Ljudmila Petruševskaja

Ljudmila Petruševskaja (sündinud 26. mail 1938 Moskvas) on vene proosakirjanik, luuletaja, näitekirjanik ja laulukirjutaja.

"Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last"

Tsitaadid lühitekstide valikkogust: Ljudmila Petruševskaja, "Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last", tlk Toomas Kall, 2012.

Neid tuntakse ära mitmete tundemärkide järgi, neid tunnevad ära samasugused nagu nad isegi. Need tundemärgid on kahekordsed, korduvad. Nad on väheste jaoks avatud. Imelik on ka see, et need, kes on tundemärgid ära tundnud, ei saa millestki aru. Ega mõista ka iseennast. Ainult süda kisub kokku, ja kõik. Pisar ja mingi ebamaine äng teevad silma häguseks, mälestus jääbki tulemata. Kaks sugulassaatust mööduvad ruumis teineteist riivamata.

Veel nimetatakse seda armastuseks esimesest pilgust (see pilk võib temaga, armsamaga, mitte kunagi enam kohtuda). (lk 29)

Kahekordne tundemärk, valgus vajalikust küljest ja selle valgusega valgustatud maja – ning sellest piisab, inimene tunneb maja ära. Aga kõigest, mis oli enne ja pärast, milleks on siin paik ja valgus, maja ja tuul – sellest arusaamist ei ole pagendatule antud. Ta ei pöördu tagasi endisesse aega, teise ellu, tal on vaja toime tulla praegusega, milline see ka ei oleks, kuid ilma selle endise valguse ja õnneta. (lk 29)
Just nimelt möödunu, see, mis on juba olnud, on meile kallis. Just sellele annab värvingu kurbus, armastus, kõik on jäänud sinna, seal oli see, mille kohta öeldakse ״tunded”. Nüüd on kõik teisiti, elu veereb ilma õnne ja pisarateta. (lk 29–30)
See mees, isa, ei olnud enam noor, ja ka ema ei olnud enam kuigi noor, nad olid kokku saanud küpses eas, juba eluloojangul, ning sünnitanud endale õnne, ilusa ja hea ingli, keda eakaaslased (vanemate meelest) ei hinnanud, nii nagu ei hinda metsik suguharu esimest prohvetit. (lk 30)
Ja siis kohtaski isa oma elu armastust, samuti mitte enam noort, eatut, õrnust tulvil naisterahvast, habras, juuksepuhmas ümber kuldse pea, sinised silmad, uus töökaaslane. Ning oligi kõik otsustatud, ja sündis ime, kuldjuukseline, lokkispäine, kõhnuke väikemees, ingel. Ja nad elasid koos kaheksateist aastat millegagi, elasid teineteise külge klammerdudes, elasid otsekui veel ühe lisaelu, ning muretsesid lakkamatult poisi pärast. (lk 30–31)
Griša piinles ja nuttis suure häälega, ei suutnud iseendasse pugeda, järsku avastas ta oma kaela all tillukese augu, kust voolasid pisarad, otsekui veel ühest silmast. Ta nägi kummalisi unenägusid, mingi pilvitu õnn, mingi armastus, mis mähkis ta endasse, äiutas ja vaigistas. (lk 33)
Aja jooksul läks šokk siiski üle ja valge Griša lasti välja, onu Tom aga viidi teise korpusesse, kus ta leidis endale kaitsja kassipoja näol, kellest ta enam ei lahkunud (mustavalgekirju kassipoeg), veel üks rõhutud rass, Ameerikas ei tohi olla hulkuvaid kassipoegi. (lk 33)
Naine jõi teed. Tema silmas tantsis päikesejänku, lusikast, millega see hallipäine vanaeit tassi muudkui segas ja segas. Nägu oli hale ja troostitu.

Naine liigutas tassis sihitult lusikat, ja valgustäpp vilkus tema punasel ninal ja sinisel silmal. Sinine silm oli valgustatud eriti maaliliselt, see lahvatas põlema nagu elav kalliskivi.

Toimus tõeline topeltkokkulangemine, kaks südant kohtusid ega tundnud teineteist ära. (lk 33)

