Mine sisu juurde

Polüfoonia

Allikas: Vikitsitaadid
Paul Klee, "Polüfoonia" (1932)

Luule

[muuda]

On vool,
kivid, mis rivistuvad sildadeks,
graveeritud kuldsed lohemaod tukuvad vee all,
trepid selleks, et tõusta paljudesse
valgetesse majadesse,
Bruno põrmu väärilised, Pascali mõtete
polüfoonia väärilised
on rahu ja vabadus Giotto sinises sügavuses.
/---/
Ja väravad avanevad avanevad —
avanevad purpursed nokad, need nokad on
teisenemine ja flöödivile,
tiivad sulguvad ja avanevad ühtesoodu,
see on fuuga,
tornid võbelevad, vallapäästetud tuvide
lukus linnad
see mosaiik läheneb meile,
on juba siinsamas.

Proosa

[muuda]
  • Keskajal tehti üllatav avastus, et korraga saab kuuldavale tuua mitut heli, ilma et need üksteist summutaksid või pelgaks müraks moonduksid ja sündis polüfoonia. Tundub uskumatu, et praegu nii ilmsele järeldusele jõudmine võis nii kaua aega võtta. Kuid muusika pole nagu värvide segamine. Kui sinine ja kollane kokku segada, kaovad üksikud värvid ja moodustub uus toon; muusikahelisid võib aga segada nende individuaalsust minetamata. See, mille te lõpuks saate, on akord, midagi uut, millel on omaenda kõla, kuid milles on selged ja äratuntavad ka üksikhelid.


  • Klavessiinimängijal on tähtis osa tegevusest ju basso continuo. See annab teistmoodi vaate kasvõi Bachi polüfooniale. Minu jaoks on suur vahe, kas vaadata seda polüfooniat pigem lineaarselt või vertikaalselt väga keerulise basso continuo’na. Mina pigem näen seal väga kõrgelt arenenud basso continuo realisatsiooni. Sest fuuga on ikkagi lineaarne, aga minu meelest kui seda vaadata ainult lineaarselt, siis ei teki pinget, see on nagu lõputu jõgi, mis ei liigendu.