Mõisavalitseja

Proosa

Ah jah — see kah veel! Esimesel hoobil ei pannud ta seda tähelegi, et Kiir Venemaale tahtvat minna, valitsejaks õppima.

Kiir — valitseja! Kiir — mõisavalitseja! Kiir — mõisahärra, Kiir — minister, Kiir —- kuningas! Ei, jumala eest, kui Kiir juba mõisa-valitsejaks kõlbas, siis kõlbas ta sama hästi ka kuningaks. Kõik võis olla: tuli ja vargad ja lõppude lõpuks ka see, et Raja Teele Kiirele mehele läheb —, mine võta kinni, mis naistel vahel pähe tuleb —-, aga jutt mõisavalitsejast - see on küll ainult nali; õigus, rumal ja ülbe nali, aga siiski nali. (lk 172-173)

Öösel aeleb Toots rahutult voodis ega saa hommikuse valgeni sõba silmile. Kord ehmatab teda inetu viirastus, kord hammustab teda kirp või lutikas. Mõisavalitseja püüab end rahustada, niipalju kui vähegi võib, loeb une meelituseks sajani, annab endale tõotuse teisel päeval apteegist terveni külimitutäie kirburohtu tuua — kõik ei aita. Mingu Teele kas või apteekri sellile või metshundile mehele, mingu tondile, tehku kodukäijaga pulmad ja soetagu lapsi luupainajaga, aga saatku ainult minema see tedretäheline käärikunstnik!

Alles vastu hommikut tuleb sealt kuskilt üks rändav uinak ja puhkab Ülesoo tagakambris jalgu. (lk 177)

Oskar Luts, "Suvi I ja II. Pildikesi noorpõlvest". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 8. trükk, lk 220

Uus valitseja Swiderski oli talumatu, jõhker idapreislane, kes peksis töölisi ja rääkis kõigile, et ta õde on abielus paruniga. Meie vahel valitses äge vaen, ma ristisin ta "Siga-Saksaks", ja peagi kasutasid seda nime kõik töölised. Kord pärastlõunal, kui olin üksi kodus, kuulsin lasku ning kohe jooksis kokk kohale. "Jumal appi, Swiderski on maani täis, seisab köögis ja laseb brauningust."

Kõlas teine pauk ja siis veel kolmaski.

Kokk nuttis. "Mis me teeme, armuline proua, jumalapärast, mis me peame tegema?"

"Keegi ei tohi kööki minna. Ma lähen ise tema juurde."

"Ei, ei, ta laseb armulise proua maha."

Ma olin Siga-Saksa peale liiga vihane, et hirmu tunda. Eestoas võtsin kätte ratsapiitsa — mida sellega revolvri vastu teha, seda ma ei arutanud — ja läksin kiiresti kööki. Siga-Saks seisis ukse lähedal, irvitas tobedalt, tõstis suure brauningu ja sihtis mind. Küllap olen kohe surnud, mõtlesin ma, ent siis sähvatas päästev mõte läbi pea: mees on preislane, sõjaväes teeninud, sõjaväe kord on tal veres, ta on liiga purjus, et jagada, kes tema ees seisab. Ma karjusin võimalikult sõjaväelisel toonil: "Parem pool! Ümberpöörd! Sammu marss!"

Ta oli eht Wilhelmi-aegne preislane, nõksatus läbis ta keha, sirgelt marssis ta minust mööda, nagu oleksin veltveebel, ja läks teisest uksest õue. Sõjaväeliste käsklustega ajasin ta üle õue oma tuppa, panin ta seal luku taha. (lk 112)

Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981