"Uus hing", lk 29–34

Minu isa ja ema otsustasid, et nemad on need kõige kavalamad ja kolisid, kui kõik algas, koos minuga ja varutud toiduainete koormaga maale, mahajäetud kolkakülla, kusagile Mora jõe taha. Maja olime ostnud odavalt ja seal ta nüüd seisis, me sõitsime sinna kord aastas juuni lõpus, ühesõnaga minu tervise heaks maasikaid korjama, seejärel aga käisime augustis, kui mahajäetud aedadest võis juba korjata õunu, kreeke ja väikesi metsikuid mustsõstraid, metsas aga oli vaarikaid ja kasvasid seened. Maja sai ostetud justkui lammutamiseks, me elasime ja kasutasime seda, ilma et oleksime midagi parandanud, kuni ühel ilusal päeval leppis isa autojuhiga kokku, ja me läksime kevadel, kohe kui oli kuivaks tõmmanud, toidukraami koormaga maale, nagu Robinsonid, kaasas kõiksugu aiatööriistad, aga ka püss ja jahikoer Prints, kes üldise veendumuse kohaselt oli võimeline sügisel põllul jäneseid püüdma. (lk 35)
Tanja ise oli hariduselt meditsiiniõde, hariduse aga oli ta saanud Kolõma laagris, kuhu Tanja oli saadetud kolhoosist varastatud põrsa pärast, seitsmeteistaastaselt. Tanja juurde ei rohtunud rahva rada, temal küdes ahi, tema juures käis karjanaine Verka Tarutino nimelisest asustatud naaberkülast ja karjus juba eemalt, ma vaatasin: "Tanja, anna teed juua! Tanja, anna teed juua!" Anisja-mutt, küla ainus inimene (Marfutka ei tulnud arvesse, Tanja aga ei olnud inimene, vaid kurjategija), ütles meile, et Tanja oli olnud omal ajal siin, Moras, arstipunkti juhataja ja vaata et kõige tähtsam tegelane, tema juures tehti suuri asju, pool maja oli ta andnud arstipunkti kasutusse ja sellest tuli ka raha. (lk 36)
Õhtul me läksime ema ja isaga Anisja juurde kitsepiima tooma, Marfutka aga istus juba seal. Anisja ütles meile, et ta oli näinud meid Marfa aias. Ema vastas talle, et me otsustasime Marfa־mutti aidata. Anisja vaidles vastu, et Marfutka sätib ennast juba teise ilma ja ei maksa teda aidata midagi, küll ta tee üles leiab. (lk 37)
Kõik muutub keeruliseks, kui jutt on ellujäämisest niisugustel aegadel, nagu meil olid, vana ja väeti inimese ellujäämisest tugeva noore perekonna palge ees (isa ja ema olid neljakümne kahe aastased, mina olin kaheksateist). (lk 38)
Meie emaga askeldasime aiamaal, jätkasime mingil moel isa tööd aknaraamide, uste ja klaaside kogumisel, peale selle me tegime siiski süüa, koristasime, tassisime pesuvett, õmblesime midagi vanadest katkistest kasukatest, mis me majadest leidsime, õmblesime talveks midagi viltide taolist, õmblesime kindaid, tegime vooditesse samblast asemed. Kui isa öösel niisugust aset nägi, selle enda all avastas, siis rullis ta kõik kolm tükki silmapilk kokku ja viis hommikul käruga minema. Paistis, et isa valmistab veel ühte urgu, ainult et metsas, ja see kuluski meile edaspidi väga ja väga ära. Kuigi hiljem selgus ka, et mitte mingi töö ega mitte mingi ettenägelikkus ei päästa meid kõikide ühisest saatusest, päästa ei suuda mitte miski peale õnne. (lk 39–40)
Samal ajal me elasime läbi kõige hirmsama juunikuu (auu!-kuu), kui tagavarad maal tavaliselt otsa saavad. Me mugisime võilillesalatit, vaaritasime nõgesesuppi, aga põhiliselt kitkusime rohtu ning muudkui tassisime ja tassisime ja tassisime seljakottide ja kandekottidega. Niita me ei osanud, ja ka rohi ei olnud veel väga kõrge. Anisja andis meile lõpuks ometi vikati (kümne seljakotitäie rohu eest, aga seda on päris palju), ja me niitsime emaga kordamööda. (lk 40)
Meie lugesime emaga "Aiapidamise käsiraamatut", isa aga lõpetas viimaks ometi oma metsatööd ja me läksime tema uut eluaset vaatama. Tuli välja, et see oli kellegi hütt, isa oli seda kas praavitanud või vähemalt seinu takutanud, aknaraamid, klaasid ja uksed ette pannud ning katuse papiga katnud. Maja oli tühi. Kõik järgmised ööd me vedasime sinna laudu, lavatseid, kirste, pütte, malmpotte ja alles olevaid tagavarasid, peitsime kõik ära, isa aga kaevas sinna keldri ja peaaegu maa-aluse ahjuga muldonni, kokkuvõttes kolmanda maja. Isa väike aiamaa juba õitses. (lk 41)
Suve jooksul said minust ja emast jämedate sõrmede ja paksude mulda täis küünealustega karmid maanaised, ja mis kõige huvitavam, küünejuurte juurde tekkisid nagu vallid, paksendid või kühmud. Ma panin tähele, et Anisjal oli sama asi, ja Marfutkal, kes midagi ei teinud, olid samasugused käed, ja Tatjanal, meie kõige suuremal proual ja meditsiinitöötajal, oli sama pilt. (lk 41)
Me sõime ka ise üha rohkem keedetud rohtu mitmesugusel kujul, eesotsas seenesupiga. Kitsetalled elasid ammu isa juures, kiusatusest kaugemal, rada sinna oli päris rohtu kasvanud, seda enam, et isa käis tuleviku üle mõtiskledes mööda erinevaid radu. (lk 42)
Kõik muutus palju hirmsamaks, kui me hakkasime talve peale mõtlema. Vilja – ei jahu ega teri – ei olnud, mitte midagi ei olnud ümbruskonnas külvatud, bensiini ja tagavaraosi ei olnud enam ammu, hobused aga olid veel varem tapetud, künda polnud kellegagi. (lk 42)
Isa käis ja korjas mingeid juhuslikult alles jäänud viljapäid kunagistelt põldudelt, need aga olid juba enne teda läbi kammitud, ja korduvait, temale jäi natukene, kotike teri. Ta plaanitses metsa sisse, maja lähedale lagendikule talivilja külvata, uuris Anisja käest, millal on õige aeg, ja Anisja lubas talle öelda, millal ja mismoodi külvatakse ning kuidas küntakse. Labida põlgas naine ära, atra ei olnud aga kuskilt võtta. Isa palus, et ta joonistaks adra, ning hakkas siis, täitsa nagu Robinson, mingit vigurit kokku klõpsima. Anisja ise ei mäletanud hästi kõiki üksikasju, kuigi tal oli endal tulnud vanal hallil ajal käia lehmaga kündmas, isal aga hakkas insenerimõte jooksma ja ta asuski seda jalgratast leiutama. (lk 42–43)
Me ei öelnud kellelegi midagi, kui linnast ära kolisime, kuigi isa valmistus ärasõiduks kaua, mistõttu meil koguneski terve autokoorma jagu kotte ja kaste. See oli kõik odav kraam, mis polnud omal ajal defitsiitne, minu isa kui ettenägelik mees oli kogunud neid asju mitme aasta vältel, kui nad tõepoolest ei olnud kallid ega defitsiitsed. Minu isa, endine sportlane, turist, alpinist ja geoloog, oli oma jala puusast ära vigastanud ning kippus juba ammu ära, nüüd langesid asjaolud tema üha areneva pagemismaaniaga kokku, ja me põgenesime, kui kõik oli veel pilvitu. "Hispaania kohal on pilvitu taevas," naljatas isa lausa igal ilusal hommikul. (lk 43)
Selgus, et meie maja on hõivanud mingi majanduskomando, aiamaal seisab tunnimees, Anisja kits on viidud sinnasamasse meie endisesse majja, Anisja oli selle eileõhtuse piimapurgiga oodanud isa tema lahingu rajal öö hakust saadik ja kuigi isa kurvastas, oli ta ka rõõmus, sest tal oli õnnestunud jälle põgeneda, ja põgeneda koos kogu perega. (lk 45)
Talv tuiskas kõik meie teed lund täis, meil oli nii kuivatatud kui kupatatud seeni ja marju, isa aia kartulit, lakatäis heina, leotatud õunu metsa hüljatud taludest, isegi pütitäis soolakurke ja tomateid. Põlluribal kasvas lume varjus talivili. Olid kitsed. Olid poiss ja tüdruk, et jätkata inimsugu, kass, kes tõi meile hulle metshiiri, oli koer Prints, kes ei tahtnud neid hiiri süüa, aga kellega isa lootis varsti jänesejahile minna. Püssiga jahil käia isa kartis, ta kartis isegi puid raiuda, peljates, et meid hääle järgi välja peilitakse. Kui tuisk undas, siis raius isa puid. Meil oli vanaema, rahva tarkuse ja teadmiste allikas. Meie ümber laius külm ruum. (lk 46)
Juhul, kui me pole üksi, tullakse meile järele. See oli kõigile selge. Aga esiteks, isal on püss, meil on suusad ja terane koer. Teiseks, millal nad veel tulevad! Me elame ja ootame, aga me teame, et ka seal keegi elab ja ootab, kuni me oma terad üles kasvatame ja kasvab vili, ja kartul, ja uued kitsetalled – ning siis nad tulevadki. Ja viivad kõik kaasa, sealhulgas ka minu. Seni toidab neid meie aed, Anisja aed ja Tanja majapidamine. Tanjat, ma arvan, ei ole enam ammu, aga Marfutka on kohal. Kui meie oleme nagu Marfutka, siis meid ei puututa.

