Mine sisu juurde

Äratuskell

Allikas: Vikitsitaadid
Olga Boznańska, "Natüürmort äratuskellaga" (1912)

Äratuskell on lärmi tegev seadeldis, mis magavaid inimesi ettemääratud ajal segab.

Proosa

[muuda]
  • Milleks mulle äratuskell?? Sellega on samamoodi nagu kunstnik Gontšarova tolmuimejaga, mis kattus tolmuga otse minu silme all, samal ajal kui tema käis sellest alati ringiga mööda – justkui oleks tegemist priske põõnava maoga.
    • Marina Tsvetajeva kirjas Ariadna Bergile, 12. juuni 1939, rmt: Marina Tsvetajeva, "Elu tules. Pihtimused", koostanud Tzvetan Todorov, tlk Mirjam Lepikult, 2007, lk 502


  • Äratuskella me oma uhkes mereäärses hotellis ei vaja. Varsti pärast päikesetõusu algab vareste kraaksuv vada, mis kestab õhtuni ja vaikib ainult päeva kõige kuumematel tundidel. Kaks mustasulelist lärmitsejat on eriti jultunud. Nad laskuvad aknaraamile ja tervitavad meid kähiseva kraa-kraaga. Me ei liiguta end. Üks vares kergitab tiibu, hüppab aknalauale, paterdab tugevatel jalgadel üle laua otse suure kandekoti juurde, kust ta loodab leida midagi söödavat. Teine kutsumata külaline, kes, pea viltu, tähelepanelikult oma kaaslase aktsioone on jälginud, valmistub pikeeringuks ja hüppab koti käepidemele. Kostab paberi krabinat. Aga seal on ainult fototarbeid, mida isegi kõige näljasem vares kasutada ei saa. Veel paar tagajärjetut nokahaaret ja pettunud varas ronib kotipõhjast lauale tagasi. Ta pistab oma paksu noka veeklaasi, tõstab pea üles ja laseb joogil kurku voolata. Plaksutame käsi, mispeale linnud kärmesti akna juurde sibavad ja karedalt kraaksudes hüvasti jätavad, et mõnes teises hotellitoas õnne katsuda. Me oleme neid armastama hakanud, neid linde pidulikus mustas, kel aga on tänavapoiste kombed.
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 20


  • Varsti hakkab äratuskell hommikuti jälle plärisema – ta nimi on "Alprosa" ja ta teeb kõva häält. Teda ei saa miski pidama. Margel oli kombeks kell laualt haarata ja padja alla toppida. Et keegi pidi ka leiutama äratuskella, millel on niisugune hääl ja millest ei saa kuidagi jagu! Üleüldse – milleks on kell üldse leiutatud!


  • Äratuskell, vana plekk-kõri! Kui palju tarku mõtteid on ta mul armutult läbi lõiganud, kui tihti on ta mind ilusatest kohtadest ja põnevatest sündmustest välja kiskunud. Ei tähenda talle midagi lend Pariisi kohal, ääretus stepis metshobuste taltsutamine ega merepõhja vajunud laeva takseerimine. "Trr!" ütleb vekker oma plekise häälega, ja kõik jääb pooleli, sest soovi kui palju tahad, samasse unenäkku teist korda enam ei satu.
    • Leelo Tungal, "Neitsi Maarja neli päeva". Tänapäev, 2021, lk 7