Kirsti Oidekivi

Kirsti Oidekivi (sünninimi Kristin Väli, vahepeal ka Kristin Krull; sündinud 21. mail 1959 Tallinnas) on eesti luuletaja ja tõlkija. Tema isa oli kirjanik Heino Väli, tema õde on luuletaja Katrin Väli.

"Tigudele"

Kirsti Oidekivi, "Tigudele". Huma, 1998.

Me ei lugenud endid, meie kõrbeulmades oli violetne
taevas.
Vahel me kohtusime, siis juhtus ruumiga midagi, olime
tagasi
alguses, meie õie raskus ja lõhn pani meid igatsema
vabadust, mille nime ja kuju ei tea,
mis on unenägu, ei mäleta, milline.

• "Meie" I, lk 6

ei tea, mis on loobuda, nägin rohkem, kui mäletada jõuaksin,
vaatasin mände akna taga, päevade kaupa, valikud olid
iseenesestmõistetavad, ainuvõimalikud, mets oli ümberringi
nagu tuba.

kunagi olin rahutu nagu uluk, kui põgenesin ja segasin lõhnu,
raputasin kannult maha märgi, mille sees on
teine märk. enam mind üles ei leita, nüüd jooksen niisama,
kergelt, vabalt.

• "tegin nii head toidud", lk 12

mina võin ainult rääkida kurbuse lossist,
mille üks pool on nii valge, et igavesti nähtamatu,
ja teine pool nii pime, et igavesti nähtamatu,
tigudele, ainult tigudele võin ma rääkida sellest,
sest nemad, mu sõber, on kaunid ja sõnatud.

• "mu sõber, kurbus tuli", lk 24

üks sipelgas kannatlikult veel kusagile on teel, vaikuses,
hämaras õhus, kuid mesilased enam seelikulilledele ei lenda.
unenäos on nüüd üks tuba, kus soojus ja turv
silmad sulgeda lubab. lumi langeb mu selja taga, ja kurbusel
niipalju nimesid on, et neid enam välja öelda ei oska.

• "head ööd, lumi langeb", lk 26

kuidas kõik hingab tuule käes, ka mina
olen ilus ja kuldne, mu sõbrad,
mu armastatu, mu kallim, meie teed on nähtamatud,
meist jääb vaid lõhn, seegi nõrk ja veekarva.
mu parimad sõbrad, teod, te purunete nii kergelt
mu astumisest, aga meie, ülejäänute jaoks
terve mehaaniline äraseletatud masin on käima pandud,
pikad, rasked nimed, üle jääb minna vaid päikese kätte,
vestelda omakeskis, vaadata oma elukaar lõpuni.

• "teod on neljasarvelised silmadega loomad", lk 31

"Akvaariumis"

Kirsti Oidekivi, "Akvaariumis". Tuum, 2000,

vastu valgust murdud, kestab
igavesti täna, õite invasioonid meie aias
ainult muutuvad. tahan öelda veel,
kuid juba hilja, kell on kaks kui
psühholoogi vastuvõtul aknast välja vaatan,
mõtlen nägemusi mis mu silmis
vahel juhtunud. — vaikin keeruliselt, kannatlikult, pikalt.

• "vastu valgust murdud", lk 15

Kellakägu kukkus, kell aga valges veritsevas sidemes.
veenupuvarred lahti harutada mõne päevaga, muidu variseb sild
ja ajalehed tõmbuvad mõrkjaiks. kes siis valvab su und?
muinasjutualune jutt vakatab kui kuri nõid
kellanööri tõmbab hingetuks, liig palju väsimust silmades.

• "kellakägu kukkus", lk 27

puud, need me vennad ja õed, püsisid vaid
hetkel näilisel, aga nad sumisesid, nad tilkusid mett
ja hiirekõrvu, ja nende hääl oli hüübimatu
nagu jõgedel. — meiegi kohisesime tantsides,
kohendades oma pikki ripsmeid nagu eikeegi teine.

• "Puud jõe ääres", lk 34

kandes oma koda, silmapilgul kergel
puudutab su ihu tiigiks luhtund tuul.
silmad varisevad luhtadeks ja tuhaks,
mille pääle kasvas rohetav dekoor.
vihmasajuks hajub viletsuse tuba,
lõhnade laviinist tekib ümber loor. ja

sa aimad, imestades ise,
ühtki võimalust siin pole loobumiseks.

• "kergelt, veidi külmetavalt kehalt", lk 35

poole
rahast andsin kerjusele, nüüd küll
võiks naeratada, pool raha on
veel alles, kolmandik elu elamata.
toa võiks soojaks kütta ja siis
õue minna, metsa suure kase juurde.
juuksed vabaks lasta ja tasakesi
hingata. ütle, kask siis, mida peaksin
tegema, et mulle unenäo tagasi annaksid?

• "millega sa ostad ennast välja", lk 40

 
nüüd, kõrgel tunnil, taeva tõuseb kuu
ja meenutab mõnd und või mälestust või hahet.
et korraks seisatad — loom koiduvalgel kisendab su läbi luu
ja kahestud — pool putukas, pool puu — kumb, pole vahet.

• "nüüd, kõrgel tunnil", lk 44

teeb ühe silma lahti lumelill ja mulle helistab,
kas seda märkasin, kuid siin on nii —
mis teha, kui end sabast närib tülpind krokodill?

• "teeb ühe silma lahti lumelill", lk 56