Aga nii kaugele annab meil elada. Ja pealegi, ega meie ka ei tuku. Me rajame isaga uue pelgupaiga. (lk 46)

"Uued Robinsonid", lk 35–46

Sokk oli omal kohal, nurgas riiete all, aga tühi.

Selle soki sees oli tallel kogu tema pääsemislootus, ta pidas mitmesuguseid plaane, kas osta televiisor, või hoopis maksta selle eest, et poisil lastaks teha eksternina keskkoolieksam, poeg oli aasta keskel õppimise pooleli jätnud.

Või siis oli ema unistanud, et pingutab veel natuke, kogub raha ja maksab juurde, et vahetada ühetoaline korter kahetoalise vastu, kuigi kehvas rajoonis, et poisil oleks oma toake: kuigi emal oli raske temaga elada, oli poeg ainus lähedane inimene, rohkem ei olnud tal kedagi, kogu pere oli surnud, kogu nende suguselts: vanemad, tädid-onud, siis oli noorelt surnud tema mees, neid jälitas mingi kuri saatus.

Ja nüüd kippus ka poiss ära minema. (lk 47)

Ta ütles poisile: kui sa ei õpi, siis tee tööd, nagu mina. Mina lepin sinu heaks igasuguse tööga. Poiss ütles, et ta ei hakka elu sees ema moodi sandikopikate eest küürutama.

Kusjuures ta ju kartis teha kõike seda, mida poisid selles olukorras harilikult teevad – müüa ajalehti, pesta valgusfoori juures autoklaase: võib-olla, mõtles ema, ta lihtsalt pelgab, et ta lüüakse jälle minema, antakse peksa jne. Ema oh ka ise argade killast, kartis kõike ja hakkas iga asja peale nutma, ning poisist kasvas ilma isata ilmselt samasugune. (lk 50)

Ja muidugi teab iga laps koduseid peidupaiku, kus ema raha hoiab.

