Mine sisu juurde

Künnivares

Allikas: Vikitsitaadid

Künnivares, rahvapäraselt ülvivares, roogas, kroogan, konk, venevares, künnilind, paskrajakas, surmalind, ladina keeles Corvus frugilegus on suur must lind vareslaste sugukonnast varese perekonnast.

Proosa[muuda]

  • Värsketel künnivagudel lendavad läikivmusta sulestikuga suured linnud, siblivad mullas oma tugevate jalgadega, kisklevad üksteisega, lendavad siis lähedasse koplimetsa ja tulevad veidi aja pärast tagasi. Need on künnivaresed ehk külvi- ehk mustvaresed, kes otsivad künnivagudest endale toitu: traatusse, rukkiusse, nälkjaid, maipõrnikate tõuke ning teisi põllukahjureid. Künnivareste pesad on kopli puude otsas. Seal teevad nad iga päev lärmi. Sügavale metsa künnivaresed ei lähe, ikka ja alati asuvad nad põldude lähedusse metsatukkadesse ja linnaparkidesse, olles kultuurmaastiku elanikud. (lk 18)
  • Poegi söödavad künnivaresed põllult püütud traatusside, rukkiusside ja muude röövikutega. Ka hiirtele ei anna künnivaresed armu. Luuravad kannatlikult hiireaugu läheduses, kuni hiir sealt väljub. Tugeva nokahoobiga (nokk on tüse ja pikk) surmatakse hiir. Künnivarese pugust on leitud isegi kuni kuus põld-uruhiirt. (lk 19)
  • Mõned põllumehed vihkavad künnivareseid, sest nad söövad külvatud või varisenud vilja, kisuvad üles tõusmeid ja tallavad orast. Kuid see kahju on siiski väga väike selle kasu kõrval, mida künnivaresed meie põldudele toovad. Seal, kus künnivareseid pole, kannatavad põllusaagid tihti kahjurite hävitustöö all. (lk 19)
  • Künnivaresed on põllumehe sõbrad ja elavad meie põldude läheduses metsatukkades. Linnaparkides neid ei sallita, kuigi nad armastavad seal elada, linnarahvale ei meeldi künnivareste lärm ja tihti kihutatakse nad minema. Nad tulevad siis põldude lähedusse, tulevad siia kui oma koju. (lk 19)
  • Mõnikord võib tähele panna, et need linnud ei karista üksi oma kollektiivi korrarikkujaid liikmeid, vaid ka võõraid külalisi, kes nende koloonia korda ei austa, näiteks hakke. See lind tikub tihti, eriti linnas, künnivareste seltskonda, kisab ja lobiseb seal ega käitu künnivarestele meelepäraselt. Külalise ebaviisakusele reageerivad künnivaresed üksmeelse kisaga ning kihutavad haki minema. (lk 19)
  • Talvekülma künnivaresed ei kannata. Nad lahkuvad meilt oktoobris lõunapoolsetele aladele, kus soojem ja toidutingimused paremad. Ainult üksikud jäävad siia pehme talve korral. Aga kevadel varakult — märtsis — on nad siin, niipea kui põllud on lumest vabanemas ja sealt võib toitu leida. Siis kostab ühel keskpäeval auravatelt, lumest vabanenud põllulappidelt rõõmus hüüe: "Kroa-kroa-kroa! Oleme jõudnud koju!" Ja varsti ongi nad pargipuistus või kopli puude otsas oma mulluste pesade juures askeldamas, neid korda seadmas. Olge tervitatud, esimesed kevadkülalised linnuriigist! (lk 20)
Vikipeedias leidub artikkel