul kõige enam muret, et Jakobson talle mitte kes teab missuguseid keerulisi vabadusemõtteid tema väiksesse, kaunis jonnakasse peaksesse ei puhuks. (lk 401)
Veel üht ideaali, kuidas rahvast võiks hariduses võimsalt edasi viia, pesitas Jakobson, tõsine rahvamees, oma mehises hinges: ta arvas, et enam haritud naisterahvad, kui nad kohapidajate meeste abikaasadeks astuvad, nad oma meeste ja laste läbi, nende peale mõjudes, neid lapsi sündimisest saadik vaimliselt ja kombeliselt harides palju eesti kultuuri edendada võivat. Oleks ju õige, kui naine kui mehega üheõiguslane perekonda valitsema võiks hakata, aga kui sel ajal veel õieti "tuhalabida-valitsust" kardeti ja pilgati ja iga meest, kes oma elukorda vähegi oma naise mõju alla seadis, memmeks nimetati, seal rauges loomu poolest nõrgema jõud ülema valitsuse võimul ja ei võinud mehe edasiaitamisest hariduses palju juttugi olla. Jah, laste peale võis haritud ema küll enam või vähem mõjuda, kuidas ümbrus selleks võimalust andis, mitte liiga võimukalt vastu ei töötanud. Aga — kui kergesti ei saanud lapsed seal tüliõunaks vanemate vahel: naine nõudis seda või teist abinõu kasvatamisepõllul, mees ei jaksanud niisugusest nõudmisest ju aru saada ja tähendas selle peale, kuidas Peetri ja Hansu lapsed ilma niisuguste asjadeta tugevateks poisteks ja tüdrukuteks olevat kasvanud jne. – Ühel ajal oli suur tuhin haritud naiste järele; isegi saksa ilukirjandus kubises romaanidest, milledes harimata töömehed endile ülemast seisusest kõrge haridusega naisi kosisid. Teisiti ei või aga olla, kui et naisterahvas peab mehe seisusse ja sellega ka tema eluolekutesse astuma, peab oma endisest seisusest, eluolekutest täitsa lahkuma. Majas saab ta aga perenaise, aegamööda laste ema koha. Ei ole tal nüüd seal vabadust – muidugi mehe varanduse kohaselt – toimetada, ei saa ta seal oma mõistuse ja hingeihade järele enese olemust arendada, vaid ennast ainult võimumehe, veel toorehingelise tahtmiste ja elukommete alla painutama, siis peavad ju kõik ta naiselised ülemad võimed närbuma, siis ei saa ta ju nendega kultuuri teenida. (lk 408–409)
Seal kogusid endid joomasõbrad tema, "vanahärra" ümber kokku, "trakteerisid" teda ja ässitasid teda tütre, selle "Р. Postimehe" kirjutaja vihale. "Kas see veel kellegi naisterahvas on, kes raamatuid ja ajalehti kirjutab ja mõisahärra häid kõrtse laidab. Niisugune hirmus loom aja majast välja." – Seda ei teinud papa küll mitte – selleks olin temale ikka veel liiga kallis, aga pahuraks muutus ta viimaks viina mõjul, päris joomahaigeks. Ei saanud ta omaksed, kes temale enne nii kallid olid olnud, enam ta armast, lahket nägu nähagi. Ja kõrtsi juures, kuhu oma lukus postipaunakese valla postimehele vastu pidin saatma, lõhuti lukk lahti ja ähvardati vanamehekest, kes pauna sinna viis, kõiksuguste koledustega, nii et see, mu vana sõber Jakob, enam kõrtsi sisse ei julgenudki minna, vaid ka kõige pahema ilmaga õues postimeest pidi ootama. (lk 416)