Ema ise võib selle ära unustada, aga laps peab meeles, ja ükskord oligi juhtunud, et see Nadja (ema) ei suutnud leida pojakesele Vovale kingade ostmiseks kõrvale pandud raha, nii et Vova ise oli näidanud kapi alla, ta oli siis kaheksane, nüüd aga oli saanud juba seitseteist. (lk 50)

Teda aitas aga üks tänaval kohatud endine naabrimutt, kes nüüd elas kaugel, õe juures, ja oli nüüd haigeks jäänud, nagu ta ütles, kahenädalasse surmatõppe, ja sellepärast ei olnud ta ammu Nadjat näinud (aga olid olnud ka niisugused ajad, kui Nadja oli toonud talle poest süüa, ja mutt oli siis kõigest rääkinud: kuidas ta oli oma korteri armsale lapselapsele kinkinud, et olla elu lõpuni kindel, et noormees on jalad alla saanud – ja kuidas see lapselaps oli otsustanud kohe, kui kinkeleping käes, teha suure remondi, põrandad üles kiskuda ja parketi ära vahetada, vanaema aga oh ta viinud ajutiselt tema õe juurde, et eidekesele mitte tüli teha, siis aga kadus lapselaps ära, ja nüüd elavad korteris võõrad inimesed, kes ostsid selle lapselapse käest kõikide reeglite kohaselt, vaat niiviisi – seda lugu teadsid nende majas kõik). (lk 52)
"Mida sa siis tahad?" pomises onu Kornil. "Ütle mulle, patune."

Nadja vastas silmapilk, ja puhkes ise nutma:

"Milles ma patune olen, mul ei ole pattu hinge peal."

Tema selja taga laua juures kostis vali, räme naer: ilmselt viskas keegi alkohoolikutest parajasti villast.

"Sinu isapoolne vanaisa tappis sada seitse inimest," kähistas onu Kornil. "Sina aga tapad praegu minu."

Nadja noogutas jälle ning pühkis oma kuumi pisaraid.

...

Isapoolsest vanaisast ei teadnud Nadja peaaegu midagi, ta oli justkui teadmata kadunud – kas siis vähe oli sõdu, kus inimesed vastutahtmist, ilma vihata, üksteist tapsid!

Antakse käsk, ja kas tapad sina, või tapetakse sind, sest sa oled käsu täitmata jätnud.

"See oli ju vanaisa, vaarisa, tema oli sõdur. Aga teine on poiss. Milles tema süüdi on?" pomises Nadja solvunult. ״Mina võin kannatada, aga miks on temal niisugune saatus! Paljugi, kes on kunagi kedagi tapnud." (lk 55)

"Nii," ütles ta lõpuks onu Kornilile, "las ta õpib ja töötab hästi, kuulab minu sõna, tuleb õigel ajal ja... mitte mingit joomist ja prassimist, ega neid sõpru... eriti sõbrannasid... need viivad ainult vangi, ja kõik! Et ta tõuseks hommikul vara, läheks, tuleks, teeks kõik ära, aitaks mind..."

Siinkohal mõtles vaene Nadja järsku, et kõige parem oleks, kui pojake oleks elus ja terve, õpiks ja teeniks, aga ei oleks kunagi kodus.

Kui ta on kodus, siis on lärm ja muusika, kõik on laiali pillutud, telefonikõned on poole ööni, poiss sööb püstijalu nagu hobune, karjub, süüdistab ema, et too on ihne, nõuab pisarsilmi raha... (lk 57)

Nadjale meenus, mida kõike tal oli tulnud oma ainsa lihase poja pärast üle elada, ja ta hakkas kibedusega rääkima:

"Sa räägid, et ma olen patune, aga kus ma saan pattu teha? Millal? Ma ei ela enda heaks, ainult tema heaks... Kõik ainult temale... Mõtlen, mida talle osta. Kuidas teda riidesse panna. Mis on odavam. Ma muudkui hoidsin kokku, ja nüüd ta varastas raha hoopis ära... Jah, et ta enam kunagi ei varastaks, onu Kornil... Ja et ei jooks. Tal on kehv tervis, allergia, krooniline bronhiit. Las ta astub instituuti. Lõpetab ära – las siis abiellub tubli tüdrukuga. Ja läheb tema juurde. Jumal nendega. Praegu ta on üksi, aga siis hakkavad kahekesi minu juures käima... Ja veel lapsega... Aga mina enam ei jaksa. Mulle psühhiaater soovitas, et ma peaksin ise ravile minema. Aga ma aitan neid. Ainult et mina – millal siis mina oma elu ära elan... Mina mõtlen ainult tema peale, nutan tema pärast ööd ja päevad... Mis patune ma sul olen..." (lk 57)

"Noh, Nadja," ütles naine juurde tulemata, "vala talle, poisikesele. Ehk paneb siis silmad kinni. Täna on tema viimane klaas."

"Kust ta mu nime teab?" mõtles Nadja ehmunult.

"No kuramus, mis sa veel jokutad," jätkas naine. "Tее talle ots peale, sind ta just ootaski. Teda on siin juba ära tüüdanud, kõik armastavad, kõik kostitavad. Talle ära öelda ei tohi, siis solvub. Temast ei ole kellegi solvajat, tema on meil sihuke." (lk 60)

"Ta täidab kõik su soovid, ära karda," karjus Kornili ema. "Ta on kõigil täitnud, imesid teinud, pimedaid nägijaks teinud, jalutuid üles aidanud. Ühe sureva juudi, Lazar Moissejevitši, äratas ta ellu. Aga selle Lazari lapsed olid päranduse pärast juba kohtusse läinud! Tema ärkas ellu, aga nemad esitasid pretensioonid Kornilile: "Kes teid palus?" Palunud aga oli Lazari teine naine, ta oli hakanud Lazariga elama, kui too leseks oli jäänud, oli kasvatanud tema lapsi. Kui mees suri, andsid lapsed selle naise kohe kohtusse, et ta kaoks nende korterist või maksaks neile kõigile, neid oli kaks. See naine leidis Kornili üles ja tegi talle välja kaks pudelit. Lazar ärkas ellu ega saanud millestki aru. Siis veel: kepiga pime kerjas vaksalis, Kornil nägi tema piinu ja ütles: "Tее oma silmad lahti ja mine," too võttiski prillid eest ja läks, aga pistis siis sõimama, et nüüd ei anna talle keegi enam almust. Edasi: Kornil aitas üles jalutu, tolle ema oli tulnud, et ei saa tal külge pöörata, mees oli lamades üleni mädanema läinud – Kornil tõstis ta jalule, aga mees hakkas jälle jooma ja oma ema kahel jalal mööda korterit noaga taga ajama nagu enne. Ema jooksis jälle viinaga meie juurde, et pane ta tagasi pikali." (lk 60)
Ema jõi, köhis kurgu puhtaks ja jätkas:

