Mõisavalitseja

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
  • Ah jah — see kah veel! Esimesel hoobil ei pannud ta seda tähelegi, et Kiir Venemaale tahtvat minna, valitsejaks õppima.
Kiir — valitseja! Kiir — mõisavalitseja! Kiir — mõisahärra, Kiir — minister, Kiir —- kuningas! Ei, jumala eest, kui Kiir juba mõisa-valitsejaks kõlbas, siis kõlbas ta sama hästi ka kuningaks. Kõik võis olla: tuli ja vargad ja lõppude lõpuks ka see, et Raja Teele Kiirele mehele läheb —, mine võta kinni, mis naistel vahel pähe tuleb —-, aga jutt mõisavalitsejast - see on küll ainult nali; õigus, rumal ja ülbe nali, aga siiski nali. (lk 172-173)
  • Öösel aeleb Toots rahutult voodis ega saa hommikuse valgeni sõba silmile. Kord ehmatab teda inetu viirastus, kord hammustab teda kirp või lutikas. Mõisavalitseja püüab end rahustada, niipalju kui vähegi võib, loeb une meelituseks sajani, annab endale tõotuse teisel päeval apteegist terveni külimitutäie kirburohtu tuua — kõik ei aita. Mingu Teele kas või apteekri sellile või metshundile mehele, mingu tondile, tehku kodukäijaga pulmad ja soetagu lapsi luupainajaga, aga saatku ainult minema see tedretäheline käärikunstnik!
Alles vastu hommikut tuleb sealt kuskilt üks rändav uinak ja puhkab Ülesoo tagakambris jalgu. (lk 177)