"Sakalal" oli imelike meestega Aleksandrikooli pärast peale targemate meeste vaielda. Seal astusid tuhendekeste rahvuslisele iseteadvusele ärganud hingede seast üks Paistu koolivanem Pärt Suia ja Vastemõisa peakohtumees Purits päris lausa pärimisega välja, et asutatav kool ikka sakste võimu alla pandagu; Purits nõuab, et toodagu päris väljamaalt tublid saksa kooliõpetajad ja seatagu muidugi peenike haritud saksa keel kooli keeleks; – eesti keel ei kõlbavat muuks kui sõimamiseks jne. Pärt Suiat tegi "Sakala" tubli "Nalja-Märt" rahva ees naeruvääriliseks. 1879. a. laulupidul Tartus oli Reinwald muude südikate tarvastlastega Suia ühte "Vanemuise" kõrvalisse ruumi saanud kinni panna ja pakkusid teda rahvale 10 kop. eest näha. Olin ka sel pidul ja sattusin selle jandi keerusse, aga Pärti ei saanud siiski näha: mehike oli putkama, ülepeakaela linnast välja põgeneda saanud. Niisuguseid imeloomi ei saa meie ajal enam näha — meil uuritsevad mõned mutid salamahti mõne eesti võitleja venna jalaaluse õõnsaks. (lk 416)
Kas kirjeldan teile, õnnelikumad suguõed, kellede perekondade pead mitte mõisnikkude viinaköökides ehk kõrtsides alkoholi läbi ihulikult ja vaimlikult pole ära kihvtitatud, seda koledat kojusõitu kihelkonnakohtust hõiskajate, võidurõõmsate joomarite seltsis läbi ööpimedate metsade, üle konarlikkude põldude – üle 30 versta maad. Süda tahtis valus selle üle lõhkeda, kuidas ema ja õdesid veel kodus trööstida. Ei jõua seda kirjeldada – katsuge ise sellest aru saada. Kohus andis kogunigi valju käsu, et ema laste ja oma kraamiga (mis oli siis tema kraam, seda ei tähendatud) 4 nädala pärast majast peab ära kolima. Sellest polnud juttugi, et mees oma perekonnale eluaset peaks muretsema. Ema, naise õigusest, kes ometigi mehega üheskoos töötades (meil oli ema ise veel abielule varanduslise põhja pannud) varandust oli korjanud, ei hoolitud vähematki, teda ei nõutud müümise juures – ehk ta küll oli kihelkonnakohtus nõudmas käinud, et ta joomahaige mees eestkostjate alla pandaks, niisama kui pärijate eesõigusest ostmises ei hoolitud. Mees oli aina üksi perekonna, naise pea kui tal ka enam tervet mõistust ei olnud, kes varaga teha võis, mis ise tahtis, tervest perekonnast hoolimata. Kas veel enam võib ärakohutavalt pea õiguse ülekohtune, täitsa vildak seadusepunkt silma paista, kui säärasel juhtumisel, nagu see Suburgi õnnetut perekonda trehvas? Pean siiski siia juurde lisama, et seaduseparagrahvid ikka ka meid oleksid võinud kaitsta, kui seadustega ümberkäijad oma kohust oleksid täitnud ja mitte oma tagakiusamisehimule voli ei oleks andnud. On ju, nagu üks pilkaja kord ütelnud, seadusel vahast nina, mida sinnapoole võib pöörda, kuhu teda tahetakse pöörda. (lk 421–422)