"Millest sa unistad, see täide läheb, Nadja, usu mind! Paku ka sina temale, tee oma töö. Ta valis välja sinu. Kas sa mäletad postkontorimutti? See olin mina. Tema saatis mu sinu järele. Mäletad seda eite? Kornil ütles, et Nadja on kõigeks valmis, tema kartma ei löö, tal on tarvis Vovaga lõppotsus teha. Nii et ära pabista. Sinul on pojaga raske, aga ka minu pojal on raske. Ilmaaegu tuli ta seekord, ilmaaegu, nii ta siis ootabki, kes ta ära saadab. Ise ta minna ei saa, ei ole ette nähtud, keegi peab aitama." (lk 61)

"Ime", lk 47–61

Merejumal Poseidoni vana naine, kes teadmata milleks oli võtnud oma tiiva alla täiesti äpardunud Nina, istus sealjuures laua otsas, kõrge akna all, ja muudkui toitis meid, minu mällu aga kerkis ikka ja jälle võõrastemaja luksuslik magamistuba, kus on lumivalged linad nagu merevaht ja voodeid on neli tükki – ja muudkui tundus, et just nii ongi tarvis, lasta kõigel kulgeda omasoodu, mitte võidelda, vaid lasta käed rüppe, ning siis sa hakkadki seal vee all hingama, ja sind võtab vastu jumal Poseidon, paneb su kaunis mõnusasti elama, sest kui ma Moskvasse tagasi jõudsin, sain teada, et Nina ei olegi kusagile ümber asunud, vaid ta lihtsalt uppus aasta tagasi koos oma väikese pojaga, kui ta sattus lõbusõidukaatriga tuntud õnnetusse, mis juhtus nende samade randade lähedal, kus ma äsja olin jalutanud, ilma et mul millestki aimu oleks olnud. (lk 64)
- "Jumal Poseidon", lk 62–64

Muidugi veetis vaene vastne lesk järgmise kuu kuskil kaastundlikus sõprade perekonnas, enda juurde kutsuda meie kangelane teda siiski ei tihanud, ja ka seal, selles sõbralikus peres võttis perenaine kord jõu kokku ja saatis oma kodunt minema, teiste inimeste juurde kurva blondiini, kes nägi oma leinakahvatuses nii kena välja, et seda oli kõrvalt talumatu vaadata, seda enam, et majaperemehel tekkisid blondiini vastu niisugused platoonilised tunded nagu sõprus ja haletsus, mis on hulga ohtlikumad kui lihtne inimlik sopp – till püksi ja punuma. (lk 69)
Mees läks ära ja seadis end uues töökohas hästi sisse, kasvasid sportlikud, rühikad, välja drillitud lapsed, nagu seda juhtub, kui perekonnas on kindlalt välja kujunenud isakultus, mida vabatahtlikult alistunud ema toetab jumaldamise ja allumisega. Isa sõna oli seadus, ja nõnda nad koondrivis sammusidki: isa ees, lapsed õlg õla kõrval kannul, taga aga ema nagu märkamatu hauduja kana, kes kamandab perekonda kaugjuhtimise teel. (lk 70)
- "Ma armastan sind", lk 65–71

Siis saabus öö. Lina ei olnud veel kunagi nii kaua ja nii kaugele lennanud, ta veetis osa ööst tualetis, kus vaatas kumerast aknast välja. Seal paistsid tähed, üleval, külgedel ja sügaval all, kus neid tähti võis uduselt helendavate asulatuledega lausa segamini ajada. Üksinda ööpimeduses keset tähtede müriaadi kihutav inimhing jälgis vaimustusega ennast maailmakõiksuse keskpunktis, keset liikuvaid suuri iidvanu taevakehi pilkases pimeduses. (lk 85)
Lõpuks saabus aeg, mil Lina omandas pärismaalaste lendleva kõnnaku. Selgus, et see on väga lihtne. Tuli seista mõnele kõrgemale astmele ja teha hästi hoogne samm õhku. Järgmise sammu sooritas teine jalg juba tõukest, ning iga järgmine hüpe oli üha vabam ja kaalutum, nagu unes. (lk 90)
- "Kaks riiki", lk 85–91

Inimene kardab alati tundmatute elukate kohalolu, kardab putukaid, väikesi sipelgaid vannitoas, kardab, ütleme, üksikut purjus tarakani, kes on saabunud ilmselt naabrite juurest tapatalgutelt ja viibib narkootilises seisundis, s.t istub nähtavas kohas. Kõike kardab inimene, kes on jäänud elama kassiga kahekesi, kõik, kogu eelmine perekond on kuskile kadunud ja jätnud sihukese inimtarakani üksinda nähtavasse kohta istuma.

