Kompimine

Proosa

• Kuid see [vaalaliste klassifitseerimine] on ränkraske ülesanne, raskem kui ühegi kirjasorteerija töö postkontoris. Tungida pimesi nende järel alla merepõhja, sorida käsikaudu maailma määratlematuis sügavusis, roideis ja koguni vaagnas endas - see on kohutav. Mis olen mina, et ma peaksin katsuma leviaatanit ninapidi konksu otsa haakida! Jõledad pilked Hiiobi raamatus peaksid mind hirmutama. "Peaks ta (leviaatan) sinuga seaduse tegema? Vaata, see lootus petab teda." Kuid ma olen läbi raamatukogude ujunud ja ookeanidel seilanud; mul on tulnud nendesamade kätega vaalu lahata; mul on tõsi taga ja ma teen kindlasti katset.
  • Herman Melville, "Moby Dick", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, Tallinn: Eesti Raamat, 1974, lk 160

• "Teisepere Valtu on meie toas. Tulnd teine vist läbi auguga ukse sisse ja ajand suure ukse vahelt ahjuhargi maha, nii et see läks siis kinni, ei pääsnd teine änam minu eest välja, silmad aga aina põlevad teisel peas,“ seletas Mari.

Andres pani palveraamatu käest, viskas valge pihtkasuka selga ja läks väljast toorest haohunnikust parajaid malakaid kiskuma. Ta teadis väga hästi, kus seisid heinamaalt tehtud pihlaka- ja toomingasegased kood, sealt kobas tema harjunud käsi pimedas otsida, leides aina toomingaid ja pihlakaid, pihlakaid ja toomingaid.

• A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" I, 34. peatükk

• Vaistlikult, midagi mõtlemata, ronis Kingpool teisele poole tüve. Ja siin nägi ta äkki ümarat avaust.

Puuõõnsus!

Ei mingit kõhklemist enam — sisse sealt! Kiiresti puuõõnde ja kõik!

Kingpoolele lõi vastu kosutav jahedus. Ta kobas käsikaudu ringi, sest pärast eredat päikesepaistet ei tahtnud silmad puuõõnsuses valitseva pimedusega harjuda.

Kuid palju ei olnud talle aega antud. Juba torkas rottki oma koonu ümarast avausest sisse. Pimeduse tõttu ei võinud ta Kingpoolt näha, seda kiiremini liikudes aga vedasid ta sõõrmed õhku.

Samal silmapilgul puudutas Kingpoole käsi mingit metallist eset. Ja vaata imet — sel esemel oli varski taga. Paras vars, millest kinni haarata. Ese meenutas kellut, müürseppade tööriista, kuid Kingpoolel polnud praegu aega selle täpse otstarbe üle järele mõelda. Temal läks kellu moodi asja praegu vaid üheks otstarbeks vaja.

Ta haaras varrest kahe käega kinni, tõstis eseme kõrgele õhku ja virutas sellega kõigest jõust rotile pähe.

• Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984, lk 141

• Kompimine ei toimu naha pindmises, vaid sellele järgnevas kihis. Naha pindmine kiht on surnud, tuleb kergesti maha ning annab oma panuse vanni siseküljele moodustuvasse sõõri. (lk 88)
• Kompimine talletab meie mällu üksikasjaliku ettekujutuse sellest, milline on meie väline kuju. Kompimiseta ei tähendaks peegel midagi. Alateadlikult mõõdame me end ikka ja jälle - libistame käe laisalt piki käsivart, vaatame, kas saame pöidla ja nimetissõrmega randme ümbert kinni võtta, keeleotsaga nina puudutada või pöidla vastu käsivart painutada, tajume nailonsukka pahkluust reieni "kerides" oma jala pikkust, keerutame närviliselt juuksesalku. Kuid ennekõike õpetab kompimine meile seda, et elul on sügavus ja kontuur; see teeb meie maailma- ja enesetaju kolmemõõtmeliseks. (lk 118)
• Seksuaalvahekord on ülim lähedus, ülim kompimine, mil me teineteist neelame nagu kaks kinglooma. Me mängime teineteise õgimist, teineteise seedimist, me toitume teineteisest, joome teineteise vedelikke, poeme sõna otseses mõttes teineteise naha alla. Suudeldes jagame ühte hingeõhku, avame armastatule oma keha suletud kindluse. Me poeme suudluste sooja võrgu alla. Me joome teineteise suu kaevust. Asudes teise keha suudlustega katma, kaardistame oma sõrmeotste ja huultega uut maastikku, peatume rinnanibu oaasis, reie künkal, lülisamba looklevas jõesängis. See on omalaadne puudutuste palveränd, mis viib iha templisse. (lk 132)
• Puudutus on nii võimas ravivahend, et me käime inimeste juures, kelle tööks ongi puudutamine (arstid, juuksurid, massöörid, tantsuõpetajad, kosmeetikud, habemeajajad, günekoloogid, kiropraktikud, rätsepad, selja paikapanijad, prostituudid ja maniküürijad), ning külastame asutusi, kus puudutamisega tegeldakse: diskoteeke, saapapuhastajate putkasid, mudaravilaid. Haigus sunnib meid tavaliselt arsti juurde minema, aga tihti läheme sinna vaid selleks, et meiega tegeldaks ja meid puudutataks. Arst ei saa eriti aidata, kui inimesel on kergekujuline allergia, gripp või mõni muu pisihäda, aga me läheme ikkagi, et meid patsutataks, silitataks, kuulataks, uuritaks, katsutaks. (lk 144)
  • Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005

• On olemas taktiilne ilu. See pakub naudingut meeldivast, sõbralikust koest, siidi rahustavast siledusest, kašmiiri pehmest-kaitsvast soojusest. See võib teha igast tavalisest tarberõivast kingituse.
  • Fanny de Sivers, "Elav ilu", rmt: "Vaatlusi maailmale Pariisist. Kogutud teosed III". Koostanud ja toimetanud Arne Hiob. Gallus 2020, lk 317