Kahte momenti selles põrgutantsus tahan veel meelde tuletada, mis mu hingeelusse kui teravad mõõgad on lõiganud. Kohtumehed, ja tea kes veel, olid laimukirja valmistanud, milles jutustati, kuidas Suburgi perekonna suur haritud tütar oma väsinud isa habemetpidi mööda põrandat vedanud, ja papat olid nad viina varal sundinud sellele kirjale alla kirjutama. See kiri ilmus "Eesti Postimehes", millesse muidugi minu üle hea meelega, nagu Jakobsonigi üle, halbu teateid vastu võeti. Seal oli ka ülepea S. perekonna saatusest võõriti laialt ja pikalt jutustatud. Ma küsisin papalt: "Kust see koletu laimukiri sinna lehte saanud on?" Ta tunnistas kohe kahjatsedes, kuidas teda alla kirjutama sunnitud, ilma et ta sest õieti oleks aru saanud, mis seal kiijas seisnud. – Seda laimu ei võinud ma oma peale jätta. Mina olin õieti ainukene, kes oma purjus isa tema suures ärrituses natukene rahustada võisin, iialgi aga oma kätt ta vastu üles tõstnud ei olnud. Ka emakene heitis mu nõusse. Me läksime vallamajasse, kui kohtumehed seal koos olid. Kohtukull kaeti kinni ja mina pärisin asja kohta seletust. "Teie käskisite ju mind mu nime sellele kirjale alla kirjutada." – "Miks sa siis kirjutasid, kui see õige ei olnud, mis seal ees seisis?" – "Mina ei saanudki sellest aru, mis seal seal kirjutatud oli." – Mehed ei saanud endid süüst puhtaks pesta. Kirjutasin "Eesti Postimehele", muidugi ka papa allkirjaga; ei mäleta aga enam, kas ilmus selles või ei. (lk 424–435)
Joomaharjutused olid ju kuni uuema ajani üliõpilaste toredus – poiss, kes paremini lakkuda jõudis. Ja väikse pungaga eestlased katsusid selles suurte kaugaste omanikkudega võistelda. (lk 426)
Lubatagu mulle aga siinkohal, enne kui elukäigust edasi jutustan, oma võimsast "ebausust", kuidas materialistid seda muidugi nimetavad, tunnistust anda. Jakobson ütles: kes oma arvamist, elu- ja ilmavaadet avalikult üles tunnistada ei julge, see on argpüks ja valevaim. Oleme ka selle üle vaielnud, aga mis – mehele antakse naisterahva poolt ikka, kui ka mitte avalikult, siiski salamahti õigus. Nii tunnen oma vanadusepäevil ära, et ikka nagu tema mõju all oma elust ja tundmustest pajatan, kui ka mõneski asjas teisiti arvan, kui tema arvas, nagu unenägude kohtagi; olgu siis ka neist tunnistus antud.

Oli 1882. a. veebruari lõpupoolel, kui ma unes nagu Vändra kiriku mail ühel kõrgemal kohal seisin, kust rahvahulga peale, mis seal koos seisis, ülevalt alla vaatasin ja muud ei näinud kui inimeste päid, mis kui kaalikad läbisegi veeresid. Minu vastas, teisel pool rahva kogu, tõusis suur, kehakas torn, mille varju kirikuhoone päris ära kadus, oma tipuga kuni pilvedeni. Korraga nagu lõigatakse torn ta jalalt läbi ja ta langeb rahva peade peale, nii pikalt ja laialt, et kõik ta alla jäid, ükski ennast kõrvale ei saanud hoida. Selle üle kohkusin nii ära, et unest päris üles kargasin. Mõne öö järel seisin unes jälle selsamal mäel, jälle oli rahva kogu, aga väikene, seal koos. Kirikul, mis nüüd selgesti näha oli, seisis ukse ees pikk söögilaud, valge linaga kaetud, mille äärde üks ja teine inimene tikkus. Mina seisin eemal ja nägin, kuidas väikene kirikutorn aeglaselt just inimeste peale, kes kõik talupojariietes, maha langema hakkas. Torni ots ähvardas ka minu peale kukkuda – ärkasin karjatades unest.

