Kahjur
Kahjur on elukas, kes kahjustab inimestele olulisi asju, mis talle endale on küll lihtsalt toit.
Piibel
[muuda]mis jäi üle röövikuist,
selle sõid rohutirtsud;
ja mis jäi üle tirtsudest,
selle sõid vastsed;
ja mis jäi üle vastseist,
selle sõid mardikad.
- Joeli raamat 1:4
- Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad!
- Matteuse evangeelium 6:19
Proosa
[muuda]- Ugrilane asus odrakäki kallale, jõi kalja peale, heitis siis korraga kurja pilgu ukse poole, haaras kärbsepiitsa ja virutas. Miski piiksatas ning jäi vait. "Mis see oli?!" küsis vennapoeg pilku tõstmata.
- "Ah, mis ta ikka oli," porises ugrilane. "Va päkapiku-raibe. Palju on neid siginenud, söövad varsti nisu sootuks ära!"
- Vennapoeg tõstis aeglaselt pea ning jõllitas onule otsa.
- "Päkapikk!" hüüatas ta. "Päkapikk! Kas sina, onu, oled näinud päkapikke?"
- "Olen," vastas ugrilane odrakäkki närides. "Alguses olid neid kõik kohad täis, aga ma olen teisi ikka püüdnud. Praegugi on aidas ja sahvris lõksud üleval."
- "Barbar!" karjatas vennapoeg etteheitvalt. "Päkapikud!... Kas või kordki päkapikku näha oleks mulle suur õnn!"
- "Mis neist tühjadest vaadata," ühmas ugrilane ükskõikselt [---].
- Andrus Kivirähk, "Ugrilane". Rmt: "Õlle kõrvale", 1996
- Metsa hooldades ehk eemaldades sealt nn kahjuritest hõivatud puud, võtab inimene toidulaua järgmistelt tulijatelt, katkestab metsa kui loodusliku ökosüsteemi toimimise. (lk 21, "Pole midagi elusamat kui surnud puu")
- Inimese silmis on koprasood koledad tüügastikud, raiskuläinud maa ja surnud puud. Kobras kui metsadesse vaheldusrikkuse tekitaja on siiski pigem maastiku sanitar kui kahjur — kuivanud puud saavad toidulauaks seentele ja mardikatele, viimased omakorda lindudele; madala ja kiiresti soojeneva veega paistiik sobib elupaigaks lugematutele putukaliikidele, keda söövad nii linnud kui ka konnad. (lk 133–135, "Ulukid")
- Milliseks kujunevad Eesti metsad kliima soojenemise või järjest kontrastsemaks muutuvate ilmastikunähtuste tulemusena? Ulatuslikud jahedad veerohked soometsad on lausaliselt kuivendatud ning muutunud toitaineid ökosüsteemist väljaviivateks puupõldudeks, sest raievanus võrdub bioloogilises mõttes puude varase keskeaga. Kui mitu korda saab neid alasid lagedaks raiuda ja taasmetsastada? Lõpuks on pinnas vaesunud, lagupuitu ei teki, kooslus on lühiajaline ja puud ühevanused, mistõttu seal suudavad elada vaid üksikud liigid, kes seetõttu enamikul juhtudel kvalifitseeruksidki kahjuriteks. Endistele põllumajandusmaadele kasvanud metsades tekivad sarnased probleemid kohe ja nende lahendamiseks polegi õieti odavamat teed kui kasutada looduslikku puuliikide vaheldust ja muid loodusmetsa kujunemise protsesse. (lk 219, "Kokkuvõtteks")
- Anneli Palo, "Eesti metsad", Tallinn: Varrak, 2016
- Kahjurite kohta on viiteid küll. Kõige kindlam viide rottide kohta on ehk see, kui mul on näiteks mõni keskaegne lambaluu ja näen, et seda on rott või hiir närinud. Luul on hambajäljed peal. Kui tean, et see lammas on keskajast, siis ilmselgelt on toona kahjureid olnud. Meil pole ka alust arvata, et keskajal rotte-hiiri polnud: nad kindlasti olid siin alates sellest ajast ja tõenäoliselt varemgi.
- Eve Rannamäe, intervjuu: Airika Harrik, "Zooarheoloog: koduloomad Eestiga esimesel katsel ei kohanenud", ERR, 24.09.2022