Hällilaul

Proosa[muuda]

Viimaks tuli tund, mis lõpetas mr. Earnshaw' maised mured. Ta suri vaikselt oma tugitoolis kolde kõrval ühel oktoobriõhtul, kui tuul ümber maja viigus ja korstnas möirgas. See kõlas nagu tormi ulg, kuid meil polnud külm ja me olime kõik koos: mina istusin oma kudumisega natuke tulest eemal ja Joseph luges laua ääres piiblit (teenijad istusid üldiselt eestoas, kui neil töö oli tehtud). Miss Cathy oli olnud haige ja seetõttu istus ka tema vaikselt. Ta toetus isa põlve vastu ja Heathcliff pikutas põrandal, pea Cathy süles. Mäletan, et enne kui härra tukkuma jäi, silitas ta tütre ilusaid juukseid — talle meeldis hirmsasti, kui tütar õrn oli — ja ütles: "Miks sa ei saa alati hea tüdruk olla, Cathy?" Ja Cathy tõstis näo üles tema poole ja vastas naerdes: "Miks sa ei saa alati hea mees olla, isa?" Aga kui ta nägi, et isa jälle pahaseks sai, suudles ta tema kätt ja ütles, et laulab talle unelaulu. Ta hakkas hästi tasakesi laulma, kuni isa sõrmed tema omad lahti lasksid ning pea rinnale vajus. Siis ma käskisin Cathyl lõpetada ja mitte liigutada, sest ma kartsin, et ta võib isa üles äratada. Me istusime kõik hiirvaikselt tervelt pool tundi ja oleksime nii edasigi oodanud, kui mitte Joseph, kes oma peatüki oli lõpetanud, poleks tõusnud ja ütelnud, et ta peab härra palvuseks ja magamaheitmiseks üles ajama. Ta astus lähemale, hüüdis mr. Earnshaw'd nimepidi ja puudutas teda õlast. Kuid härra ei liigutanud end, Joseph võttis küünla ja silmitses teda lähemalt. Sain aru, et midagi on korrast ära, kui ta küünla maha pani. Võtsin mõlemal lapsel käest kinni ja sosistasin, et nad üles läheksid ja palju lärmi ei teeks: nad võivad täna õhtul üksi palvetada, sest isal on tegemist.

"Mina soovin isale enne head ööd," ütles Catherine ja pani käed isa kaela ümber, enne kui me jõudsime teda takistada. Vaeseke sai otsekohe aru, missugune kaotus teda on tabanud, ta karjatas: "Oh, ta on surnud, Heathcliff! Ta on surnud!" Ja mõlemad hakkasid südantlõhestavalt nutma. (lk 43-44)

Emily Brontë, "Vihurimäe", tlk Ester Jaigma, 1974

Emadel on juba niigi nõrkus unustada ennast eluks ajaks hällilaulu laulma ja nad ei taha, kui haudumisajajärk möödub, rääkimata neist, kelle pojal viga küljes. (lk 8)
- Silvia Rannamaa, "Kaugele...", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 5-7

Jussike läks tihase juurde, kes oma poegadele pesa ääres parajasti unelaulu laulis.

״Tere, tihane, kas sa tead, kus on Pühapäevamaa?” küsis Jussike.

״Ei,” vastas tihane, ״ma olen küll kogu päeva ringi lennanud ja virgasti poegi toitnud, aga niisugust maad ma ei tea. Mine küsi öökullilt suure tamme juures. Tema näeb ja kuuleb öösel kõik, võib-olla tema teab." (lk 5)

Silvi Väljal, "Jussikese seitse sõpra", 1999

Vahel valdab mind kahtlus, et tal on lapsi: tema hääles kõlab summutatud hällilaul. (lk 19)
- Joyce Carol Oates, "Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 9-26

Luule[muuda]

Mure, sinul on nõiutud sidemed,
siidihäll on sul, laulud tasased,
tasakesi sa, kallike, hällitad,
kiigus hällitad, laulad laulukest,
laulad laulukest, kuni uinutad. —

Juhan Liiv, "Mure". Rmt: J. Liiv, "Luuletused", koostanud August Sang. Eesti Raamat 1969, lk 114