Lupiin


Lupiin ehk hundiuba (Lupinus) on rohttaimede perekond liblikõieliste (Fabaceae) sugukonnast. Paljud lupiiniliigid on Ameerika päritolu, väljaspool oma koduareaali võivad kergesti invasiivseks muutuda, nagu hulgalehine lupiin (Lupinus polyphyllus) Eestis.
Proosa
[muuda]- Krahviaia kõrtsipoolses servas kasvasid ka täitsa metsikult erinevates värvides lupiinikolooniad. Küllap olid nad naturaliseerunud ja omavahel segunenud juba mitukümmend aastat tagasi ning muudkui jätkasid seda tegevust, sest nii paljudes erinevates heledates ja tumedates lillades, sinistes ja roosades toonides lupiine pole ma näinud ei varem ega hiljem. Kasvasid ja õitsesid nad nagu pöörased seal Krahviaia Tori kõrtsi poolses otsas, ja nende õitseaeg oli mu päikselisest köögiaknast lummav varasuvine vaatepilt.
- Aidi Vallik, "Minu Haapsalu", 2020, lk 74
- Aed oli mul jagatud mõttes pooleks selle koha järgi, kus keset õuet oli muru sees lohk, millest suve poole kasvasid välja lupiinid. Ma ei teadnud siis, et lupiinid on harilikud lilled, mida on mõnel pool kõik põlluääred täis, ma arvasin, et nad on midagi orhideelaadset, sest nad olid ju väga ilusad - mitut karva lillad ja roosad ja siis veel see õis ise ka läks ikka tumedamast heledamaks nagu taevas või päikeseloojang või ma ei teagi mis asi. Üleval nurga peal toas oli soomekeelne raamat troopikamaa taimedest ja loomadest, tal olid kõvad papist kaaned, ja ta oli põiki - mitte nagu harilik raamat, vaid tema laius oli tema pikkus, kui on nüüd aru saada, mida ma öelda tahan -, kaane peal oli arvatavasti tuukan, ta oli saabuva troopikaöö sügavsinises sättinud ennast istuma mingi tundmatu puu oksale ja selle oksa ümber väändusid veel liaanid, tuukanil oli erakordselt pirakas kollapunane nokk ja silmade ümber valged sõõrid. Muist pilte raamatus olid üleni värvilised - näituseks pilt orhideest -, osa aga joonistatud rohelise värvipliiatsiga - lüürasaba olid nad pliiatsiga joonistanud, paabulinnu jällegi kõigis värvides ja paabulinnust ilusamat asja mina ei teadnud. Loomaaias ma alati ootasin kõige rohkem paabulindu ja et ta ometi oma saba lahti teeks. Nad karjusid kõrvulukustavalt: äiup... äiup! Ühesõnaga, need lupiinid seostusid mul kuidagi selle raamatuga, nad olid suured ja rammusad ja kõigist teistest lilledest eraldi üksinda muru sees.
- Mudlum, "Mitte ainult minu tädi Ellen", 2020, lk 29
Luule
[muuda]- Katre Ligi, "Lilleaiad on õites", kogus "Kõigest ei kõnni ära" (1978), lk 21
Suur suvi on jälle käes teedel õitseb kummel tee ääres ristikhein
lähen kuuri jalgratast võtma ja peatun segaduses
kas valida kolmerattaline või tõukeratas või punane võidusõiduratas
või hoopis see vana mugav naisteratas
jälle kord olen unustanud milline neist kuulub minule praegu
kui sirelid on närtsinud lupiin õitseb ja pojengid puhkemas
- Tiia Toomet, "* Suur suvi on jälle käes" kogus "Argipäeva õhtu" (1987), lk 75
me õhtu mahlapritsiv ramb lupiin
ja õhk on raske tolmgi upub vees
me volbeilt huulilt tilgub valu viin
võibolla langemegi suus askees
- Andreas Kalkun, "*** me õhtu mahlapritsiv ramb lupiin", Vikerkaar 1/2 1997, lk 65
ja ega seal olekski midagi näha olnud
peale paari õunapuu
ja punasõstrapõõsa
mets on järve poolt ammu peale tulnud
ja lupiin ja põdrakanep ulatuvad kõrgemale
kui kokkuvarisenud palgid
buss kihutas edasi
- Kai Aareleid, "Juured",rmt: "Sinisild/Sinisilta" (2021), lk 73