Eriti kui on laupäev-pühapäev, siis asjad kukuvad ja keegi loivab salamahti, kuuldamatult toast tuppa, niisugune on mulje. (lk 92)

Kõmdi! Väikeses toas jälle midagi kukkus.

Kukkus õudselt, kõminal ja kajavalt. Naine tormab tuppa ja seisab nagu soolasammas. Heliplaadiriiul on lahti tulnud. Kusjuures plaadid on lennanud igale poole laiali ning vedelevad nüüd tolmuste lehvikutena ülestegemata diivanvoodil ja põrandal. Kui seal oleks keegi (teadagi, kes) maganud, oleks plaat tulnud servaga kõmdi! meelekohta. Aga ei trehvanud. Nüüd on seinal kaks tumedat rebendit, välja on kukkunud naelad, mille Keegi (ärgem meenutagem) kunagi sisse oli löönud. See tähendab, need ei ole naelad, neil on mingi teine nimi. See oli lausa kangelastegu, suur peaaegu et armastuse lugu. Tarvis oli läinud trellpuuri.

Lõpuks said need mittenaelad siiski sisse löödud, ja nüüd lõpuks varises kõik kokku. (lk 93)

Pianiino oli samuti ajalugu, väike tüdruk oli sellel mängima õppinud. Ema ajas oma tahtmist. Sundis, pani istuma. Mitte midagi ei tulnud välja. Kangekaelsus võitis. Kangekaelsus, millega inimene kaitseb end võõra meelevalla eest. Seisab oma elu eest. Saagu see elu pealegi viletsam, kui mõni on planeerinud, vaesem küll, aga oma, olgu ta siis milline tahes, kas või ilma muusikata, ilma andeta. Ilma perekonnaringis suguseltsile esinemisteta. Kuid ka ilma tarbetute kannatusteta, et keegi on parem. Emale tegi hirmsat muret, et teised lapsed on tema tütrest andekamad. Tütar sai seda tihti kuulda ja maksis emale kätte, muutudes kohe päris viletsaks, seda mõlema poole vaatevinklist. (lk 93–94)
See, kes kõike lammutab, tahab ja taotleb midagi. Nii nagu ema oli taotlenud tütrelt. Kui mõista, mida Ta taotleb, siis saaks (nagu varem oli juba olnud) hävitada Tema huvi, jätta Ta ülekaalust ilma. On niisugune võte: vastu tulla. Nagu süüdatakse metsas tulekahju – lähenevale tulekahjule vastu, ja kui kaks tuld kokku saavad, siis kustuvad mõlemad! (lk 94)
Ja nagu see tihti juhtub – kui üks pereliige on kõhklev, hirmul või hüsteeritseb, siis muutub teine pereliige reipamaks ja saab endale lausa tiivad, et olukorda päästa. (lk 100)
Ometi saab inimene, kui ta ellu on jäänud, ka ilma kõigeta hakkama. Vaadata ei olnud midagi, seevastu astus pimedusest esile terve väike raamatukapp. (lk 101)
Leidus mitu riidetükki, kapinurgas oli varjul vana õmblusmasin, nii et mingi seeliku oleks saanud neile vanadele trikotaažpluusidele, mis veel selga läksid, juurde kombineerida. Seda enam, et e-t kandis juba ammu ainult kõige närusemaid riideid, aga puhast ja peaaegu uut hoidis mingiks eriliseks juhuks, inimeste hulka minekuks (seda juhtu aga ei tahtnud ega tahtnud tulla). (lk 101)
"Keegi on majas", lk 92–102

Elas kord ilmas üks isa, kes ei suutnud kuidagi oma lapsi üles leida. Ta oli igal pool käinud ja küsinud, ega ei ole tema lapsed siit mööda jooksnud, aga kui talle esitati lihtne küsimus: "Kuidas nad välja näevad, mis teie laste nimed on, kas nad on poisid või tüdrukud?" ja nii edasi, siis ei osanud ta midagi vastata. Ta teadis, et kusagil nad on, ja otsis lihtsalt edasi.
Naine laskus kirstu ette põlvili ja puhkes järsku nutma.

"Issand, näe kus on minu laps," ütles ta. "Kas see on tõesti tema?"

Ja ta suudles helesinise tekikese serva.

"Teie laps?" imestas mees. "Aga mis ta nimi on?"

"Ma ei tea, ma ei ole talle veel nime pannud. Ma väsisin selle ööga nii ära, öö läbi kannatusi. Mind ei saanud keegi aidata. Mitte üks inimene siin ilmas."

"Aga kumb see on, kas poiss või tüdruk?" küsis mees umbusklikult.

"See on ükskõik: kes on, seda me ka armastame."

Ning ta suudles uuesti tekiserva. (lk 106)

"Isa", lk 103–108

Paksu Marilena saladus oli selles, et mõne aja eest oli ta esinenud laval kahe kaksikust baleriini kujul, kusjuures selleks, et vahet teha, oli üks neist kuldjuukseline blondiin, teisel aga olid süsimustad kiharad: nii leiti olevat põnevam, muidu aga ajasid inimesed segi, kummale neist anda millised lilled.

Ja muidugi armus blondiini keegi nõid, teise, mustajuukselise õe aga lubas ta silmapilk muuta vilega elektriteekannuks, et see teekann alati noorpaari saadaks ja tuletaks oma sisina ja vilega meelde, et teine õde, nii kui ta nõiale pilgu oli heitnud, oli hakanud keelitama pruuti sellest tutvusest lahti ütlema. (lk 115–116)

"Vaat nii," ütles nõid kurvalt ja kadus.

