Tiia Toomet

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Tiia Toomet (sündinud 9. veebruaril 1947 Tallinnas) on eesti kirjanik.


"Argipäeva õhtu"[muuda]

Tiia Toomet, "Argipäeva õhtu". Tallinn: Eesti Raamat, 1987.

oi tuul tuul tume tuul tule puuduta mu veriseks hõõrdunud taldu
võibolla möödusid tõesti kusagil riigid ja rahvad ajalugu seisab
raamatutes aga kadunud varjud ümisevad kõikidel teedel tuul tuul
millest nad ümisevad millest nad ümisevad tuul

  • "Tuul tuul niiske ja jahe tuul", lk 8


lukku pandud sai kodu uks
ja ülesse tehtud ase
kui jäängi teel väsinuks
ära mind puhata lase

vaid üks habras valguseniit
ja kaljud kahel pool rippu
kui paljud on läinud siit
kas jõudis mõni neist tippu

  • "*** Hommik käskivalt tõstis käe", lk 12


mis kaasa võtta mahub kahte pihku
tund rõõmu liivakaldal teispool järve
vihm nõrgub räästalt akna valgusvihku
kesk aegamööda tuhmenevaid värve

kõik liiga vähe leidmaks õhust tuge
ja ma ei tea kui kaua saab see kesta
ja taevast langeb präänikuid ja nuge
su haigeid silmi sajus püüan pesta

  • "*** Ka õhtul päevast soojust hoiab rada", lk 13


mitte lapsepõlvest vaid algusest peabki vast alati algama
vaatama taas seda valguse ja pimeduse vaheldumist
kuulama neid ammukuuldud hääli
puudutama tuttavaid asju
mida järsku kui esmakordselt märkad
mis kõik paistavad järsku läbi
hääled kõlavad läbi
teispoolsust
ise kasvamas su argipäevade sisse
just siin ja mitte kusagil mujal
täna
praegu

  • "*** Ma pole tahtnud kunagi tagasi lapsepõlve", lk 33


selles näidendis on neli vaatust ja kolm vaheaega
istud vagusi ja ootad
enne lõppu ütleb keegi:
VALMISOLEK ON KÕIK
selle võtadki kaasa plaksutad tänulikult käsi
saad riietehoiust tagasi kasuka ja saapad
lähed koju lapsed loevad veel voodis
poed ka ise sängi kustutad tule
pimedus lõpetab selle päeva nagu kõik teisedki

  • "*** On argipäeva õhtu", lk 35


talveöödel surub üks nägu end väljastpoolt vastu pimedat klaasi
tuisuiilidest kostab sosinaid hommikul on hang poolde seina
aga siis tuleb kevad ja topeltaknad võetakse eest
õue päikese kätte tuuakse nukuvankrid pallid hüppenöörid ja
talveriided
vana kastan lehvitab naerdes oksi ja pillab kahevärvilisi õisi
väikesele tüdrukule kes joonistab mullale kekskasti taevast ja
põrgut

  • "*** See maja on praegugi veel olemas", lk 67


päeval paistis Joodik-Leenu alandlik ja vagur
üldse mitte niisugune kes laulaks neid roppe laule mida öösiti
kuulsin
ja ma imestasin kuidas küll haud teda parandab
ükskord kui käisin juba ülikoolis ja sõitsin vaheajaks koju
nägin et Leenu akna alla oli tekkinud lillepeenar ainuke meie hoovis
ja peenra keskel kasvas kidur puuhakatis
Leenu tuli uksest plekktops käes ja valas puule vett
kui mina ükskord surnud olen kasvab see puu edasi ja peab mind
meeles
ütles ta mulle
päike paistis ja see oli viimane kord kui ma teda nägin

  • "*** Joodik-Leenu oli majahoidja", lk 70

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel