Uppumine

Proosa

• Merejumal Poseidoni vana naine, kes teadmata milleks oli võtnud oma tiiva alla täiesti äpardunud Nina, istus sealjuures laua otsas, kõrge akna all, ja muudkui toitis meid, minu mällu aga kerkis ikka ja jälle võõrastemaja luksuslik magamistuba, kus on lumivalged linad nagu merevaht ja voodeid on neli tükki – ja muudkui tundus, et just nii ongi tarvis, lasta kõigel kulgeda omasoodu, mitte võidelda, vaid lasta käed rüppe, ning siis sa hakkadki seal vee all hingama, ja sind võtab vastu jumal Poseidon, paneb su kaunis mõnusasti elama, sest kui ma Moskvasse tagasi jõudsin, sain teada, et Nina ei olegi kusagile ümber asunud, vaid ta lihtsalt uppus aasta tagasi koos oma väikese pojaga, kui ta sattus lõbusõidukaatriga tuntud õnnetusse, mis juhtus nende samade randade lähedal, kus ma äsja olin jalutanud, ilma et mul millestki aimu oleks olnud. (lk 64)
  • Ljudmila Petruševskaja, "Jumal Poseidon", rmt: "Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last", tlk Toomas Kall, 2012, lk 62–64

• Polnud midagi naljakat selles, et pidid elama nagu hulgus telgis Pianosal, selja taga töntsakad mäed ning silme ees rahulik sinine meri, mis võis krampi tõmbunud inimese silmapilgu vältel ühe lonksuga alla neelata ning ta kolm päeva hiljem tagasi randa saata, postikulu tasutud, üles paistetanud, sinine ja mädanev, vesi mõlemast külmast ninasõõrmest välja voolamas. (lk 22)
  • Joseph Heller, "Nõks-22", tlk Tiina Randus, 2020