Miks kurvalt – sest elu avanes talle alati halvast küljest, vaatamata sellele, et ta võis kõike.

Õigemini, tal ei olnud mingit elu.

Keegi teda ei armastanud, isegi mitte isa ja ema, kelle ta oli ükskord pärast väikest skandaali muutnud oma toatuhvliteks.

Polnud ime, et tal tuhvlid kogu aeg kaduma läksid. (lk 117)

Marilena (endine Maria ja Lena) oleks esialgu peaaegu nälga surnud: ta elas kord jaamas, kord linnaaias, ta ei saanud enam tantsida ega elatist teenida, kes aga annab almust sihukesele paksmaole: kus te olete näinud rasvunud kerjust!

Sihuke kerjus peaks jalamaid kusagil üksildases paigas kaalus alla võtma, et mitte vaesuse kätte ära surra.

Tema võtakski alla, kinnitan teile.

Meie Marilena aga alla võtta ei saanud, isegi kui ta üldse poleks söönud: ja kõik oli nõia süü.

Paistab muide, et paljud täidlased inimesed on nõiutud: kuidas nad ka ei nälgiks, kaal tuleb ikka tagasi otsekui nõiaväel. (lk 118)

Niisiis ei kutsunud enam mitte keegi meie Marilenat esitama paaristantse. –

Esiteks, mis paaristantse saab olla üksinda!

Teiseks, ta oli liiga paks.

Kolmandaks, keegi ei tundnud teda ära, aga on ju üldiselt teada, et balletti ja lavale võetakse ainult tuttavaid.

Öösiti aga, olles kusagil pargis või jaamahoonete taga üksi jäänud, muutus paksmagu kaheks väga kõhnaks baleriiniks ning tantsis kurvalt ja näljast komistades tšarlstonit, rock'n'roll'i ja pas de deux'd balletist "Uinuv kaunitar". (lk 118–119)

Lõpuks mõtles ta välja, kuidas oma olukorda parandada: ta läks tsirkusesse ja pakkus välja atraktsiooni – praetud härja söömine kümne minutiga.

Idee meeldis juhtkonnale ning korraldati näidisproov, kus näljane Marilena pistis härja kinni nelja ja poole minutiga!

Härg oli, tõsi küll, väikesevõitu ja lahja, suuremaid kulutusi administratsioon endale ei lubanud.

Härja ära söönud, tundis Marilena, kuidas ta jõud tohutult kasvas, ning suurest rõõmust tõstis ta õhku direktori ja administraatori, kummagi väikese sõrmega, ja kandis neid niiviisi ringiratast.

Jalamaid sõlmiti temaga leping kui maailma kõige tugevama naisega ja Man-Vani saarte meistriga.

Härjast rohkem ei kõssatudki, kuna see oleks võinud minna kulukaks. (lk 119)

Ta ju hakkas juba unustama, et temas piinleb kaks hinge, need hinged vaikisid ja nutsid ilma pisarateta vangikojas, milleks oli neile Marilena vägev kere, nende asemel aga kasvas selles keres täiesti uus, võõras hing, paks ja ablas, jultunud ja lõbus, ahne ja häbematu, teravmeelne, kui see oli kasulik, ja sünge, kui kahjulik.

Ei ole ju saladus, et inimeses lähevad vahel kaduma senised hinged ja sigineb uus, eriti koos vanusega. (lk 120)

Raha kähku kokku korjanud (kus on rahvasumm, seal on peagi ka politsei nuiadega), jätsid baleriinid oma ajutise areeni maha. Ostsid piletid kõige esimesele rongile ja lahkusid hirmsast linnast, kus nendega oli nende ilu ja annete pärast nii palju seiklusi juhtunud.

Ja juba aasta pärast hiilgasid õed Lenmerid naaberlinna kõige kallimas varietees oma suurepäraste tantsudega, ning nüüd saatis neid igal pool ihukaitse, mis koosnes kindrali vormis vanamehest (kindraleid kardetakse kuidagi rohkem), neil oli maja mere ääres ja lepingud kõikidesse maailma maadesse, kaasa arvatud tundmatud Man-Vani saared. (lk 128)

"Marilena saladus", lk 115–129

Kloostris, kõikidest teedest kaugel, läksid asjad halvasti. Vett tuli võtta jõest sügavas kuristikus, toit koosnes karaskist ja leivapaladest, mis olid kogutud armuannina ümbruskonna ihnsatest ja jumalavallatutest külakestest, ning sellepärast varusid mungad metsast metsikuid puuvilju ja pähkleid, marju ja ürte, samuti otsisid mett ja seeni.

Selles piirkonnas köögiviljaaeda harida oleks olnud munkadel asjatu vaev, sest ikka leidus keegi, kes tuli öösel labida ja käruga valminud saagile järele – niisugused olid kombed.

Talumehed suhtusid sellepärast raevukalt tulnukatesse ja mööduvatesse kerjustesse (samuti naabritesse), kaitsesid oma peenraid püssiga, valvasid kogu perega, ja püüdsid valmis juurvilja keldrisse varjule viia.