1. märtsil kohutas maad ja rahvast armastatud keisri langemine kurjategija käe läbi: nagu elupuust maha lõigatud. 7-dal ehmatas väikest eesti rahva kogukest tema inimlikkude õiguste kõige truuma ja tulisema eestvõitleja Jakobsoni surma teade. (lk 429)

Veel korra tahtis saatus mind lahedamale eluteele ahvatada – ikka mehe kujul. Kui ta mind mu lapsega peavarjuta, toeta nägi olevat, pakkus Gamov, mu spiritistlik, viimane suuremeelne sõber, oma kätt ja nime, mille küljes ka varanndus rippus – maja kaunis suure aiamaakrundiga kui ka mõned tuhanded pangas. Ta tundis eneses juba surmaidu ja ei tahtnud oma varandust oma naisele, kes teda teise pärast maha jätnud, ja pojale, kes juba politehnikumi õpilane, pärida jätta. "Teie olete küll iseäraline oma iseseisvusejõus, aga teie ei tea, kui raske on üksikul varanduseta naisterahval vanaduses elada – pealegi veel lapsega. On teil aga naise nimi, oma maja ja ka veel raha, siis olete kõige tooruse haavamiste eest varjatud." Poleks ta naise nime mitte niisuguse rõhuga nimetanud, oleks ta minust ehk võidu saanud. Isegi Natalie, kellega sel ajal juhtusin kokku saama, sundis mind järeleandmisele. Minus aga ärkas jälle vana vastupuiklemise vaim: siis see peaks mu hingevõitluste lõpp olema, et ma naise nime pärast peaksin laulatusele minema, "vanatüdruku"-põlve kartusel mehe kaitse alla pugema. "Ei," vastasin ma Gamovile, "tänan väga, saan Teie suuremeelsusest täiesti aru, aga kui ma Teie mind kõrgesti austava pakkumise vastu võtaksin ja ainult nime ning vara pärast abielusse põgeneksin, ei peaks ma ennast nende võitluste vääriliseks, millede osaliseks mind saatus on saada lasknud." – Vanatüdruku nime ja kõike, mis ta küljes ripub, ei karda ma, ainult süda valutab mul, et ma lapsele ja omastele kergendust nende kehvuses ei jõua muretseda. Jah, poleks Friedrich minu läbi mitte õnnetumaks saanud, oleksin ehk tea mis pakkumise võinud vastu võtta. Nüüd võitis mõte tema peale kõik teised võimud ära. Küll naeratavad nüüdsel "vaba armastuse" ajal mõnedki pilgates minu kui "sentimentaalse" aja kasvandiku avaliku tunnistuse peale, aga mina ei taha armastatud mehe auks tõde ära salata, naergu uskmata hinged või loginal. – Olen ka tõesti kõik üksiklase-elu pilked ja põlgused naeratades ära kannatanud, ainult vaesus on piinanud. (lk 426–427)
Ometi elu nõuded ei anna aega tundmuste üle haududa, nad kihutavad ikka edasi astuma. (lk 443)
Tõesti, kõik oleks hästi edeneda võinud, kui vähegi rohkem "ärganud" vaimuga naisterahvaid oleks olnud. Nendele 380-nelegi lugejale tellisid lehte enamasti noored mehed, kas vennad või sõbrad. Mõned naisterahvad tulid päris salamahti oma numbreid ära viima. Mõningad jutustasid, kuidas nad "Lindat", seda meeste poolt naisterahvaste rikkujaks nimetatud lehte, ainult aidas kirstu nurgas hoida ja salaja lugeda tohtivat. (lk 452)
Seal hakkas uus ärkamisehoog Soome poolt tulles ka alkoholist uimastatud Eestist läbi voogama: asutati karskuse-seltse joomise vastu võitlemiseks. Esimene oli vist Tori karskuseselts kooliõpetaja J. Tilk'i juhatusel a. 1889. Kuidas nad järgemööda Narva ja mujale sigisid, ei tea ma enam, aga seal astusid ka Viljandi linna ärksamad nooredmehed kokku ja kohtukirjutajad ja muud – kooliõpetajad, köstrid ja kirikuhärrad ei kannatanud karskusseaduste alla heitumist: oli neile liiga alandav – seadsid oma põhjusseadused Tori seltsi põhjuskirja järele kokku ja saatsid "Vabaduse" nime all kinnitusele ja said kinnitatud. Kuidas see kõik mind vaimustas ja elustas! Ootasin igatsusega, et selts töösse hakkaks, et ka ligi astuda võiksin. Aga ei ja ei i aasta tikub kinnitamiseajast mööda veerema ja ikka veel ei ole seltsi asumas. Kuulan põhjuse järele, miks ta siis veel ikka elusseastumisega viibib. Seal kuulen: ükski majaperemees ei taha sellele "narride seltsile" korterit anda. (lk 452)
