Eedeni aed
Proosa
[muuda]- Ma ei tea, võib-olla on igaühel oma Eedeni aed, kuid vaevalt on nad aeda näinud enne, kui näevad leegitsevat mõõka. Ja võib-olla elu pakubki üksnes valiku — kas meenutada aeda või unustada see. Kas nii või teisiti: on vaja jõudu, et mäletada, on vaja teist laadi jõudu, et unustada, ja peab olema kangelane, et suuta mõlemat. Mäletajaid ajab hulluks see valu, mida lakkamatult tekitab nende süütuse kadu; unustajaid jälle kimbutab teist laadi hullus — see, mis sünnib valu eitades ja süütust vihates; maailm aga jaguneb peamiselt hulludeks, kes mäletavad, ja hulludeks, kes unustavad. Kangelasi on harva.
- James Baldwin, "Giovanni tuba", tlk Ursula Põks, 1993, lk 28
- Karen pöördus tema poole:
- "Ja teie, proua, kuhu teie meid viiksite?"
- Kõhklemata vastas Vita:
- "Oma aeda. Oma alati toredasse aeda lookas viljapuude ja lillemere keskele Sissinghursti, ühel hilissuvisel päeval. Näitaksin teile ka seda osa aiast, kus on ainult valged lilled, oma valget aeda, kuupaisteaeda. Jah, ma viiksin teid jalutuskäigule Eedeni aeda."
- "Ja võtaksid meid seal ükshaaval riidest lahti," ütles Virginia.
- "Jah, me tantsiksime alasti viljapuude all!" ütles Vita.
- "Jube!" võdistas Virginia õlgu.
- Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998, lk 13