Kehvikkloostril, mis seisis ilma valveta sügavas metsas, käidi ikka ja jälle külas, ümbruskonna noormeestel oli tarvis viinaraha, ja lõpuks hakkasid mungad läbi ajama õige vähesega – plekist konservipurgid vee keetmiseks, õlekubu, mille peal magada, rogusk peale tõmbamiseks, mee, marjad ja muud metsaannid aga peitsid nad sinnsamasse metsa, puuõõntesse, nagu oravad. (lk 130)

Et ikoone ära ei varastataks, katsid mungad oma pühakoja maalingutega märjale krohvile, ja nad maalisid imeilusasti, oli küll katseid neid maalinguid välja raiuda, kuid niisugune loomatöö osutus asjatuks – selleks oleks läinud tarvis muuseumivilumust, tööarmastust ja ettevaatust: aga millal on bandiit tööarmastaja? (lk 131)
Talvel algas käre pakane, hagu ei jätkunud, elavaid oksi murda kloostrielanikud aga ei tahtnud. Kuid nälg ja külm ei ole mungale mitte häda, vaid hüve, pealegi sai väike klooster talvekuudel varastest hõlpu. (lk 131)
Nii et igal hommikul kostsid kloostrist ümberkaudsetesse küladesse kurvad kangilöögid vastu tala, kuid sealkandis ei viitsinud küll keegi ennast palvusele vedada.

Kes siis tervele arsti kutsub või kes seda parandab, mis katki pole või milleks Jumalat tülitada, kui kõik on kombes?

Surnut hauda õnnistada – jah, pühade ajal küünalt süüdata – see on püha asi, aga niisama pead vastu maad peksta ja käega vehkida ei kavatsenud siin keegi, peale väheste erandite, kümnekonna kurdi eidekese ja paari jumalakartliku tädikese, kellel polnud nähtavasti midagi teha. Veel kooserdasid munkade juurde need, kes olid langenud mure küüsi, aga mure on asi, mis läheb üle, varsti on inimene jälle naksis ja traksis. (lk 132)

Pühi armastas kohalik rahvas piiritult, kõik kooberdasid kokku, tassisid isegi veini ja suupisted kaasa, lõid metsas laagri üles, ning munkadel läks pärast hulk aega, enne kui ümbrus kasitud sai. Peale selle oli kombeks ka pulmi ja matuseid ning isegi ristseid pidada munkade juures.

Kuigi nii ilmatu kaugele vantsida rahvas just piiritult ei armastanud – juba ammu ja visalt räägiti sellest, et rajada keskmisesse külla kiriku filiaal, asetada sinna kadunukesed, seal ristida ja laulatada – ja millekski muuks ei lähekski pühakoda tarvis.

Kabel kokku klopsida, ja asi vask.

Õnnetuseks oleks selleks tulnud kulutusi teha, aga kulutusi teha, eriti veel kollektiivselt, kohalik elanik ei armastanud, seesuguste rahakogumiste puhul läks lahti üleüldine varastamine. (lk 132–133)

Inimesekesed annetasid pühale erakule vastu tahtmist, kahtlustades teda selles, milles nad kahtlustasid iseennast – nimelt püüdes teiste kulul rikastuda. (lk 133)
Ei saa öelda, et tasandikurahvas oleks viletsuses elanud, asjad läksid hästi, ammu ei olnud sõdu, tulekahjusid, üleujutusi, põuda, üleüldist katku, kari sigines, juurviljaaiad andsid külluslikku saaki ja veinitõrred ei jäänud tühjaks.

Võib öelda, et seda kanti oli tabanud õnn. (lk 133)

Kuigi selles, mis puudutab tavasid ja kombeid, ei olnud sugugi kõik korras: näiteks kõnealuses kandis ei armastatud haigeid, neid lihtsalt ei sallitud, peeti muidusööjateks.

Eriti siis, kui haige polnud oma, vaid võõras – ütleme, naaber või kauge sugulane.

Omasid veel kuidagi taluti, kuigi mitte eriti. Niipea kui keegi haigeks jäi, kohe hakati teda hurjutama, et ise süüdi. Rohud on kallivõitu, arstile tuleb maksta, nii et raviti rahvapäraste võtetega, lasti aadrit, siis aga viidi sauna ja viheldi kõvasti, või siis lihtsalt metsa ja jäetigi sinna. Arvati, et see, kes sureb metsas, pääseb otse paradiisi. (lk 133)

Kaks öist röövlit olid tuntud terves linnas, nad laamendasid tänavatel juba ammu nagu tahtsid, röövides ja tappes, ja neid ei puutunud keegi, kuna neist ühe isa töötas kohtunikuna.

Kohtunik oli lihase poja varastamise pärast kodunt minema peksnud, ning siis oli hukka läinud krants otsustanud isale häbi teha ja vangi kukkuda – mille peale ka kohtunik oleks oma auväärsest ametist minema kihutatud.

Kuid taadike ei soovinud tulusast kohast loobuda, sellepärast antigi korraldus kohtunikupoja vallatustest üldse mitte välja teha. Otsustati mitte alluda provokatsioonidele ja sihukest vigurivänta mitte kinni võtta.

Kus pole kohtunikku, seal käib ringi surm – ja surm koliski linna. Peksa saanud surid ilma kohtu ja juurdluseta kas tänaval või kuulsas Paradiisi metsas. Kõik kartsid tõtt otsida, keegi ei kaevanud röövimise ja rüüstamise pärast, sest just kaebajaid endid arreteeritigi ja viidi linnast kuskile ära. (lk 135)

Üsna pea selgus, et erak ei aita mitte kõiki, vaid ainult ausaid, puhtaid ja osatuid, enamasti lastega lesknaisi. Läksid aga kõik, kellel oli tarvis, ega siis voolust ei saa peatada – ja pealegi, öelge, kes ei ole meie ajal aus, puhas ja osatu? Ja lubage küsida, milline külaeit ei ole lastega lesknaine? (lk 141)
- "Vana munga viimne soov", lk 130–141

Välislingid