Hüppenöör

Luule[muuda]

Ma nägin sind, armsam, täna
koolitüdrukute seas.
Sa olid just nagu nemadki:
peenike lillevarreke,
mille ümber hüppenöör
undab nagu propeller.

Dmõtro Pavlõtško, "*Ma nägin sind, armsam, täna...", rmt: "Vaade kaevu", lk 60

Ma nööri külge kinnitan
kaks väikest pulgakest;
nii hüppenööri valmistan
ma ise endale!
...
Nii kõrgele kui katus
ma nööri lennutan;
ei keegi saa mu vastu,
kui hüppan, laulan ma!
...
On pulgakesed purunend
ja lebavad nüüd teel;
oh, hüppenöör, me väsinud,
ja koju läheme!

V. Krasseva, "Hüppenöörike", rmt: Edgar Arro, H. Kõrvits, A. Velmet, "Laulik I. I ja II klassile", 1951, lk 202 (viis: T. Vilkoreiskaja; tõlkija nimetamata)

Proosa[muuda]

Pille-Riin keksis hüppenööriga Jüri maja ees kõnniteel. Ta oli juba kümme korda Jüride aknast mööda hüpanud, aga Jüri ei olnud ikka näha. Köögi kardin oli küll kõrvale tõmmatud ja aken oli lahti. Kuid kõik oli vaikne ümberringi, nagu polekski kedagi kodus.

Pille-Riin hakkas tüdinema. Ta tõmbas paar korda hüppenööri pulgaga mööda kollast aeda. Tõt-tõt-tõt-tõt — lagises aed.

Ellen Niit, "Pille-Riini lood", 1963, lk 78

Mööda teed tuli lähemale üks väikest kasvu vana tädike, peas kollane müts, jalas kollased sukad ja kenad mustad tenniskingad. Käes olid tal turukott ja hüppenöör.

"Laupäeviti teen ma alati oma ostud varakult," seletas ta kuningannale, "siis jääb mul veel aega mängimiseks." Ta pani oma turukoti maha ja hakkas hüppama.

"No kujuta ette!" imestas kuninganna. "Kas ma tohin ka korraks proovida, palun?"

"Aga muidugi, majesteet," lubas väike vanatädi ning ulatas talle hüppenööri.

"Hoidke ainult mu krooni," palus kuninganna, ja siis hüppas tema omakorda.

Donald Bisset, "Highgate'i vanatädi" kogumikust "Kõnelused tiigriga". Tõlkinud Evi Vanem. Eesti Raamat 1979, lk 23

"Hüppa!" Susanna andis mulle hüppenööri.

Ma proovisin hüpata, kuid nöör jäi jalgu.

"Anna siia," ütles Susanna.

Nöör vuhises mitu ja mitu korda üle tüdruku pea ning jalgade alt läbi. Kõik tüdrukud on hüppenööriga kanged hüppajad, aga palli ei oska nad püüda.

Andres Vanapa, "Kivilõhkujad". Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 85

Vana laokil mõisahoone niiskes, tilkuvas, lagunevas pesuruumis vaatab end peeglist lastekodu kõige väiksem ja kõige suuremate kõrvadega poiss. Ei tohi unustada, et mehed ei nuta, kuigi ta on läbini näljane, parem õlg potisinine, mõlemad põlved ja küünarnukid pidevalt kärnas ja ta jäi täna oma lõunasööki üles suurtele poistele viies kasvatajale vahele. Mis siis, et ta hoidis seda kahe taldriku vahel pluusi all, ikkagi nähti ja tõmmati talle selle eest üsna mitu head sirakat hüppenööriga. Aga sellega pole lugu veel lõppenud, teab ta. Nende rühma suured poisid ootavad teda üleval toas, ilmselt neile juba räägiti, et ta haledalt vahele jäi, ja nende ees on tal veel suurem hirm kui kasvatajate ees. Kasvataja lööb hüppenööriga, vahel ka juhtmejupiga piki kannikaid ja kintse, suured poisid peksavad, millega juhtub ja kuhu juhtub, tihti kambakesi, tihti une pealt ja öösel.
Aidi Vallik, "Mis teha, Ann?", 2002, lk 34