Mõned tublid Abja "isad", kelledele viin väga maitsis, tulid manitsustega, et lapsi, kellede isad ometi niisuguse rumala seltsi käsul joomist ei saa jätma, mitte ei õpetataks oma isasid põlgama; tulid peagi näpunäited ka inspektori poolt. (lk 453)
"Linda" oleks ju nüüd tõesti rõõmsalt kosuda võinud kui – meie naisterahvasugu oma orjaunest oleks ärgata jõudnud, äratundmisele virgunud, mis meile meie oma avalik hääleõigus tähendas. Oleks neid üks tuhandikukenegi olnud, kes end täie arusaamisega oma ajalehe ümber oleksid kogunud, ka siis oleksime edasi sammunud. Tuldi küll nõudmistega: muutke kuuleht nädalaleheks, nii et teda tihedamini kätte saame, siis tuleb rohkem lugejaid; andke ka naisterahva-näputööde mustreid ja kleitide moodulehti ligi, siis tuleme hulgana. Katsusin, üle jõu, soovisid täita ja – kukkusin sisse; pidin lehe kogunigi käest ära andma, kui väikene trükikoda kõige oma õiguse ja täiega mu seljataga ära müüdi ja mulle ainult ta võlad maksta jäid. (lk 454)
Minu õdedele, kes kindlameeleliselt oma kiriku-usust kinni hoiavad, sünnitab see suurt meelehärmi, et mina, nende vanem õde, usuasjus oma iseseisvat teed käin; püüavad mind ikka jälle, aga muidugi asjata, oma poole tagasi pöörda. (lk 457–458)
Mina tundsin ennast selle järel, kui ma kooli maha olin jätnud, kui kasutütar, kes kooli eestseisja oli, mehele läks, kümmekond aastaid kui surmale ära antud – olin ma ju sellega avaliku tegelase kohalt lahkunud. Vaatasin ja kuulasin ainult kõrvalt, missuguse mühaga nüüd ärganud Eesti oma kultuuriteed edasi tõttas. Igasuguse sisuga kirjandus õitseb lokkavalt, ajalehtede, nimelt Tartu ja Tallinna päevalehtede ümber kogunevad mitmete tuhandete lugejate hulgad; seltsid ja ühisused tärkavad kui kevadised taimed seltskondlikust rüpest ilmale; kunstitemplid tõusevad meie suuremates linnades kultuuripinnalt ülesse kõrgele; eesti tütarlastegümnaasium töötab puhtas rahva vaimus eesti intelligentsi juhatusel; Eesti Naisselts kosub ja kasvab juba mõned aastad kindlas vaimus; oma häälekandjas "Naiste Töö ja Elu" võib ta julgesti oma nõudmisi avaldada, oma elu sihtisid ajada; ka kutsekoolid rahva tütardele säravad kui rohelised aasad nüüdse aja elu kõrbes; eesotsas Sahkapuu Pere-naistekool, kus Eesti tulevikule tõesti haritud, selge silma ja osava käega majaperenaisi ette valmistatakse, ja Liplapitu aiatöökool; talumajad toredate sisseseadetega, igal oma mööbel, aga seal paar peene voodiga võõrastekambrit, söögituba oma puhvetiga jne., ehivad igal pool maastikku, "meie ilusat Eestimaad", ja keegi ei ütle enam, et see patt on, nagu Waldburgi, Suburgide elukorda siunati; eesti rahvusest mõisaomanikke ei puudu ka enam ei Liivi- ega Eestimaal. Jah, eesti ärganud rahvas on viimsetel kümnetel aastatel mühavalt oma kultuuriteed edasi tõtanud, aga mina ei ole enam kusagil ligi tõmmata, ligi aidata saanud, – ajaratas on mind liiga vara tee äärde kõrvale visanud; kes jaksab mu kurvastust selle üle aimata? Paar aastat tagasi ähvardas mind veel koguni ränk õnnetus: mu silmanägemine kippus ära kustuma. Mõte, et ma mitte enam kirjandusegi kaudu ilmaeluga ühendusse ei tohiks jääda, ajas mind peaaegu meeleheitmisele. Pöörsin oma suures ahastuses Eesti Kirjanduse Seltsi poole. Ja tema sirutas mulle suuremeelselt oma avitaja käe vastu: viis mu omal kulul silmakliinikusse, kinkis mulle uue silma ja toetas mind ka veel edasi kuurahadega. Sellega on ta mind kui uude elujärku tõstnud, nii et loota võin, et ehk veel hirmsa sõja lõppu saan ära näha, uut rahupõlve ligi maitsta. (lk 458–459)

Välislingid